20. ja 21. jaanuaril 2022 toimus Tartus Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäevale pühendatud konverents "Ükskord ennepuiste". Pidasin seal mingis mõttes järje-ettekande: esimese päeva õhtul toimus Rummo valikkogu "Väljavõtteid" esitlus, kus kõnelesin pisut raamatu valmimise taustast, põhimõtetest ja käigust; teisel päeval pidasin ettekande "lalinast" Rummo luules ning esitasin ühe võimaliku viisi Rummo luulet kui tervikut kontseptualiseerida.
Esitlust on võimalik näha Kirjandusmuuseumi televisiooni ehk KirmusTV lehelt, konkreetne video on siin (minu jutt algab 21. minutil) ja kogu esimest päeva võib näha siin.
Teise päeva salvestas Tartu Ülikooli televisioon ehk UTTV, minu ettekanne algab 50. minutil (link video leheküljele).
Oli üleüldse väga tuumakas ja huvitav konverents, mida jälgis Zoomi kaudu ja ütles sõna sekka ka Paul-Eerik ise, nii et soovitav on vaadata kõik videod järjest läbi.
Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogu "Väljavõtteid". Raamatu on kujundanud Andres Tali.
Kuna Rummo on minu jaoks olnud üks olulisemaid luuletajaid juba mu murdeeast saadik, oli võimalus koostada tema valikkogu muidugi suur rõõm. Lubasin endale subjektiivset lähenemist, võttes algsõrestikuks iseenda luuletuse "Suusoojaks", mis koosneb erinevatest Rummo luule motiividest - valikkogu esialgne "istik" oligi selle teksti kompositsioon. Seejärel hakkasin selle põhjal edasi kasvatama, otsides sujuvaid või kontrastseid seostumisi eri motiivipesade vahel. Ühesõnaga, kirjutasin üht pikka poeemi, materjaliks Paul-Eeriku tekstid. Lõimisin sinna Paul-Eerikult saadud uusimaid tekste ning klassikat, mida oli võimatu esinduskogust välja jätta. Pealkirja "Väljavõtteid" kohta ütles Rummo, kui olin selle mitme variandi hulgas välja pakkunud, et see olnuks ka tema enda variant, kui ta oleks ise raamatu kokku pannud.
Lisan siia raamatu saatesõna.
See raamat on kümnes Paul-Eerik Rummo luulekogu, või viieteistkümnes, kui kaasa arvata ka lasteluule raamatud. Neid ei saa järjestada lihtsa uudiskogude reana, sest juba neljandast raamatust „Luulet 1960–1967” (1968) alates on tegu varem ilmunu ja uute tekstide ühendamisega. Rummo luule tervikkogumit ongi hõlpsam liigendada mitte raamatute kaupa, vaid pigem tsüklite haaval, kuigi needki on aja jooksul teisenenud. Kolm esimest luulekogu on selgelt piiritletavad – „Ankruhiivaja“ 1962, „Tule ikka mu rõõmude juurde“ 1964 ja „Lumevalgus... lumepimedus“ 1966. Valiku kahest esimesest on Rummo 1968. aasta raamatus koondanud tsükliks „Lauliku lapsepõlv”, mis on täiendatult ja muudetult ilmunud ka 1985. aasta valikkogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing” ja 1999. aasta „Luuletustes”. 1985. aasta raamatus „Ajapinde ajab” on neile lisandunud ka samaaegsete, kuid varem raamatuis ilmumata tekstidest koosnevat kaks „Eelõitsengu” tsüklit (raamatus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing” lisandub veel kolmaski kimp). Siinsesse raamatusse on jõudnud kaks luuletust debüütkogust ja 14 teksti teisest raamatust, „Eelõitsengute” tekstid on siit välja jäänud. Luulekogu „Lumevalgus... lumepimedus” on autor hiljem kohelnud omaette sidusa tervikuna, mis on muutmatul kujul ilmunud nii 1968., 1985. ja 1999. aasta valikkogudes kui ka 2005. aasta „Kogutud luules”. Siinsesse raamatusse on „Lumevalguse”-kogu valdavas mahus sisse võetud, kuid osadeks lahti võetud. Raamat „Luulet 1960-1967“ võtab kokku kogu „varase Rummo” ning sisaldab „Lumevalguse” järgsete tekstide tsüklit „Läbi peo mul voolab puu” – seegi on täiendatud kujul ilmunud 1985. aasta mõlemas raamatus ja 1999. aasta „Luuletustes”. „Väljavõtetes” on 12 luuletust algsest tsüklist ja neli selle hilisematest täiendustest. Kogus „Ajapinde ajab” lisandub tsükkel „Pühapäev kohalikul taevakehal”, mis sisaldab luuletusi aastaist 1965–1983. Need