31/01/2014

Eksistentsiaalsest ja kultuurilisest enesepoieesist

Pidasin Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses ettekande oma loodetava doktoriväitekirja põhiivast.

Eksistentsiaalsest ja kultuurilisest enesepoieesist
Teesid

Püüan kokku võtta oma erinevaid uurimislõike ühendavat teoreetilist üldraamistikku, mis puudutab seda, kuidas fiktsionaalne/figuraalne tekstiloome osaleb eneseidentiteedi loomises ja ümbertöötamises.
Laias laastus lähtub see ideedest, mis on esitatud mu kahes varasemas artiklis - "Minakirjutusest" (Methis nr 5/6, 2010) ja "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" (Keelja Kirjandus nr 10, 2011).
Esimeses on olulisel kohal ricoeurlik eristus identiteedi ja ipseiteedi (samastumine teatavate positsioonide ja kontekstidega versus enesesamasus väljaspool neid positsioone ja kontekste); vaatlen seal, kuidas eneseloomeline kirjutus orienteerub eeskätt kirjutaja ipseiteedi tabamisele, et leida seekaudu toetuspunkt oma identiteedi (ümber)mõtestamiseks.
Teises artiklis esitan teatava põhimõtte, mille alusel on kirjeldatav figuraalsete ja reaalsete keelemängude vaheline seos: figuraalne sfäär oma kitsama tõe kehtivuskontekstiga on n-ö laboratoorne sfäär, kus luuakse ja töödeldakse vahendeid laiemas tõeväärtuskontekstis kehtivate keelemängude jaoks ("metonüümsus" iseloomustab siinkohal suhet nende kahe konteksti vahel). Toimub seega teatav tegelikkuse poiesis, kollektiivsete identiteetide loome.
Järgmine ülesanne ongi need kaks teoreetilist skeemi kohakuti asetada ning vaadata, kuidas paigutada ipseiteedi ja identiteedi mõisted ühte metonüümsusprintsiibi kontseptsiooniga ning millised on isikliku (eksistentsiaalse) ja kollektiivse (kultuurilise) eneseloome mustrikattuvused, ning lõpuks, kuidas need kaks tasandit ise omavahel suhestuvad ja põimuvad (näiteks Õnnepalu mõned tekstid pakuvad selle viimase kohta ilmekaid näiteid).


