Larissa Joonas "Teekond Les Murray raamatuga"

 Vikerkaares nr  4-5 ilmus tõlge Larissa Joonase tsüklist "Teekond Les Murray raamatuga". Selle originaal ilmus netiajakirjas Flagi ja tõlge valmis ettekandmiseks 22. märtsi "Kirjanduslikul kolmapäeval". 

     Kris Moori foto

TEEKOND LES MURRAY RAAMATUGA

1.

Teekaaslased jäävad sinuga alatiseks,

kuidas sa ka ei silmitseks tiiva alt mööduvaid mägesid või pilvi,

kui hoolega ka ei püüaks neid vaadates meelde jätta,

ikkagi mäletad vaid noort ema, kes lükkab juuksesalgu kõrva taha,

reisisaatjat, kes keset päästevestist rääkimist

järsku korraks vakatab, talle meenub miski,

otsekui oleks ta seda akna taga näinud. Maailmameri,

mis äratab ellu meie inimlikud sidemed ja kustutab mälestused kohtadest,

kus oleme käinud – need oleme me ise, seisame nii tihkelt,

embame nii kõvasti, oma isiklike käte tugevas ringis.

2.

Tuleb välja, et ma ei oska luuletusi kirjutada

märkmikulehele või telefoniekraanile.

Ma ei näe neid tervikuna ja kaotan ruumitaju

ja sellega koos rääkimisvabaduse.

Pisikese paberilehe Prokrustese säng

ei katkesta mitte luulerida, vaid maailma selle ümber,

mitte sõna, vaid elud ja surmad, mida ta tähistab.

3.

Võõras naine peseb toas aknaid.

Aknad on suured, sellised pole mulle enam jõukohased.

Kuulen laksuvat heli, on see vesi või mööda lendavad piiritajad,

nende paindlike plastiktiibade vubin.

Toas on kuuma metalli lõhn – päikest pimestavate aknaplekkide,

pesemisvahendite naiivne lõhn, bensiin ja niidetud muru.

Tunnen harjumatut tunnet: mina ju peaksin neid aknaid pesema

ma olen nii palju aastaid pesnud aknaid ja teinud seda kergelt, mängeldes, nagu paljut muudki.

Hämmastav, et ma pole teinud paljusid asju, mida võinuksin –

pole vallutanud Himaalaja tippe, pole käega silitanud

kosmoselaeva välispinda, pole vaadelnud varisevaid jäämägesid.

Võõras naine ümiseb, pestes aknaid, mis mäletavad minu käsi;

tihke leitsak toob lauluviisi tagasi tuppa.

Kuis siis nii – elu on peaaegu otsas, kuid see pole mina, kes rändab Arktika poole,

ei haara maailma ümbert kinni, kui kevadine rohi on õitsema hakanud.

Isegi need aknad, mis muutuvad üha nägusamaks, selgemaks ja läbipaistvamaks –

ei kuulu enam mulle, lendavad ära, kaovad sulanud päikesesse,

mis liigub nii kaugel, vaikides, üllatava osavõtmatusega hämmeldunud minu suhtes.

4.

Ma olen harjunud, et kui läände vaadata,

näeb kaugeid tehaseid,

pisikesi, otsekui päkapikkude majakesi, transportööre ja vöödilisi korstnaid.

Põhjas, kui hoolega vaadata, on meri,

õhukese, alati tumeda viiruna, ja hõbedased pilved.

Lõunas on aherainemäed, idas majad ja teed.

Kuid seal, kus sündisin, on lõunas, idas ja läänes – mäed,

ikka ainult mäed, metsaga kaetud.

Kui ma esimest korda nägin päikest, mis ei tõuse mägede tagant,

nagu see on kirjas kõigis tõelistes muinasjuttudes,

vaid lihtsalt maa alt, siis valdas mind hirm.

Viieaastasena kummastusega teadvustada maailma korraldust,

taevakehade ükskõikset liikumist, iseenda olemasolu vabatahtlikkust.

