Kuna Rummo on minu jaoks olnud üks olulisemaid luuletajaid juba mu murdeeast saadik, oli võimalus koostada tema valikkogu muidugi suur rõõm. Lubasin endale subjektiivset lähenemist, võttes algsõrestikuks iseenda luuletuse "Suusoojaks", mis koosneb erinevatest Rummo luule motiividest - valikkogu esialgne "istik" oligi selle teksti kompositsioon. Seejärel hakkasin selle põhjal edasi kasvatama, otsides sujuvaid või kontrastseid seostumisi eri motiivipesade vahel. Ühesõnaga, kirjutasin üht pikka poeemi, materjaliks Paul-Eeriku tekstid. Lõimisin sinna Paul-Eerikult saadud uusimaid tekste ning klassikat, mida oli võimatu esinduskogust välja jätta. Pealkirja "Väljavõtteid" kohta ütles Rummo, kui olin selle mitme variandi hulgas välja pakkunud, et see olnuks ka tema enda variant, kui ta oleks ise raamatu kokku pannud.
Lisan siia raamatu saatesõna.
See raamat on kümnes Paul-Eerik Rummo luulekogu, või viieteistkümnes,
kui kaasa arvata ka lasteluule raamatud. Neid ei saa järjestada lihtsa
uudiskogude reana, sest juba neljandast raamatust „Luulet 1960–1967”
(1968) alates on tegu varem ilmunu ja uute tekstide ühendamisega.
Rummo luule tervikkogumit ongi hõlpsam liigendada mitte raamatute
kaupa, vaid pigem tsüklite haaval, kuigi needki on aja jooksul teisenenud.
Kolm esimest luulekogu on selgelt piiritletavad – „Ankruhiivaja“ 1962,
„Tule ikka mu rõõmude juurde“ 1964 ja „Lumevalgus... lumepimedus“
1966. Valiku kahest esimesest on Rummo 1968. aasta raamatus koondanud
tsükliks „Lauliku lapsepõlv”, mis on täiendatult ja muudetult
ilmunud ka 1985. aasta valikkogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing” ja
1999. aasta „Luuletustes”. 1985. aasta raamatus „Ajapinde ajab” on neile
lisandunud ka samaaegsete, kuid varem raamatuis ilmumata tekstidest
koosnevat kaks „Eelõitsengu” tsüklit (raamatus „Oo et sädemeid kiljuks
mu hing” lisandub veel kolmaski kimp). Siinsesse raamatusse on jõudnud
kaks luuletust debüütkogust ja 14 teksti teisest raamatust, „Eelõitsengute”
tekstid on siit välja jäänud.
Luulekogu „Lumevalgus... lumepimedus” on autor hiljem kohelnud
omaette sidusa tervikuna, mis on muutmatul kujul ilmunud nii 1968.,
1985. ja 1999. aasta valikkogudes kui ka 2005. aasta „Kogutud luules”.
Siinsesse raamatusse on „Lumevalguse”-kogu valdavas mahus sisse
võetud, kuid osadeks lahti võetud.
Raamat „Luulet 1960-1967“ võtab kokku kogu „varase Rummo” ning
sisaldab „Lumevalguse” järgsete tekstide tsüklit „Läbi peo mul voolab
puu” – seegi on täiendatud kujul ilmunud 1985. aasta mõlemas raamatus
ja 1999. aasta „Luuletustes”. „Väljavõtetes” on 12 luuletust algsest tsüklist
ja neli selle hilisematest täiendustest.
Kogus „Ajapinde ajab” lisandub tsükkel „Pühapäev kohalikul taevakehal”,
mis sisaldab luuletusi aastaist 1965–1983. Need esindavad teatavat
üleminekulist laadi „klassikalise” ja hilisema Rummo vahel ja nende üldnimetajaks
võiks olla „luuletused enne ja pärast „Saatja aadressi””. Siia
raamatusse on võetud tsükli nimiluuletus.
„Ajapinde ajab” sisaldab ka kolme laulude tsüklit, mille kirjutamisaeg
jääb „Saatja aadressi” naabrusse – „Vettinud peiar” (1968), „Laulud „Viimsest
reliikviast”” (1969) ning „Kuivanud peiar jm” (1970); needki on 1985.
ja 1999. aasta valikkogudes taastrükitud. Siinses raamatus on esimesest
ja kolmandast kummastki üks tekst, „Viimne reliikvia” aga tervikuna.