Ettekanne

Alustuseks sellest, miks ma eelistan kasutada sõna „enesepoiees”, kuigi võiksin kasutada (ja kasutangi vahel) sõna „eneseloome”. Ma soovin sellega hoida taustal aktiivsena toda etümoloogilist seost, mis on sõnadel „poeesia”, „poeetiline”, „poeetika”, sest minu lähenemise üks oluline eesmärk ongi näidata seda, kuidas nn poeetiline keeleregister on teatavas mõttes tegelikkuse loomine. Kreeka nimisõna ποίησίς (poiēsis) on tuletatud tegusõnast ποιείv (poiein), millel on lai tähendusväli: looma, rajama, tekitama, korda saatma, sepitsema, ette võtma, kavandama, mingil viisil toimima; ja sealhulgas kinnistus ta ka selles tähenduses, mida me tänapäeval selle sõnaga seostame: luulekunst, poeesia. Selle sõna kunagisest tähendusväljast võib saada pilti, vaadates mõnda tsitaati nt Platoni „Pidusöögist”. Lõikudes 196d-e kõneleb Agathon jumal Erosest, öeldes muu hulgas „ποιητὴς ὁ θεὸς σοφὸς οὕτως ὥστε καὶ ἄλλον ποιῆσαι πᾶς γοῦν ποιητὴς γίγνεται”. Astrid Kurismaa on selle tõlkinud nii: „see jumal on niivõrd meisterlik poeet, et suudab ka teistest poeedi teha”; seda võiks aga edasi anda ka nii: „see jumal on niivõrd osav/tark/võimekas tegija/looja, et suudab ka teistest tegija/looja teha/luua”.
„Pidusöögis” annab Sokrates edasi vestlust oma õpetaja Diotimaga; too püüab talle seletada (lõigud 205b-c), miks nimetatakse armastuse kui terviku nimega vaid üht armastuse erikuju, ning toob paralleeliks loomingu mõiste: „Ὥσπερ τόδε, οἶσθ ̓ ὅτι ποίησίς ἐστί τι πολύ· ἡ γάρ τοι ἐκ τοῦ μὴ ὄντος εἰς τὸ ὂν ἰόντι ὁτῳοῦν αἰτία πᾶσά ἐστι ποίησις, ὥστε καὶ αἱ ὑπὸ πάσαις ταῖς τέχναις ἐργασίαι ποιήσεις εἰσὶ καὶ οἱ τούτων δημιουργοὶ πάντες ποιηταί. Ἀληθῆ λέγεις. Ἀλλ ̓ ὅμως, ἦ δ ̓ ἥ, οἶσθ ̓ ὅτι οὐ καλοῦνται ποιηταὶ ἀλλὰ ἄλλα ἔχουσιν ὀνόματα, ἀπὸ δὲ πάσης τῆς ποιήσεως ἓν μόριον ἀφορισθὲν τὸ περὶ τὴν μουσικὴν καὶ τὰ μέτρα τῷ τοῦ ὅλου ὀνόματι προσαγορεύεται. ποίησις γὰρ τοῦτο μόνον καλεῖται, καὶ οἱ ἔχοντες τοῦτο τὸ μόριον τῆς ποιήσεως ποιηταί.” Kurismaa tõlkes: „”Umbes nõnda,” jätkas ta. „Sa tead, et on olemas mitut liiki loomingut [ποίησίς]. Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming, nii et iga kunsti- või käsitööteos on looming ja nende meistrid on kõik loojad [ποιηταί].” „Sul on õigus.” „Ometi tead sa ka, et neid loojaiks ei nimetata, neil on teistsugused nimed, kuid kõigist loominguliikidest eraldatakse ainult üks osa – muusika- ja värsimõõdus luulekunst [περὶ τὴν μουσικὴν καὶ τὰ μέτρα – pangem tähele, originaalis siinkohal ei kasutata poeesiale viitavat sõna], ja selle suhtes rakendatakse terviku nimetust: looming. Sest üksnes seda nimetataksegi loominguks, ja kes loomingu selle osaga tegelevad, need on loojad-poeedid.” Selles lõigus võiks aga sõna „looming” asendada nt sõnaga „poiees” ja sõna „looja” sõnaga „poeet” (või „poieet”), millele osutab ka see, et Kurismaa on lõigu lõpus kasutanud ποιηταί vastena kaheosalist „loojad-poeedid”.
See tähendus on mõnel puhul kandunud ka tänapäeva, nt on olemas meditsiiniline mõiste hematopoiees ehk vereloome. Igaks juhuks ütlen ka, et ma ei seo oma poieesikäsitlust üheselt heideggerliku taustaga, kuigi Heidegger on oma teostes kasutanud ja analüüsinud poiesise mõistet.
Niisiis. Järgnevas tegelen ma järjestikku ühe skeemi kihtide kohakuti asetamisega.