5.

Loen Murray luuletusi ja õpin tundma uut Austraaliat.

Mitte seda, kus on igihaljad mussoonmetsad ja savannid,

vaid teist, kus ma pole käinud, millest ei teadnud midagi.

Põldude lagendikud ja loojangud hallinevas pilvehämus. Kalurid allavajuvas päikeses,

töölised kombinesoonides, kes tõstavad käe

silmade kohale varjuks, nende pilgud nagu laserkiired

läbistamas üksteise ruumi. Tohutu manner,

mida ämblikuvõrguna katavad vaikivate inimeste pilgud,

nad ei laula, ei kõnele, ei siruta üksteise poole käsi.

Seda, mida kirjutan, loeb ilmselt kunagi

inimene, kes pole kunagi Eestis käinud. Mida leiab ta

minu luuletustest, millise maa? Millest ta lugedes aru saab,

kas näeb veel midagi peale kurbuse, üksinduse ja mure?

30.11.2021

Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

Vikerkaare eestivene erinumber: Larissa Joonas, Nikolai Karajev

Vikerkaare nr 4-5 on suures osas pühendatud eestivene kirjandusele ja kultuurile. See sisaldab Sveta Grigorjeva, P. I. Filimonovi, Igor Kotjuhi, Nikolai Karajevi ja Larissa Joonase luulet (lisaks üks Jossif Brodski "karantiini-luuletus") ning Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi proosat. Jutuks on Stalini-aegsest vene kirjandusest Eestis, eestivenelaste pühadest ja kommetest, nende elukohageograafiast, "vitriinivenelastest", Narva kogemusest, eestivene kunstist. Omaette kõrvalteemana on kaheksa inimese pandeemia-mõtisklused.

Tõlkisin Joonase ja Karajevi luulet ning kirjutasin tutvustava retsensiooni Larissa Joonase viimatisest luulekogust "Ülemaailmne sõnaelekter". Soovijad võivad neid lugeda ajakirjast (arvustuse venekeelne tõlge on olemas Larissa Joonase Facebooki-seinal.
Siinkohal kaks Nikolai Karajevi luuletust, mis Vikerkaare-valikust välja jäid, ning veel üks kimp Larissa Joonase luulet (mille tõlkimisega loodan veel jätkata).


*


NIKOLAI KARAJEV

Et võita Paabel

Kui vahetad asukohariiki,

oma kutsumust

või olemisviisi,

kui põrmuks purunevad unelmad,

kui maha jäetakse sind

või jätad sina,

kui vabaduste lõplikkust näed,

poeemi, romaani või tõlke lõpetad,

revolutsiooniga muudad korda

ja Darwini nimega huulil

tormad evolutsiooni võitlusse,

kui toimub murrang või lihtsalt murdumine

ja tuleb ruttu unustada olnu,

kõik, millega oled ammu harjunud,

kirjutad iga kord uue psalmi,

omandad uue keele.

Seda teab iga Che Guevara,

Atatürk ja Vladimir Iljitš:

hetkest, mil lendab vitriini kivi,

käivitub pöördumatu mehhanism

ja juba raugeb kõne

ja kuulda on uutmoodi speaki

(tavaliselt seda,

et unustame teid, kuid ei andesta teile).

Formatsiooni muutus nõuab keelevahetust,

kuidas muidu kirjeldada jõe uut voolusängi,

muutunud maastikke,

uusi tähtkujusid ja taevaid?

Uus maailm vajab uusi hääli.

Kaart kodeerib territooriumi,

semantika puur on lukus.

Et minna ajalukku,

peab uskuma: seniajani

pole sa teadnud sittagi.

Loodus ei salli mitut mõõdet,

mittekahesus on müüt,

binaarsus ruulib.

Oota, kuni läheb tuimaks,

aga seni las valutab.

