Veel punapagulastest. Proletaarlikku keelepoleemikat

ESTO päevade raames toimus üritus „Pagulased ja väliseesti kirjandus”. Janika Kronberg kõneles Karl Artur Adsonist, Karl Ast Rumorist ja Karl Ristikivist, Jaan Undusk vestles Tiina Kirsiga Paul Reetsist, Urve Karuksist ja Metsaülikoolist, Anu Saluäär rääkis rootsikeelsest eesti kirjandusest (Ilona Laamani, Silvia Airik-Priuhka ja Helga Suits-Kangro rootsikeelsed teosed ning Mare Kandre ja Jan Kauri kui rootsi kirjanikud). Kirjanike tekste luges Jürgen Rooste.

Kõnelesin põgusalt punapagulaste kirjanduselust 1920.-30. aastate Nõukogude Liidus. Huvilised võivad lugeda luulebukette koos saatesõnadega Vikerkaartest 2015/5-6 ja 2016/5-6, nii et ei hakka siin oma juttu uuesti ümber jutustama.

Üks mõte – mis oleks saanud, kui eesti punapagulased poleks enamuses hukkunud 1930ndate lõpu stalinistlikus terroris ja nad oleks pärast sõda Eestisse jõudnud? Kas oleks stalinistlik ja sotsrealistlik dogma olnud jõulisem ja pikaaegsem? Sisuliselt pidid eesti kirjanikud 1940ndail surve all sotsialistlikele nõuetele vastava eestikeelse kirjanduse uuesti leiutama, sest vahetu varasem traditsioon, mis kümnend varem oli Venemaal juba toiminud, oli ära lõigatud ja põlu alla pandud. Võib-olla just see on põhjus, miks sotsrealismi sunnist 1950ndate lõpus ja 60ndate alguses suhteliselt valutult vabaneti – sotsialistliku kirjanduse kaanonil polnud orgaanilist arengujuurt, selle oli Nõukogude režiim ise läbi lõiganud? Võimalik.

Arutelus tuli veel jutuks, kas Juhan Sütiste hilisem looming võis olla punapagulaste kirjandusest mõjutatud – väga võimalik, sest ta mingil määral oli sellega kursis; kas ka Smuul – see on kahtlasem, tema puhul võib oletada loomulikku annet, mis haarab õhust ühiskondlikku või võimu tellimust ning tuleb sellega oma poeedipaindlikkusega ise toime.

Lisan siia aga ühe n-ö allikapublikatsiooni. Valisin välja mõned sõnavõtud ajakirja Noored Kommunaarid 1921. ja 1922. aasta numbritest, kus arutletakse keeleküsimuste üle. Taustaks võib mainida, et ajakiri Noored Kommunaarid läks uudsuseõhinas w ja ü asemel üle v ja y peale, kuid pärast poleemikat, mis jõudis seisukohani, et keel on antud ajahetkel eelkõige relv ning relva ei saa remonti anda, taastas varsti vana pruugi. Seletuseks - siin on juttu asundustest, mille elanikel on raskusi uuendatud keelest arusaamisega - asunduste all peetakse silmas metropolist Petrogradist kaugemal olevaid külasid ja asulaid.

Lõpetuseks on veel üks Pöögelmanni keelelisi probleeme puudutav sõnavõtt 1926. aastast – see on tähelepanuväärne kas või selle poolest, et Mulgimaalt pärit autor teeb vahet pehmel ja kõval r-häälikul (nagu see Lõuna-eesti murretes ongi) ning põhjendab sellega, et õige omastava käände vorm on kultuura, diktatuura jne (ühesõnaga, esimesed kolm käänet kultuur - kultuura (2. välde) - kultuura (3. välde), sest nende lõpus olev r on kõva, mis ei saa tüvehäälikuks kaasa tuua i-d). Ühtlasi aga kuulutab Pöögelmann ühemõtteliselt kõlbmatuks aavikliku keeleuuenduse.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 5-6

Arno Kevade

KEELELISEST KÜSIMUSEST*)

I.

Me seisame suurel aegloo teelahkmel: inimkond on teel kommunistlikku ilmkorda. Vana ilm, mis põhjani mäda, on lõplikult hukkumas. Kõik ta väärtused uuritakse põhjalikult läbi ning uute ilmkorda astudes võetakse neist kõige päält seda, mis vastab aja kärsikulle ilmele.

On väärtuste ümberhindamise aeg.

Suured murrangud sünnivad ka keelelises suhtes. Keel, kui tunnete, mõistete, ideede selgitav ja edesiandev tegur inimeste ja rahvaste vahel, tuleb samuti ümberhindamisele ja parandamiselle. Eriti peame seda konstateerima Eesti keele kohta, mis on olnud üks kõige puudulikumaist ja labasemaist keelist. Mõisted, mida endaga kaasa toond suur murrangaeg, nõuavad täpipäälset ja selget edesiandmise võimalusi nii, et ta võimsalt võiks väljendada kogu suure pöördeaja püüdeid, tunge, aateid. Ent Eesti keel omas paplikus väikluses ja rahvuslikus kitsarinnaluses ei suuda seedi kõiki neid hiigla mõisteid nii suure võimsuse ja täpipäälsusega, nagu nõuab seda aeg ja ta edesitungivad tegurid. Aga seda peab keel tingimata omama ja teostama! Vastasel korral võime anda ainult udust, ebamäärast pilti suurest ajast, mis kannab nüüdisaja kangelaslikult võitlevat ühiskonna massi — revolutsioonilist proletariaati uute, paremasse ja helgemasse ilmkorda.

Keele rikastamise ja kaunima kõlavuse poole! — see peab olema meie loosung suuril võitluspäivil.

Kahjuks valitseb Eesti keeles veel täieline Baabeli segadus. Ühtlusest, mis igale harit keelele omane, pole siin juttugi. Üks kirjutab nii, teine teisiti. Eriti on vanad, kes kramplikult kinni hoiavad vanast, paplikust kirjakeelest ja iganend väljendusvormest, üpris konservatistid. Nad ei mõtlegi keelelisi parandusi ja rikastamisi ette võtta, vaid tallavad aina vanu radu.

Ent seda südikamad, agaramad ja uuenduspooldajad on noored. Noored on, kes pärandavad uue ilmkorra. Noored on, kes ta inimlikke olukordi, tingimusi ja väärtusi maitsta saavad. Ning noored teavad ülihästi, et vanu väärtusi tuleb põhjalikult ümberhinnata, parandada ja ilustada. Kui vanad jätavad meile päranduseks keele, mis igakülgselt puuduline uue elu mõisteid ja tundeid väljendama, siis peavad noored ta ümberlooma ja ilustama ning lihtsustama.

See on tingitud ajaloo paratamattusest...

II.

Paratamata tuleb Eesti keeles suuri parandus- ja täiendustöid ette võtta. Ja seejuures juhtigu meid hüüdsõna — enam internatsionaalsust, maha rahvuslik kitsarinnalsus! Tuleb keelt uute sõnadega täiendada, rikastada, ilustada, lihtsustada, et võimaldada uue aja mõistete, tungide ja püüete suurepärast, selget ja otsekohest väljendust. Ja et seejuures hoiduda eksisammest, tuleb pöörata kasvõi keelemeistri Aaviku juure, kes keelelises suhtes igatahes äärmine revolutsionäär ja kelle väljatöötet keelereegleist noored seni igasuguseid uuendusi ammutand. See seni paratamattu nähtus, kuni meil omal puudub proletaarne keeleteadlane-revolutsionäär. Kui kodanlikud teadusmehed ja õpetlased seni meile osalt hariduse- ja teaduse-andjaiks, siis olgu nad veel ka keelelises suhtes seda.

Mingisuguste võtete ega takistuste eest ei tohi meie noored keeleharrastajad tagasi kohkuda!

Rõõmustav nähtus, et „Noored Kommunaarid" on asund juba keelelisele murrangteele. Kahtlemata tuleb alguses palju vääratusi ja eksimusi ette, ent need on esialgul paratamattud. Tulevikus kaovad nad niikuinii. Õpitakse, harjutakse, tehakse katseid...

Ent esimesed sammud keele kaunima ilu ja kõlavuse poole on tehtud ja seda tuleb arve võtta — ja see olgu aina tervitet!

*) Avaldame vaidlusainena. Arvame, et keeleküsimus on seevõrd tähtis, et tast huvitet laialdasemad ringkonnad ning leiame, et küsimuse kohta veel mitmedki „Noorte Kommunaaride” veeruil sõna võtavad. Toimetus.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

Magnus Lindwest

KEELELISEST KÜSIMUSEST*)

(Vastuseks „Noortes Kommunaarides" nr. 5—6 vaidlusainena avaldatud artiklile)

[tekst on trükitud gooti šriftis, erinevalt muust ajakirjast]

Oleks wäga rõõmustaw, kui meie eesti noored omas ajakirjas senise labase keele asemele uue — parandatud, täiendatud ja parema kõlawusega keelewormid ilma suuremate takistusteta wõiksiwad tarwitusele wõtta. Ent, kahjuks, peab tunnistama, et tegelises elus nii mitmegi juhtumise pääle satume, mis järele mõtlema paneb, kas ei wõi sarnane samm wahest kasu asemel ka kahjulik olla.