1. Minakirjutus: ipseiteet ja identiteet
Artiklis "Minakirjutusest" käsitletakse Ricoeuri teosest „Ise kui teine” (Soi-même comme un autre, 1990) pärit eristust identiteedi ja ipseiteedi vahel - identiteet on samasus teatavate rollide ja kontekstidega, ipseiteet aga on enesesamasus, mis säilib ka rolli- ja kontekstisamasuste täieliku ümbervahetumise puhul. Ricoeur ise toob nende eristamise seletuseks näitena harjumuse ja lubaduse olukorrad. Mõlemate puhul on tegu teatava enesekohase pidevusega, kuid üks on identiteedi, teine ipseiteedi pidevuse olukord: kui harjumuste järgimine on minuga seotud käitumisviiside, kontekstide, funktsioonide pidevuse säilitamine, siis antud lubadus kuulub täitmisele ka juhul, kui ma ise olen lubaduse andmise ja lubaduse täitmise vahel inimesena oma harjumusi või muud liiki identiteeti vahetanud.
Ma järeldan, et ipseiteet on too aluspõhi, millel enesemääratluste ja identifikatsioonide konstrueerimine ja ümberkujundamine, st eneseloome ehk autopoiees saab toimuda. Ipseiteet ei paku indiviidile mingit temaatilist "sisu", vaid eneseks-oleku pidevuse taju, mis võimaldab ennast üha muuta ja ümber defineerida, ilma et isedus kaotsi läheks.
Ipseiteet on seega kirjeldatav kui puhas deiksis, teatav „eimiski”, teatav murdejoon erinevate identiteetide vahel, püsitu, kuid pidev autentsus. [Osutan oma kunagisele artiklile „Olen kes olen. Eneseidentiteet kui puhas deiksis” kogumikus „Lausungist lausumiseni ja vastupidi” (2006); kuivõrd see lähtub mu mõttetöö tollasest seisust, siis ei mõelnud ma siis veel siinse eristuse raames, nagu ka pealkirjast näha.] Isedusele saab osutada, kuid mitte teda tematiseerida, ta on artikuleeritav teatava negatsioonina või nihkena identiteetide suhtes. Olen seda püüdnud näidata Õnnepalu loomingus korduvat „eimiskit” analüüsides (lisaks artiklile „Minakirjutusest” ka põhjalikumalt „Tõnu Õnnepalu nihilistika”, Vikerkaar 2010/1-2), samuti püüdnud näidata, kuidas Madis Kõiv tegeleb oma mälu-uuringuis oma kinnismälust väljapoole püüdlemisega, st selle meeldetuletamisega, mis iseenda minevikust tuleks uue ja ootamatuna esile. Autobiograafilisi tekste saabki niisiis jaotada selle alusel, kas nende keskmeks ja sihiks on oma identiteedi kuulutamine ja kinnistamine (sellised on n-ö traditsioonilised memuaarid) või identiteetide tagant ja vahelt oma ipseiteedi tabamine (selliseid tekste nimetan ma „minakirjutuseks” ses tähenduses, et kirjutamine pole vaid iseenda fikseerimine, vaid teatud mõttes enese loomine). See viimane on eelduseks sellele, et olla võimeline oma identiteti mõtestama ja ümber mõtestama; nõnda pakub just ipseiteet aset ja aluspinda poieesile, kuna ipseiteet on alati tulevikku suunatud (nagu lubadus) erinevalt identiteetidest, mis seisnevad pigem juba paika pandud samasuse säilitamises (nagu harjumused).

2. Metonüümsuspõhimõte. Artiklis „Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest” on see printsiip esitatud sellise skeemina: 


