Luurekas lava taga. Kadri Noormetsa "Pimekohting"

 

Sakalas ilmus väike arvustus Kadri Noormetsa lavastusele "Pimekohting".

*

Luurekas lava taga

„Pimekohting. Parasiit Ugala teatris“

Lavastaja Kadri Noormets
Dramaturgiline tugi Diego Agulló
Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok

Kanuti Gildi Saal / Ugala

Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. Selle idee esimene läbimäng toimus juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una „Parasiit“. Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes kumbki käisid teatrimaja mööda erinevaid radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi. Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna nende ette kummardama. Tookord oldi aktsiooni järgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks toimuda, kuid seda toredam on, et esimene julge oli Ugala teater, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.

Seekord osaleja päris kulisside vahele ja saali ette ei satu, küll aga oli käimas olev etendus pidevalt kuskil läheduses kosta, nii et vajadus hiilida ja kuss olla oli täiesti reaalne. Käisime läbi ruumist, kus näitlejad ootasid oma lavaleminekut, garderoobist, mis kuulus parajasti laval olevale näitlejale, sattusime lavaalusesse hetkel, kui parasjagu pöördlava liikus. Otse saali saime piiluda saali tagant tehnikute aknaga ruumist – me ei vaadanud lavastust „Arhitekt“, vaid selle etendamisolukorda. Teatrimaja vertikaalsest mõõtmest saime aimu, kui nägime Ivo Reinokit (kes on ju samuti Viljandi poiss) treppe mööda kõrgele torni ronimas (ei saanudki aru, kus me tolles labürindis asusime, kas äkki lavatorni nurgas?) ning varsti jõudsime nii sügavale hoone alla, et vastu tuli juba maapinnas ise, kust kaevati üles laegas, mille sees olid isiklikud sõnumid kõigile osalistele. Need tuli läbi lugeda vaheajal tühjas saalis istudes, kui peremeesetenduse publik oli fuajees ja lava seati teiseks vaatuseks valmis. Liiguti teatri „eikellegimaal“.

Oli huvitav näha, kuidas seekord läbi mängitakse neid teemasid või sihte, mis mu arvates tema eri lavastusi ühendavad. Üldistades võiks öelda, et üks neist sihtidest on „teatri taha“ ja teine „teatri algse seisundi juurde“. Esimese all pean silmas, et Kadri Noormetsale on omane siseneda teatriformaati või etenduse olukorda kuskilt „kõrvalt“, näidata teatrit otsekui „voodri vahelt“, kuidas teater on „õmmeldud“, ning luua siis selle põhjal uusi etenduslikke kujundeid. Näiteks „Mobiilsetes definitsioonides“ (2019) muutus publik korraga nii lavakujunduseks kui ka kaastegutsejaks, mis tähendas, et nad olid teiste vaatajate jaoks juba vaadatavad. Lavastuses „Kutse vaibale“ (2023), muutus publik samuti nii ruumikujunduse osaks kui ka lavatöölisteks, kes „lava“ moodustavad vaibad üheskoos aitasid üles võtta ja auto peale panna. Vaatajate pilk endale kui etenduse paratamatule ja hädavajalikule koostisosale saab ergastatud.

Teise sihi all pean silmas, et kõigis Kadri Noormetsa kaasavates aktsioonides ilmub puhtal kujul nähtavale teatri üks algimpulsse – koos mängimise rõõm. Kusjuures ma pean silmas sellist rõõmu, nagu tunnevad mängides lapsed – lepitakse kokku mingid reeglid, võetakse mingid rollid, aga mängu lõpptulemus pole ette teada. Võib arvata, et näitlejate rõõm laval sündivast ehtsast partnerlusest juurdub osalt just selle tunde uuesti läbi elamises. Kadri Noormetsa aktsioonides on seda rõõmu võimaldatud ka vaatajatel kogeda. „Pimekohting“ on põhimõtteliselt luurekas, kus üheskoos luuratakse üht etendust ja tema publikut. Varasemast näiteks „Ümarlaud“ (2020) oli tervenisti üles ehitatud erinevatele äraarvamismängudele, lõpuks „mõrtsuka“ mängule, kus ka näitlejad ise ei teadnud mängu lõpptulemust. Meenub veel „Maandatud tõotus“ (2018), kus publikut koheldi kui huvitavas keskkonnas toimuva põneva mängu kaaslasi.

Kadri Noormets saavutab selle, mida teatrikonventsioone lahustavate ja publikut kaasavate lavastustega pole kerge teha – ta suudab võtta maha barjääri etendajate ja vaatajate vahel ning jätab publikule lõpuks rõõmsa tunde, et on lihtsalt koos mängitud üht toredat mängu – millel aga samas on ka kunstiteose väärtus.

Siinse jutu ilmumise ajaks on jäänud veel kolm „Pimekohtingut“ ja ilmselt on piletid ka välja müüdud (ühele aktsioonile pääseb 10 inimest), nii et reklaamida on juba hilja. Avaldan siis lihtsalt heameelt, et Viljandil on olnud õnne sellisest helgest teatrivormist osa saada ning loodan, et neile tuleb sügisel jätku, kas siis Ugalas või mõnes muus teatris.

Arne Merilai "Estonian Pragmapoetics"

 

Arne Merilail on kirjastuses Cambridge Scholars Publishing ilmunud artiklite kogumik "Estonian Pragmapoetics, from Poetry and Fiction to Philosophy and Genetics". Sel puhul oli meeldiv võimalus temaga pisut avalikult Kirjanike Majas vestelda.

Suur osa raamatu tekstidest on ka eesti keeles kättesaadavad Merilai artiklikogumikest "Õnne tähendus", "Vokimeister" (mõlemad 2011) ja "Tõstan titsi taade" (2022), sellesse raamatusse on koondatud olulisemad teemad: esimeses osas kolm teksti, kus kõneldakse kirjanduse uurimise "ühendväljateooriast", poeetika ja geneetika ühisobjektist ning pisut metafüüsilisem heideggeriaanlikult põhjalt lähtuv ja sellega polemiseeriv arutelu tehnikaajastu inimese enesepoieesist; teises osas on neli teksti, mis selgitavad pragmapoeetika olemust; kolmandas osas rida üksikautorite käsitlusi (Tammsaare, Kreutzwald, Kaplinski, Rummo, Laaban, Ehin, Vilde - Sophoklese, Hardy ja Dickensi taustal, Viivi Luik, Ene Mihkelson, Kristjan Jaak Peterson).