„Isamaalsuse tunne” ja „kirikukeelest kinnipidamine" ei wõi praegusel ajal enam uute keelewormide tarwitusele wõtmise juures takistuseks olla. Seda suuremaks takistuseks on see, et uus keel wanast liig palju lahku läheb ja sellele, kes ainult wana keele wormidega tegemist on teinud, wäga tihti arusaamatuks muutub keelelisest küsimusest. Kui nüüd neile, kellel uutest keelewormidest aimugi ei ole, arusaamatus keeles ajakirja pakkuda, siis wõib kindlaste ette öelda, et nad kuigi suurt huwitust selle lugemisest ei wõi tunda ja pakutawa waimuwara peale ainult käega lööwad.

Peab tunnistama, et meil on küll eesti töökooli õppurid ja teisi kirjanduse sõprasid, kes uue keelega tuttawad on ja kellele selle tarwitamine raskust ei tee. Kahjuks on neid ainult üksikud, kuna teisi, kellel uutest keelewormidest aimugi ei ole, liig palju on. Need teised oleme meie — asunduste noored. Meie oleme teistest kõigis asjus maha jäänud, iseäranis ajakirjanduse tarwitamises. Sellepärast ei ole mitte hea, kui meile selle asemel, et waimuwara tarwitamise wastu huwitust äratada, tema tarwitamine weel rohkem kättesaamatuks tehtakse selle läbi, et meile arusaamatuid keeleworme tarwitatakse. Pealegi ei wõi meie kirjanduse põldu praegusel ajal rikkaks pidada.

Oleks soowitaw, et küünalt mitte waka alla ei pandaks, waid ka mõned kiired meie tarwis lastaks paista. Kui uues keeles ajakirja kirjutatakse, siis ärgu unustatagu ka mõnda pala endises labases keeles meie tarwis juurde lisamast, et meile selle ajani, kui uued keelewormid üleüldiselt tarwitusele saawad wõetud, ajakirjanduse tarwitamine kättesaadawam oleks.

*) Avaldame järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata. Toimetus.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

Arno Kevade

Ü ASEMEL Y

Kahtlemata näib nii mõnelegi võhikulle keelelises suhtes y tarvituselevõtt ü asemelle ypris veidrana nähtusena, ent asja see ei muuda: on otsustet kindlasti ü kui otstarbekohatut heita kolikambri ajaks igaveseks ja asemelle võtta y, mis on täiesti otstarbekohasem ning vastab yhtlasi ka esteetilisele nõudele, mida tuleb keele ilustamise ja lihtsustamise juures kaaluva argumendina tähele panna ja arve võtta.

Millised asjaolud õigustavad y tarvituselevõttu ü asemelle? Kas võime selle otstarbsuse igal tingimusel kindlasti selgeks teha?

Neile kysimusile võib olla ainult yks vastus: y tarvituselevõttu õigustavad ja nõuavad kõik asjaolud seni tarvitusel oleva sohitähe ü asemelle.

Kõige päält tuleb konstateeri, et y on palju enam internatsionaalsem häälik, kui ü. Muiski keelis, pääle saksa ja ungari, ei ole ü-d. Ta on kogu maailmas täielises vähemuses. Y aga on rahvusvaheline. Nii on rahvusvaheline Foneetika Yhing (Association de Phonétique Internationaale) transskriptsioonisysteemis ü hääliku märkimiseks y tarvitusele võtnud ja seda tarvitavad niisugused ilmakuulsad ja autoriteetlikud foneetikateadlased kui näit. Jespersen.

Ei teeks vast viga, kui laseksime eesti keeleteadlasel Aavikul, kes y tarvituselevõttu ü asemelle igakylgselt põhjendab kui kompetent keelelises suhtes, pisut seletada. Ta kirjutab:

„Y on praktiliselt otstarbekohasem kui ü, mis lahusolevate diakriitiliste i märkide (täppide) abil u-st moodustet, ja seda nimelt järgmisis suhteis: a) y on mõnusam ja kergem kirjutada kui ü, sest y saab kirjutada yhtlase liigutuse ja joonega, ilma kätt tõstmata, kuna ü täppide tegemiseks tuleb eri liigutus teha. Seega y-ga päästetakse energiat ja aega. b) y-ga võidab selgus, seega et hoitakse ärasegamise eest. Sest kirjutades võivad ü täpid tegemata unuda (mõned on seks väga kalduvad), ja siis tuleb u välja, mis võib tekitada segadusi ja valearusaamisi. Teiseks on ü-ga see hädaoht, et teda võiakse pidada kaheks i-ks (ii) või ymberpöördult, kaht i-d (ii) ü-ks. Seda olen eriti ladujate juures tähele pannud, kes juhtuvad ü i-ks või ii ü-ks laduma, eriti vähem tuntud sõnus ja pärisnimedes, viga, mida igakord korrektoridki ei taipa parandada. Y-ga aga kaob see hädaoht.

Y on ilusam."

Pääle selle õigustab ü asemelle y tarvitusele võitu veel see asjaolu, et y on greeka keele täht, kus ta tähendas just ü häälikut. Greeklasilt võtsid selle tähe roomlased, aga tarvitasid seda ainult greeka laensõnus, sest et nende keeles (ladina keeles) seda häälikut polnud. Roomlaste järele tarvitavad y-d praegugi mitmed rahvad, kel ladina tähestik, neis greeka laensõnus, kus algkeeles y.

Nii need kui paljud teised argumendid õigustavad ü asemelle y tarvituselevõttu. Kahjuks pole ruumipuudusel võimalik k õ i k i argumente yles lugeda, kuid arvan, et jätkub neistki.

Kuigi y vast mõnele alguses võõrana näib ja ta praktiline tarvitamine raskust tekitab, jääb see ikkagi vaid traditsiooniliseks nähtuseks, mis ei tohi olla mingil tingimusel keelelises uuenduskysimuses mõõduandvaks teguriks.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11

TRYKKVEAD

Eelmises «Noorte Kommunaaride" nrs. on juhtumise kombel inetu trykkviga koha leidnud, mida lugejail lahkesti parandada palume. Nimelt, luule osakonna alumises ääres teht toimetuse märkuses *) on: Vaata Joh. Havik „Kas ü ehk y?" peab olema: Vaata Joh. Aavik «Kas ü ehk y?"

***

Käesolevas numbris on tehnilisil põhjusil mõnes artiklis ja luuletusis läbiläind ü y asemel. Toimetus teeb kõik, et sääraseid vigu edespidi ei korduks.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 12

Ain Rannaleet

KEELELISEST KYSIMUSEST*)

Keele rikastuse ja kaunima kõlavuse poole! — kajab tihti me silmapaistvama kuukirja veergudel yhena tähtsamana loosungina. Kahtlemata, jääb ka meile, asunduste noorile, põletavamaks päevkorra punktiks keeleline kysimus, just eriti meile, kellel ses suhtes nii palju, palju arusaamatusi, segadusi ja vigu.

„Noortes Kommunaarides" on võetud kyll juba tarvitusele mõnedki tähelpanu väärt ja mõnusad uuendused, mis rikastavad väljendusvorme ja keelt yldse, ent tehakse ka liig sagedaid ebareeglipärasusi ja moonutusi. Toetades faktile, et enamusele kirjandussõpradest praegune laiendet kirikeel**) — iseäranis luuletusis — veidrana näib, tuleb seda igatahes laiemalt selgitada. On toodud isegi vastuväiteid uuendusile (Magn. Lindvest, „N. K." nr. 10—11). Nähes, kui suure tähtsuse omand lahendused säärasille kysimusile, milliste uuenduste ja lihtsustuste vastuvõtt soovitav ja kuivõrra tungivalt, tahaksin väljendada mõne reaga omi mõtteid keelelisest kysimusest, kuigi olen kyll veel vähe vilund sel alal.

Kindel on igatahes, et peame keelt uuendama, laiendama, kui ei taha jääbuda edukast, murduvast, muljendrikkast ajast. Peab tarvitusele võtma ja pruukima võimalikult suurarvulisemat kogu uuendusi, hoolega läbisõelutuid ja kohasteks tunnistetuid, neid vähehaaval rehkendades ja kõnes pruukima harjutades. Kyll siis aegjooksul juba lugejad ja kuulajad, meie asunduste noored, uuendustega harjume, ega näi meile keel enam mingisuguse läbitungimatu rägastikuna, vaid selgena, tublina ja tuumakana eluavaldusena. Seks ongi just tarvis aina rohkem ja rohkem uuskeelelist kirjandust, käsitlevat revolutsioonilisi uusi vorme, aegkohaseid võimsaid ja otsekoheseid väljendusviise ja enam internatsionaalsemaid sõnu, isegi ka tähti („y!"). Et aga kirjutada selget, laiendet keelt on tingimata tarvis hästi tuttav olla keelega ja teada uuendusreegleid. Seda nimelt pole me senni veel saavutand. Kirjutame, luuletame, tarvitades juba hästigi tabavaid, noori, värvikaid, rahvapäraseid sõnu, lihtsustet ja ymberloodud lauseehitust, kus juures aga, kahjuks kyll ylitihti, komistetakse, tehes inetuid vigu ja moonutusi, või paisatakse mõte hoopis kukerpalli. Igavik hoidku seda kordumast aina! Selge ja kõlava keele asemelle võib sel kombel hästigi tekkida vikerkaarist kirjum ja segane, kui ei kunagi enne, Baabeli keel.