Järgnema oleks pidanud „Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968-1972“,
kuid see ei saanud autori soovitud kujul ilmuda. Nõnda jäi Rummo avaldatud
luuleraamatute vahele 17 aasta pikkune lünk, mida täidavad muud
žanrid: lasteraamatud, tõlked, stsenaariumid, dramaturgitegevus. „Saatja
aadress“ levis küll käsikirjaliselt, kuid kindlasti olnuks raamatuna ilmumise
puhul selle mõju üldisemale luuleprotsessile suurem. Jääb vaid kujutleda,
mis oleks 1970. aastate (ja ka hilisemas) eesti luules teisiti, kui levimuusikagi
toel laiema kõlapinna saavutanud Jüri Üdi (ning Rummo enda „Viim205
se reliikvia“ laulude) kõrval oleks aktiivsemasse käibesse jõudnud ka
„Saatja aadress“ – võimalik, et teatav soomelik-britilik modernism oleks
eesti luulesse juurdunud pisut jõudsamalt.
„Saatja aadress” jõudis kärbitult 1985. aasta raamatuisse ning ilmus
täielikult 1989. aastal. 1999. ja 2005. aasta kogumikes ilmus ta tervikkujul
nagu „Lumevalguski”. Siinses raamatus on „Saatja aadressist” tehtud
vaid valik, kokku 10 luuletust ja tsüklit, sealhulgas nimitekst.
Pärast pausi ilmus 1985. aastal kaks raamatut – „Ajapinde ajab“ ning
„Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984“, impressumi
trükkimisandmete järgi ilmus esimene kevadtalvel ning teine aasta lõpus.
See oli üsna jõuline topeltkatse vormistada ja liigendada Rummo-kaanonit,
kusjuures teine raamat mõjub esimese täiendatud versioonina.
„Ajapinde ajab“ on vormiliselt uudiskogu, kuid paljud tekstid pärinevad
tegelikult vanast ajast. Lisaks ülalpool mainitud varasemate tekstide
tsüklitele sisaldab raamat veel nii uutest kui vanadest tekstidest kokku
pandud „Juhuluulet“. Läbinisti uuematest luuletustest on koostatud
„Suved, talved“ kahes osas (neist on siia raamatusse jõudnud üheksa
luuletust). Lõpuks sisaldab „Ajapinde ajab” veel kimbu Eugenio Montale
tõlkeid ja luuletuse „Epiloog: Tempora mutantur“.
„Oo et sädemeid...“ sisaldab põhimõtteliselt 1968. aasta valimikku ja
„Ajapinde ajab” täiendatud kujul, lisaks hulka erinevaid tõlkeid ja 1960.
aastail kirjutatud tekstidest koosnevat tsüklit „Duett raadiole ja televiisorile“
(mis osalt sulandatud ka 1999. aasta „Luuletustesse”). Siia on sellest
jõudnud „Luuletus televisioonis”.
1999 ilmusid „Luuletused“, kus võrreldes 1985. aastaga on loobutud
tõlgetest, „Eelõitsengutest“ ja „Juhuluulest“ ning ülejäänu ümber rühmitatud.
„Lauliku lapsepõlv“ on nüüd jaotatud neljaks erinevaks tsükliks
(alapealkirjadega „Poolüminal“, „Mihklikuupäike“, „Lüüriline pöördumi206
ne“ ja „Orfeuse taastulek“), „Pühapäev...“ on saanud „Suvede, talvede“
kolmandaks osaks (kuid neid osi on ka omavahel ümber komponeeritud),
üksiktekstide valikut on mõnes kohas õgvendatud või täiendatud.
Erinevad šriftid viitavad tsüklite omavahelisele kokkukuuluvusele, ja
nii eristuvad neli suuremat sarja: esiteks „Lauliku lapsepõlved“; teiseks
olulised tervikud „Lumevalgus...“, „Läbi peo...“ ja „Saatja aadress“; kolmandaks
kolm laulutsüklit; neljandaks „Suved, talved“. Siinsesse kogumikku
on jõudnud kolm luuletust, mis selles raamatus esmakordselt ilmusid.
2002 ilmus juubeli puhul väiksem kompositsioon „Kohvikumuusikat“,
mis sisaldab valikut erinevate aegade tekstidest. Raamat keerleb kahe
telgse tekstisarja ümber, mis on osade kaupa raamatusse laiali laotatud:
„Lumevalgusest...“ pärinev „Väikese linna kohvikumuusikat“ ning päris
uus „Õnnelik“, mis on ka siinsesse valikusse võetud (peale selle oli raamatus
veel kaks päris uut teksti).
2005 ilmunud „Kogutud luule“ koondab peaaegu kogu Rummo luule
tähestikulises järjekorras, sh 5 päris uut luuletust ja kümmekond vanemat
varem raamatuis ilmumata teksti. Varasemates raamatutes mitut
pidi ehitatud tsüklid on kadunud, tervikutena on säilitatud vaid „Lumevalgus...“
ja „Saatja aadress“. Siinses raamatus on kaks „Kogutud luules”
esmakordselt ilmunud teksti.