Ma lisan siia ühe oma 20 aastat tagasi kirjutatud teksti, arvustuse Merilai "Pragmapoeetikale", mis ilmus Keeles ja Kirjanduses 2004, nr 4. Veidi ehk nooruslikult edev, aga põhimõtteliselt olen ma sellega tänini nõus. Selle arvustuse lõpus viitan Merilai kahe konteksti teooria edasiarendusvõimalustele, ja ma olen ise seda edasi arendanud oma käsitluses "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" (vt siit). Praegu Merilai tekste üle lugedes näen, et minu edasiarendus on eemale liikunud algupärasest pragmapoeetilisest rangusest ja ilmselt vajab veel läbimõtlemist, kuid üldises wittgensteinlikus keelekäsituses juurduvad meie mõlema lähenemisviisid. Igal juhul on Merilai pragmapoeetika minu mõtlemist poeetilise ja fiktsionaalse keelekasutuse üle olulisel määral mõjutanud.

*

PIIRJOONI PRAGMAPOEETIKA EELDUSTEST, HEURISTILISUSEST JA TULETISTEST

Arne Merilai. Pragmapoeetika. Kahe konteksti teooria. Tartu Ülikool, Teatriteaduse

ja kirjandusteooria õppetool. Studia litterana estonica 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,

2003. 238 lk.

Arne Merilai "Pragmapoeetika" ambitsiooniks on käibesse tuua üks omaette range metodoloogiline raamistik, mis toetub analüütilise filosoofia keelekäsitusele ning kõnetegude teooriale ning mis on nende kirjandus spetsiifiline edasiarendus. Selle käibeleminek ei sõltu enam ainuüksi Merilaist, kuid eeldused selleks on "Pragmapoeetikaga" loodud. Ja kui Tiit Hennoste oma ülevaates eesti kirjandusteadusest mainib algupäraste kirjandusteoreetiliste kontseptsioonidena enda ning Jaan Unduski mudeleid¹, siis ka Merilai kirjanduse analüüsimise meetodeid võib pidada algupäraseks. Algupärane on siin eelkõige juba valmis olevate lähenemisviiside modifitseerimine kirjanduse

käsitlemiseks, mõned momendid (nt kahe konteksti teooria) on täielikult Merilai-poolsed täiendused. Tegu on lähenemisega, millel on mõneti ühisjooni Hennoste enda käsitlusviisiga: lähtutakse keele kasutamise uurimise mudeleist ning seekaudu toimub liikumine filoloogilise

haardega keelekeskse kirjandusteaduse poole, teatav ranguse ja objekti klassifitseeritavuse ning jaheda liigendatavuse taotlus. Samas on neis ka piisavalt erinevusi, et võiks Merilai projektist rääkida kui omaette metodoloogilisest suunast. Erinevus tuleneb muidugi Hennoste ja Merilai poolt aluseks võetud keelekäsituste erinevusest: Hennostel sotsiolingvistika, mis seob lausungi konkreetse situatsiooniga ja tingib alati ka teatava sotsioloogilise mündi kirjanduse käsitlemisel, Merilail keeleanalüütiline traditsioon, mis seob lausungi küll teatava kõneolukorraga, kuid teeb seda ikkagi

abstraktsel tasandil. Fookus pole siin kõneolukorral kui sellisel, vaid sellest kõneolukorrast abstraheeritud keelelisel tegevusel, teatavatel ideaalsetel lausungitel, oluline on lausungi taandatavus teatavatele loogiliselt esitatavatele mudelitele. Mõlemad lähenemised on ülekanded

kõne analüüsist kirjanduse analüüsi, erinevus on selles, kuidas kumbki teooria inimkõnet piiritleb. Hennoste lähenemise tagamõtet võiks sõnastada kui püüdu teha kirjandusteadusest sotsiaalteadus, ülekanne kõne analüüsist kirjanduse analüüsile põhineb sellel, et kirjandustekstid toimivad teatava sotsiaalse võrgustiku keelelise looja ja ülalhoidjana, nagu ka sotsiolingvistiliselt vaadeldud inimkõne hoiab toimimas teatavaid sotsiaalseid võrgustikke. Merilai lähenemise tagamõte, nagu ta ise on lausunud, on teha kirjandusteadusest n-ö F-teadus², ülekanne kõne analüüsist kirjanduse analüüsile põhineb sellel, et kirjandustekste on hõlbus vaadelda teatavate abstraheeritud (kuna nad on kirjalikud) lausungite kogumitena, nagu ka analüütilise filosoofia traditsioonis vaadeldud lausungid on tegelikult teatavad loogilised "puhtad" abstraktsioonid.

Kirjandusteaduse teaduslikkus on muidugi omaette probleem. Võib-olla on kirjanduse uurimise F-teaduslikkuse saavutamise põhiliseks argumendiks, nagu mõnel pool on kõneldud, väline institutsiooniprobleem (kindlat sorti teadus kui institutsioon, millesse tänapäeva ühiskond investeerib meelsamini kui teisevormilisse teadmisse). Igal juhul jääb alles küsimus sellest, millised võiksid olla need rangekujulised mustrid, mille järgimine teeks kirjandusteadusest teaduse — kas kirjandusel on selliseid sisemisi rangeid struktuure, millele võiks kirjandusteadus teadusena üles ehituda, kui on, kas need on kirjanduse olemuse seisukohalt määravad, kui pole, siis millised muud mustrid oleksid kirjanduse olemuse suhtes adekvaatseimad (kas loogiline arvutus on? kas sotsiaalse toimimise struktuurid on? kas psühhoanalüüs on? kas ajalugu on? jne). Jääb vastamata küsimuseks, et kuigi kõik need erinevad teoreetilist järjepidevust võimaldavad metodoloogiad võivad toimida heuristiliselt, siis mida nad lõppkokkuvõttes esile toovad ja kinnitavad: kas keeleanalüütiline lähenemine toob esile kirjanduse loomust või ikka aina loogilise analüütika enda loomust (sama võib küsida sotsioloogilise, psühhoanalüütilise, feministliku, ökokriitilise, dekonstruktiivse jne lähenemise kohta - kas sellised kindlasse mõistestikku ja meetoditesse fokuseeritud lähenemisviisid kirjeldavad eelkõige kirjandust või iseenda heuristilist võimekust). Ja muidugi võib siit jõuda äärmusliku küsimuseni - miks üldse "kirjandusteadus" peab olema teadus; kas kirjandusest mõtlemisele tekib mingi lisaväärtus, kui näiteks F-teadlane on võimeline kirjandusteadlase järeldusi hõlpsasti järele kontrollima? Ei tea; ja selline küsimus lõhnab kirjanduse hüpostaseerimise järele. Siin ongi konks - kui kirjandusel ehk polegi mingit iseseisvat loomust, siis tekib veel teravamalt küsimus, miks peaks kirjandusel omaette teadus olema, otsekui oleks ta midagi võrdväärset mateeria (mida uurib füüsika) või elu (mida uurib bioloogia) või paratamatute mõtlemise korrapäradega (mida uurib loogika). Aga ta pole seda, ta on midagi täiesti teiselaadset; füüsikaseaduse sõnastusel ei ole gravitatsiooni, bioloogiline traktaat ei hakka pungi ajama, "kirjandusteadus" aga käitub alatasa sel alatul moel - muundub kergesti selleks elusolendiks, kelle kirjeldus ta on, sest kirjandusele on iseloomulik põgeneda sellest olekust, kus ta on läbi nähtud, ja muunduda ise läbinägijaks (kirjanduslikkusele omane kummastamispüüe toimib ka kirjanduse käsitlemise suhtes). Sellisel moel hoolitseb ta selle eest, et mis tahes talle lähenemise viisid on ikka jälle heuristilised, sest nad tabavad iga kord uue objekti, arvates ise, et on leidnud uue viisi näha vana objekti. Kas sellises olukorras on võimalik matemaatiline (või vähemasti paranoiliselt loogiline) täpsus?