Väga võimalik viimaks, et säärase asiolu mõjudes meie, lugejad, huvitust ei tunne isegi ilukirjanduslikest toodetest, vaid raamatud, — mis aga iialgi ei tohiks nähtuda, — lugemistuppa lahtilõikamattuiks jäävad, nagu siiamaani pahatihti poliitiline kirjandus. (Magn. Lindvest — „Keelelisest kysimusest”, „N. K.” nr. 10—11.) Sest liig silmi rebivad on — isegi sellele, kes keele asjas võhik — säärased vormid, kui: „eluklis"” eluka asemel, (ometi, nagu samas töös näha, tarvitab autor ka ,,eluk” ja „elukas”, (ent miks siis mitte alati?) „katkenes” pro katkes, „pelet” pro peletas, — „see pelet viimsena kõik elukad siis maakera koore alla.” (Kusta Ykspere — „See oli siis"... „N. K.” nr. 10—11). Samas töös kirjutab sama autor veel: „Sain öelda vendile ning õdedelle tõtthelgeid sõnu — igatsevaid ammu...” Peaks olema ometi: „tõtthelgeid sõnu — igatsetuid ammu...” Omas luuletuses „Liha ja veri” kirjutab A. N. „sosiklus” pro sosistus. Kas peame siis tarvitama hakkama tolle rikastuse eeskujul veel „unisklus” unistuse asemel, „meeliklus” meelituse jne.! Ei koguni. Toon väikse viperuse veel: „laman liivseljandikule uhtund vanal barkal”. (Elise Tenter — „Merelahing”, „N. K.” nr. 10—11), kuna õigem ja reeglipärasem oleks: „...liivseljandikule uhutul ehk uhutud vanal bargal.” (Sest „bark” või „bargas” adessiivuses on „bargal”, mitmus „barkadel”. Tähelpanuta jäetud pehmendus — emollitio.)

Näitusi leiduks paljugi veel säärasist komistusist, tekkivaist ka kõige paremal tahtmisel kirjutada keelt õigesti. Seepärast — tööle hoolsasti! Õpime oskama uut, laiendet kirikeelt ta reeglitega, et kaoksid säärased nähtused. Olgu mele tuleviku keel kaunis, kõlav, rikas sõnadest, ent ka puhas, kergesti mõistetav, kyyradeta ja muhkudeta.

*) Järjekorras vaidlusainena avaldet, autori kirjaviisi muutmata. Toimetus.

**) Kirjakeel.

Noored Kommunaarid, 1921, nr 13

Silver Voldi

KEELELISEST KYSIMUSEST*)

Ma pole erik ega kompetent keele alal, vaid varustet ainult loomulise peene keeleinstinktiga ja terava tähelepanuga, kuid seepääle vaatamata tunnen tungivat vajadust osavõtta yaidlusist keelekysimuses.

Keelekysimuse ja yldse trykisõna toodangu keelele on pöördud vähe tähelpanu. Keelest on hoolitud liig vähe, tihti mitte sugugi. See on peetud tähtsuseta kõrvaliseks asjaks, millest ei maksa kõneldagi. Sellest tingitudki konservatiivsus, lohakus ja ebajärjekindlus keelen ja reaktsioon uue ning parandet keele tarvituselevõtul.

Lugedes meil ilmunud aeglehti, raamatuid ehk kuukirje (väljaarvat viimsed numbrid "Noori Kommunaare", kon paiguti äärmised uuendused läbiviidud) valdab ääretu kurbus ja pahameel: mitte elementaarist korrektsustki pole meil keelen. Yks kirjutab nii, teine teisiti, kuis aga juhtub ja kuis kellelgi tarkuse ballasti raskus.

Me isaisad ja emaemad pidasid selgeks, arusaadavaks ja õigeks keeleks piibli, jutlusraamatu ja lauluraamatu keelt; me isad ja emad, lugedes lehti, raamatuid, muid trykisõna toodanguid uuen ja parandet keelen, ei uskund enam piiblikeele ilmeksimatusse, kon meid noori juba lapsena naerma ajas, kui veerisime aabitsat ja piibli eeslehelt: „See on se jummala sanna jne.”

Ajaga muutub kõik. Ei ole midagi pysivat päikse all. Kõik synnib ja tekkib selleks, et kord jälle hävida ja aset anda uuele ja noorele, kon see ka omakorda peab aset andma veel uuemale ja nooremale. Ja nii ikka edesi lõpmatuseni, kuni pysib inimsugu ja maakera ilmastik-taimestik soodne elavolevuste sigimisele. Ja teisiti see olla ei võigi. Sest igasugu seisak, yhen kohan tammumine ja enesega rahulolemine on kiire tagurpidiminek ja jõuetuse tundemärk, kon terve ilm ja aeg läheb omasoodu edesi ega hooli sellest, kas yks väike käputäis rahvast yhen suudab ehk tahab tulla või ei. Kas elu ehk kõdumine, kas tulevik, ehk ei mitte midagi! Teist teed ei ole...

Rõõmustavalt on „Noorte Kommunaaride” keel paiguti äärmiselt „uus” ja radikaalne, täiesti vastav noorte revolutsionääride hingeelule. Ja teisiti see olla ei võigi. Otsides teeme tihti vigu, kaldume siia-sinna, kuid see on paratamata. Las lainetada hinged otsimiste ja kaksipidi mõtlemiste virus, see ei lase sammeldada, kõntsa paatuda hingi ja mõistust! Mitte midagi tegemine on tagurpidiminek.

Õige võõrastavana ja veidrana tunnub Magnus Lindvesti kirjutus „Noorte Kommunaaride” 10—11 numbris kon nõutakse, et uue ja parandet keele kõrval veel pysima jääks vana labane keel, (ja muidugi, vanad vigased vormid kah!) mis oleks eriti määrat asunduste noorile. Ärge kompromiteerige end ega yldse asunduste noori! Ärge hinnake kõiki oma ahtakese mõistuse ja väheste teadmiste tagavara järele. Asjata kardate, et neil, kellel uutest keelevormidest aimu ei ole, mida kyll kirjanduse sõprade kohta keegi ytelda ei või, parandet keelen kirjutet kuukirja kohta vähem huvi oleks, kui siis kon ta endisen labasen keelen oleks. Muidugi läheb „uus” keel vanast mitmeti lahku, lähineb rohkem kõnekeelele, kuid paiguti eraldub tast uute sõnade ja vormide ning väljenduse suhtes. Ent kirjakeel on jo ykskord ometi midagi muud, kui igapäevane kõnekeel. Ja mitte ainult eestikeel, vaid yldse kõik. Igapäevane kõnekeel on harilik ja seega ka igapäiviseis rõivis, paigatud rõivis, kirjakeel aga rohkem haruldisem ja seega pidulikun ehten. Meil tööinimesil muidugi vähe aega, kui mahti saame lugemiseks, tahame tast ka palju nautida ja nõuame, et oleks ta ilus igapidi ja väärtuslikule sisule oleks vastav väljendus. Ärgu pakutagu siis midagi halba! Ja millal tahetakse tutvuda ja harjuda uute vormidega, kui ikka ja aina nõutakse, et labast ja vigast keelt niikaua saaks tarvitet, kunni uued vormid saavad yldiselt tarvitusele võetud? Midagi ei saa õppimata. Kõiki peab surmani õppima, isegi emakeelt. Ilma vaevata ja pysiva tööta pole keegi ilmas edesi jõudnud ega midagi väärtuslikku saavutaud. Poliitilise sisuga raamatud on jo kirjutet kõik õige vanan labasen, vigasen ja lohakan keelen, siis peaksid need Magnus Lindvesti oletamise ja väidete järele olema kõigiti kohased asunduste noorile. Ent kui needki seisavad lugemistubaden lahtilõikamata, siis peab viga otsima pigemini mujalt.

Asundusin on paljud noored, kes saand hariduse Vene kooliden, hakand ohtrasti venekeele sõnu tarvitama kõnen ja yldse armastavad omi mõtteid pigemini venekeelen avaldada, põhjendaden sellega, et venekeel olla kõlaliselt palju ilusam jne. Pyydgem siis kõik teha, et ka eestikeel saaks sama ilusaks kõlaliselt. Õppigem ja otsigem uusi sõnu ja vorme; järeltulevail nooril on siis juba tarvitada kõigiti kultuurrahvale vastav keel. Las tõstavad kisa vanad — ka vaimlikult vanad. Muide, ongi harilik, et iga uus asi tunnub esiti imelik ja veider, millele sõditakse esialgu käte ja jalgadega vastu, kon mõne aasta pärast ilma temata elun läbisaamine mõeldavgi pole. Kui Ahrens päästis eestikeele saksa pappide ikkest, siis tõstsid kooliõpetajad ylemaalist kisa, et see olla „yks undrehti ja vastooksa teggemine"; samuti kisavad ka nyyd mõned mannetud, kes ei jaksa raudse ajaga sammuda yhen.

Kehvus pole kellegi voorus. Teadmatus on pimedus. Korraldetagu igal pool kirjanduskoonolekuid ja referaate. Käsitetagu ja sõelutetagu „Noored Kommunaarid” sääl igakylgselt ja põhjalikult läbi. Ja kui kedagi ei leidu, kes seletaks uued sõnad ja muud arusaamatused, märgitagu need paberile ja saadetagu toimetusse, kyl toimetus naad järgmisen numbrin põhjalikult selgitab. See oleks samm edesi. Kuid milgi tingimisel ärgu keegi nõudku, et peaksime tagasi pöörama vana vigase ja labase keele juure. Muidugi võib mõneden asundusin olla arvamine, et „punased ja kommunistid” on eestikeele oma aru järele nii „solkind”. Kuid kui neil võimalus oleks tutvuda valge Eesti ilukirjandusega, siis nad alles näeksid, missugune see ,,uus” keel õieti on ja kui kaugele nad on maha jäänd keelelisen suhten.