Selle aluseks on Arne Merilai skeem fiktsiooni toimimist seletava kahe konteksti teooria kohta, mida olen siis modifitseerinud John Gibsoni wittgensteinlikust fiktsiooniteooriast lähtudes. Ma ei hakka kogu tuletuskäiku ümber jutustama, põhiline idee on selles, et siin on poiesist kirjeldatud teatava metonüümse suhtena "kitsama" ja "laiema" konteksti vahel, kusjuures kitsamas kontekstis toimuvad keelemängud on laiema kontekstiga võrreldes alati piiratud tõeväärtusega, st on laiemaga võrreldes mingis mõttes "mängult". Kitsama konteksti keelemängud toimivad teatava laborina, võimalikkuste läbimängimise laborina, mille aktualiseerumine tegelikkuse keelemängudena toimub metonüümsuspõhimõtte alusel.
Lisan mõned seletavad märkused.
Esiteks, oluline on meeles pidada, et poieesi käigus ei looda maailma, vaid keelt, st keelemänge. St fiktsiooni puhul ei looda fiktsionaalset maailma, vaid eelkõige fiktsionaalset keelt. Seda aspekti on oma kirjutistes korduvalt näidanud Jaak Tomberg – näiteks Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn” analüüsides: „Ainus silmatorkav erinevus [Kurvitza ulmelise romaani maailma ja nn tegeliku maailma vahel] paistab parema väljendi puudumisel olevat „nominaalne”: jääb mulje, nagu nimetataks „meie maailmas olemasolevaid” asju siin millegipärast lihtsalt läbivalt teiste nimedega. Tegevustik algab Rootsit meenutavas riigis, aga siin kutsutakse seda Vaasaks. Selles maailmas on kõikide märkide järgi midagi endise idabloki laadset, ent siin kutsutakse seda Graadiks. Siin on soome keeles räuskav ralliäss Kenni, aga rahvuselt nimetatakse teda suruks. Siin on autod, aga jutustajahääl ei tunne neid autode, vaid mootorkaarikute nime all, ning kiirteed on mootortsüklid. Kontinendid on iisolad, anarhiste nimetatakse nõudlikult anarkistideks ja nii toimitakse järjekindlalt ja kinnisideeliselt terve hulga nähtustega. Armastus on ainelaulatus.
Esteetiline veelahe, mis niisuguse ümbernimetamise teel fiktsiooni ja „tegeliku” maailma vahele tekib, on ootamatult suur ja ontoloogiliselt otsustav. Kõiki neid nähtusi ei saa enam kadudeta „meie maailma keelde” tagasi tõlkida – kui siin ka on kirjeldatud lihtsalt olemasoleva maailma asju, siis on see ümbernimetamisel tekkiv ülejääk suuteline end tervikuna ise alal hoidma ning meie maailma suhtes otsustava meelelise lahknevuse sisse viima. Kutsuksin sellist teisesuse-loomet stilistiliseks: „Püha ja õudse lõhna” maailm pole meie oma suhtes fantastiliselt alternatiivne või paralleelne mitte niivõrd mingi spetsiifilise sündmuse lahknemise või romaanimaailma mingite sisulis-temaatiliste elementide tõttu, vaid eelkõige ja iseäranis hoopis oma nominaalse esitluslaadi poolest.” (Maailmaehitamise paranduslik aineulatus, Sirp 9.I 2014)
Üks kirjanikke, kelle tekstid osutavad eriti teravalt sellele, et fiktsioon on eelkõige keeleline ja keelemänguline, mitte n-ö ontoloogiline nähtus, on Erkki Luuk, kelle loomingut on Tomberg põhjalikult vaadelnud oma doktoriväitekirjas „Kirjanduse lepitav otstarve”.
Teine oluline asi metonüümsusprintsiibi skeemi puhul on, et see on dünaamiline skeem, mitte staatiline, ta ei kujuta mingeid fikseeritud sfääre, vaid mehhanismi, suhet – seda, kuidas nn fiktsionaalne ja nn reaalne omavahel suhtes on, kusjuures nad saavad oma vastava staatuse fiktsionaalse või reaalsena ainult selle suhte enda kaudu, mitte ei „eelne” sellele. Kontekste saab tekkida üha laiemaid, st varasem lai kontekst võib muutuda kitsaks kontekstiks, kui leidub veel laiem kontekst. Oluline on eelkõige see piir ja filter kontekstide vahel, mis toimib metonüümsusprintsiibi alusel. Selle põhimõtte rikkumine toob kaasa tõeväärtuskontekstide segimineku, st reaalsuse kaotsimineku ja poieesi jäigastumise, reaalsuseloome dünaamika kaob ära. Näiteks loovad sellise olukorra radikaalsed revolutsioonid - näiliselt küll väga dünaamilised, aga tegelikult löövad need loomuliku poieesi krampi, kaob ära piir autentse ja ebaautentse vahel.
Poiees toimub siin skeemis niisiis kontekstide vahelisel piiril.
[Vahemärkusena: ma pole tegelikult päriselt rahul mõistega „metonüümsusprintsiip”, sest sellisena osutab ta liialt sellele skeemile ning tolle skeemi tuletuskäigule. Jaak Tomberg on teatri ja utoopia suhteid analüüsides sama põhimõtet nimetanud „teostamatusprintsiibiks”, vt „Teostamatuse printsiibist ja teatriutoopiast”, Sirp 5. X2012; taastrükk kogumikus „Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast” (2013, lk 96-104). See nimetus on mõnevõrra sisulisem, kuid samas näib, et sobib hästi eelkõige utopistliku mõtte ja tegelikkuse suhete analüüsil – mis ongi Tombergi fookus –, kuid võib-olla vähem muudes analüüsikontekstides. Nii et metonüümsuspõhimõtte nime küsimus jääb lahtiseks, lootuses leida mõni parem, mis võimaldaks asjast rääkida ilma pidevalt viitamata oma teoreetilisele tuletuskäigule.]

