Võru keelest võõrkeelena ja Kauksi Ülle tõlkimisest eesti keelde

Vällä om tullu Tarto Ülikuuli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuurmiisi keskusõ vahtsõnõ aastagaraamat (nr XI-XII), mink pääosa ommaq ülemulludse Kauksi Ülle juubelikonvõrõndsi ettekandõq, noide hulgah ka muq jutt:

Võru keelest võõrkeelena ja Kauksi Ülle tõlkimisest eesti keelde

Õigupoolest võiks minu asemel rääkida Kirsti Oidekivi, sest Kauksi Ülle luule eestikeelsete tõlgete kogu „Emaemamaa“ oli just tema algatus, samuti pärineb temalt suurem osa tõlkeid. Mina lihtsalt lisandusin mingil hetkel, kui tõlkimistöö oli juba alanud, sest pidasin mõtet huvitavaks. Tõlgete valmimises olid osalised veel Hasso Krull toimetajana ning Leelo Laurits keelelise konsultandina (seda küll vaid Oidekivi tõlgete puhul, ise ei mäleta, et oleksin temaga konsulteerinud).

Aga Kirsti Oidekivi ilmselt räägiks mõnevõrra teistsugust juttu, sest meie keelelised kontekstid on erinevad – Oidekivi on Põhja-Eesti ja Vilsandi taustaga ja nii palju, kui ma aru sain, oli võru keel tema jaoks ikkagi suhteliselt võõrkeele moodi keel – umbes nii, nagu minu ja paljude teiste lõunaeestlaste jaoks on soome keel, sest Soome TV ei levinud Lõuna-Eestisse.

Ma räägingi nüüd edasi üsna enesekeskset juttu, sest nonde tõlgetega seoses tekkinud mõtted kasvavad välja teatavast isiklikust keelekummastusest. Mäletan, et minu jaoks oli üsna üllatav, kui minu teadvusse mingil hetkel jõudis, et Tallinna inimesed tõesti ei saagi võru keelest aru. „Emaemamaa“ Tallinna esitlusel jõudis mulle pärale, et minu võime võru keelest aru saada oli mõne mu tuttava jaoks midagi märkimisväärset ja eksootilist. Mäletan, et kui Vanemuises mängiti Madis Kõivu „Ellit“, siis kuulsin ise pealt, kuidas üks mees küsis kassas, et kas sellel lavastusel on ikka sünkroontõlge eesti keelde, ja kui talle öeldi, et pole, siis ta loobus pileteid ostmast.

Mu imestus tuleneb sellest, et mu enda emakeel on küll algusest peale olnud eesti kirjakeel, st põhjaeesti keel, aga nood lõunaeesti keeled või dialektid või keelepruugid on minu jaoks alati kuulunud tolle emakeelega ühte kontiinumisse. Mu imestus tuleneb niisiis sellest, et osad inimesed, kellel on minuga sama emakeel, ei jaga minuga tegelikult sama keelelist kontiinumit, neil pole kuklas toda n-ö teist emakeelt, mida küll ei kõnelda, aga mis on siiski omasena kuskil teadvuses olemas. Ma arvan, et minuga sarnases keelelises olukorras olevaid inimesi on omajagu, nii et minu isiklik positsioon eesti keelte suhtes võiks ehk omada teatavat näite väärtust.