Keeleuuendusliikumine on sääl seekohaste eriteadlaste juhatusel täien hoon ja areneb pysimata edesi. Pyydgem siis meiegi sen suhten edesi sammuda. Muidu võib asi kujuneda nii koomiliseks, et me õigesti tarvitada oma emakeeltki ei mõista.

S. asundusen.

*) Avardame järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata. Toim.

Noored Kommunaarid, 1922, nr 14

G. Teiter

UUS KIRJAKEEL JA AGITATSIOON *)

[trükitud gooti šriftis nagu ka suurem osa ajakirjanumbrist]

Eesti kirjakeele alal on praegu äge heitlus käimas, küll siin kui säälpool Naroowat. Keelest ja selle sõnastikust püütakse häwitada kõik kaarlewad ja looklewad ning ebamääraseid lõppe omandawad sõnad ja asetada neile wastawaiks sõnad, mis oma iluduse, kauniduse ja kõlawuse poolest midagi soowida ei jätaks. Paljud on juba teelt heidetud, kuid palju on ka juba uusi juurde siginenud ja suurema „remondi” alt läbi käinud. Keel on palju muutunud ja kohati isegi nii, et sellest raske on kui „armsast eesti keelest” aru saada. Minul isiklikult on keelest wähe tolku ja seepärast ei tahaks kuidagi selle kallal käperdama hakata. Kuid mind trööstib see asjaolu, et ma keele „kaunistuse” ja „kõlawuse" otstarbekohasuse enese jutu eesmärgiks ei teegi, waid küsimust sellelt seisukohalt käsitada mõtlen, kas praegu on aeg midagi põhjalikumat selles asjas ette wõtta, s. o. puht praktilisest seisukohast. Mäletan waremaid aegu, mil Eestis kodanlik uuenduswool kõiki neid armuta konserwatismi (wanameelsuse) nimega kroonis, kes wanale keelele truuks jäid. Ja et ma mitte üks neist sinatsitest olla ei taha, ega ole, siis esinengi küsimuses teise platwormiga.

Säädan küsimuse nimelt järgmiselt: esiteks — kas õigustab üleelataw aeg keeles põhjalikku uuendust ette wõtta, kui keelt wõitlusabinõuna peab tarwitama? teiseks — kas täiendab uuendus keelt kui võitlusabinõu? ja kolmandaks — kas on lubataw wõitluses wäerinda lahti jätta, et wõitlusabinõusi „remonti” anda? Nende küsimustega loodan mööda hiilida keele küsimusest kui seesugusest ja wiia küsimust ülemaltoodud alusele. Proowime wastata.

Meie kinnitame ja seda kinnitab kogu wõitlew proletariaat — et tuliste ja külmade sõjariistadega koos ka teadust kui sama abinõu tarwitama peab. Kuna sõjariist sääl on tegewuses, kus tingimused neid tarwitama sunniwad — wägiwaldse jõu wastu —, on teadus neil wäerindul sõjariistaks, kus hulgad waimlises pimeduses olles meile wastasrinna sünnitawad ehk wõitlust ühel ehk teisel kujul raskendawad. Kuid ühe kui teise wõitlusabinõu tarwitamine säeb üles teatud algnõuded, mida kõrwale jätta ei wõi, kui jaatawaid järeldusi tahame tabada.

Püss meie kätes ei awalda oma tegewust mitte enne, kui waenlane selle tegewusawalduse piirkonnas ei ole. Samuti wõime näituseks öelda, et kellegil mõttesse ei tule püssi kuuliga kindlust häwitama hakata. Mida märkame sellest?

Seda, et me enne tegewusawaldust waenlase tundma õpime ja tema oma suuruse ning tugewuse järele sõjariista walime. Rääkides teadusest, kui wõitlusabinõust, mis wäljendab end kirja- kui ka elawas sõnas, tuleb meil sama terminiga tegemist teha. Ka siin on tarwilik waenlase jõu suurust tähele panna. Õnneks on ta meil teada.

Meie ees seisab mass, kes kobades teed otsib walguse poole. Raskused ja komistused on teda tuimaks teinud igasuguse eluawalduse wastu, millest ta esimese pilgu järele aru saada ei suuda. Igalpool näeb ta ärawõitmata waenlast, mis teda omakord meie wastu waenuliseks muudab. Tähendab — tegemist ei ole mitte waenlasega, waid ajaloolistel majanduslistel tingimustel arenemisteel kängu jäänud ühiskonna liigetega. Teaduse ülesanne on neid uuesti liikuma panna. Ja et ühiskondlik rewolutsioon nad juba liikuma tõuganud, siis tegewuses olla, et liikumine õiget sihtjoont läheks. Millisena peame siis teadust, kui sihtjoont määrawat abinõu tarwitama? Kahtlemata tema kõige lihtsamas kujus; kõige populaarsemas wormis. Seda teha wõib ainult teaduse wäljenduswiisiga. Mingil tingimusel ei tohi me teadust nii wäljendada, et me ta kõwa koore sisse peidame, mille katkipuremine iseäralist energiat peaks nõudma. Seda on senini tarwitusel olew uuendud keel tõega olnud. Et teaduse sisust aru saada, et sellest midagi omandada, pannakse omandaja esiteks keelega maadlusesse. Suudab ta selle ära wõita, alles siis läheb tal korda teaduse sisuga tutwuneda. On seda kahekordset raskust tarwis?! Ei, aeg ei anna aru pidada, ta nõuab oma osa kindlalt ja kiirelt. Kui abinõu, millega me hulkade arusaamatust wõita tahame, peab ta seesugune olema, et iga löök järeldusi kannaks.

Seepärast ei õigusta üleelataw aeg uuendusi ladwast tegema hakata, waid nõuab, et see juurtest algama peab.

Edasi. Keele uuendus, mis põhjeneb pääasjalikult tema „iluduse ja kõlawuse” nõuetel ei täienda keelt kui sõjariista, waid annab ülemaltähendud põhjustel talle koguni wastupidise wäärtuse. Sõjariist on „ilus” ja „kõlisew”, kuid wõimetu waenlase häwitamises.

Kolmandaks on keele „remonti” andmise faktiga wäerind waenlasele lahtiseks jäetud, mis koguni lubamata nähtus ning mida ükski strateeg andeks anda ei wõi.

Miks pigistame silmad kinni ega taha näha, et suurem osa meie poolt antud hoopidest õhku tabawad! Meie wäerind nõuab tugewust, kindlust ja edasitungiwust. Praegu ei ole aeg „mugawustega” tegemist teha, see tuleb omal ajal. Agitatsioonis, mille teenistuses nii elaw- kui ka kirjasõna on, ei ole pääasi mitte kõlawus, waid tuum, tuum, mida me ilma koore wõi kaunata edasi anda wõime. Kui aga nüüd näituseks wõtaksime meie noorele ja wärskele wõitlusjõule pühendud „Noored Kommunaarid”, mille eesmärgiks on noorte hulkasi süwendada teadusesse, siis tuleb kahtlemata kibe muigatus näole: rewolutsioni asemel, mis peaks purustama ja häwitama noortes orjastawad traditsioonid, mis peaks wabastama noorsoo teda ümbritsewatest mõjudest ja kindlustama nende iseseiswust, nende wabat mõttewiisi, selle rewolutsioni asemel lõõmab seal keeleline rewolutsioon! Kas ei tundu See praegustel tõsistel rewolutsioni päewil enam wärdjana, kui wõitlusabinõuna! Sedasama wõime mujalgi kirjanduses näha.

Küsimust on tarwis tõsiselt rewideerimise alla wõtta. Ma ei kahtle, et mul selles teataw wastasrind olemas ei ole, kuid mõõduandwaks ei tohiks saada mitte ühe ehk teise arwamised, waid asja otstarb. Wiimane igatahes saab kinnitama, et me agitatsioonilises wõitluses wale taktikat oleme tarwitanud. Tähtis ei tohi olla järjelikult mitte keel, waid see, mida me keele abil kätte saada tahame. Ja see eesmärk nõuab, et keel lihtne ja kõigile arusaadaw peab olema.

*) Järjekorras waidlusainena awaldet. Autori kirjawiis muutmata. Toim.

Oras, 1926, nr 1-2

Hans Pöögelmann

KIRJANDUSLISED ÄÄREMÄRKUSED

[---]

2. Mõned keelelised märkused

Ma ei ole keeleteadlane ja ei tule sellepärast järgnewate märkuste peale mitte kui teadusliste wäidete peale waadata, aga ajakirjanikuna, kelle woolimisesawi — keel, elaw keel on, ei saa mööda neist alalistest silmi ja kõrwu haawawaist, torkiwaist keele narrimistest, mida iga päew kannatada tuleb ja mis tarwilikkude näpunäidete korral ometi kergeste parandatawad oleksid. Ainult sel otstarbel tuleb järgnewaid märkusi wõtta.

Wenemaa Eesti keele üldine õnnetus on see, et ta igal sammul Wene keele mõju all waewleb. Meil ei ole keeleliselt küllalt tugewaks kaswanud selgroogu, kes selle wõõra mõju ees püsti suudaks jääda: pea kõik siinsed kirjanduslised tegelased on otsekohe Wene keele sees Eesti keelt kirjandusliselt tarwitama hakanud. Ja see annab ennast tunda.

Wõtke niisugused wärdjad, nagu: suhkruliiw, mis eestlasele naeru peale ajab, sest eestlane tunneb seda ainet peensuhkru nime all; wõi — paks puu — jämeda asemel; wõi „suuteline olema” — suutma; wõi niisugused ühekordsed eitamised, nagu „meie silume mitte ainult kassi, waid ka koera”, kus eestlane ütleb: „meie ei silu mitte ainult kassi” jne.