esindavad teatavat üleminekulist laadi „klassikalise” ja hilisema Rummo vahel ja nende üldnimetajaks võiks olla „luuletused enne ja pärast „Saatja aadressi””. Siia raamatusse on võetud tsükli nimiluuletus. „Ajapinde ajab” sisaldab ka kolme laulude tsüklit, mille kirjutamisaeg jääb „Saatja aadressi” naabrusse – „Vettinud peiar” (1968), „Laulud „Viimsest reliikviast”” (1969) ning „Kuivanud peiar jm” (1970); needki on 1985. ja 1999. aasta valikkogudes taastrükitud. Siinses raamatus on esimesest ja kolmandast kummastki üks tekst, „Viimne reliikvia” aga tervikuna. Järgnema oleks pidanud „Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968-1972“, kuid see ei saanud autori soovitud kujul ilmuda. Nõnda jäi Rummo avaldatud luuleraamatute vahele 17 aasta pikkune lünk, mida täidavad muud žanrid: lasteraamatud, tõlked, stsenaariumid, dramaturgitegevus. „Saatja aadress“ levis küll käsikirjaliselt, kuid kindlasti olnuks raamatuna ilmumise puhul selle mõju üldisemale luuleprotsessile suurem. Jääb vaid kujutleda, mis oleks 1970. aastate (ja ka hilisemas) eesti luules teisiti, kui levimuusikagi toel laiema kõlapinna saavutanud Jüri Üdi (ning Rummo enda „Viim205 se reliikvia“ laulude) kõrval oleks aktiivsemasse käibesse jõudnud ka „Saatja aadress“ – võimalik, et teatav soomelik-britilik modernism oleks eesti luulesse juurdunud pisut jõudsamalt. „Saatja aadress” jõudis kärbitult 1985. aasta raamatuisse ning ilmus täielikult 1989. aastal. 1999. ja 2005. aasta kogumikes ilmus ta tervikkujul nagu „Lumevalguski”. Siinses raamatus on „Saatja aadressist” tehtud vaid valik, kokku 10 luuletust ja tsüklit, sealhulgas nimitekst. Pärast pausi ilmus 1985. aastal kaks raamatut – „Ajapinde ajab“ ning „Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984“, impressumi trükkimisandmete järgi ilmus esimene kevadtalvel ning teine aasta lõpus. See oli üsna jõuline topeltkatse vormistada ja liigendada Rummo-kaanonit, kusjuures teine raamat mõjub esimese täiendatud versioonina. „Ajapinde ajab“ on vormiliselt uudiskogu, kuid paljud tekstid pärinevad tegelikult vanast ajast. Lisaks ülalpool mainitud varasemate tekstide tsüklitele sisaldab raamat veel nii uutest kui vanadest tekstidest kokku pandud „Juhuluulet“. Läbinisti uuematest luuletustest on koostatud „Suved, talved“ kahes osas (neist on siia raamatusse jõudnud üheksa luuletust). Lõpuks sisaldab „Ajapinde ajab” veel kimbu Eugenio Montale tõlkeid ja luuletuse „Epiloog: Tempora mutantur“. „Oo et sädemeid...“ sisaldab põhimõtteliselt 1968. aasta valimikku ja „Ajapinde ajab” täiendatud kujul, lisaks hulka erinevaid tõlkeid ja 1960. aastail kirjutatud tekstidest koosnevat tsüklit „Duett raadiole ja televiisorile“ (mis osalt sulandatud ka 1999. aasta „Luuletustesse”). Siia on sellest jõudnud „Luuletus televisioonis”. 1999 ilmusid „Luuletused“, kus võrreldes 1985. aastaga on loobutud tõlgetest, „Eelõitsengutest“ ja „Juhuluulest“ ning ülejäänu ümber rühmitatud. „Lauliku lapsepõlv“ on nüüd jaotatud neljaks erinevaks tsükliks (alapealkirjadega „Poolüminal“, „Mihklikuupäike“, „Lüüriline pöördumi206 ne“ ja „Orfeuse taastulek“), „Pühapäev...“ on saanud „Suvede, talvede“ kolmandaks osaks (kuid neid osi on ka omavahel ümber komponeeritud), üksiktekstide valikut on mõnes kohas õgvendatud või täiendatud. Erinevad šriftid viitavad tsüklite omavahelisele kokkukuuluvusele, ja nii eristuvad neli suuremat sarja: esiteks „Lauliku lapsepõlved“; teiseks olulised tervikud „Lumevalgus...“, „Läbi peo...“ ja „Saatja aadress“; kolmandaks kolm laulutsüklit; neljandaks „Suved, talved“. Siinsesse kogumikku on jõudnud kolm luuletust, mis selles raamatus esmakordselt ilmusid. 2002 ilmus juubeli puhul väiksem kompositsioon „Kohvikumuusikat“, mis sisaldab valikut erinevate aegade tekstidest. Raamat keerleb kahe telgse tekstisarja ümber, mis on osade kaupa raamatusse laiali laotatud: „Lumevalgusest...