Jah - sel hetkel, kui ta toimib kirjanduse suhtes heuristiliselt (mis võib-olla ei anna tunnistust matemaatilise kirjanduskäsitluse püsimisvõimest, vaid kirjanduse paindlikust mimikrist, mille kaudu ta ennast paljundab - aga ma muutun juba solvavaks). See aeg on ilmselt käes, "Pragmapoeetika" on selle tunnistus. See võimaldab mul lahkuda kahtlase küsimuse juurest, kas kirjandusteaduse F-teaduslikkuse kasuks on pigem institutsioonilised või epistemoloogilised argumendid - pragmapoeetiline masin toimib, ja pragmatistlikult võttes: mis toimib, selles peitub tõde.

Eesti kirjandusteadvuses on Arne Merilai "Pragmapoeetikal" potentsiaali toimida üsna suure haardega. Merilai eesmärgiks on kirjandusteadus, mis oleks ühtses kontiinumis keele uurimisega, nii et kirjandustekstide poeetikaga tegelemisest võiks tuletada filosoofilisi taustu ka keele ja keelekasutuse uurimisele. Kirjanduskeel on keelelise käitumise n-ö piirseisund, mille kaudu tavaseisundid saavad oma äärmised seletused. Pragmapoeetiline lähenemisviis jõuab keelefilosoofilisuse kaudu ka vaimufilosoofiani (nagu Merilai lk 90 J. R. Searle'i tsitaadi kaudu näitab). Ses mõttes on Merilail kindel ja tugev tihnikust läbimurdmisele üles kutsuv paatos, mis tuleb ka tema kirjutamistoonis kohati tugeva entusiasmina esile (eriti raamatu alguses, Sutropi-arvustuses ja lõpupeatükis); kõige poeetilisemalt ehk motos lk 156, kus V. Vahingu ja M. Kõivu "Faehlmanni" sõnadega hüütakse "Wachen Sie auf! [---] ...es ist Zeit!". "Keele, vaimu ja kunsti tõe olulised allikad peituvad luuleanalüüsis," lausutakse lk 172, ning seesugune ambitsioonikus mõjub veenvalt just seetõttu, et on näidatavad selged loogilised ühendusjooned poeetikast analüütilise vaimufilosoofiani (aga mitte ainult, sest nt Margit Sutropi uuringute kaudu ka fenomenoloogiani). Sellise filosoofilise perspektiivi puhul (mis pole pelgalt filosoofilise žargooni metafoorne ärakasutamine) ei saa "Pragmapoeetika" tähendust üle hinnata. Võib-olla ongi see raamat kohati pisut fragmentaarne, see pole veel lõpuni "läbikasvanud" süsteem, kuid süsteemi alused on tugevad ja ei kannata möödavaatamist. "Pragmapoeetika" varjatud sõnum on, et kirjandusega ei ole mõtet tegelda mitte seepärast, et me oleme lugemishuvilised raamatusõbrad, vaid seepärast, et seekaudu võime jõuda lähemale olulistele inimtunnetuse alustele (s.t inimeseks olemise vaimsetele alustele). Pragmapoeetilises lähenemises on ühendatud post-teooriatele omane diskursusekriitiline vaatepunkt ning positivistlik konstruktiivsus. Juba see hat-trick teeb "Pragmapoeetikast" olulise kirjandusteadusliku teose.

Järgnevalt mõnedest konkreetsematest pragmapoeetika eelduseks olevaist sõlmpunktidest, mida teooria enda sees ei tematiseerita.

Keele ja mõtte vahekord. Analüütiline traditsioon, mille raames Merilai tegutseb, võtab eelduseks, et keel ja mõtlemine on teatavas mõttes komplementaarsed: mida ei saa ütelda, seda ei saa mõtelda, keele piirid on maailma piirid. Sellele on raske (ja võib-olla ka vale) vastu vaielda, ometi toob see kaasa teatavad vältimatud järeldused, mille saab esile tuua kui mitte vaidlemiseks, siis imestamiseks, et kas tõesti lähtume oma asjadenägemisel sellistest eeldustest. See tähendab seda, et mõtlemine on alati keeleline või vähemasti mingitele keelelistele struktuuridele taandatav (üks näide sellest on Chomsky süvastruktuuride teooria, kuid on ka muid võimalusi). Teisalt, ja see on siinpuhul isegi olulisem, tähendab see seda, et keel on sellise vaate järgi alati mõttekas, mõtestatud, kusjuures see mõttekus on edastatav teatava loogilise ühemõttelise taotlusena (seda taotlust siis kõneakt püüab teoks teha). Siit omakorda tuleneb see, et kujundlikku keelekasutust vaadeldakse sellises mudelis teisesena, millenagi, mis tuletub literaalsest keelekasutusest. Literaalne keelekasutus on alge, millele kasvab peale kujundlik keelekasutus ning mille alusel saab toimuda kommunikatsioon; ta on eeldus kõigele. Selline vaateviis tundub täiesti vastuvõetav, kuid pole selge, kas ta on seda "ainult" pragmatistliku heuristiliselt toimiva tuletuskäiguna või "on asjad ka tegelikult nii", s.t kas tegu on heuristilise või ontoloogilise pildiga keelest ja mõtlemisest. Pisut meenutab see küsimine muna ja kana küsimust, aga ometi - kas on paratamatu, et keel on inimliku suhtlusvõime eeldus ja mitte vastupidi; või teisiti – kas inimlik kujunditaju (mis saab alguse - ühe hüpoteetilise variandina - nt aja tsüklilisuse poolt loodavast päevaaegade ja aastaaegade metonüümsusest üksteise suhtes) ei või olla nii keele kui ka suhtluse eelduseks, nii et literaarne keel on selle miinusvõtteline tuletis ning kommunikatsioon on inimeste kujunditaju samamustrilisuse kattuvuse tulemus. Ma annan endale aru, et väljapakutu kõlab veidralt ja kiuslikult, kuid kui küsimuse all on, et poeetika võiks olla väravaks keele kaudu vaimufilosoofiani, siis ilmselt pole see heuristika ja ontoloogia küsimus päris kõrvaline. Kuid seegi küsimus puudutab vaid analüütilise keele- ja kirjanduskäsitluse vaikivaid eeldusi ning mitte asja enda toimimise edukust.