3. Ipseiteet kui poieetiline piir
Kui nüüd tõsta kahes esimeses punktis räägitu kohakuti, siis tekib küsimus, kuidas identiteedi-ipseiteedi dünaamika suhestub fiktsionaalsete/figuraalsete ning reaalsete keelemängude vahelise metonüümsuspõhimõttega, st poiesisega.
Pildina näeks see välja nii: 
 

Põhiline oluline punkt on see, et ipseiteet asub kontekstide vahelisel piiril. Põhimõtteliselt on ipseiteet see, mis metonüümsusprintsiibi alal hoida võimaldab - ipseiteedi poolt pakutav pidevus võimaldab indiviidil või kollektiivil oma identiteedist distantseeruda, tõsta seda moodustavad keelemängud üle "metonüümsusläve" kitsamasse konteksti (kus neid järele proovitakse ja ümber kujundatakse) ning sealt laiemasse konteksti tagasi (või, nagu „Teeside”-artikli kokkuvõtvas osas mõista antakse, võib tulemuseks olla ka see, et senist laia konteksti hakatakse tajuma kitsana ning astutakse sellest veel laiemasse, millelt eelmine identiteet näib teatava fiktsiooni või mänguna). Metonüümsusprintsiibi käigus hoidmine eeldab seega orientatsiooni ipseiteedile - ipseiteet annab tugipunkti, millele toetudes on võimalik oma identiteedist distantseeruda, et seda küsitleda ja modifitseerida, ning ühtlasi toda küsitlemist ja modifitseerimist lahus hoida tegelikkuses toimimiseks vaja minevast identiteedimustrist endast. Nõnda asub ipseiteet mitme konteksti skeemides kontekstide vahelisel piiril, olles teatav valvur selle üle, et enesepoiees, mis saab teoks kontekstide vaheliste piiride ületamisel, läbiks alati metonüümsusprintsiibi filtri.
Mu kunagine artikkel "Tekst kohandamiste vahel" (Kirjandusmuuseumi kogumikus "Kohanevad tekstid", 2005, lk 135-154) püüdis Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" näitel kirjeldada minakirjutuslikku suundumust liikuda identiteetide vahelisele piirile, et esile tuua erinevate enesedefineeringute fiktsioonilist loomust (ehk siis kuuluvust kitsasse konteksti). See on see murdejoon, millest nt Õnnepalu läbi liigub, kui ta oma erinevate identiteetide vahel liigub, küsitledes, kuivõrd üks või teine identiteet on fiktsionaalne. Laiema konteksti keelemängud säilitavad oma tõeväärtuse, kuni ei selgu, et see tõeväärtuse kehtivusala pole piiratud, seejärel liigutakse üle järgmisse konteksti.
Õnnepalu tekst annab tunnistust ühest individuatsioonist, mille käigus üha rohkem saadakse teadlikuks tollest piirist, ipseiteedist – mis on tabatav vaid teatava dünaamikana.

4. Kollektiivne eneseloome
Järgmise tehtena saab selle individuaalne autopoieesi üle kanda kollektiivsesse (st sotsiaalsesse, kultuurilisse, poliitilisse) sfääri – see on lihtne tehe, mis ei vaja pikemat seletust, kollektiivse identiteedi loome käib individuaalse/eksistentsiaalsega sarnaste mehhanismide järgi (kuigi loomulikult tinglikkuse suurenemine selle tehte puhul on paratamatu, kuivõrd kollektiivne identiteet on alati teatav metafoor).
Selle mehhanismi toimimist olen kollektiivse enesemääratluse puhul püüdnud kirjeldada Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teooria puhul (artiklis „”Sa oled mul teine”: teisesusest eesti kultuuri eneseanalüüsis”, ilmunud UTKK kogumikus „Rahvuskultuur ja tema teised”, 2008, lk 67-92, esimene versioon Vikerkaares 2007/3, lk 77-92). Hennoste kirjeldatud dünaamika enesekolonisatsiooni ja „autentsuse” vahel, kus autentsus (lai kontekst) määratletakse enesekolonisatsiooni poolt loodud kontseptuaalse raamistiku (kitsas kontekst) alusel, saab paigutada minu poieesi-skeemi. Sellest on juttu eelkige mainitud artikli alaosas „Metateoreetilist” (lk 82-85), kus Õnnepalu toel näidistatud minakirjutuse iseloomustus seostatakse Hennoste teoreetilise figuuriga, mis visandab teatava kollektiivse ipseiteedi.
“…väljamurdmised [ebaautentsusest autentsusse] jäävad esialgsel jälgimisel poolikuks, sest see, kuhu välja murtakse, jääb samuti . mingiks konstrueeritud fabuleeringuks. Võib-olla aga on see poolikusemulje tõesti ennatlik ja pealiskaudne. Sest võib-olla pole eesmärgiks see väljamurdmise sihtkoht, vaid murdekoht ise, teatav vahemik, mis tekitati ühest ebaautentsusest teise murdes nende kahe vahele. [---] Nõnda on see tekst ise, aga mitte teksti taga olevad fabuleeritud identiteedid, kohaks, kus asub tekstikirjutajate tõde selle kohta, kes-ma-olen [teksti võib siinkohal asendada avarama figuuri või kontseptsiooniga].” (lk 84)
Kollektiivne ipse asub sellel dünaamilisel piiril erinevate identiteediraamistike vahel:


Samuti puutub asjasse teine kollektiivse eneseanalüüsi troobistik, mida olen käsitlenud – Rein Veidemanni poolt (Jaan Unduski ja Jüri Talveti ideid edasi arendades) välja joonistatud „eksistentsiaalse Eesti” figuur (artikkel "Olemasolu-Eesti: eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist", Looming 2011/6, lk 843-855; sellele järgnes ajakirjas terve mõttevahetus).
Skeemina näeks selle figuuri toimimine välja nii: 


Veidemanni puhul tuleb muidugi välja, et see, mille ta identiteediks püüab tõsta, paistab tegelikult olevat just ipseiteet, puhas deiksis - „olen kes olen”. Sellest tekib ka see mulje, et rahvuskultuuri essents, mida Veidemann püüab tabada, ei leia tematiseeritavat sisu, kaldub jääma tolleks „eimiskiks”, mille ümber nt Õnnepalu eksisentsiaalne individuasioongi keerleb. Kategooriaviga tehakse Veidemanni konstruktsioonis mu meelest niisiis just sellega, et ipseiteedi-filter tõstetakse identiteedi staatusesse.
Nii Hennoste kui Veidemanni kultuurilise identiteedi kontseptualiseeringu puhul võib täheldada nii kohatist eksimist metonüümsusprintsiibi vastu (kui kaldutakse essentsialismi) kui ka siiski säilivat ipseiteedi-taju, mis hoiab need indentiteedikonstruktsioonid avatuna, nii et nende teatav sisemine ebakoherentsus on paradoksaalsel moel tunnistuseks, et neis tekstides on õnnestunud fikseerida teatav kollektiivset isedust iseloomustav dünaamika.

5. Veel kõrgem üldistustase – eksistentsiaalse ja kultuurilise eneseloome omavaheline metonüümsusprintsiip
Autopoieesi eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme läbipõimumist olen käsitlenud artiklis "Mälu kui pagulus" (Looming 2008/10, lk 1546-1554), milles vaadeldakse, kuidas Tõnu Õnnepalu teostes on samasuguste mustrite alusel välja joonistatud isiklikud ning kultuurilised identiteetide murdumispunktid, milles ilmneb nende identiteetide muutuvus ning lahtisus võrreldes ipseiteediga, mis on kirjeldatav teatava üha naasva tühjuse või eimiskina. Käsitlus keskendub „Flandria päevikule”, kuid haarab kujundeid ja mustreid pidi kaasa kogu muu Õnnepalu loomingu.
Õnnepalu joonistab välja eesti kultuuri initsiatsioonifiguuri – „eesti pagulane Pariisis”; see laieneb pagulusele üldse, ning eesti kultuur saab määratletud kui teatav pagulus Euroopa minevikus. Ja seejärel teeb Õnnepalu pöörde, tekib konstruktsioon, kus kogu isiklik elu on välismaa, kus ollakse paguluses (siinse käsitluse raames võiks niisiis öelda, et identiteedid on välismaa, kus ipse on paguluses). Isedus ilmeb alati liikumises teisale, piiril-asumises. [Siinkohal võiks viidata Hasso Krull huvitavale arvustusele Õnnepalu luulepäeviku „Kevad ja suvi ja” kohta – Krull toob Õnnepalu põhilise elutunnetusena välja nostalgia oleviku suhtes; see on üks paralleelne võimalus kirjeldada toda paguluse-figuuri. Vt H. Krull, „Vananemise poeetika: tühjusetundestekstaasini”, Sirp, 22. V 2009].
Kuid mis ehk veelgi olulisem, mustrisarnasuse kõrval on eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme vahel omakorda teatav metonüümsusprintsiip, mis teeb kultuurilisest identiteedi-ipseiteedi dünaamikast kitsama konteksti, milles on võimalik läbi mängida mudeleid, mis toimivad laiemas, eksistentsiaalses kontekstis. Nõnda võib rääkida teatavast topeltefektist - ühest küljest toimivad samasugused mehhanismid ja printsiibid nii eksistentsiaalse kui ka kultuurilise autopoieesi puhul, teisalt aga toimib kultuuriline mõõde alati teatava kitsama kontekstina, milles konstrueeritakse ja modifitseeritakse keelemänge, mis toimivad isiklikku mõõtmesse üle kantuna individuatsiooni teostavate keelemängudena eksistentsiaalse reaalsuse laias kontekstis.