„Väljavõtetesse” on kaasatud ka Rummo lasteluulet – tervikkogu
„Lugemik, lugemiki”, mis ilmus esmakordselt 1974. Hiljem on ilmunud
selle raamatu ühe luuletuse taastrükk „Vannilugu“ (2004) ja kogu
raamatu uustrükk „Vigurilood. Lugemik, lugemiki“ (2006). 2008 ilmus
vanemaid ja uuemaid tekste sisaldav „Kui lähed teele koidu eel“ ning
2017 kogu Rummo lasteluulet koondav „Tihane tõstab tiibu”.
Nõnda siis on Paul-Eerik Rummo oma luulet kui tervikut mitut puhku
komponeerinud ja hoolitsenud selle eest, et too tervik oleks mitmel
kujul olemas, kuni lõpuks on välja andnud kataloogi. Võiks ehk isegi
rääkida valikkogust kui ühest Rummo iseäralikust žanrist, mis ühe ja
sama (mõneti varieeruva) tekstikehamiga on mitu korda läbi mängitud
– esmalt väga varane valikkogu, seejärel kaks sisuliselt valikkogu ühe
aasta jooksul, lõpuks kolm erinevat versiooni samast klassikaks muutuvast
materjalist kuue aasta jooksul. Rummo luule publitseerimislugu
on suurepärane mudelnäide sellest, kuidas üks kaanon aja jooksul ümber
struktureerub, seejuures veel autori enda käe all (kuigi alati ka erinevate
kirjastamistegurite mõju all). Ja tundub, et nii mõnelgi puhul tundub autor
polemiseerivat selle kujuteldava Rummo-kaanoniga, mis on võtnud kuju
retseptsioonis väljaspool autori tahet, aga miks mitte ka varasema iseendaga
(näiteks 2002. ja 2005. aasta raamatud teevad seda kindlasti).
Omaette huvitav on jälgida nende raamatute autoripoolseid saatesõnu
ning pealkirja-“poliitikat“. Kolm raamatut on neutraalselt kirjeldava
pealkirjaga („Luulet 1960-1967“, „Luuletused“, „Kogutud luule“), kolme
valikkogu pealkirjad aga viitavad 1960. aastate tuumik-Rummo poole:
pealkiri „Ajapinde ajab“ on otsene käesirutus eelmise raamatu lõputsükli
poole, jätkates luuletuse „Maarjaheina kõrreke“ rida „Läbi peo mul voolab
puu“. „Oo et sädemeid...“ ning „Kohvikumuusikat“ osutavad mõlemad
luuletustele, mis on pärit „Lumevalgusest...“.
„Oo et sädemeid...“ saatesõnas ütleb Rummo, et „nostalgia kadunud
nooruse järele [on] nüüd autorist rohkem võitu saanud ning autori enesekriitika
lõdvenenud“ ja seetõttu on „Lauliku lapsepõlve“ tsükkel mahukam
kui 1968. aasta valimikus. Ühtlasi peab ta ka mõnesid „Eelõitsengu“
„noorusvallatusi“ „võimalikuks ja vajalikuks pildi täielikkuse huvides välja
anda“. Ja lõpuks põhjendab autor nõrgemate ja juhuslikumate tekstide
kaasamist täielikuma pildi andmisega ühest „ajalõigust, mil nende ridade
kirjutajagi on teiste seas luuletajat mänginud“.
„Saatja aadressi“ täisväljaande saatesõnas öeldakse muuhulgas põhjenduseks,
miks pole tekste redigeerima hakatud: „Olgu neilgi tekstidel
õigus saada kord raamatuks sellistena, nagu nad sündisid – nii nagu iga
asi peab astuma igaviku ette sellisena, nagu ta just on.“ See vastab raamatu
iseärasusele üsna hästi – ühest küljest on see teatav igavikulise
õigluse jalulepanek, eesti uuema luule ühe legendaarse avaldamata
teksti ees võla täitmine, teisalt aga lihtsalt üsna argine dokumendipublikatsioon,
mille suhtes autoril on tekkinud juba teatav distants.
„Luuletuste“ lakoonilisemas järelmärkuses ütleb Rummo, et viis, kuidas
tekstid on ümber rühmitatud, „mängeldes nii kronoloogiaga kui sisuliste
haakumistega“, on ainult üks paljudest võimalikest, sest „niikuinii on kõik
luuletused ühe ja sellesama sõnastamatu varjud“. Siingi näeme teatavat
üleva hoiaku segunemist mõnetise kerglusega („sõnastamatu varjud“ vs
„mängeldes“).
Hoopis huvitav lugu on raamatuga „Kohvikumuusikat“. Selle raamatu
iga luuletuse pealkiri on teksti kohal kahekordselt – tavalise pealkirjana
ning lehekülje ülaservas väiksemas kirjas päisena; seejuures algselt ilma
pealkirjata luuletuste esimene rida on tõstetud pealkirja staatusesse
ja samamoodi topeldatud. Topeldatud on ka raamatu keskkohas olev
„Luuletus televisioonis“, mille lõpurida on „Kõik on nii väga, väga vahendatud!“
– tõenäoliselt ongi see pealkirjade liiasus seoses tolle vahendatuse-
motiiviga. Igal juhul mingi distants lugeja ja tekstide vahele sellega
luuakse, võimalik, et ironiseeritakse elava klassiku kinnistekstide lõputu
rituaalse ülekordamise üle.