Sellesse wigadeliiki tuleb arwata ka arutumat wõõraste sõnade tarwitamist, mis iseäranis selles rahwalikus kirjanduses, mida meie kirjaturg pakub, täieste lubamata on. Kui wõõraste sõnade tarwitajatel wähegi lugupidamist oleks lugeja wastu, siis otsiks ja leiaks nad wastawa tähendusega eestikeelse sõna wähemalt 90 korral saja hulgast. Puhastage keel ülearusest wõõraste sõnade pahnast — lugejate pärast!

Eriti tuleks tähelpanekut juhtida ilukirjandusliste tööde tõlgetele, mis tihti pööritamapanewalt on tehtud — lihtsalt sõnad järjekorras ja kõige esimese kättesattunud wastawa mõistega ümber „pandud“. Meie tõlkijad näiwad arwawat, nagu oleks tõlkimine lapsemäng; ma ei räägi sellest, et isegi wastutawad tõlkijad, wastutawate tööde (näit. Lenini tööde) tõlkimisel waewaks ei wõta sõna õiget tähendustki järele waadata, waid silmanähtawast mõttewassingust hoolimata sootuks walesõna paberile wiskawad [joonealune märkus: Mäletan juhtumist, kus Lenini töös sõna „убожество” (armetus) oli tõlgitud ,,jumalikkus“ (божество), hoolimata sellest, et juba mõttekäik seda ei lubanud.] — nõndanimetatud rahwakeelsete kirjatööde tõlkimisel tikub igasugune keelemõiste kaduma.

Tuleb tähendada, et just rahwakeeleliste kirjatööde tõlkimine iseäralist hoolt ja kõigepealt wäga head oma rahwakeele tundmist nõuab, sest wõõra rahwakeelse töö peab oma keele keeleliselt ümberlooma, ainult siis wõib ta lugejale selle iseäralise mõju anda, mida kirjanik talle rahwakeele tarwitamisega tahtis anda. Kahjuks tunnewad meie tõlkijad üleüldse wähe Eesti keelt, rahwakeelt aga pea sugugi mitte.

Sellega on seletataw weel palju muidki keelelisi konarlusi. Näit.: enam andelisem, enam wilunum jne, kus Eesti keel ainult ühte wõrdlussõna lubab: kas enam wilunud ehk wilunum, kas enam rumal ehk rumalam, mitte aga enam rumalam. See ei ole isegi Wene keele õige tõlge, waid Wene keele narritud tõlge.

Järjekindlalt segatakse ära sõnade „siht“ ja „eesmärk“ mõte. Igal sammul leiate ütelusi: „lõpusiht“,„et seda sihti kätte saada“ jne, kus lõpueesmärk, ja eesmärgilejõudmine peaks seisma. Peetagu meeles: Jaak sõidab trammil 25. Oktoobri prospekti pidi Oktoobri waksali poole. Ta sõidab lõunaida sihis; ta eesmärk on Oktoobri waksal; tramm on abinõu edasiliikumiseks ja sõidu otstarbe on Moskwasse reisida, kus Jaagul teatud ülesanded täita on. Neid mõisteid ei tohi keeleliselt kunagi segada.

Meie keeletarwitajad — ja selles patustawad ka Narwa jõe tagused „suured“ keeletargad — ei taha aru saada pehme ja kõwa umbhäälikuga sõnalõppude wahest, mis wastawalt ka kas pehmet wõi kõwa häälikut kaasa nõuawad. Eestlane, kes mitte weel siurunenud ei ole, teeb wahet sõnade „tuur“ ja „uur“ lõputähe wahel: esimesel korral on ta kõwa ja sellepärast wõtab ta muudetes kõwa hääliku „a“ kaasa; wiimasel on ta pehme ja saab pehme hääliku „i“ (tuur, tuura, aga uur, uuri). Meil aga sumatakse edasi kultuuriga, just nagu oleks ka siin „r“ pehme, samuti diktatuuriga jne, kus kultuura, diktatuura peaks seisma, nagu tuuras.

Teine samasugune silmatorkaw keelesolkimine tuleb nähtawale sõnade liitmise juures, kus nüüd moodiks on saanud ilma millegist küsimata nimisõna alguswormile (nimetawale) teist sõna „sappa lüüa“: metalltööstus, terastoodang, merilaine jne. Kõneldakse: metallsammas, s. o. metallist sammas, aga mitte metalltööstus, sest tööstus ei ole mitte metallist, waid töötab metalli kallal. Rahwakeeles tehakse wahet kuldkoti ja kullakoti wahel: esimene tähendab kotti, mis kullast, teine — kotti, milles kulda kantakse. Kes aga siin kui seal, „moodne“ keelerewolutsionäär olla tahtes, jonnakalt sama kuldkotti tarwitab, see ei ole tõeliselt mitte keeleline rewolutsionäär, waid ninatark, keele solkija.

Samati ei wõi ütelda Kunstlik kirjandus ja kunstiline wõi, waid tuleb ütelda: kunstlik wõi (kunstwõi, järeltehtud wõi) ja kunstiline kirjandus (kirjandus, mis kunsti käsitab). On mõisteline wahe wennaliku ja andelise wahel, ja keele wastu patustab see, kes lõpud kas ühe wõi teise (-lik wõi -line) liistu peale tahab kokku kiskuda. See küsimus on siiski laiem, kui et teda „märkuste” piirides ulataks lahendama.

Saagu neist märkustest — sekskorraks. Materjali nendeks wõtsin peaasjalikult „Edasist“ [joonealune märkus: Artikel on kirjutatud 1925. a. algul, kuid seda keelesolkimist, milles „Edasi“ aastaid otsa meie noori keeleõppijaid kaswatas, tundub weel nüüdki igal sammul.] ja käsikirjadest, mis „Orasele“ saadetud. Teda leidub aga küllaliselt ka mujal. Ja leidub sadandetes teisendites. Meie kõneleme kirjanikkude ettewalmistamisest, komberdame aga keeletehnikas weel nagu karkude otsas. Nii igatahes kiirjooksjaks ei saa. Keelerawitsemise peale tuleb tõsiselt rõhku panna.

3. Kuid mitte kehkenpükslikult

Nagu Narwa jõe taga. Seal ilmus mõni aeg tagasi Joh. Aawiku teos, mis — eelkiituste järele — pidi ütlema ennekuulmata sõna maailma keeleliste uuenduste kohta käiwas kirjanduses ja „awama awarad edenemise wõimalused kõigi maailma rahwaste keeltele” — nagu kord „Postimehes” kelgiti, ja nagu kehkenpüks Aawik ise oma raamatus näib kõmutawat, üles kutsudes „ajawiitmata algama seda suurt liikumist, Eesti keeleuuendust tegema esimeseks maailmas”. („Waba Maa”, 53, 5. 8. 1925.)

Et Eesti isamaanarridel „Eestimaa käib üle kõige” ja „esimene maailmas” on, see ei ole uudis, ja selle pärast poleks maksnud Aawiku kehkenpüksitamisest eraldi juttu teha, kui mitte sellel kõmureklaamil teatud ideeline sisu ei oleks, sisu, mida „Waba Maa“ oma juhtkirjas „rahwusliku kultuuri aateks" ülistab.

Mis Aawiku „kultuuriaatesse” puutub, siis ei ole meil sellesse sestsaadik enam suurt usku, kui seda „aadet” omal ajal „Noor-Eesti” „Ruthi” kaudu — naisterahwaste „tagumiste hemisfääride” näol tundma õppisime, aga et teatud erakonna häälekandja tema keelelist uperkuudilöömist ja weskitiibadega wehklemisel maailma esipoksija aunime tagaajamist „rahwusliku kultuura aatega” seob, selle aate teostamise wõimalust ainult Aawiku keeleuuendamise gümnastikaharjutuste kaudu näeb, see kõneleb meile selle „kultuuriaate“ täielist pankrotti.

Oleme ennemgi nii mõnel korral tähendanud, et Eesti uuematel keelenarrimise katsetel mitte niiwõrd keeleline aluspõhi ei olnud kui ühiskondline. Wäitasime siis, et kodanline noorsugu selle keelemoonutamise kaudu ennast „liht-rahwast”, pööblest, eraldada püüab, oma ette „kõrgemat kihti” — „bessere Leute“ — luua tahab, kes ei oleks mitte „kui seesinane tölner“ — töörahwas. Siis paistis see keelemoonutamine ikkagi weel ainult kui kodanlise kihi eraldumise abinõu olewat. Nüüd minnakse kaugemale ja lähendatakse teda aatele enesele: «Autor on siin üles seadnud kõrgema kultuuri idee...” „sest kunstlik keele parandamine ja täiendamine paistab talle olewat meie ainus pääsetee...“ (Minu sõrendus. H. P.)

Meie tahaksime sellest — et mitte kaua kodanliste sonimise juures peatuda — meie keelemoodinarride jaoks, kes uisapäisa Aawiku ja siurulaste jälgil müttawad, ühe järelduse teha: kui kodanluse aatewaesed ja ideeliselt pankrottijäänud waimlised sõnamehed ise awalikult tunnistawad, et keeleline uperkuuditamine neile nende ideelisest pankrotist pääsemise teeks ja abinõuks peab olema, siis peaksime meie, kes ju ometi pimedast peast kodanluse aatepankroti tühja kotti püsti ajama ei ole kutsutud, seda enam ettewaatlikud olema nende „uuenduste” ja täienduste” wastu. Meie aaterikkusest ei annaks see mitte kõige hiilgawamat tunnistust, kui endid wabatahtlikult selle wankri ette rakendaksime. Meie keeleuuenduse pooldajad peaksid enne hoolsaste järele kaaluma, kui Aawiku „rahwusliku omapärase kultuuri” kambaga — ühte rekke istuwad.