 


6. Mudeli mõte
Nüüd võiks kogu selle krempli kohta küsida, milleks see vajalik on. Kõige lühem vastus oleks, et see autopoieesi mitmetasandiline skematiseering on individuatsiooni mudel. Kui seda aga küsida väitekirja-nduse kontekstis – mis on see väide, mida kaitsta? –, siis oleks selleks see mudel ise, figuraalsete praktikate kaudu toimiva poieesi mehhanism. Identiteedi-ipseiteedi dünaamika ning autopoieesi problemaatika on antud juhul üks selle mudeli toimimisvaldkond, mille kaudu püüan mudelit välja visandada. Mudel ise on kasutatav üldisemalt, nt nagu on Jaak Tombergi tekstidest aimatav, saab seda rakendada ka utopistliku mõtte analüüsiks, kus autopoieesi asemel on keskseks hoopis tegelikkuseloome. Seda peangi selle mudeli kasuteguriks väljaspool mu enda kitsamaid teoreetilisi huve – ta on piisavalt üldistusvõimeline ja paindlik erinevateks juhtumiteks, kus on vaja tegelda fiktsionaalse/figuraalse ning n-ö tegelikkuse suhetega. Ta on ühesõnaga üks fiktsiooniteoreetiline konstruktsioon, mis võimaldab mõista ka seda, mis funktsioonis fiktsionaalsus ja figuraalsus inimpraktikana (mitte ainult kunstinähtusena) toimib.
Mingis mõttes on see mudel muidugi metafüüsika – kuid kuni meeles pidada, et tegu on eelkõige heuristilise tööriistaga, mida ei tasu essentsialiseerida, peaks „intellektuaalne hügieen” olema tagatud.