Kuid neist analüütika algseisukohtadest tuleneb veel üks küsimus. Ülalnimetatud kahest algsest presupositsioonist on ka näha, et keele piirid=mõtlemise piirid=maailma piirid. Maailm on miski, mis on lausungite tõeväärtuse aluseks - lausungid kas vastavad maailmale või mitte. Selles on literaalse keelekasutuse esmasuse sisu. Nii kujundlik kui ka fiktsionaalne keelekasutus on teisesed, kuna nad ütlevad midagi maailma kohta kaudsel viisil, mitte osutades õigupoolest enam maailmale, vaid maailmast kõnelemise viisile. See on levinud vaateviisi kohaselt kunsti/ilukirjanduse olulisim

funktsioon - võõrapärastada, kummastada maailma keelelist kirjeldust, s.t distantseeruda keele ja maailma harjumuspärasest suhtest. Lk 104 John R. Searle'i parandades kõneleb Merilai lihtkeelekasutusest kui primaarinstitutsioonist ning ilukirjandusest kui teisest institutsioonist selle kõrval; seega on ilukirjandus institutsioon, millele on omane kummastada lihtkeelekasutuse institutsiooni. See on väga lihtne ja hõlbus liigitus - on erinevad keelekasutused, millel on oma kindlad funktsioonid ning kindel toime üksteise suhtes. Kuid võib tekkida küsimus - mis on see, mille suhtes ilukirjanduse keel kummastav on; kas ikka tavakeelekasutuse suhtes? See eeldaks, et

mõlemad keelekasutuslikud institutsioonid on mingis mõttes püsivad. Teatud nurga alt vaadates aga tundub, et tegelikult on ilukirjanduse keelekasutuse loomuses kummastada mitte tavakeele praktikat, vaid kunati kummastada kunstilise keele enda senist praktikat. Kunstile on loomuomane väljuda teda kui institutsiooni kinnistavatest mustritest, sest muidu kaoks tema võime olla epistemoloogiliselt värske. Asi, millele ma praegu vastata ei oska, on, kas selline kontseptsioon kirjanduskeelest ei tähenda, et peaksime kirjandusliku keele spetsiifilist kõnepunkti otsima tavakeelest eraldi seisvast keelemängust. Kas kunstilise keele "erilisus" tuleneb suhtest literaalse maailmakirjeldusega või järk-järgult automatiseeruvate kujundlikkuse laadidega, mis uue kummastusviisi tekkides sisenevad literaalsuse sfääri? Kui nii, siis kas sel juhul poleks tegu tavakeelest eraldi seisva keelemänguga, mis töötleb ümber iseenda reegleid? Küsimused võivad näida n-ö pliiatsist välja imetud, kuid põhimõtteliselt küsivad nad seda, et kui poeetika on värav keele ja seekaudu mõtlemise juurde, siis mis tuletub millest?

Kui mitte muud, siis on eelnevaga põgusalt visandatud analüütilise pragmapoeetika alus- ja eelhoiakud. Nende omaksvõtust või tagasilükkamisest ei sõltu Merilai pragmapoeetika enda n-ö tõeväärtus selle ülesande piires, mille ta endale seab; aga ülesanne on seatud avaralt ja palju võimaldavalt. Selle kõrval, et see on võimalus muuta kirjandusteadus teaduseks selle ranges tähenduses, on sama oluline või ehk olulisemgi, et ta annab soliidse põhja kirjandusteaduse tihti likviidseks osutuvale pretensioonile olla mingis mõttes filosoofiline.

Olulisem ses mõttes, et kirjanduse uurimine ei saa jääda pelgaks analüüsiks, tema objekt sunnib paratamatult peale tõlgendamise ja sünteesi, ning selles plaanis on pragmapoeetiline lähenemine tõlgendusele eelnev metodoloogiline võttestik, mille kaudu saadud tulemustele rajanev tekstitõlgendus võib pretendeerida filosoofilisele tõsiseltvõetavusele. Tegelik pragmapoeetiline kirjandusteadus peab alles tekkima erinevate rakenduste käigus, tema poolt pakutava arsenali peab hakkama läbi proovima. "Pragmapoeetika" on ju alles sissejuhatus.

Merilai on loomulikult ise näidanud oma käsitlustes võimalusi, millist interpretatsiooni pragmapoeetiline vaim võimaldab. Siin tuleb mängu see, et igal teoorial on oma lemmikobjektid, mis teda kõige paremini kinnistada ja näidistada võimaldavad. Näiteks Artur Alliksaar, kelle luule on sobilik just seetõttu, et selle kummastamispunkt (analoogia kõnepunkti mõistega) on just seesugune literaalsus, nagu analüütiline pragmapoeetika seda eeldab. Ka näiteks Madis Kõiv on sobilik (vt nt Merilai arvustust M. Kõivu "Aknale": "Lingvistiline kriitika", Vikerkaar 1997, nr 7/8, lk 175-180), sest tema keeletajus on ühe komponendina sees analüütiline läbinägevus, mis haakub hõlpsasti vastava metoodikaga. M. Kõivus on muidugi palju muudki, nii et võib-olla on M. Kõivu tekstid just peenim proovikivi põhjalikumaks pragmapoeetiliste rakenduste järeleproovimiseks. Võib muidugi juhtuda, et pragmapoeetika ei leia väga agarat otsest rakendamist, sest minu mulje järgi ei hakata kirjandusega tegelema sellepärast, et tahetakse kirjanduse keelt täpselt formaliseerida. Samas tahaks järgijate leidumist väga loota, sest pragmapoeetilises lähenemises on suur annus tervistavat rangust. Kindlasti on pragmapoeetika eriti väärtuslik seal, kus on vaja näidata kirjandust inimtunnetuse ja keele eneseavastamise heuristikana; see on üks paremaid viise eriti tekstilähedaseks kummastamisvõtete avamiseks, sest eespool räägitust hoolimata, kuidas ka poleks kujundliku ja literaalse keele tegeliku suhtega, on üks oluline ja püsiv kirjanduse kummastavuse koostisosa selles, et ta kummastab keelt, mida me oleme harjunud kõnelema, kirja fikseerituse ja hääletuse kaudu. Kirjanduslike lausungite mõõtmine kõneldud keele reeglite järgi eksplitseerib seda ju väga hästi.