4. Kirjawastuste asemel

Et see hoiatus mitte ammugi liig wara ei tule, selleks lubatagu paar näidet tuua meie „proletaarsete poeetide” sünnitustest, mis „Orasele“ awaldamiseks saadetud. Üks neist algab oma „tsüklust“ „Poeet ja ajawaim“ järgmiselt:

Kes sind loonud
Ilma toonud
Surnupalgelise
Pilwi hõbewalgelise —
Öine — mustesilmiline
Ilmakurbus warjuline.

Ja lõpetab järgmiselt:

Jää wait oo inime — jää rahul weri keew —
On olewpäiwil sündind see
Kõik seks —
Et ilmakorda heroiilist luua
Uut aega rõhutuile tuua...
Et tugewamalt hoiduks
Mu kätes purpurline wõidulipp.
Plebeide werest sündinud embleem
Jääks igaweseks helendama —
Wiisnurga kiirgaw diadeem ...

Puhtkodanline „ilmakurbus“ ja wõõraste sõnade „hiinakeelse“ sodiga töölisele läilaks solgitud ,,wiisnurga diadeem“ — selle ,,proletaarse poeesia” häll on silmanähtawalt — Siuru.

Teine ,,proletaarne” kannab töörahwale lauale pealkirja all ,,Kaks hirwitust” sihukese ,,poeesia”:

Nagu mõnitus
mürk-muigeline,
huluw helwetine
hirwitus!
Naerge, hirwitage, õgardite orde
Kõrid! Kugistage kulda,
kunni märatsejad masendet teil mulda!

Mis too olnes?.. Mina küsin sedasama... Et luuletus „proletaarne“, siis peaks arwama, et need „õgardite orde” ikka midagi kodanlist peaks olema, aga mis keeles wõi kujul, selleks on erilist sõnaraamatut tarwis.

Lõpp on keeleliselt wähe selgem:

Kõik planeedid, Päike, Maa,
nüüd wasar-löögest rõkka!
Päikest palute meilt? Ei, nüüd, päike meie!
Hilja teha nalja, teie peie
ajaks walmis meil tiiwmasinate rongid:
Küll siis näete! Onnid keldrid, katuskongid!
tõuswad terastiiwul pilwi pääle üles,
ja waid naeratawad päikse süles,
nähes kui te sööte iseendi
weristades wennad wendi!
Oo, sel wiimsel põrgupidu laual,
haiswal kulla kalmat-haual,
tulnud aeg meilgi hirwita!
Ha-ha ha!

Ka tööline — hirwitab seesuguse „poeesia“ üle, kus onnid, keldrid, katuskongid (aga keskmised majakorrad, kas need maha jääwad?) terastiiwul pilwi peale wulisewad, just nagu oleks see mõni krati killawoor. Ja milleks? Et ,,proletaarlased” — põrgu pidulaual hirwitada wõiksid!

No ütelge, kellele on seesugust sonimist, seesugust pläramulinat waja? Mis on sel rämpsul tegemist töörahwaga wõi töörahwal selle rämpsuga? Seda enam, et ideeliselt siin pöörast juttu aetakse: töörahwas tõtaku pilwede peale ja oodaku hirwitades, millal kodanlus iseenese nahka õgib. — Seesugusel luulel on sama wähe proletaarsust kui wähil willu.

Intervjuu Lev Rubinsteiniga ja tema essee "Paar sõna"

Sirbis ilmus intervjuu hiljuti Eestis käinud Lev Rubinsteiniga, samuti tema hiljutine essee "Paar sõna" (originaal on siin).

Võru keelest võõrkeelena ja Kauksi Ülle tõlkimisest eesti keelde

Vällä om tullu Tarto Ülikuuli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuurmiisi keskusõ vahtsõnõ aastagaraamat (nr XI-XII), mink pääosa ommaq ülemulludse Kauksi Ülle juubelikonvõrõndsi ettekandõq, noide hulgah ka muq jutt:

Võru keelest võõrkeelena ja Kauksi Ülle tõlkimisest eesti keelde

Õigupoolest võiks minu asemel rääkida Kirsti Oidekivi, sest Kauksi Ülle luule eestikeelsete tõlgete kogu „Emaemamaa“ oli just tema algatus, samuti pärineb temalt suurem osa tõlkeid. Mina lihtsalt lisandusin mingil hetkel, kui tõlkimistöö oli juba alanud, sest pidasin mõtet huvitavaks. Tõlgete valmimises olid osalised veel Hasso Krull toimetajana ning Leelo Laurits keelelise konsultandina (seda küll vaid Oidekivi tõlgete puhul, ise ei mäleta, et oleksin temaga konsulteerinud).

Aga Kirsti Oidekivi ilmselt räägiks mõnevõrra teistsugust juttu, sest meie keelelised kontekstid on erinevad – Oidekivi on Põhja-Eesti ja Vilsandi taustaga ja nii palju, kui ma aru sain, oli võru keel tema jaoks ikkagi suhteliselt võõrkeele moodi keel – umbes nii, nagu minu ja paljude teiste lõunaeestlaste jaoks on soome keel, sest Soome TV ei levinud Lõuna-Eestisse.

Ma räägingi nüüd edasi üsna enesekeskset juttu, sest nonde tõlgetega seoses tekkinud mõtted kasvavad välja teatavast isiklikust keelekummastusest. Mäletan, et minu jaoks oli üsna üllatav, kui minu teadvusse mingil hetkel jõudis, et Tallinna inimesed tõesti ei saagi võru keelest aru. „Emaemamaa“ Tallinna esitlusel jõudis mulle pärale, et minu võime võru keelest aru saada oli mõne mu tuttava jaoks midagi märkimisväärset ja eksootilist. Mäletan, et kui Vanemuises mängiti Madis Kõivu „Ellit“, siis kuulsin ise pealt, kuidas üks mees küsis kassas, et kas sellel lavastusel on ikka sünkroontõlge eesti keelde, ja kui talle öeldi, et pole, siis ta loobus pileteid ostmast.

Mu imestus tuleneb sellest, et mu enda emakeel on küll algusest peale olnud eesti kirjakeel, st põhjaeesti keel, aga nood lõunaeesti keeled või dialektid või keelepruugid on minu jaoks alati kuulunud tolle emakeelega ühte kontiinumisse. Mu imestus tuleneb niisiis sellest, et osad inimesed, kellel on minuga sama emakeel, ei jaga minuga tegelikult sama keelelist kontiinumit, neil pole kuklas toda n-ö teist emakeelt, mida küll ei kõnelda, aga mis on siiski omasena kuskil teadvuses olemas. Ma arvan, et minuga sarnases keelelises olukorras olevaid inimesi on omajagu, nii et minu isiklik positsioon eesti keelte suhtes võiks ehk omada teatavat näite väärtust.

Niisiis, minu emakeel on algusest peale olnud põhjaeesti keel. Minu vanemad on lõunaeestlased. Emapoolne suguvõsa on Mulgimaalt, minu vanavanemad rääkisid omavahel mulgi keelt, kuulsin seda lapsena piisavalt tihti ega pidanud seda mõistagi võõraks keeleks, vaid pigem mingiks teistmoodi viisiks eesti keelt rääkida. Vanavanemad kõnelesid ka minu emaga mulgi keelt, aga minuga otse rääkisid nad kirjakeelt (mis muidugi säilitas mulgipärased jooned). Minu ema räägib kirjakeelt, milles on aga mõned mulgi rudimendid (nt pantud, mintud, mitte pandud, mindud); kui aga vaja, võib ta vabalt mulgi keeles kõnelda. Mu isa suguvõsa on Võrumaalt Vahtseliina kandist. Ka tema peres kõneldi algselt ilmselt võru keelt, aga mul on tunne, et kuna nad rändasid Võrumaa sisemusest välja Võrumaa piirile Koikkülla ning sealt hiljem Valka, siis on nende keel järk-järgult n-ö eestistunud. Igal juhul oli selge vahe minu Valgas elanud vanaema ja lellede keelel ühelt poolt ning teiselt poolt nende sugulaste keelel, kes elasid sügaval Võrumaal. Nonde kaugemate sugulaste keelest oli mul küll lapsena natuke raskusi arusaamisega, aga kui mu isa oma vendade ja oma emaga rääkis, oli see selgelt võrupärane keel, vanaema kõnes olid säilinud hõkk-häälikud ja võrupärane lauseintonatsioon, olema-tegusõna mitmus jne. Samas, minuga otse rääkides oli vanaema kirjakeelsem kui mu isaga rääkides.