Nõnda muutub su triumfipäev

tühjuse tuleks:

tulevikust unustab naasta

see, kes nüüd on juba uus sina,

kes räägib rahvaladina keelt,

newspeaki, LTI-d¹,

ja kõik, kel selge uusim keel,

on nüüd ja igavesti omad.

Ja vastupidi: mineviku inimestel

suu justkui vett täis.

Utiliseeritud õigekirjaga,

hieroglüüfidega, mida enam pole,

hukkub kogu see kultuur,

kogu see maailm,

kogu see jamps.

Pane telekas käima

ja kuula viimaseid uudiseid:

mida kiiremini enda eest jooksed,

seda rohkem seisad sa paigal.

Sa oled unustatud, aga sulle pole andestatud.

Uued märgid koonduvad vanaks hirmuks.

Et võita Paabel,

piisab, kui meenutada:

armastus kõneleb kõikides keeltes.

1 Lingua Tertii Imperii ehk Kolmanda Riigi Keel – Victor Klempereri kontseptsioon natsi-Saksamaal kasutusele võetud propagandistlikest keelelistest manipulatsioonidest. Tlk.

Pedro imestusväärne lugu

Ja sellega me panemegi punkti.

Ju lapsena me Pedrol meeldis käia

neil kõnnumail, kus öiti tähti vaatas,

seal istus oma pontšos ja sombreeros

ning rüüpas teed, mis rohtudest ta keetnud,

ja justkui ootas kedagi. Aeg-ajalt

ta juurde sõitsid jäiselt külmast taevast

neil vankritel, mis sügislehist tehtud,

nii helendavad inglid: nende tiivad

lõid pimeduses sädemeid kui äike,

pilk tuline ja vaikimine püha,

nad meie Pedro kõrval istet võtsid,

kuid ta ei märganud neid. «Vaat kus tobu!»

me mõlgutime. «Tantsigu cachuchat,

tequilat joogu, kitsi karjatagu,

või käigu kirikus või leidku neiu

ta endale!...» Kuid Pedro jäi põikpäiseks

kui Sõnni tähemärk. «No mis sa tahad?»

me küsisime talt. «Ma tean vaid seda,

et ootan teda. Ära tunneb minu,

me kohtusime imelises unes

just enne minu ärkamist...» «Ah, lollus!»

me ütlesime. «Pea meeles, rumal Pedro:

ei ole «teda» olemas, ei tule!

Sa vahi vähem taeva poole, tohman,

peab öösel magama!» Kuid vaikne Pedro

vaid naeratas ja noogutas ja jälle

läks oma kõrbesse. Ja näe, siis ükskord

ei naasnudki ta enam. Otsisime

kõik kohad läbi, armastime Pedrot

niivõrd, et terve ämber linaõli

meil tõrvikute peale läks — kuid tühja:

maa alla justkui oleks vajunud ta.

Ja hiljem nukrail kõrvaltänavatel

käis nutrialihamüüjate seas kõmu,

et Pedro oli kenal tähisöösel

koos noore talutüdrukuga pagend

(et Deenebis ta troonipärijanna,

see selgus alles palju aega hiljem).

*

LARISSA JOONAS

 * * *

Kõik meenutavad, ja minagi mäletan,

et hoidsin kätel pisikest poega,

ja kiigutasin teda, ja nutsin tema kohal,

sest kartsin, et temalegi saab osaks sõda,

mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna.

 * * *

Keel on kommunikatsioonivahend.

Mis sinu kaudu räägib, kui sa oma keelt räägid?

See on minu aeg,

mis mul keeles tiksub,

minu valged liiliad võrsuvad tuhmilt helendades minu keeles.

Ja sinu palverändurid hulguvad su keelt mööda, kogudes aknavalgust,

ja aknavalgus on valge ja kollane, see sulab mu keelel.

Ja minu luited, niisked, tantsivad mu keeles

inimeste varjudena, kes hulguvad ringi peaaegu ilma kraamita;

kuuma õhu karune meri

lahustub mu keelel.