Niisiis, minu emakeel on algusest peale olnud põhjaeesti keel. Minu vanemad on lõunaeestlased. Emapoolne suguvõsa on Mulgimaalt, minu vanavanemad rääkisid omavahel mulgi keelt, kuulsin seda lapsena piisavalt tihti ega pidanud seda mõistagi võõraks keeleks, vaid pigem mingiks teistmoodi viisiks eesti keelt rääkida. Vanavanemad kõnelesid ka minu emaga mulgi keelt, aga minuga otse rääkisid nad kirjakeelt (mis muidugi säilitas mulgipärased jooned). Minu ema räägib kirjakeelt, milles on aga mõned mulgi rudimendid (nt pantud, mintud, mitte pandud, mindud); kui aga vaja, võib ta vabalt mulgi keeles kõnelda. Mu isa suguvõsa on Võrumaalt Vahtseliina kandist. Ka tema peres kõneldi algselt ilmselt võru keelt, aga mul on tunne, et kuna nad rändasid Võrumaa sisemusest välja Võrumaa piirile Koikkülla ning sealt hiljem Valka, siis on nende keel järk-järgult n-ö eestistunud. Igal juhul oli selge vahe minu Valgas elanud vanaema ja lellede keelel ühelt poolt ning teiselt poolt nende sugulaste keelel, kes elasid sügaval Võrumaal. Nonde kaugemate sugulaste keelest oli mul küll lapsena natuke raskusi arusaamisega, aga kui mu isa oma vendade ja oma emaga rääkis, oli see selgelt võrupärane keel, vanaema kõnes olid säilinud hõkk-häälikud ja võrupärane lauseintonatsioon, olema-tegusõna mitmus jne. Samas, minuga otse rääkides oli vanaema kirjakeelsem kui mu isaga rääkides.

Nii et see keeleline keskkond, kus ma oma esivanematega suheldes liikusin, oligi teatav pidev ja sujuv kontiinum – vana põlvkond rääkis kirjakeelest suhteliselt mõjutamata keelt (kuigi nende haridus oli ju kirjakeelne), minu vanemate põlvkond kõneles oma vanematega mingit vahepealset varianti, vanavanemad püüdsid minuga kõnelda kirjakeeles, mis aga oli selgelt mulgi- või võrupärane, ja minu vanemad rääkisid omavahel ja minuga eesti kirjakeelt. Nii et selgeid piire polnud, üleminekud olid sujuvad. Sellest ka minu imestus selle üle, kui inimestel, kellega mul on sama emakeel (põhjaeesti), sellist pidevusetaju pole – see, mis minu jaoks kuulub emakeele tervikusse (olgugi, et pole pidevalt aktiivne), seisab nende jaoks selgelt teispool katkestuslikku piiri. Muidugi ei räägi minagi päris sedasama eesti keelt, mida põhjaeestlased, mingid rudimendid on minulgi säilinud, nt kasutan ma sõna vahkima vahtima asemel, olen tabanud ennast kasutamas sõna peskma, mis on sulam sõnadest pesema ja mõskma (või on äkki isegi mulgi vanavanemate kirjakeele-mõjuline sõna), vahel ütlen Viljanti, mitte Viljandi (mulgi keeles on Villänti), mul on tunne, et ma kasutan asesõna too, tolle sagedamini kui kirjakeeles tavaliselt jms. Aga see on tõend tollestsamast kontiinumist, mis on minu emakeeletunde taga.

Tollest kontiinumitundest hoolimata pole ma kunagi olnud suuteline mulgi või võru keelt päris vabalt kõnelema – aga ilmselt just seetõttu, et selleks pole vajadust olnud, vastastikune mõistmine on niigi garanteeritud, pole olnud vaja midagi õppida, pole olnud vaja ümber lülituda. Ses mõttes tundub mulle pisut liialdatud ja natuke liiga kultiveeritud see Jaan Kaplinski loobumine eesti keelest võru keele kasuks – minu meelest seal pole ju nii teravat vahet, need keeled pole rangelt eraldi sahtlid.

Üks kummaline asi on siin lisaks. Kuna Mulgimaa sugulastega oli mu suhtlemine tihedam, sest nad elasid lähemal, ja kuna nad rääkisid n-ö puhtamat mulgi keelt (samas kui Võrumaa-poole sugulaste võru keel oli eestistumas), siis oli mulgi keel mulle pisut tuttavam, oli kunagi aeg, kui ma olin võimeline tahtmise korral kirjakeelset teksti mulgi keelde ümber panema. Täiskasvanueas on aga võru liikumine ja võrukeelne kirjasõna olnud mulgikeelsega võrreldes niivõrd valdav, ma olen võru keelega nii palju kokku puutunud, et ta on minu teadvuses omandanud teataval määral tapjakeele iseloomu mulgi keele suhtes – kui ma püüaksin nüüd mulgi keeles väljenduda, ei saaks ma seda teha, sest võru keel segab vahele, välja tuleks mingi olematu keelevorm, võrustunud mulgi keel. Mis tõestab mu meelest hästi seda, et niipea kui üks keelevariant kirjakeelestumise kaudu mingi fikseerituma ja etableerunuma staatuse omandab, hakkab ta kõige lähemaid sugulasvariante välja tõrjuma. Minu teadvuses on võru keel teist lõunaeesti dialekti hakanud kustutama. Millest on natuke kahju.