Tegelikult on selles suulise ja kirjaliku vastanduses üks võimalik edasiarendus pragmapoeetikale, õigemini üks võimalik osateooria sellest. Kõnetegude teooria, lähtudes analüütilisest keelefilosoofiast, vaatleb tegelikult kõneldava keele asemel teatavat abstraktsiooni kõnetegudest. Selles teoorias pole põhimõttelist vahet, kas tegu on kõneldud või kirjutatud keelega, mis teeb ka võimalikuks rakendada kõnetegude teooriat kirjandusele. Tegelikult see ülekanne nii endastmõistetav ei ole, teatav metafoorsuse aste on siin siiski olemas. Luuletuses või jutustuses kasutatavad kõneaktid on mingis olulises mõttes siiski erinevad sellest, kui neidsamu lausungeid sooritaks keegi konkreetses kõneolukorras. Kui see nii poleks, siis võiks ka etenduse analüüsiks piisata draamateksti repliikide vaatlusest. Üks lisaaste võikski olla n-ö filter, mis käsitleks kirjaliku kõneakti eripära, kusjuures eristades veel lihtsalt kirjalikku kõnetegu (nt dokumente) kirjanduslikust kirjalikust kõneteost, mis on ühtaegu isiklik ning umbisikuline, erinedes nii kõneldud keelest kui nt umbisikulistest tüüpkõneaktidest, millega pank teatab kõigile oma võlgnikele, et nad on püüdnud leida paindlikke lahendusi. Selline filterteooria eemalduks muidugi pisut algsest analüütilisest vaimust, kuna temas sisalduks teatav kirjanduse (võib-olla olematu) autonoomse olemuse idee; samas viiks ta üldise pragmaatilise kirjandusteaduse pisut rohkem vastavusse intuitsiooniga, mis on kirjandusega tegelejad pannud just kirjandusega (aga mitte nt reklaamiga) tegelema.

Teine väga produktiivne Merilai pakutav mudel on nn kahe konteksti teooria, mis lubab väga lihtsalt ja samas täpselt käsitleda tekstide fiktsionaalset struktuuri. Mudel ise võimaldab hõlpsaid edasiarendusi, näiteks liikudes pelgalt teksti fiktsionaalsete ja reaalsete lausungite eristamiselt ühe autorisignatuuri alla koonduvate tekstuaalsete subjektide eristamisele. Kontekste võib konstrueerida rohkemgi kui kaks: siinne tekst pole küll fiktsionaalne, ometi on siinkõneleja selles tekstis "fiktsionaalsem" kui näiteks oma eilse päeva juhtumustest kirjutades jne. Selle mudeli puhul on võimalikud ülekanded, mis on pragmapoeetika esialgsetele ülekannetele vastassuunalised – kui kirjandusliku deiksise ja poeetiliste kõnetegude teooriad on üldise kõnetegevuse analüüsi ülekanne kirjanduslikule tekstile, siis kahe konteksti kontseptsioon võimaldab seni kirjanduse käsitluses kasutatud fiktsionaalsusteooriat kasutada üldisemas diskursuseanalüüsis, näidata, kuidas erinevate "fiktsionaalsuskontekstide" süsteem toimib ka reaalses keelelissotsiaalses sfääris (et see võimaldab ka huvitavaid ühendusi nt lacanliku subjektiteooriaga, on juba peenem mäng), küsida, millal me usume päriselt, millal mängult, millal mängult päriselt, millal mängult mängult jne. Eriti hea on see kirjandusega kaasnevate autorimüütide vaatlusel tavabiografismi asemel, on võimalik eristada stiilikihistusi ühe signatuuri eri kõnetegudes ning jälgida, millise kihistuse intentsiooniks on väljendada siirust, millisega lugejat segadusse ajada jne. Kirjanduse keelelis-diskursiivse analüüsi võimalusi tuleneb pragmapoeetilistest võtetest küllaga.

Kuigi siinne kirjutis võib tunduda poleemiline, ta tegelikult seda pole. Püüdsin välja tuua mõned Arne Merilai pragmapoeetika presupositsioonid ja võimalikud tuletised, servad, mille vastu ta põrkub, kuid mis teda ei lõhu; püüdsin kujutada konteksti, millesse "Pragmapoeetika" kui kõnetegu satub ja millised on tema konnotatsioonid. Tegemist on olulise raamatuga eesti kirjandusteaduses, mõnes mõttes kindlasti tugeva manifestiga, millel kirglikkusele lisaks ka tihke tuum.

1 T. H e n n o s t e , Kuidas me uurime kirjandust? - T. H e n n o s t e , Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, [2003], lk 126.

2 A. M e r i l a i , Kirändüstiidüisist ehk kuidas teha kirjandusteadusest F-teadus. - Tiidus ja tõdõ. Märgütüisi. Arutlusi teadusest ja tõest. Võro Instituudi Toimetiseq 5. Toim. J. Kangilaski ja E. Kasak. Võro: Võro Instituut', 1998, lk 38-47. F-teadus on teadusfilosoof Rein Vihalemma käibele toodud mõiste (ingliskeelse vastega φ-science): "...f-teadusena mõistetud teadus tähendab üsna spetsiifilist maailmanägemise viisi, nimelt maailma nägemist universaalsetele seadustele allumise aspektist." (R. V i h a l e m m, Teadus laiemas ja kitsamas mõttes. - Tiidüs ja tõdõ, lk 20). F-teaduse sünonüümiks on "(idealiseeritud) füüsikasarnane teadus" ning sellele on omane toetumine matemaatilistele ja/või loogilistele meetoditele, mille abil saavutatakse rangelt tõestatavad ja kontrollitavad ning universaalselt (s.t uurija isikust ning kõikvõimalikest uurimistingimustest sõltumatult) kehtivad väited.

Merike Õimu eelomasus

 

Loomingus ilmus arvustus Merike Õimu raamatule "Asjade alumine pool".