7. Lõpetuseks mõned üldistatumad taustad.
* Kujutlusvõime fenomenile keskendunud ameerika kognitiivpsühholoog Jerome L. Singer on uurinud fiktsiooni ja mängu rolli laste arengus ning tulnud järeldusele, et nende põhiline funktsioon ongi arendada lapse reaalsustaju, võimet eristada subjektiivset ja objektiivset maailma, endogeenseid ja eksogeenseid stiimuleid. Nõnda on vastavad uurimused näidanud, et mida osavam fantaseerimisvõime, st võime luua fiktsioone, seda tugevam on ka inimese võime eristada oma tajus illusioone ning reaalsust. Teisisõnu võiks öelda, et ka kognitiivpsühholoogilises teoorias on juba ammu jõutud fiksiooni poieetilise funktsiooni uurimiseni. Singeri uurimusi (eelkõige teost „The Child's World of Make-Believe”, 1973) on oma fiktsiooniteooria ühe tugipunktina kasutanud prantsuse esteetikafilosoof Jean-Marie Schaeffer („Pourqoi la fiction?”, 1999, ingl k „Why Fiction?”, 2010).
* Üks lisaliin, mis poieesi probleemi puhul huvitavaks võib osutuda, on fiktsiooni ja figuraalsuse seoste näitamine unenägemisega, mis võiksi olla nonde kultuuriliste nähtuste n-ö orgaaniline algkuju. Vene filosoof Leonid Karasjov on nt kirjutanud huvitava essee „Une metafüüsika” („Metafizika sna”, kogumikus „Son – semiotičeskoe okno”, 1993), kus ta näeb unenägemise peamise ülesandena esteetilise distantsi loomist kogunenud aktuaalsete kogemuste suhtes, et need siis ümber organiseerida viisil, mis võimaldaks uue info integreerida isiksuse tervikusse. Ilmselt on minu enda fiktsioonikäsituse üheks algtõukeks olnud too kunagi tudengina loetud Karasjovi essee unenäost kui tegelikkuse esteetilise töötlemise ruumist, mis võimaldab inimesel säilitada oma isiksuse pidevuse alatasa teisenevas ja uusi impulsse pakkuvas reaalsuses.
Ajalooteoreetik Hayden White on kirjutanud huvitava käsitluse Sigmund Freudi „Unenägude tõlgendamise” kohta – peatükk „Freud's Tropology of Dreaming” White'i raamatus „Figural Realism” (1999). White analüüsib seal Freudi välja toodud unetöö nelja põhimehhanismi – tihendus, nihe, sümbolism, teisene töötlus – ning näitab nende algkujudena õhtumaise retoorika nelja põhitroopi (metafoor, metonüümia, sünekdohh ja iroonia). Nõnda kattuvad figuraalsuse põhilised ehituskivid sellega, kuidas inimesed modelleerivad oma kogemust unenägudes. Ja nõnda võib unenägemist näha n-ö orgaanilise poieesina, mis annab vahendid ka ärkvelolus praktiseeritavae figuraalsele poieesile. Tuletagem meelde, et näiteks keemiliste elementide perioodilisusabeli avastas Mendelejev unes – väga ehe unenäos kui fiktsionaalses-figuraalses ruumis toimuva poieesi juhtum; Mendelejevu unenäs välja töötatud keelemängus liigub kogu tänapäeva keemiateadus.
Unenägemine oleks mu meelest üsna hõlpsasti paigutatav ülalpool toodud põhiskeemi, kus unenägu on „kitsam kontekst” ning ärkvelolek on „laiem kontekst”, kusjuures märkimisväärne on, et kuigi meie identiteet on unes hoopis erinev meie ärkvel-identiteedist (võiks ka öelda, et neil kahel on erineva identiteediga maailmad), on meie ipseiteet ometi ükssama, igaüks meist tajub oma unenägusid enda omana, kuigi me teeme ja kogeme seal asju, mis ärkvel olles oleks mõeldamatud. Une ja ärkveloleku paralleeli kaudu saaks ka seletada, mida tähendab metonüümsusprintsiibi rikkumine – see oleks võrdne une ja ärkvelolu piiri kadumisega.
* Unenäost kui kunsti teatavast prototüübist on juttu ka Juri Lotmani teoses „Kultuur ja plahvatus” (1992, eesti k 2001), juba mainitud kogumik „Son – semiotičeskoe okno”, kus ilmus Karasjovi essee, on oma pealkirja laenanud Lotmani teose ühelt peatükilt.
Kuid Lotmani raamatus leidub veel üks kontseptsioon, mille seos metonüümsusprintsiibi kontseptsiooniga näib mulle huvitav, kuid samas ka väga spekulatiivne ja kahtlane. Lotman kõneleb „Kultuuris ja plahvatuses” binaarsetest ja ternaarsetest ühiskonnastruktuuridest. Binaarse näiteks on talle Vene kultuur, kus plahvatus toob kaasa täieliku katkestuse, vastandiks ternaarne Lääne-Euroopa, kus revolutsiooniliste murrangute käigus on „uue” ja „vana” kõrval veel kolmas tegur, mis võimaldab säilitada ühiskonna eri arenguetappide vahelise sidususe. Kas ei ole see vaadeldav ülaltoodud skeemi valguses – kas pole ternaarne kultuurimudel näiteks sellest, kuidas revolutsioonilise utoopia ja tegelikkuse erinevusest hoolimata säilib teatav ühiskonnas teaav ipseiteeditaju, mis tagab metonüümsuspõhimõtte toimimise utoopia ja reaalsuse vahel? Võimalik. Lotmani „Kultuuri ja plahvatuse” lugemine siin toodud teoreetiliste skeemide valguses tuleks aga põhjalikumalt ette võtta, enne kui saaks öelda, kas sellisel seostusel on ka mingit sisulisemat ja heuristilist kaalu (peale teoreetilise mängurõõmu).


No comments:

Post a comment