Keeleajaloolist ulmet arendades tundub mulle tegelikult, et kui ühtse eesti kirjakeele aluseks oleks saanud lõunaeesti kirjakeel, mis põhines ju pigem tartu, mitte võru murdel, siis poleks see katkestus praegu nii terav. Mulle näib, et sel juhul suudaks lõunaeesti kirjakeelt kõnelev tavaeestlane aru saada nii põhjaeesti kui võru keelevariantidest. Nii et asja võib vaadata ka niipidi, et võru keelt saab omaette keelena vaadelda just tänu sellele, et eesti kirjakeele aluseks on põhjamurded – kuna võru keel pole põhjaeestlasele mõistetav, siis ei saa põhjaeesti ja võru keel loogiliselt olla üks ja sama keel. Aga kui eesti kirjakeel põhineks nt tartu murdel, siis võiks sellist kirjakeelt rääkiv eestlane tajuda nii Tallinnamaa kui Võrumaa keelevariante oma keelekontiinumi osana. On aga juhtunud nii, et normi aluseks on võetud tolle kontiinumi ääreala (Tallinnamaa keelevariant), mis on sundinud teist ääreala (võru keelevarianti) ennast omaette uue kirjakeelena kehtestama. Mõnes mõttes on sellest kahju, kuigi sel puhul poleks võru liikumist ehk tekkinudki sel kujul, nagu ta umbes veerand sajandit tagasi tekkis. Aga eestlaste keeletunne olnuks sel juhul terviklikum. Kuigi siin on üks aga – kui mõelda sellele, mis on minu teadvuses juhtunud mulgi keelega, siis võib ehk oletada hoopis seda, et kui eesti normkeel põhinenuks tartu murdel, oleks ta võru keelevariandi välja suretanud hõlpsamini, kui põhjaeesti murretel põhinev normkeel seda on suutnud – just liigse läheduse tõttu. Ka see olnuks võimalik. Igal juhul on selge, et normitud keel suretab variatiivsust alati.

Nii et võru keelest kui võõrkeelest saab rääkida ikkagi tänu sellele, et eesti kirjakeele aluseks sai põhjaeesti dialekt. Mina (ja ilmselt paljud minuga sarnase taustaga inimesed) võru keelt päris võõrkeelena tajuda ei saa. Seepärast on mul alati natuke imelik nimetada ka seda tegevust, mida ma Kauksi Ülle luuletusi eesti keelde ümber pannes tegin, tõlkimiseks. Pigem oli see just nimelt ümberpanek ühest minu oma keelelise kontiinumi osast teise.

Muuseas, siit tuleb ka üks asi, mis on minu arvates vajalik, et saavutada seda, mida võru kultuur ja kirjandus taotlevad. Nad taotlevad korraga kaht pisut vastandlikku asja: et võru keelt tunnustataks omaette keelena ja samas, et võru kirjandus oleks eesti kirjanduse täisväärtuslik osa. Mulle näib, et selle saavutamiseks ei piisa ainult sellest, et tuuakse võru keel välja pelga stiiliregistri staatusest, st temaatilisest ja emotsionaalsest determineeritusest, mis murdel on pikka aega eestikeelses kirjanduses olnud; selle ülesandega on, mulle näib, toime tuldud. Aga see on vaid pool tööd. Minu meelest tuleks võrukeelset kirjandust ka rohkem eesti keelde tõlkida, et ühelt poolt kinnistada hoiakut, et see on miski, mis vajab tõlkimist, ja teisalt teha see kättesaadavaks kõigile eestlastele, st eesti kirjanduse potentsiaalsele lugejaskonnale. Kauksi Ülle loomingu kõrval tuleks eesti keelde tõlkida mu meelest ka näiteks Madis Kõivu võrukeelseid teoseid. Alles siis saavad nad toimida eesti kultuuris oma täie jõuga. See näib paradoksaalne, aga mu meelest just seda on vaja, et võru kultuuriline liikumine ei jääks oma mahla marineerima (see sarnaneb pisut – kuigi mitte kõigis aspektides – eestivene kirjanduse vajadustega: et osaleda eesti kultuuris, on vaja muudkui tõlkida).