Nii et see keeleline keskkond, kus ma oma esivanematega suheldes liikusin, oligi teatav pidev ja sujuv kontiinum – vana põlvkond rääkis kirjakeelest suhteliselt mõjutamata keelt (kuigi nende haridus oli ju kirjakeelne), minu vanemate põlvkond kõneles oma vanematega mingit vahepealset varianti, vanavanemad püüdsid minuga kõnelda kirjakeeles, mis aga oli selgelt mulgi- või võrupärane, ja minu vanemad rääkisid omavahel ja minuga eesti kirjakeelt. Nii et selgeid piire polnud, üleminekud olid sujuvad. Sellest ka minu imestus selle üle, kui inimestel, kellega mul on sama emakeel (põhjaeesti), sellist pidevusetaju pole – see, mis minu jaoks kuulub emakeele tervikusse (olgugi, et pole pidevalt aktiivne), seisab nende jaoks selgelt teispool katkestuslikku piiri. Muidugi ei räägi minagi päris sedasama eesti keelt, mida põhjaeestlased, mingid rudimendid on minulgi säilinud, nt kasutan ma sõna vahkima vahtima asemel, olen tabanud ennast kasutamas sõna peskma, mis on sulam sõnadest pesema ja mõskma (või on äkki isegi mulgi vanavanemate kirjakeele-mõjuline sõna), vahel ütlen Viljanti, mitte Viljandi (mulgi keeles on Villänti), mul on tunne, et ma kasutan asesõna too, tolle sagedamini kui kirjakeeles tavaliselt jms. Aga see on tõend tollestsamast kontiinumist, mis on minu emakeeletunde taga.

Tollest kontiinumitundest hoolimata pole ma kunagi olnud suuteline mulgi või võru keelt päris vabalt kõnelema – aga ilmselt just seetõttu, et selleks pole vajadust olnud, vastastikune mõistmine on niigi garanteeritud, pole olnud vaja midagi õppida, pole olnud vaja ümber lülituda. Ses mõttes tundub mulle pisut liialdatud ja natuke liiga kultiveeritud see Jaan Kaplinski loobumine eesti keelest võru keele kasuks – minu meelest seal pole ju nii teravat vahet, need keeled pole rangelt eraldi sahtlid.

Üks kummaline asi on siin lisaks. Kuna Mulgimaa sugulastega oli mu suhtlemine tihedam, sest nad elasid lähemal, ja kuna nad rääkisid n-ö puhtamat mulgi keelt (samas kui Võrumaa-poole sugulaste võru keel oli eestistumas), siis oli mulgi keel mulle pisut tuttavam, oli kunagi aeg, kui ma olin võimeline tahtmise korral kirjakeelset teksti mulgi keelde ümber panema. Täiskasvanueas on aga võru liikumine ja võrukeelne kirjasõna olnud mulgikeelsega võrreldes niivõrd valdav, ma olen võru keelega nii palju kokku puutunud, et ta on minu teadvuses omandanud teataval määral tapjakeele iseloomu mulgi keele suhtes – kui ma püüaksin nüüd mulgi keeles väljenduda, ei saaks ma seda teha, sest võru keel segab vahele, välja tuleks mingi olematu keelevorm, võrustunud mulgi keel. Mis tõestab mu meelest hästi seda, et niipea kui üks keelevariant kirjakeelestumise kaudu mingi fikseerituma ja etableerunuma staatuse omandab, hakkab ta kõige lähemaid sugulasvariante välja tõrjuma. Minu teadvuses on võru keel teist lõunaeesti dialekti hakanud kustutama. Millest on natuke kahju.

Keeleajaloolist ulmet arendades tundub mulle tegelikult, et kui ühtse eesti kirjakeele aluseks oleks saanud lõunaeesti kirjakeel, mis põhines ju pigem tartu, mitte võru murdel, siis poleks see katkestus praegu nii terav. Mulle näib, et sel juhul suudaks lõunaeesti kirjakeelt kõnelev tavaeestlane aru saada nii põhjaeesti kui võru keelevariantidest. Nii et asja võib vaadata ka niipidi, et võru keelt saab omaette keelena vaadelda just tänu sellele, et eesti kirjakeele aluseks on põhjamurded – kuna võru keel pole põhjaeestlasele mõistetav, siis ei saa põhjaeesti ja võru keel loogiliselt olla üks ja sama keel. Aga kui eesti kirjakeel põhineks nt tartu murdel, siis võiks sellist kirjakeelt rääkiv eestlane tajuda nii Tallinnamaa kui Võrumaa keelevariante oma keelekontiinumi osana. On aga juhtunud nii, et normi aluseks on võetud tolle kontiinumi ääreala (Tallinnamaa keelevariant), mis on sundinud teist ääreala (võru keelevarianti) ennast omaette uue kirjakeelena kehtestama. Mõnes mõttes on sellest kahju, kuigi sel puhul poleks võru liikumist ehk tekkinudki sel kujul, nagu ta umbes veerand sajandit tagasi tekkis. Aga eestlaste keeletunne olnuks sel juhul terviklikum. Kuigi siin on üks aga – kui mõelda sellele, mis on minu teadvuses juhtunud mulgi keelega, siis võib ehk oletada hoopis seda, et kui eesti normkeel põhinenuks tartu murdel, oleks ta võru keelevariandi välja suretanud hõlpsamini, kui põhjaeesti murretel põhinev normkeel seda on suutnud – just liigse läheduse tõttu. Ka see olnuks võimalik. Igal juhul on selge, et normitud keel suretab variatiivsust alati.

Nii et võru keelest kui võõrkeelest saab rääkida ikkagi tänu sellele, et eesti kirjakeele aluseks sai põhjaeesti dialekt. Mina (ja ilmselt paljud minuga sarnase taustaga inimesed) võru keelt päris võõrkeelena tajuda ei saa. Seepärast on mul alati natuke imelik nimetada ka seda tegevust, mida ma Kauksi Ülle luuletusi eesti keelde ümber pannes tegin, tõlkimiseks. Pigem oli see just nimelt ümberpanek ühest minu oma keelelise kontiinumi osast teise.

Muuseas, siit tuleb ka üks asi, mis on minu arvates vajalik, et saavutada seda, mida võru kultuur ja kirjandus taotlevad. Nad taotlevad korraga kaht pisut vastandlikku asja: et võru keelt tunnustataks omaette keelena ja samas, et võru kirjandus oleks eesti kirjanduse täisväärtuslik osa. Mulle näib, et selle saavutamiseks ei piisa ainult sellest, et tuuakse võru keel välja pelga stiiliregistri staatusest, st temaatilisest ja emotsionaalsest determineeritusest, mis murdel on pikka aega eestikeelses kirjanduses olnud; selle ülesandega on, mulle näib, toime tuldud. Aga see on vaid pool tööd. Minu meelest tuleks võrukeelset kirjandust ka rohkem eesti keelde tõlkida, et ühelt poolt kinnistada hoiakut, et see on miski, mis vajab tõlkimist, ja teisalt teha see kättesaadavaks kõigile eestlastele, st eesti kirjanduse potentsiaalsele lugejaskonnale. Kauksi Ülle loomingu kõrval tuleks eesti keelde tõlkida mu meelest ka näiteks Madis Kõivu võrukeelseid teoseid. Alles siis saavad nad toimida eesti kultuuris oma täie jõuga. See näib paradoksaalne, aga mu meelest just seda on vaja, et võru kultuuriline liikumine ei jääks oma mahla marineerima (see sarnaneb pisut – kuigi mitte kõigis aspektides – eestivene kirjanduse vajadustega: et osaleda eesti kultuuris, on vaja muudkui tõlkida).

*

Nüüd pisut „Emaemamaa“ raamatust konkreetsemalt. Raamatu retseptsioon oli iseenesest soodne: paaris kirjanduse aastakokkuvõttes, mis ajalehtedes ilmus, mainiti seda olulise raamatuna, raamat oli ka Kultuurkapitali tõlke aastapreemia nominent. Aga arvustati seda raamatut ainult ühel korral – Andres Langemetsa poolt. Langemets arutleb põhiliselt selle üle, kas murdeluule kaotab midagi, kui ta kirjakeelde ümber panna, ehk nagu ta ütleb: „võiks küsida, kas rahvariided ehk murdekeele loovutanud paljas luule on niisama kaunis kui murdelises rõivas?“ Tema järeldus on nii ja naa: „Nüüdses Kauksi Ülle tõlgitud luules on kindlasti kahte sorti tekste: ühed on muutunud kirjakeelsetena ilmetumaks, värvitumaks ja isegi teemalt lahjemaks, osa aga mitte.“ (Langemets 2006) Tundub, et ta siiski kaldub pisut selle poole, et murdeluule toimib ilma tõlketa paremini, teda näiteks häirivad Kauksi Ülle võrukeelsetes tekstides eesti kirjakeelest laenatud võõrsõnad, need tunduvad talle anakronismina (ehk siis – mitte vanapärasuste, vaid just liigse uuepärasusena keset murdekeelset teksti).

Artiklil on internetis ka mõned kommentaarid, kus kohe on murdeluulet puudutav põhipoleemika nagu pähklikoores ära esitatud. Üks kommentaator ütleb, et murdekeel on siiski suuliseks kasutamiseks köögis, kodus ja külatanumal ning et nood Võru ja Mulgi instituudid lasevad eesti kirjakeele põhja. Sellele reageerib teine kommentaator: „nii meeliülendavalt loll jutt eelmises kommentaaris, et armas kohe. Õigekiri, õigekirik jne. ehk nüüd saavad ka „mileedid“ tibakese aimu, millest ülle kirjutab. Avatud tajukeskusega inimestele soovitaks lugemiseks siiski originaale“. Niisiis, esindatud on kaks äärmust – üks peab kirjakeelest erinevaid dialekte staatuselt automaatselt madalamaks, teine peab võru keele valdamist avatud tajukeskuse tunnuseks, omistades võru keelele otsekui mingi erilise teadmuse ja väe. Nii et mingi hoiakuline, keelele endale, mitte konkreetselt tekstidele hinnanguid provotseeriv pinge tõlgetele vaatamata siiski säilib.