Väikesed lapsed vaikivad mu keeles,

valged korstnad paiskavad pimedust välja mu keeles.

Kuid miks see taevas, mis on seal kauguses,

ta on endiselt selge ainult minu keeles,

ma ei kuule teisi sõnu, mul on keelel

minu keel, mis eksleb mu keeles.

 * * *

Tagantpoolt ei saa näoilmest aru,

aga selg on kühmus, liigutused huupi.

Meil pole kombeks rääkida tänaval

tundmatuga.

Ma ise nutsin bussis, kui isa suri.

Keegi ei tulnud ligi, kõik vaatasid kaastundlikult,

mõned pöörasid pilgu ära.

Ja mida sellega tegelikult tehagi.

Mis siin tehagi, minagi lähen mööda.

 * * *

niimoodi elasimegi üle suve,

ja siis veel natuke suve,

ja siis veel hetk suve.

ja kuhugi pole enam vaja sõita.

see on ju hea märk, kas pole?

pole midagi paremat muutumatusest.

nii näevad välja paradiisi väravad.

kui nende vahel natukeseks peatuda.

 * * *

konserveeritud mälestus

säilitab muutumatu vormi

vastavuses eksklusiivsete õigustega

omada kuju

mis on aastakümneteks mällu talletatud

sa ulatad mulle juustuvõileiva

lühikese lõunapausi ajal

me sööme ja lobiseme millestki tähtsast

Selliseks jääd sa sajanditeks.

Selliseks sa jääd, kui istutad puid,

ühe, teise,

terve mets erinevaid puid,

üks kõrgem kui teine, ja mõned isegi tavalisest rohelisemad.

Ehitad maju, ja samuti on üks

tingimata kõrgem kui teine,

selliste toredate katustega,

mille alla asuvad pääsukesed,

sajandist sajandisse,

hauvad välja pojad.

Ka punarinnad ja põõsalinnud hauvad pojad välja

sirelipõõsas sinu majade kõrval,

selles laulavad tuhanded ööbikud

sajakeelsed, nagu taevakandled.

Selliseks sa jääd, kui su pisikesed

seljakotti mahtuvad lapsed

kasvavad sinisilmseteks hiiglasteks,

valgenahalisteks ja tumedanahalisteks,

teevad oma kangelastegusid,

pööravad ümber jõgesid,

rajades sildu üle ookeanide.

Selliseks sa jääd,

alustades revolutsioone

ja neid peatades,

tõstes planeete ümber nende orbiitidel,

mis on joonestatud kindla sirkliga,

summutades leegi ja selle taas süüdates,

käies mööda lõputud maid,

kuhu on istutatud kollaseid ja valgeid lilli.

Kõik see kaob

kuskil sellessamas tulevikus,

mis muutub märkamatult minevikuks,

kuni sa ulatad mulle juustuvõileiva,

peatades aja,

mis ei suuda võita mälu.

 * * *

tõlkija erutub

mürgitatuna võõrast vaimustusest

tundmatute tundmuste mürgist

määrivate seoste raskusest

võõraste maailmade kujutistest

mis on järsku saanud omaks

* * *

kirjanikuga rääkida

on võimalik vaid pärast tema surma

siis ei kuku enam niimoodi välja

et sina loed tema raamatut

aga tema mõtleb juba teisest

 ***

Hommikuti sööb ta hirsiputru mis sarnaneb kuu silmaga

kardinatega kaetud aknad endiselt ei päästa aja eest

võltsid hommikused pisarad nagu keeldumine tunnistamast

lõputut armastust tähtsusetute kuritegude vastu

mõttetute nagu pabertaskurätikud

mida on otstarbekohaselt kasutatud.

 ***

Tavaline surm

elutseb väsinud kassikehas

mis asetseb klaviatuuri ja minu käte vahel

kuni joon hommikukohvi

ebaolulisi sõnu lugedes

igaüks meist saab surmast teadlikuks omamoodi

ja ta ei häiri enam kedagi

lihtsalt lisab kõigile jõudu

mida on vaja ülesaamiseks.