Selle loogilise jätkuna on „Kogutud luule“ juba puhas kataloog, mida
Rummo ise põhjendab „endalegi ootamatu“ meelemuutusega: „Võib-olla
on tõesti liiga ülbe jätta endale viimane sõna määramaks, mis ja kuidas
tohib su kaanonisse kuuluda, mis mitte.“ Põhimõtteliselt teeb autor siin
üsna tugeva žesti oma kinniskaanoni tühistamiseks või sellest distantseerumiseks,
samas siiski loobumata kahest telgsest luulekogust, mis
sellest kataloogipõhimõttest puutumata jäävad. Mehhaaniline kõikesisaldavus
töötab distantseeriva liigutusena paremini kui pelk ükskõiksuse
deklareering.
„Väljavõtteid” liigub sellest distantseeritud kataloogist edasi, püüdes
algosistest luua ühe võimaliku uue terviku. Siinsesse kogumikku on jõudnud
ka 17 luuletust, mis on kirjutatud pärast „Kogutud luule” ilmumist –
sealhulgas tekst, mis andis kogu raamatule pealkirja. Raamatu komponeerimisel
on arvesse võetud, et siin ei puuduks Paul-Eerik Rummo kõige
krestomaatilisemad tekstid, kuid muus osas on lähtutud koostaja isiklikest
sümpaatiatest ja intuitiivsetest assotsiatsioonidest. Paul-Eerik on
pärast paari väiksemat õgvendust valiku tunnistanud selliseks, kus ta
enda ära tunneb. Siin pole järgitud kronoloogiat ega liigendatud tekste
omaette alaosadeks, vaid on püütud luua teatav vool, mis kohati on
sujuv, kohati looklev, kohati aga jõnkslik ja kärestikuline. Ring algab
ja lõpeb Rummo kui luuletaja murrangut tähistava „Saatja aadressi”
lühitekstidega, käies läbi erinevate temaatiliste ja motiiviliste hoovuste:
päri- ja vastuvool, jumal ja juhus, maastik ja tuba, maailm ja hing, lähedus
ja kaugus, lumi, puud ja muud võrad, vihm, kärjed ja mesilased, meri,
kohvik, lahkumised, rongid ja rongijaamad, vaba laps, pööriöömaa ja
järved ning lõpuks koonduv-lahenduv kooda. Nõnda on püütud tabada
korraga kaht printsiipi, mis näivad Paul-Eerik Rummo luulet juhtivat:
pigem 60ndate luulele iseloomulikku intensiivset sihitud tungilist voolu
(mis kõige eredamalt väljendub näiteks luuletustes „Oo et sädemeid...”
või „Kinni hoidmas”) ning hilisemas luules valitsevat teatavat džässilikku,
improviseerivat ja põiklevat vabavoolu. Ühtlasi olen koostajana püüdnud
ka tasandada muljet (mida olen isegi varem kuulutanud), nagu oleks
„Saatja aadressi” järgne Rummo luule kuidagi „lisandus varasemale”. Loodetavasti
paistab nüüdsest „improst” välja pigem teatav sisemine ühtsus,
mis Rummo erinäolise luule aluspõhjaks on olnud algusest tänini.
*
Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja
teisalt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et eesti luule kujuteldavas
arenguloos on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana
(nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni
viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et
kogu see poeetiline ehitis, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud
Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, jõudis Rummoga
täiuseni, ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle
orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib
öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas
Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini viljumine.
Kuid siin tuleb mängu vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni
sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud, ta sai ise väga hästi
aru, millega ta on hakkama saanud, ja liikus teisale: „Saatja aadress” on
üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest
leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas
üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus,
miks Rummo on niivõrd hea tõlkija – temas on see sisemine vabadus,
mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta.
Paul-Eerik on peale luule kirjutanud veel draamat, esseistikat ja arvustusi
ning tõlkinud, kuid ta ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti
literaat tavaliselt teeb: ta pole kirjutanud proosat (välja arvatud lastejutud)
ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla
on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Sest Rummo on
suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide
valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui
teiste jaoks. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on
jäänud ikka veel lahtiseks. Käesolev raamat on tehtud sama taotlusega –
hoida Paul-Eeriku luulekogum üha avatuna.
kui kaasa arvata ka lasteluule raamatud. Neid ei saa järjestada lihtsa
uudiskogude reana, sest juba neljandast raamatust „Luulet 1960–1967”
(1968) alates on tegu varem ilmunu ja uute tekstide ühendamisega.