Päris probleemitu pole ka tõlkimine ise. Põhiprobleem jaguneb tegelikult kahte harusse – keel ja kontekst – , ja see probleem muudab ilmselt natuke oma iseloomu sõltuvalt sellest, kas tõlkija ja lugeja jaoks on võru keel emakeelekontiinumi osa või mitte. Viimaste jaoks on need tegelikult igasuguse tõlkimise põhiprobleemid: kuidas säilitada originaali keelelist iseärasust ja samas teha tekst tõlkekeeles võimalikult loomulikuks, st kuidas leida tasakaal võõrapärasuse ja omasuse vahel, eksootika ja loomulikkuse vahel. Ja teiseks, kuidas anda edasi originaali konteksti – lihtsaim viis oleks muidugi tekste lihtsalt kommenteerida, kuid parem oleks leida mingid tekstisisesed signaaliandmise võimalused; see on alati ehk suurim probleem tõlkimise juures. Probleemile lisandub aga üks nüanss juhul, kui asi pole lihtsalt võõrast keelest oma keelde tõlkimises, vaid ühe kontiinumi eri servade vahelises ümberpanekus. See nüanss tuleb just sellest, et too erinevuse ja piiri taju on hägune, nii et kohati on tulemuseks tegelikult kahe tõlgitava lähteteksti keele ja sihtkeele vahelise keskmise leidmine, optimaalsem tundub jätta tekst hoopis piiri peale värelema, eelistades nt võru keeles täiesti tavaliste sõnade tõlkimisel mitte nende kirjakeelseid vasteid, vaid murdemõjulisi sünonüüme, nt säilitades sõna susi või verev selle asemel, et tõlkida lihtsalt hunt või punane. See aga on mõneti probleemne.

Nii et kui tõlkida eriti lähedasest keelest või keelepruugist, mis kuulub tõlkija isikliku keelekontiinumi sisse, siis peab tõlkija pidevalt võnkuma kahe tõlkeprintsiibi vahel. Üks võimalus on lähtuda sellest, et kehtestadagi teatav kindel piir nende vahele, st tinglikult öeldes tõlkida susi järjepidevalt hundiks ja verrev punaseks. Siin aga saab takistuseks see, et sageli muutub teksti rütmiline ja prosoodiline iseloom. See muutus ei pruugi häirida kaugetest keeltest tõlkimise puhul, aga see hakkab kohe vaevama lähikeelte puhul, sest tekib tunne, otsekui väänaks tõlkija algteksti vägisi teise keelekasutusse. Teine põhimõte oleks vastupidine – püüda asetada tõlge võimalikult piiri lähedale. Selle üheks näiteks võiks olla Tuglase tõlge Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“, milles püütakse pidevalt osutada originaali keelele, hägustada selget eristust eesti ja soome keele vahel. Eesti-soome keelesuhte puhul jääb see muidugi idealistlikuks püüdeks, eesti ja võru keele puhul oleks see mõnevõrra kergemini teostatav. See tähendaks siis põhimõtet, mille kohaselt püütaks säilitada võimalikult palju võrupärast, aga tagada samas ka vabaltmõistetavus eestikeelsele lugejale. Seda võiks nimetada ka mõistetavusmiinimumi põhimõtteks – teksti mõistetavuse huvides tehakse ainult minimaalselt hädavajalik. Kuid sellel põhimõttel on oht, et tulemusena saab tõlge stiililiselt rohkem markeeritud kui originaal, ja rangelt võttes pole see enam päris täpne tõlge, sest nihkub teksti stiililine iseloom. Nii aga võib jälle langeda sellesse lõksu, et murdekeelt (või teisiti öeldes – väga lähedast naaberkeelt) tajutakse stiiliregistrina, mis aga oleks just see vaatenurk, millega võru keelt saab keelena marginaliseerida, n-ö kööki ja külatanumale pagendada. Ka Tuglase Kivi-tõlge kasutab ju tegelikult soome keele päraseid keelendeid teatava stiilivõttena. Originaali suhtes pole see päris aus, samas ei saa eitada, et eesti keele kui sihtkeele jaoks võivad sellised tõlked soome või võru keelest tõesti rikastavalt ja elavdavalt mõjutada.

Niisiis on võru keelest eesti keelde tõlkimisel vaja loovida nonde kahe põhimõtte – n-ö külma ekvivalentsuse ja mõistetavusmiinimumi vahel, otsustada pidevalt, mida algtekstist ohverdada ja mida rõhutada – kas säilitada pigem leksikaalset ja prosoodilist sarnasust ning riskida stiili nihutamisega või otsida stiililist ja leksikaalset adekvaati ning riskida tolle piiri ülerõhutamisega.

Toon (taas enesekeskselt) mõned näited enda tõlgetest. (Nüüd oma tõlkeid üle lugedes ei jäänud ma nendega enam päris rahule, nii et teen muuhulgas endale ka kriitikat).

Näited tekstist „Naine õmbleb“/“Naanõ umblõs“

1)

Ma nakassi lippu umblõma

umma

(Kauksi 1991: 47)

Ma hakkasin lippu õmblema

oma

(Kauksi 2005: 25)

Täpsem olnuks tõlkida enda oma (nüüd arvan, et vabalt võinukski nii teha) – on küll säilitada püütud algteksti vormi, aga kaotsi on läinud terve grammatiline nüanss.

2)

lää'es lihtsast

kao'es kergelt

(Kauksi 1991: 48)

ei läinud lihtsalt

ei kadund kergelt

(Kauksi 2005: 25)

Saanuks valida, kas anda edasi ainult sisu (sel juhul ei kadunud) või algtekti regivärsilist (sel juhul nt ei läind lihtsalt / kadund kergelt). Valitud on midagi vahepealset, mitte kõige õnnestunumalt.

3)

valgõ saa ytest linadsest

sängylinast

...

veerest vereväga kirät

(Kauksi 1991: 49)

valge saab yhest linasest

voodilinast

...

veerest verevaga kirjatud

(Kauksi 2005: 26)

Algriim on mõjutanud verevat säilitama, kuigi stiil nihkub.

4)

et ei lipp määrdys verelainõn

ega mustas saas muan

(Kauksi 1991: 52)

et ei lipp määrduks verelaines

ega mustaks saaks maas

(Kauksi 2005: 27)

Õige olnuks ega mustaks saaks mudas, valikut mõjutas soov rütmilist kõlapilti säilitada (seejuures on tõlkijat ilmselt mõjutanud peas sarnasena kaasa kõlav Betti Alveri värss ega mõõgateragi maas).

5)

sattõ valgid

lumehäiermid

(Kauksi 1991: 55)

sadas valgeid

lumehäiermeid

(Kauksi 2005: 29)

Miks mitte lumeõisi? Poeetilised on mõlemad variandid, aga stiil erineb.

6)

kaunistimi Eesti koja

kolmõ koduvärviga

(Kauksi 1991: 55)

kaunistime Eesti kojad

kolme koduvärviga

(Kauksi 2005: 29)

Seda ilmselt teisiti ei saakski tõlkida, sest tuntud laulu rütmi oleks väga imelik lõhkuda, aga tulemusena on kirjakeelses variandis pisut vanapärases keeles isamaalaulusse sisestatud aavikliku keeleavangardsuse signaal – stiilisõlm, mida originaalis pole.

7) Tekstist „Seitsme venna õde“/“Säicme vele sysarj“.

kui ei paloda

ei avida

(Kauksi 1995)

kui ei kõrveta

ei avita

(Kauksi 2005: 46)

Võinuks tõlkida ei aita, kuid soov oli säilitada rütmiparallelism. Samas luuletuse üldises väga lakoonilises laadis kargab see tõlke avita markeerituna silma.

8) Tekstist „Orpheus ja Eurydike“/“Orheus ni Euridiike“

minno kucutas Euridiike

aga kucu ei saaq minno kuigina

(Kauksi 1995)

minu nimi on Eurydike

aga kutsuda mind ei saa kuidagi

(Kauksi 2005: 43)

mind kutsutakse Eurydikeks tundus rütmilis-kõlaliselt kuidagi liiga kohmakas, pealegi näis mulle tõlkimise ajal, et eesti keeles seda väljendit (menja zovut, je m'appelle) ei kasutata. Aga samas algteksti kujund ähmastub, kutsumise mitmetähenduslikkus kaob. Nüüd tõlgiksin otse, hoolimata kõlapildist.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et võru keelest eesti keelde tõlkimine avab tõlkimise kui sellise juures mõned probleemid reljeefsemalt kui tavaliselt – loodetavasti näited suutsid seda pisut illustreerida.

Ja lõpuks – ma arvan, et Kauksi Ülle proosat ja näidendeid tuleks samuti eesti keelde tõlkida!

Kirjandus

Kauksi Ylle 1991. Jyriyy. Kirotõtu Tarton ja Võron. Tallinn: Eesti Raamat.

Kauksi Ülle 1995. Agu ni Eha. Morn and Eve. Ingliskiilde ümbre pandnu / Translated by Jonathan Roper. Tartu: Elmatar. [pagineerimata]

Kauksi Ülle 2005. Emaemamaa. Valik luuletusi 1987-2003. Võru keelest tõlkinud Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Langemets, Andres 2006. Kauksi Ülle jõudis võru keelest eesti keelde. - Eesti Päevaleht, 6. veebruar [http://www.epl.ee/news/kultuur/andres-langemets-kauksi-ulle-luule-joudis-voru-keelest-eesti-keelde.d?id=51029820]