*

Nüüd pisut „Emaemamaa“ raamatust konkreetsemalt. Raamatu retseptsioon oli iseenesest soodne: paaris kirjanduse aastakokkuvõttes, mis ajalehtedes ilmus, mainiti seda olulise raamatuna, raamat oli ka Kultuurkapitali tõlke aastapreemia nominent. Aga arvustati seda raamatut ainult ühel korral – Andres Langemetsa poolt. Langemets arutleb põhiliselt selle üle, kas murdeluule kaotab midagi, kui ta kirjakeelde ümber panna, ehk nagu ta ütleb: „võiks küsida, kas rahvariided ehk murdekeele loovutanud paljas luule on niisama kaunis kui murdelises rõivas?“ Tema järeldus on nii ja naa: „Nüüdses Kauksi Ülle tõlgitud luules on kindlasti kahte sorti tekste: ühed on muutunud kirjakeelsetena ilmetumaks, värvitumaks ja isegi teemalt lahjemaks, osa aga mitte.“ (Langemets 2006) Tundub, et ta siiski kaldub pisut selle poole, et murdeluule toimib ilma tõlketa paremini, teda näiteks häirivad Kauksi Ülle võrukeelsetes tekstides eesti kirjakeelest laenatud võõrsõnad, need tunduvad talle anakronismina (ehk siis – mitte vanapärasuste, vaid just liigse uuepärasusena keset murdekeelset teksti).

Artiklil on internetis ka mõned kommentaarid, kus kohe on murdeluulet puudutav põhipoleemika nagu pähklikoores ära esitatud. Üks kommentaator ütleb, et murdekeel on siiski suuliseks kasutamiseks köögis, kodus ja külatanumal ning et nood Võru ja Mulgi instituudid lasevad eesti kirjakeele põhja. Sellele reageerib teine kommentaator: „nii meeliülendavalt loll jutt eelmises kommentaaris, et armas kohe. Õigekiri, õigekirik jne. ehk nüüd saavad ka „mileedid“ tibakese aimu, millest ülle kirjutab. Avatud tajukeskusega inimestele soovitaks lugemiseks siiski originaale“. Niisiis, esindatud on kaks äärmust – üks peab kirjakeelest erinevaid dialekte staatuselt automaatselt madalamaks, teine peab võru keele valdamist avatud tajukeskuse tunnuseks, omistades võru keelele otsekui mingi erilise teadmuse ja väe. Nii et mingi hoiakuline, keelele endale, mitte konkreetselt tekstidele hinnanguid provotseeriv pinge tõlgetele vaatamata siiski säilib.

Päris probleemitu pole ka tõlkimine ise. Põhiprobleem jaguneb tegelikult kahte harusse – keel ja kontekst – , ja see probleem muudab ilmselt natuke oma iseloomu sõltuvalt sellest, kas tõlkija ja lugeja jaoks on võru keel emakeelekontiinumi osa või mitte. Viimaste jaoks on need tegelikult igasuguse tõlkimise põhiprobleemid: kuidas säilitada originaali keelelist iseärasust ja samas teha tekst tõlkekeeles võimalikult loomulikuks, st kuidas leida tasakaal võõrapärasuse ja omasuse vahel, eksootika ja loomulikkuse vahel. Ja teiseks, kuidas anda edasi originaali konteksti – lihtsaim viis oleks muidugi tekste lihtsalt kommenteerida, kuid parem oleks leida mingid tekstisisesed signaaliandmise võimalused; see on alati ehk suurim probleem tõlkimise juures. Probleemile lisandub aga üks nüanss juhul, kui asi pole lihtsalt võõrast keelest oma keelde tõlkimises, vaid ühe kontiinumi eri servade vahelises ümberpanekus. See nüanss tuleb just sellest, et too erinevuse ja piiri taju on hägune, nii et kohati on tulemuseks tegelikult kahe tõlgitava lähteteksti keele ja sihtkeele vahelise keskmise leidmine, optimaalsem tundub jätta tekst hoopis piiri peale värelema, eelistades nt võru keeles täiesti tavaliste sõnade tõlkimisel mitte nende kirjakeelseid vasteid, vaid murdemõjulisi sünonüüme, nt säilitades sõna susi või verev selle asemel, et tõlkida lihtsalt hunt või punane. See aga on mõneti probleemne.