Merike Õimu eelomasus

Merike Õimu luulest sain ma teadlikuks ilmselt aastal 2001, kirjutades teksti „Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas“.¹ 1980. aastate „naisluule“ või „naisüksindusluule“ mõistet uurides sai Õimu esikkogu „Väljakuid ja võlvikäike“ (1985, VV)² minu jaoks esinduslikuks, sest omaaegses kriitikas (esikkogu sai vähemalt kolm arvustust) võttis see raamat enda kanda kuhjunud väsimuse ühest teatavast luulelaadist, mis oli juba eelmise kümnendi lõpust saadik olnud iseloomulik noortele luuletajatele (enamasti naistele). Püüdsin Õimu luulet (ja seekaudu ka toda luulelaadi üldisemalt) oma artiklis rehabiliteerida, oletades, et omaaegne tõrjuvus tulenes asjaolust, et lähtuti eesti Suure Luule, eriti võimsatest poetessidest koosneva Suure Rea (üht 90-ndate mõistet kasutades – etnosümbolistliku kaanoni) loodud lugemisharjumustest ja selle eelarvamustest. Nüüd veelgi suurema ajavahemiku tagant tollast kriitikat üle lugedes ei saagi enam täpselt aru, miks ei sobi ühtesamasse luuletusse read „Sügis lohutab kiilakaid“ ja „tuhmist kükloobi silmast / otsatult pisaraid veereb“³ või mispoolest on halb kujund „tunnete joodijumesed seemned“⁴ – luulekeele konventsioonid on vahepeal niivõrd muutunud. Õimule heideti ette – nagu paljudele teistelegi debütantidele – teatavat jõuetust, heitlikkust, tugeva poeediisiksuse puudumist, missiooni puudumist, ärahajumise igatsust jne. Ühesõnaga, see kõik tundus kuidagi hägusana. Mina oma artiklis püüdsin osutada teatavale võimalikule omaette luulelaadile, mis ei püüagi ega peagi neile ootustele vastama, tõmmates kujuteldava punktiiri Merike Õim – Milvi Piir – Piret Bristol. Praegu ei söanda ma sellele punktiirile enam päriselt alla kirjutada (või siis pikendaksin seda nt Kirsti Oidekivini ja sealt edasi, aga võib-olla hoopis teises suunas Mathurani või Maarja Pärtnani). Küll aga arvan endiselt, et Õimu esikkogu retseptsioonile sai saatuslikuks kontekst, kuhu raamat asetus, sellest sai mingi kriitilise tüdimuse sümptom – sellest välja tõstetuna on tegu igati mõjuvat luulet sisaldava raamatuga, mis vajab vaid pisut sisseelamist luuletaja isiklikku stilistikasse ja keelde. Järgnenud 30-aastane avaldamispaus on tinginud hilis-Õimu luule need voorused, millest kõneles oma arvustuses juba Tõnu Õnnepalu⁵: luuletamise värskus, ükskõiksus välise tunnustuse suhtes, luuletaja-persona raske taaga puudumine jne.

Merike Õim on viimase kaheksa aasta jooksul avaldanud viis luulekogu, neist esimene sisaldab ka natuke 80-ndate tekste. Eks siingi ole nii väheütlevamat kui ka paremat. Esimene raamat „Kõiksuse jälg“ (2015, KJ) tundub veel kobavat ja on üsna eklektiline, edaspidi („Kirja vahetaja“ 2017, KV) hakkab põhitoon selgemini esile kerkima, „Nähtamatu pühendus“ (2019, NP) on oma sagedases luule enda tematiseerimises juba kohati ehk liigagi eneseteadlik. 2020 ilmus tankade kogumik „Üle sõnalatvade“, mis minu isikliku maitse jaoks on ehk parim Õimu luulekogu oma terviklikkuses, taseme ühtluses ja väljapeetuses (ja millest ma edaspidi juttu ei tee, sest ei taha sealt eraldi tükke teiste arvelt esile tõsta). See on tõesti raamat, mida on meeldiv korduvalt üle lugeda, sest sellel on võime lugejas luua mingi omaette korrastatud meeleolu.

Uusim raamat „Asjade alumine pool“ (AAP) on samuti puudutav lugemine. Mitte muidugi üleni, siingi on vahel üleliigset programmilisust, kus luuletaja eheda hääle asemel kuuleme sõnu, mis tunduvad kuskilt üle võetud – ja ma ei pea silmas luuletuste vahele pandud piiblisalme, need on teinekord päris kandvad sillad tekstide vahel, vaid mõnede luuletuste endi kohatist jutlustajalikkust. Siingi on riimluulet, mis minu arvates pole Õimu kõige tugevam külg, sest on tunda, et sõnad pole päriselt autori sisimalt omad, vaid keelekonventsioonide poolt peale sunnitud (ta tajub seda ka ise, kui lk 29 ütleb, et riimluuletuse asemel „leian oma hinge rütmi / eemalt paistvate kõrgete latvade / õõtsumises tuules“). Aga seda enam paistab selle kõrval välja see, mille poolest Õimu luule minu jaoks kõnekas tundub. Seda on tegelikult väga lihtne öelda: Õimul on võime olla luules siiras nii, et see ei mõju piinlikult, vaid puudutab otse, vajamata poeetilist glasuuri. Parimatel hetkedel suudab Õim sõnastada täpselt seda teatavat ebamäärast, kuid kandvat häälestust, mis annab kurbusele tema ausa ilu, ülevustundele elava tihkuse ja vabadusetundele põhja. Teatav mitterafineeritus, mis vahel väljendub kohmakusena või isegi maitsevääratusena, kuulub tegelikult asja juurde. Just siis, kui Õim suudab lahti lasta poeetilistest konventsioonidest või maailmavaatelistest kuulutustest, suudab ta jõuda tasandile, kus tema sõna veenab ilma retooriliste võteteta, pelgalt klaarunud ja täpseks settinud otsekohesusega.

Õimu uuema luule valgel paistab, et tegelikult on tema põhiteemad olemas juba kunagises esikkogus – taotlus jäädvustada teatavat vahepealsust, eelsust, ühtaegu hajuvat ja pidevalt kohal olevat, mis viimases kogus on võtnud „asjade alumise poole“ nime. Selle poolest on lausa üllatav, kui omaaegne kriitika loeb ridadest „Kogu elu elan puude vahel õhus / olen tüve najalt tuge otsiv tuul“ (VV, 11) välja eelkõige seda naaldumissoovi (sest see on nii „naiselik“?), sidudes seda luuletajaisiksuse iseseisvusetusega, ja laseb silmist mööda selle kujundi tuuma: et najal-olemist otsib tuul, kes ei saa kunagi puu najale jääda, sest tuult pole ilma liikumiseta; see on just üks neist vahepealsuse kirjeldustest. Näiteid on veel: „Keegi mindki vaatab / nähtamatu näoga, / tema pilk ei ole / silitav, ei sarjav. / LIHTSALT ON / – – – – – – – – / nii nagu õhk on hingatav“ (VV, 43) või kas või nimiluuletus lk 18–19, kus „ükski väliskülg ei ole / vaba sisehoovist“ (ehk siis – „alumisest poolest“) ning võlvikäik on kujund just selle ei-veel-ära-ei veel-kohal-tunnetuse kohta. Mõne luuletuse puhul on lausa tunne, et 90-ndail Eestisse imbunud prantsuse poststrukturalismist mõjutatud mõttel olnuks Õimult midagi eest leida, nt kui on juttu „eelomasest sõnast“ (VV, 30), mis teise silmadest leitakse, või luuletusest, kus räägitakse ihast, mis pole saanud armastuseks, vihaks ega tüdimuseks, mis „elab minus seda elu / mida elan enese teadmata“, mis pole mineviku jälg ega tulevikuootus ega kurbus, ta „lihtsalt ei tea / kuidas millekski saada ... Ainult selle iha tõttu / on mõni kesk-aegne olemine / mineviku ja tuleviku vahel / mulle nähtav / enne kui ta minusse tuleb / kandma mu meelte ja meeleolude pitserit.“ (lk 19–20.) See võib kõlada väga umbmääraselt, aga on tegelikult väga täpne. 80-ndate etnosümbolistlik lugemisharjumus oli lihtsalt niivõrd teise koha pealt teritatud.