Rummo luule tervikkogumit ongi hõlpsam liigendada mitte raamatute
kaupa, vaid pigem tsüklite haaval, kuigi needki on aja jooksul teisenenud.
Kolm esimest luulekogu on selgelt piiritletavad – „Ankruhiivaja“ 1962,
„Tule ikka mu rõõmude juurde“ 1964 ja „Lumevalgus... lumepimedus“
1966. Valiku kahest esimesest on Rummo 1968. aasta raamatus koondanud
tsükliks „Lauliku lapsepõlv”, mis on täiendatult ja muudetult
ilmunud ka 1985. aasta valikkogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing” ja
1999. aasta „Luuletustes”. 1985. aasta raamatus „Ajapinde ajab” on neile
lisandunud ka samaaegsete, kuid varem raamatuis ilmumata tekstidest
koosnevat kaks „Eelõitsengu” tsüklit (raamatus „Oo et sädemeid kiljuks
mu hing” lisandub veel kolmaski kimp). Siinsesse raamatusse on jõudnud
kaks luuletust debüütkogust ja 14 teksti teisest raamatust, „Eelõitsengute”
tekstid on siit välja jäänud.
Luulekogu „Lumevalgus... lumepimedus” on autor hiljem kohelnud
omaette sidusa tervikuna, mis on muutmatul kujul ilmunud nii 1968.,
1985. ja 1999. aasta valikkogudes kui ka 2005. aasta „Kogutud luules”.
Siinsesse raamatusse on „Lumevalguse”-kogu valdavas mahus sisse
võetud, kuid osadeks lahti võetud.
Raamat „Luulet 1960-1967“ võtab kokku kogu „varase Rummo” ning
sisaldab „Lumevalguse” järgsete tekstide tsüklit „Läbi peo mul voolab
puu” – seegi on täiendatud kujul ilmunud 1985. aasta mõlemas raamatus
ja 1999. aasta „Luuletustes”. „Väljavõtetes” on 12 luuletust algsest tsüklist
ja neli selle hilisematest täiendustest.
Kogus „Ajapinde ajab” lisandub tsükkel „Pühapäev kohalikul taevakehal”,
mis sisaldab luuletusi aastaist 1965–1983. Need esindavad teatavat
üleminekulist laadi „klassikalise” ja hilisema Rummo vahel ja nende üldnimetajaks
võiks olla „luuletused enne ja pärast „Saatja aadressi””. Siia
raamatusse on võetud tsükli nimiluuletus.
„Ajapinde ajab” sisaldab ka kolme laulude tsüklit, mille kirjutamisaeg
jääb „Saatja aadressi” naabrusse – „Vettinud peiar” (1968), „Laulud „Viimsest
reliikviast”” (1969) ning „Kuivanud peiar jm” (1970); needki on 1985.
ja 1999. aasta valikkogudes taastrükitud. Siinses raamatus on esimesest
ja kolmandast kummastki üks tekst, „Viimne reliikvia” aga tervikuna.
Järgnema oleks pidanud „Saatja aadress ja teisi luuletusi 1968-1972“,
kuid see ei saanud autori soovitud kujul ilmuda. Nõnda jäi Rummo avaldatud
luuleraamatute vahele 17 aasta pikkune lünk, mida täidavad muud
žanrid: lasteraamatud, tõlked, stsenaariumid, dramaturgitegevus. „Saatja
aadress“ levis küll käsikirjaliselt, kuid kindlasti olnuks raamatuna ilmumise
puhul selle mõju üldisemale luuleprotsessile suurem. Jääb vaid kujutleda,
mis oleks 1970. aastate (ja ka hilisemas) eesti luules teisiti, kui levimuusikagi
toel laiema kõlapinna saavutanud Jüri Üdi (ning Rummo enda „Viim205
se reliikvia“ laulude) kõrval oleks aktiivsemasse käibesse jõudnud ka
„Saatja aadress“ – võimalik, et teatav soomelik-britilik modernism oleks
eesti luulesse juurdunud pisut jõudsamalt.
„Saatja aadress” jõudis kärbitult 1985. aasta raamatuisse ning ilmus
täielikult 1989. aastal. 1999. ja 2005. aasta kogumikes ilmus ta tervikkujul
nagu „Lumevalguski”. Siinses raamatus on „Saatja aadressist” tehtud
vaid valik, kokku 10 luuletust ja tsüklit, sealhulgas nimitekst.
Pärast pausi ilmus 1985. aastal kaks raamatut – „Ajapinde ajab“ ning
„Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984“, impressumi
trükkimisandmete järgi ilmus esimene kevadtalvel ning teine aasta lõpus.
See oli üsna jõuline topeltkatse vormistada ja liigendada Rummo-kaanonit,
kusjuures teine raamat mõjub esimese täiendatud versioonina.