Nii et kui tõlkida eriti lähedasest keelest või keelepruugist, mis kuulub tõlkija isikliku keelekontiinumi sisse, siis peab tõlkija pidevalt võnkuma kahe tõlkeprintsiibi vahel. Üks võimalus on lähtuda sellest, et kehtestadagi teatav kindel piir nende vahele, st tinglikult öeldes tõlkida susi järjepidevalt hundiks ja verrev punaseks. Siin aga saab takistuseks see, et sageli muutub teksti rütmiline ja prosoodiline iseloom. See muutus ei pruugi häirida kaugetest keeltest tõlkimise puhul, aga see hakkab kohe vaevama lähikeelte puhul, sest tekib tunne, otsekui väänaks tõlkija algteksti vägisi teise keelekasutusse. Teine põhimõte oleks vastupidine – püüda asetada tõlge võimalikult piiri lähedale. Selle üheks näiteks võiks olla Tuglase tõlge Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“, milles püütakse pidevalt osutada originaali keelele, hägustada selget eristust eesti ja soome keele vahel. Eesti-soome keelesuhte puhul jääb see muidugi idealistlikuks püüdeks, eesti ja võru keele puhul oleks see mõnevõrra kergemini teostatav. See tähendaks siis põhimõtet, mille kohaselt püütaks säilitada võimalikult palju võrupärast, aga tagada samas ka vabaltmõistetavus eestikeelsele lugejale. Seda võiks nimetada ka mõistetavusmiinimumi põhimõtteks – teksti mõistetavuse huvides tehakse ainult minimaalselt hädavajalik. Kuid sellel põhimõttel on oht, et tulemusena saab tõlge stiililiselt rohkem markeeritud kui originaal, ja rangelt võttes pole see enam päris täpne tõlge, sest nihkub teksti stiililine iseloom. Nii aga võib jälle langeda sellesse lõksu, et murdekeelt (või teisiti öeldes – väga lähedast naaberkeelt) tajutakse stiiliregistrina, mis aga oleks just see vaatenurk, millega võru keelt saab keelena marginaliseerida, n-ö kööki ja külatanumale pagendada. Ka Tuglase Kivi-tõlge kasutab ju tegelikult soome keele päraseid keelendeid teatava stiilivõttena. Originaali suhtes pole see päris aus, samas ei saa eitada, et eesti keele kui sihtkeele jaoks võivad sellised tõlked soome või võru keelest tõesti rikastavalt ja elavdavalt mõjutada.

Niisiis on võru keelest eesti keelde tõlkimisel vaja loovida nonde kahe põhimõtte – n-ö külma ekvivalentsuse ja mõistetavusmiinimumi vahel, otsustada pidevalt, mida algtekstist ohverdada ja mida rõhutada – kas säilitada pigem leksikaalset ja prosoodilist sarnasust ning riskida stiili nihutamisega või otsida stiililist ja leksikaalset adekvaati ning riskida tolle piiri ülerõhutamisega.

Toon (taas enesekeskselt) mõned näited enda tõlgetest. (Nüüd oma tõlkeid üle lugedes ei jäänud ma nendega enam päris rahule, nii et teen muuhulgas endale ka kriitikat).

Näited tekstist „Naine õmbleb“/“Naanõ umblõs“

1)

Ma nakassi lippu umblõma

umma

(Kauksi 1991: 47)

Ma hakkasin lippu õmblema

oma

(Kauksi 2005: 25)

Täpsem olnuks tõlkida enda oma (nüüd arvan, et vabalt võinukski nii teha) – on küll säilitada püütud algteksti vormi, aga kaotsi on läinud terve grammatiline nüanss.