Samasugune lenduva „eelomasuse“ kirjeldus leidub kogus „Kõiksuse jälg“ – sünnisügavuses pead tõstev rõõm, heli, mis on „veel täiesti kuulmatu / ometi hääl / mille vaikus on enesest / küpsena tõuganud“ (KJ, 40). Kohe järgneb tekst, kus „libiseb tajumatult minevikku ka kinnipüütud / igavene hetk“ (KJ, 41) – lõpmatus ongi võib-olla lõpmatus just seepärast, et ta on igihajuv.

Muidugi tekitab see põgususetaju „igatsuse valulise taime“ (VV, 44) ja mingi kõige taga voolava alaägeda kurbuse – millest räägib ka tekst, kus lastakse varahommikustel lõhnadel langeda „nukruseni nimetu“ üksinduse peale (NP, 26), või luuletus, mis jõuab välja selleni, et kui jõutakse silmitsi päris kurbusega, õigemini, kui kurbus jõuab silma tagant silma, siis pole selle taga enam midagi ja tekib palju tühja vaba ruumi (AAP 16). Ja siit edasi tuleb juba teatav sügav rahu, kus on koos intensiivne ülevuskogemus ja leppinud resignatsioon, mis kummalisel kombel hoiavad teineteist vastastikku ülal. Just selle rahuliku, varjulise kirgastumise lihtsate kirjeldusteni jõudmine on minu jaoks Õimu luule eriti väärtuslik osa.

Üks korduv motiiv – või pigem kirjeldatav meeleseisund, mis selle kirgastumisega koos käib, on miski, mida ma nimetaksin maailma kokkutõmmeteks. See pole maailma ahenemine, kitsaksjäämine, vaid pigem just selline kokkutõmme, nagu näiteks süda teeb tuksudes – sest oluline on ka, et see seisund pole pidev, ta pulseerib, ja just seetõttu säilitab oma elususe. Selles seisundis on koos tihkus, väiksus, piiritletus, mis teisalt näitab enda ümber või sisaldab midagi ääretut ja hõlmamatut. Nagu näiteks „TÄNAHOMMIKUNE MAAILM / on väike nagu vesiroosi leht / ja selle ümber määramatus / kui kallasteta järv // Putukas lehele laotab / oma sillerdavad tiivad / muutudes iseenese silmapiiriks / mis kaugeneb mööda veepinda / nagu aimatav laul“ (KJ, 55); „Laukaveele peegelduma / terve laotus mahub / Selle keskel pähklikoores / leian hingerahu“ (KV, 18). Õim kirjeldab mööduvatest olevikuhetkedest läbi astumist, milles nähakse võimalust tajuda elu ääretust (AAP, 70), ja siis räägitakse lõputust taevast, mis on „valmis end mu ümber mähkima / kui ma väsin“ – ääretusest tehtud kookon (lk 71). Samasugune lõpmatu kõiksuse kokkutõmme leidub lk 73: „Surematus on sel hetkel selgepiiriline“. Ehk fundamentaalseim on ses suhtes luuletus, kus öeldakse, et lapsena läbi kardinapitsi aukude vaadatud suurde maailma viiv vankritee ning vihmaloikudes peegeldunud taevas on avad, mille kaudu „ulatus minuni kõik see / mille pärast ma üldse luuletama hakkasin“ (lk 29). Selles seoses leidub ka teatav vastus debüüdi kriitikuile, kes heitsid ette jõuetust või ükskõiksust, sest luuletaja ütleb, et ongi harjunud elama „temperatuuritult“: „Aga see pole ükskõiksus / pigem kogetust ammutatud / rõõmuhämune rahu / mida on kerge kanda / mille keskpunkti ümber tiirlebki / elu tabamatu ilu“ (NP, 60). See on tasakaalu vorm – olla kontaktis kõikeläbiva tabamatuga just oma siinse hetke pesas asudes. Ja seejuures ei olda „mitte kui pealtvaataja – / vaid kui seesolija / osasaaja“ (NP, 37).

Viimatise raamatu läbiv motiiv on „asjade alumine pool“. Selle kaudu ühendatakse kõige maisemad asjad (paigast nihutatud kivi alt avastatud tukslev elu või tolmunud riiulilt tõstetud vaasi alt avanev puhas pind) abstraktsemate ja üldisematega (mõtted, mida „mõtlen mõtlemata“ (lk 28), muusikalise elamuse kaudu saavutatud avarus (lk 76 ja 88)) kuni kõige metafüüsilisemate ja religioossete kogemusteni. Mõjuv motiiviarendus on miniatuur lk 34, kus sügislehtedega kaetud lagendik, kuhu tahetakse astuda, osutub hoopis lehtedesse mattunud tiigiks – sellel alumisel poolel on ka oma ähvardav aspekt, oluline on õppida hoidma õiget tasakaalu varjatu ja nähtava vahel, sest Sõna (siinkohal peetakse silmas religioosset Sõna) „on olemas nii nähtavas kui asjade alumises pooles“ (lk 45). Selles luulekogus on varasemast selgemini näha tolle „eelomase“ religioosne tagapõhi, kuid klišeelikkuse-ohust hoolimata tajutakse jumalikkugi siin tollesama kokkutõmbe kaudu, kõneldakse näiteks „ürgalandlikust maailma jõust“ (lk 48) või siis luuletus, kus jumal ise paigutub „asjade alumisse poolde“: „Suur on su sõna / mille varjus sa ise / püsid targa ja tasasena“ (lk 19). Jumal mitte (ainult) ei ilmuta end võimsana oma sõnas, vaid püsib selle alumisel poolel tasasena, nagu puulehe alumine külg, mis tuule käes ajuti ennast paljastab. See on mõjuv.