„Ajapinde ajab“ on vormiliselt uudiskogu, kuid paljud tekstid pärinevad
tegelikult vanast ajast. Lisaks ülalpool mainitud varasemate tekstide
tsüklitele sisaldab raamat veel nii uutest kui vanadest tekstidest kokku
pandud „Juhuluulet“. Läbinisti uuematest luuletustest on koostatud
„Suved, talved“ kahes osas (neist on siia raamatusse jõudnud üheksa
luuletust). Lõpuks sisaldab „Ajapinde ajab” veel kimbu Eugenio Montale
tõlkeid ja luuletuse „Epiloog: Tempora mutantur“.
„Oo et sädemeid...“ sisaldab põhimõtteliselt 1968. aasta valimikku ja
„Ajapinde ajab” täiendatud kujul, lisaks hulka erinevaid tõlkeid ja 1960.
aastail kirjutatud tekstidest koosnevat tsüklit „Duett raadiole ja televiisorile“
(mis osalt sulandatud ka 1999. aasta „Luuletustesse”). Siia on sellest
jõudnud „Luuletus televisioonis”.
1999 ilmusid „Luuletused“, kus võrreldes 1985. aastaga on loobutud
tõlgetest, „Eelõitsengutest“ ja „Juhuluulest“ ning ülejäänu ümber rühmitatud.
„Lauliku lapsepõlv“ on nüüd jaotatud neljaks erinevaks tsükliks
(alapealkirjadega „Poolüminal“, „Mihklikuupäike“, „Lüüriline pöördumi206
ne“ ja „Orfeuse taastulek“), „Pühapäev...“ on saanud „Suvede, talvede“
kolmandaks osaks (kuid neid osi on ka omavahel ümber komponeeritud),
üksiktekstide valikut on mõnes kohas õgvendatud või täiendatud.
Erinevad šriftid viitavad tsüklite omavahelisele kokkukuuluvusele, ja
nii eristuvad neli suuremat sarja: esiteks „Lauliku lapsepõlved“; teiseks
olulised tervikud „Lumevalgus...“, „Läbi peo...“ ja „Saatja aadress“; kolmandaks
kolm laulutsüklit; neljandaks „Suved, talved“. Siinsesse kogumikku
on jõudnud kolm luuletust, mis selles raamatus esmakordselt ilmusid.
2002 ilmus juubeli puhul väiksem kompositsioon „Kohvikumuusikat“,
mis sisaldab valikut erinevate aegade tekstidest. Raamat keerleb kahe
telgse tekstisarja ümber, mis on osade kaupa raamatusse laiali laotatud:
„Lumevalgusest...“ pärinev „Väikese linna kohvikumuusikat“ ning päris
uus „Õnnelik“, mis on ka siinsesse valikusse võetud (peale selle oli raamatus
veel kaks päris uut teksti).
2005 ilmunud „Kogutud luule“ koondab peaaegu kogu Rummo luule
tähestikulises järjekorras, sh 5 päris uut luuletust ja kümmekond vanemat
varem raamatuis ilmumata teksti. Varasemates raamatutes mitut
pidi ehitatud tsüklid on kadunud, tervikutena on säilitatud vaid „Lumevalgus...“
ja „Saatja aadress“. Siinses raamatus on kaks „Kogutud luules”
esmakordselt ilmunud teksti.
„Väljavõtetesse” on kaasatud ka Rummo lasteluulet – tervikkogu
„Lugemik, lugemiki”, mis ilmus esmakordselt 1974. Hiljem on ilmunud
selle raamatu ühe luuletuse taastrükk „Vannilugu“ (2004) ja kogu
raamatu uustrükk „Vigurilood. Lugemik, lugemiki“ (2006). 2008 ilmus
vanemaid ja uuemaid tekste sisaldav „Kui lähed teele koidu eel“ ning
2017 kogu Rummo lasteluulet koondav „Tihane tõstab tiibu”.
Nõnda siis on Paul-Eerik Rummo oma luulet kui tervikut mitut puhku
komponeerinud ja hoolitsenud selle eest, et too tervik oleks mitmel
kujul olemas, kuni lõpuks on välja andnud kataloogi. Võiks ehk isegi
rääkida valikkogust kui ühest Rummo iseäralikust žanrist, mis ühe ja
sama (mõneti varieeruva) tekstikehamiga on mitu korda läbi mängitud
– esmalt väga varane valikkogu, seejärel kaks sisuliselt valikkogu ühe
aasta jooksul, lõpuks kolm erinevat versiooni samast klassikaks muutuvast
materjalist kuue aasta jooksul. Rummo luule publitseerimislugu
on suurepärane mudelnäide sellest, kuidas üks kaanon aja jooksul ümber
struktureerub, seejuures veel autori enda käe all (kuigi alati ka erinevate
kirjastamistegurite mõju all). Ja tundub, et nii mõnelgi puhul tundub autor
polemiseerivat selle kujuteldava Rummo-kaanoniga, mis on võtnud kuju
retseptsioonis väljaspool autori tahet, aga miks mitte ka varasema iseendaga
(näiteks 2002. ja 2005. aasta raamatud teevad seda kindlasti).