“ pärinev „Väikese linna kohvikumuusikat“ ning päris uus „Õnnelik“, mis on ka siinsesse valikusse võetud (peale selle oli raamatus veel kaks päris uut teksti). 2005 ilmunud „Kogutud luule“ koondab peaaegu kogu Rummo luule tähestikulises järjekorras, sh 5 päris uut luuletust ja kümmekond vanemat varem raamatuis ilmumata teksti. Varasemates raamatutes mitut pidi ehitatud tsüklid on kadunud, tervikutena on säilitatud vaid „Lumevalgus...“ ja „Saatja aadress“. Siinses raamatus on kaks „Kogutud luules” esmakordselt ilmunud teksti. „Väljavõtetesse” on kaasatud ka Rummo lasteluulet – tervikkogu „Lugemik, lugemiki”, mis ilmus esmakordselt 1974. Hiljem on ilmunud selle raamatu ühe luuletuse taastrükk „Vannilugu“ (2004) ja kogu raamatu uustrükk „Vigurilood. Lugemik, lugemiki“ (2006). 2008 ilmus vanemaid ja uuemaid tekste sisaldav „Kui lähed teele koidu eel“ ning 2017 kogu Rummo lasteluulet koondav „Tihane tõstab tiibu”. Nõnda siis on Paul-Eerik Rummo oma luulet kui tervikut mitut puhku komponeerinud ja hoolitsenud selle eest, et too tervik oleks mitmel kujul olemas, kuni lõpuks on välja andnud kataloogi. Võiks ehk isegi rääkida valikkogust kui ühest Rummo iseäralikust žanrist, mis ühe ja sama (mõneti varieeruva) tekstikehamiga on mitu korda läbi mängitud – esmalt väga varane valikkogu, seejärel kaks sisuliselt valikkogu ühe aasta jooksul, lõpuks kolm erinevat versiooni samast klassikaks muutuvast materjalist kuue aasta jooksul. Rummo luule publitseerimislugu on suurepärane mudelnäide sellest, kuidas üks kaanon aja jooksul ümber struktureerub, seejuures veel autori enda käe all (kuigi alati ka erinevate kirjastamistegurite mõju all). Ja tundub, et nii mõnelgi puhul tundub autor polemiseerivat selle kujuteldava Rummo-kaanoniga, mis on võtnud kuju retseptsioonis väljaspool autori tahet, aga miks mitte ka varasema iseendaga (näiteks 2002. ja 2005. aasta raamatud teevad seda kindlasti). Omaette huvitav on jälgida nende raamatute autoripoolseid saatesõnu ning pealkirja-“poliitikat“. Kolm raamatut on neutraalselt kirjeldava pealkirjaga („Luulet 1960-1967“, „Luuletused“, „Kogutud luule“), kolme valikkogu pealkirjad aga viitavad 1960. aastate tuumik-Rummo poole: pealkiri „Ajapinde ajab“ on otsene käesirutus eelmise raamatu lõputsükli poole, jätkates luuletuse „Maarjaheina kõrreke“ rida „Läbi peo mul voolab puu“. „Oo et sädemeid...“ ning „Kohvikumuusikat“ osutavad mõlemad luuletustele, mis on pärit „Lumevalgusest...“. „Oo et sädemeid...“ saatesõnas ütleb Rummo, et „nostalgia kadunud nooruse järele [on] nüüd autorist rohkem võitu saanud ning autori enesekriitika lõdvenenud“ ja seetõttu on „Lauliku lapsepõlve“ tsükkel mahukam kui 1968. aasta valimikus. Ühtlasi peab ta ka mõnesid „Eelõitsengu“ „noorusvallatusi“ „võimalikuks ja vajalikuks pildi täielikkuse huvides välja anda“. Ja lõpuks põhjendab autor nõrgemate ja juhuslikumate tekstide kaasamist täielikuma pildi andmisega ühest „ajalõigust, mil nende ridade kirjutajagi on teiste seas luuletajat mänginud“. „Saatja aadressi“ täisväljaande saatesõnas öeldakse muuhulgas põhjenduseks, miks pole tekste redigeerima hakatud: „Olgu neilgi tekstidel õigus saada kord raamatuks sellistena, nagu nad sündisid – nii nagu iga asi peab astuma igaviku ette sellisena, nagu ta just on.