Larissa Joonas "Teekond Les Murray raamatuga"

 Vikerkaares nr  4-5 ilmus tõlge Larissa Joonase tsüklist "Teekond Les Murray raamatuga". Selle originaal ilmus netiajakirjas Flagi ja tõlge valmis ettekandmiseks 22. märtsi "Kirjanduslikul kolmapäeval". 

     Kris Moori foto

TEEKOND LES MURRAY RAAMATUGA

1.

Teekaaslased jäävad sinuga alatiseks,

kuidas sa ka ei silmitseks tiiva alt mööduvaid mägesid või pilvi,

kui hoolega ka ei püüaks neid vaadates meelde jätta,

ikkagi mäletad vaid noort ema, kes lükkab juuksesalgu kõrva taha,

reisisaatjat, kes keset päästevestist rääkimist

järsku korraks vakatab, talle meenub miski,

otsekui oleks ta seda akna taga näinud. Maailmameri,

mis äratab ellu meie inimlikud sidemed ja kustutab mälestused kohtadest,

kus oleme käinud – need oleme me ise, seisame nii tihkelt,

embame nii kõvasti, oma isiklike käte tugevas ringis.

2.

Tuleb välja, et ma ei oska luuletusi kirjutada

märkmikulehele või telefoniekraanile.

Ma ei näe neid tervikuna ja kaotan ruumitaju

ja sellega koos rääkimisvabaduse.

Pisikese paberilehe Prokrustese säng

ei katkesta mitte luulerida, vaid maailma selle ümber,

mitte sõna, vaid elud ja surmad, mida ta tähistab.

3.

Võõras naine peseb toas aknaid.

Aknad on suured, sellised pole mulle enam jõukohased.

Kuulen laksuvat heli, on see vesi või mööda lendavad piiritajad,

nende paindlike plastiktiibade vubin.

Toas on kuuma metalli lõhn – päikest pimestavate aknaplekkide,

pesemisvahendite naiivne lõhn, bensiin ja niidetud muru.

Tunnen harjumatut tunnet: mina ju peaksin neid aknaid pesema

ma olen nii palju aastaid pesnud aknaid ja teinud seda kergelt, mängeldes, nagu paljut muudki.

Hämmastav, et ma pole teinud paljusid asju, mida võinuksin –

pole vallutanud Himaalaja tippe, pole käega silitanud

kosmoselaeva välispinda, pole vaadelnud varisevaid jäämägesid.

Võõras naine ümiseb, pestes aknaid, mis mäletavad minu käsi;

tihke leitsak toob lauluviisi tagasi tuppa.

Kuis siis nii – elu on peaaegu otsas, kuid see pole mina, kes rändab Arktika poole,

ei haara maailma ümbert kinni, kui kevadine rohi on õitsema hakanud.

Isegi need aknad, mis muutuvad üha nägusamaks, selgemaks ja läbipaistvamaks –

ei kuulu enam mulle, lendavad ära, kaovad sulanud päikesesse,

mis liigub nii kaugel, vaikides, üllatava osavõtmatusega hämmeldunud minu suhtes.

4.

Ma olen harjunud, et kui läände vaadata,

näeb kaugeid tehaseid,

pisikesi, otsekui päkapikkude majakesi, transportööre ja vöödilisi korstnaid.

Põhjas, kui hoolega vaadata, on meri,

õhukese, alati tumeda viiruna, ja hõbedased pilved.

Lõunas on aherainemäed, idas majad ja teed.

Kuid seal, kus sündisin, on lõunas, idas ja läänes – mäed,

ikka ainult mäed, metsaga kaetud.

Kui ma esimest korda nägin päikest, mis ei tõuse mägede tagant,

nagu see on kirjas kõigis tõelistes muinasjuttudes,

vaid lihtsalt maa alt, siis valdas mind hirm.

Viieaastasena kummastusega teadvustada maailma korraldust,

taevakehade ükskõikset liikumist, iseenda olemasolu vabatahtlikkust.

5.

Loen Murray luuletusi ja õpin tundma uut Austraaliat.

Mitte seda, kus on igihaljad mussoonmetsad ja savannid,

vaid teist, kus ma pole käinud, millest ei teadnud midagi.

Põldude lagendikud ja loojangud hallinevas pilvehämus. Kalurid allavajuvas päikeses,

töölised kombinesoonides, kes tõstavad käe

silmade kohale varjuks, nende pilgud nagu laserkiired

läbistamas üksteise ruumi. Tohutu manner,

mida ämblikuvõrguna katavad vaikivate inimeste pilgud,

nad ei laula, ei kõnele, ei siruta üksteise poole käsi.

Seda, mida kirjutan, loeb ilmselt kunagi

inimene, kes pole kunagi Eestis käinud. Mida leiab ta

minu luuletustest, millise maa? Millest ta lugedes aru saab,

kas näeb veel midagi peale kurbuse, üksinduse ja mure?

30.11.2021