Omaette huvitav on jälgida nende raamatute autoripoolseid saatesõnu
ning pealkirja-“poliitikat“. Kolm raamatut on neutraalselt kirjeldava
pealkirjaga („Luulet 1960-1967“, „Luuletused“, „Kogutud luule“), kolme
valikkogu pealkirjad aga viitavad 1960. aastate tuumik-Rummo poole:
pealkiri „Ajapinde ajab“ on otsene käesirutus eelmise raamatu lõputsükli
poole, jätkates luuletuse „Maarjaheina kõrreke“ rida „Läbi peo mul voolab
puu“. „Oo et sädemeid...“ ning „Kohvikumuusikat“ osutavad mõlemad
luuletustele, mis on pärit „Lumevalgusest...“.
„Oo et sädemeid...“ saatesõnas ütleb Rummo, et „nostalgia kadunud
nooruse järele [on] nüüd autorist rohkem võitu saanud ning autori enesekriitika
lõdvenenud“ ja seetõttu on „Lauliku lapsepõlve“ tsükkel mahukam
kui 1968. aasta valimikus. Ühtlasi peab ta ka mõnesid „Eelõitsengu“
„noorusvallatusi“ „võimalikuks ja vajalikuks pildi täielikkuse huvides välja
anda“. Ja lõpuks põhjendab autor nõrgemate ja juhuslikumate tekstide
kaasamist täielikuma pildi andmisega ühest „ajalõigust, mil nende ridade
kirjutajagi on teiste seas luuletajat mänginud“.
„Saatja aadressi“ täisväljaande saatesõnas öeldakse muuhulgas põhjenduseks,
miks pole tekste redigeerima hakatud: „Olgu neilgi tekstidel
õigus saada kord raamatuks sellistena, nagu nad sündisid – nii nagu iga
asi peab astuma igaviku ette sellisena, nagu ta just on.“ See vastab raamatu
iseärasusele üsna hästi – ühest küljest on see teatav igavikulise
õigluse jalulepanek, eesti uuema luule ühe legendaarse avaldamata
teksti ees võla täitmine, teisalt aga lihtsalt üsna argine dokumendipublikatsioon,
mille suhtes autoril on tekkinud juba teatav distants.
„Luuletuste“ lakoonilisemas järelmärkuses ütleb Rummo, et viis, kuidas
tekstid on ümber rühmitatud, „mängeldes nii kronoloogiaga kui sisuliste
haakumistega“, on ainult üks paljudest võimalikest, sest „niikuinii on kõik
luuletused ühe ja sellesama sõnastamatu varjud“. Siingi näeme teatavat
üleva hoiaku segunemist mõnetise kerglusega („sõnastamatu varjud“ vs
„mängeldes“).
Hoopis huvitav lugu on raamatuga „Kohvikumuusikat“. Selle raamatu
iga luuletuse pealkiri on teksti kohal kahekordselt – tavalise pealkirjana
ning lehekülje ülaservas väiksemas kirjas päisena; seejuures algselt ilma
pealkirjata luuletuste esimene rida on tõstetud pealkirja staatusesse
ja samamoodi topeldatud. Topeldatud on ka raamatu keskkohas olev
„Luuletus televisioonis“, mille lõpurida on „Kõik on nii väga, väga vahendatud!“
– tõenäoliselt ongi see pealkirjade liiasus seoses tolle vahendatuse-
motiiviga. Igal juhul mingi distants lugeja ja tekstide vahele sellega
luuakse, võimalik, et ironiseeritakse elava klassiku kinnistekstide lõputu
rituaalse ülekordamise üle.
Selle loogilise jätkuna on „Kogutud luule“ juba puhas kataloog, mida
Rummo ise põhjendab „endalegi ootamatu“ meelemuutusega: „Võib-olla
on tõesti liiga ülbe jätta endale viimane sõna määramaks, mis ja kuidas
tohib su kaanonisse kuuluda, mis mitte.“ Põhimõtteliselt teeb autor siin
üsna tugeva žesti oma kinniskaanoni tühistamiseks või sellest distantseerumiseks,
samas siiski loobumata kahest telgsest luulekogust, mis
sellest kataloogipõhimõttest puutumata jäävad. Mehhaaniline kõikesisaldavus
töötab distantseeriva liigutusena paremini kui pelk ükskõiksuse
deklareering.