“ See vastab raamatu iseärasusele üsna hästi – ühest küljest on see teatav igavikulise õigluse jalulepanek, eesti uuema luule ühe legendaarse avaldamata teksti ees võla täitmine, teisalt aga lihtsalt üsna argine dokumendipublikatsioon, mille suhtes autoril on tekkinud juba teatav distants. „Luuletuste“ lakoonilisemas järelmärkuses ütleb Rummo, et viis, kuidas tekstid on ümber rühmitatud, „mängeldes nii kronoloogiaga kui sisuliste haakumistega“, on ainult üks paljudest võimalikest, sest „niikuinii on kõik luuletused ühe ja sellesama sõnastamatu varjud“. Siingi näeme teatavat üleva hoiaku segunemist mõnetise kerglusega („sõnastamatu varjud“ vs „mängeldes“). Hoopis huvitav lugu on raamatuga „Kohvikumuusikat“. Selle raamatu iga luuletuse pealkiri on teksti kohal kahekordselt – tavalise pealkirjana ning lehekülje ülaservas väiksemas kirjas päisena; seejuures algselt ilma pealkirjata luuletuste esimene rida on tõstetud pealkirja staatusesse ja samamoodi topeldatud. Topeldatud on ka raamatu keskkohas olev „Luuletus televisioonis“, mille lõpurida on „Kõik on nii väga, väga vahendatud!“ – tõenäoliselt ongi see pealkirjade liiasus seoses tolle vahendatuse- motiiviga. Igal juhul mingi distants lugeja ja tekstide vahele sellega luuakse, võimalik, et ironiseeritakse elava klassiku kinnistekstide lõputu rituaalse ülekordamise üle. Selle loogilise jätkuna on „Kogutud luule“ juba puhas kataloog, mida Rummo ise põhjendab „endalegi ootamatu“ meelemuutusega: „Võib-olla on tõesti liiga ülbe jätta endale viimane sõna määramaks, mis ja kuidas tohib su kaanonisse kuuluda, mis mitte.“ Põhimõtteliselt teeb autor siin üsna tugeva žesti oma kinniskaanoni tühistamiseks või sellest distantseerumiseks, samas siiski loobumata kahest telgsest luulekogust, mis sellest kataloogipõhimõttest puutumata jäävad. Mehhaaniline kõikesisaldavus töötab distantseeriva liigutusena paremini kui pelk ükskõiksuse deklareering. „Väljavõtteid” liigub sellest distantseeritud kataloogist edasi, püüdes algosistest luua ühe võimaliku uue terviku. Siinsesse kogumikku on jõudnud ka 17 luuletust, mis on kirjutatud pärast „Kogutud luule” ilmumist – sealhulgas tekst, mis andis kogu raamatule pealkirja. Raamatu komponeerimisel on arvesse võetud, et siin ei puuduks Paul-Eerik Rummo kõige krestomaatilisemad tekstid, kuid muus osas on lähtutud koostaja isiklikest sümpaatiatest ja intuitiivsetest assotsiatsioonidest. Paul-Eerik on pärast paari väiksemat õgvendust valiku tunnistanud selliseks, kus ta enda ära tunneb. Siin pole järgitud kronoloogiat ega liigendatud tekste omaette alaosadeks, vaid on püütud luua teatav vool, mis kohati on sujuv, kohati looklev, kohati aga jõnkslik ja kärestikuline. Ring algab ja lõpeb Rummo kui luuletaja murrangut tähistava „Saatja aadressi” lühitekstidega, käies läbi erinevate temaatiliste ja motiiviliste hoovuste: päri- ja vastuvool, jumal ja juhus, maastik ja tuba, maailm ja hing, lähedus ja kaugus, lumi, puud ja muud võrad, vihm, kärjed ja mesilased, meri, kohvik, lahkumised, rongid ja rongijaamad, vaba laps, pööriöömaa ja järved ning lõpuks koonduv-lahenduv kooda. Nõnda on püütud tabada korraga kaht printsiipi, mis näivad Paul-Eerik Rummo luulet juhtivat: pigem 60ndate luulele iseloomulikku intensiivset sihitud tungilist voolu (mis kõige eredamalt väljendub näiteks luuletustes „Oo et sädemeid...” või „Kinni hoidmas”) ning hilisemas luules valitsevat teatavat džässilikku, improviseerivat ja põiklevat vabavoolu. Ühtlasi olen koostajana püüdnud ka tasandada muljet (mida olen isegi varem kuulutanud), nagu oleks „Saatja aadressi” järgne Rummo luule kuidagi „lisandus varasemale”. Loodetavasti paistab nüüdsest „improst” välja pigem teatav sisemine ühtsus, mis Rummo erinäolise luule aluspõhjaks on olnud algusest tänini. * Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja teisalt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et eesti luule kujuteldavas arenguloos on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana (nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et kogu see poeetiline ehitis, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, jõudis Rummoga täiuseni, ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini viljumine. Kuid siin tuleb mängu vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud, ta sai ise väga hästi aru, millega ta on hakkama