 ***

Pärast head luuletust tuleb hirm

äkki ei kirjuta sa enam midagi paremat või kirjutad lihtsalt mitte halvemini

iga kangelastegu jõu viimsel piiril tekitab ebakindluse

järgmise kangelasteo suhtes ja vastavuse võimatuse

haigusest jagu saanuna kardad retsidiivi

mida sul ilmselt ei õnnestu üle elada

hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel

et teed seda hommegi

inimene kaob elust saamata autasu

oma igahommikuste ja igaõhtuste kangelastegude eest

ja mis siin inimesest – kogu inimkond kaob samuti

ja pole teada kas ta jätab mingi jälje

või sulabki kujutlematusse lõpmatusse

mille mõte on lõpmatuses endas kui see üldse on mõte

sellest vaatepunktist on kõige õigem

mitte elata asjatult kui kõik on ilma kahtluseta asjatu.

***

Nahkkingade serv on krimpsu tõmbunud nagu vanaeide suu

langetad silmad ta vastab tumma etteheitega

kinni surutud huultega sõnatu süüdistusega

tõstad silmad ainult taevas

kus pole peegleid.

 ***

Nad tulid ja võtsid meilt Sokratese

sealtpeale ei oska me enam öelda mõistlikke asju

aga kui võeti ära Platon

viskasime laiali kõik oma teokarbid

ükski nimi ei tähenda enam midagi

kas sa tead mis on selle järve ja selle metsa nimi

pole üllatav et sinugi nimi on neile tundmatu.

***

Need augustililled laulavad meile sügist

üle eesaia tara rippuvad kuldsed kerad

rasked kerade vihud leitsaku tühjaks lastud tulevärgid

lämbed floksid õie mesine tahkumine

jorjenid ja astrid jäise tuleviku tähed

daaliad laulavad kauguvaist öötaevaist

ja tegelikult ei juhtu midagi

homme paneme selga joped ja läheme tööle

keegi ei sure sellest et krüsanteemid

levitavad kurvastamise ja ilmajäämise lõhna

öökülmadest söestunud lehed

pole veel surmavad veel ei tapa meid loodame et mitte.

 ***

Maria või võib-olla Anna tuleb komandeeringust koju

väljub rongist ikka seesama virgumata rohi

ülesõidu juures sinine taevas kuid maja pole

üllataval moel pole mitte midagi pole alles

pole alles midagi külast ja linnagi pole enam olemas

näib et isegi maad pole jah ka maad pole enam näha

ka planeeti pole kõik on hukkunud ja ta on üksi ülesõidu juures

vaatab luitunud rohtu ta on komandeeringust tagasi jõudnud

milleks õigem olnuks mitte tagasi tulla.

***

Ellujäänud ei huvita kedagi

nad häirivad oma ebatäiuslikkusega

nende lugusid on võimatu parandada

nende elulood on kindlasti riuklikud

nad lõhnavad higi või sibula järele

pole korraldusi kuidas neisse suhtuda

ainult isiklik südametunnistus kuid pole mingit kogemust

nad istuvad logudel pinkidel

saastades linnaparke

on olemas viis kuidas neid armastama hakata kas mitte sellest

ei räägi meie peamised raamatud

mille on surnud surnutest kirjutanud?

***

Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud

läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmavad

kammertoonihelina täpsed

õhku hõrendavad riiet rebestavad

ruumi lõhkavad

läbitungivad

kuulina tapvad

arvasin et mu luuletused on soojad tihked siidised siledad

kaitsvad piimased hellad embavad

andestavad ennast teadvustavad voolavad

mööda puhast niisket nahka mis võtab puudutuse vastu

kui mõistmise

mis ei vaja sõnu

arvasin

aga nemad olid nagu vormitu liiv

mis vajub läbi kuivanud sõrmede.