2)

lää'es lihtsast

kao'es kergelt

(Kauksi 1991: 48)

ei läinud lihtsalt

ei kadund kergelt

(Kauksi 2005: 25)

Saanuks valida, kas anda edasi ainult sisu (sel juhul ei kadunud) või algtekti regivärsilist (sel juhul nt ei läind lihtsalt / kadund kergelt). Valitud on midagi vahepealset, mitte kõige õnnestunumalt.

3)

valgõ saa ytest linadsest

sängylinast

...

veerest vereväga kirät

(Kauksi 1991: 49)

valge saab yhest linasest

voodilinast

...

veerest verevaga kirjatud

(Kauksi 2005: 26)

Algriim on mõjutanud verevat säilitama, kuigi stiil nihkub.

4)

et ei lipp määrdys verelainõn

ega mustas saas muan

(Kauksi 1991: 52)

et ei lipp määrduks verelaines

ega mustaks saaks maas

(Kauksi 2005: 27)

Õige olnuks ega mustaks saaks mudas, valikut mõjutas soov rütmilist kõlapilti säilitada (seejuures on tõlkijat ilmselt mõjutanud peas sarnasena kaasa kõlav Betti Alveri värss ega mõõgateragi maas).

5)

sattõ valgid

lumehäiermid

(Kauksi 1991: 55)

sadas valgeid

lumehäiermeid

(Kauksi 2005: 29)

Miks mitte lumeõisi? Poeetilised on mõlemad variandid, aga stiil erineb.

6)

kaunistimi Eesti koja

kolmõ koduvärviga

(Kauksi 1991: 55)

kaunistime Eesti kojad

kolme koduvärviga

(Kauksi 2005: 29)

Seda ilmselt teisiti ei saakski tõlkida, sest tuntud laulu rütmi oleks väga imelik lõhkuda, aga tulemusena on kirjakeelses variandis pisut vanapärases keeles isamaalaulusse sisestatud aavikliku keeleavangardsuse signaal – stiilisõlm, mida originaalis pole.

7) Tekstist „Seitsme venna õde“/“Säicme vele sysarj“.

kui ei paloda

ei avida

(Kauksi 1995)

kui ei kõrveta

ei avita

(Kauksi 2005: 46)

Võinuks tõlkida ei aita, kuid soov oli säilitada rütmiparallelism. Samas luuletuse üldises väga lakoonilises laadis kargab see tõlke avita markeerituna silma.

8) Tekstist „Orpheus ja Eurydike“/“Orheus ni Euridiike“

minno kucutas Euridiike

aga kucu ei saaq minno kuigina

(Kauksi 1995)

minu nimi on Eurydike

aga kutsuda mind ei saa kuidagi

(Kauksi 2005: 43)

mind kutsutakse Eurydikeks tundus rütmilis-kõlaliselt kuidagi liiga kohmakas, pealegi näis mulle tõlkimise ajal, et eesti keeles seda väljendit (menja zovut, je m'appelle) ei kasutata. Aga samas algteksti kujund ähmastub, kutsumise mitmetähenduslikkus kaob. Nüüd tõlgiksin otse, hoolimata kõlapildist.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et võru keelest eesti keelde tõlkimine avab tõlkimise kui sellise juures mõned probleemid reljeefsemalt kui tavaliselt – loodetavasti näited suutsid seda pisut illustreerida.

Ja lõpuks – ma arvan, et Kauksi Ülle proosat ja näidendeid tuleks samuti eesti keelde tõlkida!

Kirjandus

Kauksi Ylle 1991. Jyriyy. Kirotõtu Tarton ja Võron. Tallinn: Eesti Raamat.

Kauksi Ülle 1995. Agu ni Eha. Morn and Eve. Ingliskiilde ümbre pandnu / Translated by Jonathan Roper. Tartu: Elmatar. [pagineerimata]

Kauksi Ülle 2005. Emaemamaa. Valik luuletusi 1987-2003. Võru keelest tõlkinud Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Langemets, Andres 2006. Kauksi Ülle jõudis võru keelest eesti keelde. - Eesti Päevaleht, 6. veebruar [http://www.epl.ee/news/kultuur/andres-langemets-kauksi-ulle-luule-joudis-voru-keelest-eesti-keelde.d?id=51029820]