saanud, ja liikus teisale: „Saatja aadress” on üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus, miks Rummo on niivõrd hea tõlkija – temas on see sisemine vabadus, mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta. Paul-Eerik on peale luule kirjutanud veel draamat, esseistikat ja arvustusi ning tõlkinud, kuid ta ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti literaat tavaliselt teeb: ta pole kirjutanud proosat (välja arvatud lastejutud) ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Sest Rummo on suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui teiste jaoks. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on jäänud ikka veel lahtiseks. Käesolev raamat on tehtud sama taotlusega – hoida Paul-Eeriku luulekogum üha avatuna.
Sirbis ilmus arvustus Enn Lillemetsa filmile "Betti Alver. Ilmauks on irvakil". Siin on tekst, kus on mõned lehepoolsed toimetajaparandused tagasi võetud.
Ekskursioon Betti Alveri juurde
Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (2020, 72 min),
stsenarist ja režissöör Enn Lillemets, operaator,
montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi
Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.
Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja
põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri
luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seotus,
ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi
kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja tumedate aegade pidepunkt
paljudele – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine
endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõteteta võib
öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab
pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige
selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on
kindlasti Betti Alver üks neist.
Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on
irvakil” – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See
„rännak ... radadel” on mu meelest üsna adekvaatne
žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid
kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav
audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale;
teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud
otseses mõttes ekskursioonina: käiakse olulistes kohtades ning
räägitakse nendega seostuvaid kultuuriloolisi seiku. Mul on endal
olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja ma tean, et ta
võib olla väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise
eruditsiooniga rännukaaslane.
Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et tegelikult
on „Ilmauks on irvakil” juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene
oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (Eesti Telefilm 1988, operaatorid Vallo Kepp, Tatjana Putnik ja Tõnu Põldsaar, montaaž Anne Trotski), mille stsenarist ja kaadritagune hääl on
Paul-Eerik Rummo. See on 27-minutiline sissevaade Alveri ellu ja
loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus
filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki,
nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise
tunne, mis muidugi on osa „Alveri-müüdist”). See on
poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga
olulistele märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse
süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom
tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera
ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud)
muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest
läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi,
luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääled. Kõik on
tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja kuidagi
sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.
Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai
selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi
filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on
Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine
„Betti Alveriga” (Peep Puks oli nii stsenarist kui režissöör, operaator Arvo Vilu, helilooja Igor Garšnek, montaaž Eevi Säde),
mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud
inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões”
ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest
võrsuski film algsest plaanist lihtsalt Alveri eluaset
dokumenteerida, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumit –
nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus [Aivo Lõhmus, Juhustest sündinud filmid. - Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57-59.]).
Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on
tihe ja mõtestatud, keskendutakse pigem Alverile sellisena, milline
ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik,
kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et
siin on jäädvustatud terve hulk kultuurilooliselt olulisi inimesi.
Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal:
ühest küljest koondab ta erinevaid dokumentaalseid kilde ja kõnnib
Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on siin üks
selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samas
kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on
vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on
intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.
Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm
filmitegijat on käinud Pühastes, talus, kus Alver ja Talvik
sõjapaos olid: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas
seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad
Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks
ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõnede muude paikade
kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra
kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi
tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)
Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke
visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele
Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja
võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu
nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja
täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja
traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik
samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust
olulist järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud
kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas
õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse
luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku
kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja
sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või
korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda
lugu esmakordselt Alveri enda jutustatuna.
Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed)
näitleja(d), kes kehastavad Alveri jätkuvat kõnekust uue põlvkonna
jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri
luulet ning käib kaasa osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on
lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes
kõnelevad oma kokkupuudetest poetessiga (Tätte esitab ka ühe
laulu).
Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning
salvestusi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta
Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja enda otsest
kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste
raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski
„Tähetunni” kujundusest võetuna.
Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta
tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga ka
põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal
koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked.
Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, mis on üks väga sümpaatne
raamat: sisuliselt on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku
kirjutatud, vaid kompileeritud erinevatest dokumentidest ja
sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise
kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)
Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – ta on kõndiv kultuurilugu,
kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksuses kumab veel tugevasti üks
teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks
on suuresti juba minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb üsna
puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip
ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja
mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu
Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav
traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan
Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elu
olulisi maju ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen
1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda
kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja
repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle
filmi ehk suurim väärtus ongi tegelikult selles, et ühtlasi on ta
Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi
nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.
Kompositsiooniliselt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi
tunne, et siin räägiti üsna paljust, kuid päris pärale nagu ei
jõutud. Seda päralejõudmatust on muidugi ka sihilikult rõhutatud,
jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega
(mis tekste Alver ikkagi käis
Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?)
- tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või
lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda
asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei
ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat
ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga võib ka
näha käsitlusviisi ja käsitleja eripärana. Siin on teatavat
alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist
väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on üsna kontrastne
Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt
tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest
Alveri-nägemusest, mis ometi ei muutu liiga pealetükkivaks.
Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige
rikkama ja sujuvama pildikeelega, nii kasutatud fotomaterjali poolest
kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö tõttu (huvitavalt on kasutatud nii
droonikaamera kui steadycam’i
võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm
pigem ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa kui
lihtsalt vaatab neutraalselt).
Õigupoolest alveroloogiasse see film ju väga palju põhimõtteliselt
uut ei lisanud, kuigi asetas ehk rõhkusid sinna, kuhu neid
tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos
temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule
oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse” oli
nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid,
millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on
Alveri-tundjatele juba laias laastus teada. Küllap aga võib see
nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise
elusaatuse suhtes. See film on vajalik teadaolevate asjade
meeldetuletus, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel
tasandil, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil,
mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi
kindlasti näha, sest ainult film (või isiklik kokkupuude
Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.
Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt
ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd
tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti Alverist – kõik nad
täiendavad teineteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane
austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja
meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on
aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul
kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isiksusele jõuab Alveri-müüt
meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.
Paul-Eerik Rummo ei ole ju olnud mingi isamaalaulik. Ometi on üks tema tuntumaid jälgi eesti kultuuris luuletus „Me hoiame nõnda ühte“. See on olnud nii oluline, et kuni möödunud aastani trükiti selle algust 17 aasta jooksul pisikeses kirjas Eesti isikutunnistustele turvamärgina. Ja kui see omal ajal turvamärgina välja valiti, siis olid konkurentsis ka meie uuema aja suurima isamaalauliku Hando Runneli tekstid.