„Väljavõtteid” liigub sellest distantseeritud kataloogist edasi, püüdes
algosistest luua ühe võimaliku uue terviku. Siinsesse kogumikku on jõudnud
ka 17 luuletust, mis on kirjutatud pärast „Kogutud luule” ilmumist –
sealhulgas tekst, mis andis kogu raamatule pealkirja. Raamatu komponeerimisel
on arvesse võetud, et siin ei puuduks Paul-Eerik Rummo kõige
krestomaatilisemad tekstid, kuid muus osas on lähtutud koostaja isiklikest
sümpaatiatest ja intuitiivsetest assotsiatsioonidest. Paul-Eerik on
pärast paari väiksemat õgvendust valiku tunnistanud selliseks, kus ta
enda ära tunneb. Siin pole järgitud kronoloogiat ega liigendatud tekste
omaette alaosadeks, vaid on püütud luua teatav vool, mis kohati on
sujuv, kohati looklev, kohati aga jõnkslik ja kärestikuline. Ring algab
ja lõpeb Rummo kui luuletaja murrangut tähistava „Saatja aadressi”
lühitekstidega, käies läbi erinevate temaatiliste ja motiiviliste hoovuste:
päri- ja vastuvool, jumal ja juhus, maastik ja tuba, maailm ja hing, lähedus
ja kaugus, lumi, puud ja muud võrad, vihm, kärjed ja mesilased, meri,
kohvik, lahkumised, rongid ja rongijaamad, vaba laps, pööriöömaa ja
järved ning lõpuks koonduv-lahenduv kooda. Nõnda on püütud tabada
korraga kaht printsiipi, mis näivad Paul-Eerik Rummo luulet juhtivat:
pigem 60ndate luulele iseloomulikku intensiivset sihitud tungilist voolu
(mis kõige eredamalt väljendub näiteks luuletustes „Oo et sädemeid...”
või „Kinni hoidmas”) ning hilisemas luules valitsevat teatavat džässilikku,
improviseerivat ja põiklevat vabavoolu. Ühtlasi olen koostajana püüdnud
ka tasandada muljet (mida olen isegi varem kuulutanud), nagu oleks
„Saatja aadressi” järgne Rummo luule kuidagi „lisandus varasemale”. Loodetavasti
paistab nüüdsest „improst” välja pigem teatav sisemine ühtsus,
mis Rummo erinäolise luule aluspõhjaks on olnud algusest tänini.
*
Paul-Eerik Rummo positsioon eesti luules on ühelt poolt kanooniline ja
teisalt eriskummaline. See seisneb asjaolus, et eesti luule kujuteldavas
arenguloos on Rummo kõige olulisem mitte algataja või kehtestajana
(nagu see on näiteks Jüri Üdi puhul), vaid teatava luulevõimaluse lõpuni
viijana, täidesaatjana, täiuslikkuse piirini liigutajana. Mulle näib, et
kogu see poeetiline ehitis, mida eesti luules oli üles ehitama hakatud
Noor-Eestist saadik läbi arbujate kuni kõrgmodernismini, jõudis Rummoga
täiuseni, ta integreeris kogu senise traditsiooni ning ühendas selle
orgaanilisel viisil ka maailmaluule modernistliku tuumaga. Nii et kui võib
öelda, et eesti luulekeele geneetiline kood on otsekui seemnes olemas
Juhan Liivi luules, siis Rummo luule on selle koodi ühe teostumisliini viljumine.
Kuid siin tuleb mängu vabaduse ruum – Rummo ei jäänud kinni
sellesse, mille ta oli juba enne 30. eluaastat loonud, ta sai ise väga hästi
aru, millega ta on hakkama saanud, ja liikus teisale: „Saatja aadress” on
üks järsemaid poeetilisi pöördeid, mida võib eesti luuletajate loomelugudest
leida. Rummo ei samastu oma luulega, kuigi see on suures osas
üsna isiklik; luule ei valitse teda, ta ise valdab luulet. See on ka põhjus,
miks Rummo on niivõrd hea tõlkija – temas on see sisemine vabadus,
mis võimaldab ennast ja oma idiolekte mitte liiga tõsiselt võtta.
Paul-Eerik on peale luule kirjutanud veel draamat, esseistikat ja arvustusi
ning tõlkinud, kuid ta ei ole teinud üht, mida laia ampluaaga eesti
literaat tavaliselt teeb: ta pole kirjutanud proosat (välja arvatud lastejutud)
ega memuaare. Selles näib olevat lausa midagi sihilikku. Võib-olla
on see üks viis mitte kinnistuda, monumentaliseeruda. Sest Rummo on
suure osa oma elust – publiku silmis – elanud tolle noore poeedi vägitükkide
valguses ja selles on suur oht muutuda puuslikuks nii enda kui
teiste jaoks. Rummo on sellega toime tulnud, ta on jäänud vabaks. Ta on
jäänud ikka veel lahtiseks. Käesolev raamat on tehtud sama taotlusega –
hoida Paul-Eeriku luulekogum üha avatuna.
No comments:
Post a Comment