Õigupoolest pole see luuletuski korralik isamaaline luuletus. Seda on küll kasutatud eesti rahvusliku ühtehoidmise retoorilise väljendusena, kuid kui vaatame lähemalt, siis selle „meiena“, kellest seal jutt on, pole konkretiseeritud mingit selget rahvast või kogukonda. Selle asemel avastab lugeja end ühtäkki olevat silmitsi armastusluuletusega, kus mees ütleb naisele: „Ma tahan su rindade kaudu ka tuult, mis neid puudutab, mõista. Ma tahan su kandade kaudu sel maal, millel seisad, seista. See maa, millel seisad, seista on antud armastajaile.“ Luuletus on küll alanud mesilassülemi kujundiga, mis paneb uskuma, et juttu on paljudest, kuid kas ei või ka intensiivse armastuse puhul tunda, et ei olda enam kaks, isegi mitte üks, vaid mingi elav sumisev pilv, millel pole sisemisi ega välimisi piire?
Muidugi teeb luuletus lõpupoole veel ühe pöörde, õigemini kaks korraga. Esiteks, naastakse paljuse „meie“ juurde – „kas suudame hoida kõik ühte?“ – just see „kõik“ paneb uskuma, et juttu on siiski paljudest, mitte vaid kahest inimesest. Teiseks sigineb siia küsimus, kahtlus, ohutunne – kas ikka suudame seda, millest eelnevas juttu on olnud? Asi ei ole üldse nii üheselt vapper või ekstaatiline (kumb, oleneb tõlgendusvõtmest). Ja muidugi on siin mesilaste kujund see, mis võimaldab nii hõlpsasti uskuda, et tegemist on meie, eestlastega. Aga selle kujundi on kehtestanud Juhan Liiv oma luuletusega „Ta lendab mesipuu poole“, kus mesipuu on isamaa metafoor. Nii et kui me loeme Rummo luuletust isamaaluuletusena, siis loeme Rummo luuletust Liivi luuletuse modifikatsioonina. Aga ikkagi jääb kahtlus, et see „meie“ võib ju olla ka lihtsalt inimkond, kõik mehed ja naised, kes tahavad üksteise kandade kaudu sel maal seista. See on samasugune mitmeti lugemise võimalus nagu Kristjan Jaak Petersoni „Kuu“ puhul, kus „selle maa keel“ (õigupoolest algversiooni järgi „meie maa keel“), mis võiks üles taevani tõustes endale igavikku otsida, on nooreestiliku levinud tõlgenduse kohaselt eesti keel, mis otsib endale kohta suurte kultuurkeelte hulgas, kuid mida sama hästi võiks tõlgendada (Arne Merilai on seda ka teinud) lihtsalt maise inimese püüdena oma keelevõimega igavikuliste asjadeni küündida.
Lisaks, mida teha kujutelmaga, et mesilaspere läheb läbi mere? Siin on ilmselt kaks eraldi kujundit: võrdlus mesilasperega ning läbi mere mineku motiiv, mis ilmselt läheb tagasi Moosese rahva rännakuni läbi Punase mere. Aga ometi need kontamineeruvad lugeja tajus ja tekitavad kujutelma, mis õigupoolest polegi korralikult kujuteldav. Umbes nagu Lydia Koidula tuntud luuletus tekitab kujutelma, et aeg tuleb maa ja mere peal.
Ühesõnaga, see Rummo tekst on ambivalentne mitmes suunas ja mulle näib, et selle mõjuvus tuleneb suurel määral (noore Rummo eriliselt intensiivse loitsulise rütmi kõrval) just sellest lahtisusest, nii et seda saab korraga tajuda nii isikliku armastusluulena, rahvusliku luulena kui ka üldinimliku ühtekuuluvuse luulena, ning tema kujundite kogum otsekui valgub kujutlusvõime äärtest üle. See luuletus ei sulgu endasse, isegi kui üks või teine tõlgendus seda teeb. See on suure luule tunnus. Igal tõlgendusvõimalusel on mingi n-ö taganemismaa, mingi hingamisruum, võimalus küsitleda ja vaatepunkti muuta, „midagi veel“. Ja sinna ruumi saab elama asuda vabadus.
* * *
Üks eesti kultuuriruumis tuntumaid vabadusest kõnelevaid tekste on Paul-Eerik Rummo kirjutatud „Põgene, vaba laps!“. Kõik teavad seda laulu filmist „Viimne reliikvia“.
Tekst ise on jällegi ambivalentne: vabale lapsele öeldakse, et kui ta veel vähegi suudab, hoolib ja loodab, siis põgenegu ja viigu endaga kaasa „peitu kogu maailma vabadus“. Vabadus viiakse varjule, et ta säiliks. Aga kas vabadus, mis on peitu viidud, on veel vabadus? See on tegelikult põletav küsimus kõigil aegadel, ka praegu: kas vabadus saab olla olemas muul moel kui kõigile kättesaadavana? Kus on vabaduse ja privileegi vaheline piir? Siin tekstis esitatakse tegelikult paradoks, mõistatus.
Ambivalentsust lisab muidugi see, millises kontekstis me seda teksti vastu võtame. Lauluviis on optimistlik ja hoogne, isegi võitluslik või hõiskav. Tekst ise võimaldaks seda laulda ka hoopis tumedamal ja heitlikumal toonil. Ja mille juurde see laul filmis kuulub? Noor aadlik ratsutab koos oma loodetava pruudiga ning kiitleb, et tema on Liivimaa parim ratsutaja, mille peale Agnes küsib väljakutsuvalt: „Kas tõesti?“ – ning kannustab oma hobuse galopile. Vaba lapse laulu illustreerib miski, mida võiks nimetada ratsutamisflirdiks, kus daam peibutab austaja ennast taga ajama. Ühesõnaga, see laul on meie (jah, meie, eestlaste – selle laulu ühine mäletamine teeb meist eestlased) mälus üheskoos millegi seiklusliku ja kergemeelsega, nii et see kontekst varjutab laulu enda paradoksaalse mitmesuunalise ennast küsitleva sisu. Võib-olla saaksime isegi öelda, et kogu selle stseeni vormistus on ise laulu sisu ekvivalent: vabadus koos oma paradoksaalsusega juba ongi peitu viidud seiklusliku meelelahutuse varju (nagu teeb kogu see film, mis lõpptulemusena erinevat stsenarist Arvo Valtoni esialgsest taotlusest). Aga just selle mitmekordse mitmeti tajutavuse tõttu on see laul meile mõjunud, meelde jäänud ja oma jälje jätnud.
Nii mesilaspere luuletus kui ka vaba lapse laul teevad ühtsama: olles ise sisemiselt mitmesuunalised, haaravad nad lugejast/kuulajast kinni ning siis sosistavad kõrva kahtluse, küsimuse, teistsuguse vastuse võimaluse. Just niimoodi on kunst vabaduse vald. Ta püüab meid kinni just selle eesmärgiga, et meil minna lasta. Ja just seepärast pöördume tema juurde tagasi – et ta meil uuesti minna laseks.
* * *
Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja teiselt poolt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et n-ö luulelooliselt, eesti luule kujuteldavas arenguloos, on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana (nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et kõik see, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, kogu see poeetiline ehitis jõudis Rummoga täiuseni. Ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini täidejõudmine.
Ja jällegi tuleb siin mängu see vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud. Ta sai ise väga hästi aru, et ta on millegi lõpuni viinud, ja liikus teisale: „Saatja aadress“ on üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus, miks Rummo on niivõrd hea tõlkija (Eliot, Dylan Thomas, Anhava, Puškin, Ibsen, valmiv Joyce, millest meil on juba olnud võimalus katkendeid kuulda) – temas on see sisemine vabadus, mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta. See võimaldab tal ka lõdva randmega oma luuletajapositsioonist (mis teiste silmis on vaat et müütiline) distantseerudes poliitikuks hakata (Rummo oli kultuuriminister, kui kulka taas ellu kutsuti – seegi üks kultuuri vabaduse vorm). Ma ei hakka siin lähemalt rääkima Rummost kui näitekirjanikust („Tuhkatriinumängust“ näidendini „Kõikseaeg sajab taevast kive“), lastekirjanikust („Lugemik-lugemiki“ kui eesti avangardistliku lastekirjanduse klassika), kriitikust ja kirjanduse tõlgendajast (esinduslik valimik „Kuldnokk kõnnib“).
Paul-Eerik Rummo ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti literaat tavaliselt teeb. Ta pole kirjutanud proosat ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Rummo on suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui ka teiste silmis. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on jäänud ikka veel lahtiseks. See on ju kadestusväärselt nõtke elutöö.