On sümpaatne, et see kokkupuude piiritu ja ülimaga pole Õimu luules midagi, mis inimest oma subliimsusega kuidagi enda alla litsuks, vaid see on alati peaaegu argiselt käepärast: „Mingi ligipääs alati leidub / kui tahad näha / asjade alumist poolt“ (lk 97). Siin on päralejõudmine ja päralejõudmatus omavahel üksteise najal (nagu puu ja tuul, meenutagem). Üks liigutavamaid tekste raamatus on miniatuur, kus arutletakse armastuse ja õnne üle ning jõutakse lõpuks kõige ununemise ja sellega leppimiseni; aga teksti keskpaigas on laused: „Hämmastud, et vihm on vaid lõputu hulk veepiisku ja elu on su enese teadmata olnud tema läbipaistev õde. Ometi on kõik olnud reaalne. Kõik on olnud.“ (Lk 95.) Need laused on öeldud just sealt „alumiselt poolt“, lihtsalt, siiralt, täpselt ja läbinägevalt.

On huvitav, et juba 80-ndail on noor Õim kirjutanud luuletuse, kus esitab nägemuse endast vanas eas; see tuleviku-mina on õppinud mõistma üksindust „hõõgusena / mis on võimeline kividele vajutama lohke“, tühjust rikkusena, lähedust lihtsana, ja on saanud selgeks, et „päris valminagi / jään ma igavesti lõpetamata“ (KJ, 99). See on märkimisväärne enesetundmine, millele toetubki tema siiruse mõjuvus ja mis kirjanduskonventsioonides liikuvate luuletajate puhul pole üldse endastmõistetav. Läheduse lihtsust kirjeldab näiteks luuletus, kus lähedus pole muud, kui et kaks inimest vaatavad teineteisest kaugel lebavat kivi või taevas sõudvat pilve samasuguse pilguga (AAP, 40). See võiks mõjuda kuidagi triviaalsena – aga mingi tundetooni nüanss ometi lubab seda tajuda tõsiselt läbi tuntud teadmisena. Õim tekitab luuletajana usaldust, ta ei püüa end peita (sest ta ongi juba varjus) või lugejat meelitades peale tükkida. Ta lihtsalt on seal – otsekui eesti luule alumine pool.

1 A. Pilv, Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas. Vikerkaar 2001, nr 10, lk 67–77.

2 Siin ja edaspidi on kasutatud viitamisel pealkirjade lühendeid.

3 K. Ross, Professionaalsusest, loovast algest ja muust. Keel ja Kirjandus 1986, nr 4, lk 237.

4 J. Ürt, Püüdlus luuletada. Sirp ja Vasar, 24. jaanuar 1986, lk 5.

5 T. Õnnepalu, Merike Õimu vabanemised. Looming 2019, nr 9, lk 1348–1350.

Tänukiri

 

Vikerkaares ilmus arvustus Tõnis Vilu luulekogule "Kõik linnud valgusele". Üks olulisemaid raamatuid uuema aja lugemistest ja üks kõige rohkem kitsikust tekitanud ülesanne kriitikuna.

TÄNUKIRI

TÕNIS VILU. KÕIK LINNUD VALGUSELE. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/10). 80 lk. 

Ma olen seda raamatut pelgama hakanud. Mul ei ole tema üle kontrolli. Kui ma seda esimest korda lugesin, tabas mind umbes poole peal äkiline valang kõige hellemaid emotsioone ja mälestusi. Väljusin neist alles selle abil, et kirjutasin mõned väga isiklikud luuletused. Mõtlesin, et peab uuesti lugema, kui olen toibunud. Juhtus sama lugu. Kolmandat korda lugesin eesmärgiga otsustada, kas ma kirjutan sellest arvustuse; lootsin aru saada, kas mu analüüsivõime käib üle sellest, kuidas need tekstid on tehtud. Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis – lihtsalt keeras mu lukust lahti ja näitas mulle mu põhja. Vajasin pikemat jalutuskäiku, et meelemärkusele tulla. Andsin nõusoleku kirjutada, sest tundsin, et see raamat nõuab minult mingit vastust. Neljandat korda lugema hakates arvasin, et olen juba karastunud, püüan nüüd distantseeritult vaadata, mis neis tekstides on sellist, mis mind niimoodi avab. Võimatu.

Ma ei tea, kuidas need tekstid tehtud on. Mul on impulss öelda, et need polegi kuidagi tehtud. Neid pole kuidagi „meisterdatud”, nii et „meistritöö” tundub nende kohta öelda kohatu, kuigi hindav kriitik minus tahaks seda öelda. Nad on nagu mingi hägune kogu lauseid, nagu mingi merelt peale vajuv udupilv, aga ühtäkki tajud, et see pilv koosneks otsekui teravatest pisikestest kristallidest, mis sind väga erksaks torgivad. See mõju ei tule nende luuletuste teemast või sisust – kuigi on aru saada, et kohati räägitakse siin millestki üsna traagilisest ja ängistavast. See mõju ei tule ka sellest, et mul oleks tunne, „nagu räägitaks minust” – ei, siin räägitakse Tõnisest ja tema lähedastest. See mõju tuleb kindlasti sellest, kuidas siin kõneldakse, kuidas sõnu ja keelt kasutatakse, millise tooni, intonatsiooni, häälega siin kõneldakse, mismoodi laused ja nende järgnevused on üles ehitatud. Ja mul on tunne, et sellist tooni pole ma kohanud ei Tõnis Vilu varasemates kogudes ega mujal.

Kuigi need tekstid pole kuidagi kõlalisele mõjule orienteeritud, tunnen alati vajadust neid häälega lugeda, püüdes aimata nende intonatsiooni. Tulemuseks on pomin, kus ei ole mingit poeetilist afektiivsust ja mis aeg-ajalt peatub, et mõelda, kuidas lause kokku tuleb. Selle raamatu tekstidel pole interpunktsioonilist liigendust ning „värsid” on murtud juhuslikest kohtadest, seepärast peab tähelepanelikult jälgima, kus on (osa)lausete piirid (mõnikord ei saagi täpselt aru, laused kuidagi sulavad kokku). See lausepiiride nähtamatus tekitab efekti, otsekui kõnniks ma mingil hapra pinnaga maastikul, jalg peab enne astumist natuke kobama. On selge, et nende tekstide kulg ei ole assotsiatiivselt tormav või voolav, aga ta pole ka kindlasti staatiline ega monotoonne. See on just nimelt ettevaatlik sammumine, mõnikord ka komistamine või vääratamine. See on sammumine läbivajumise riski piiril. Sisuldasa jääb meelde korduv langemise, vajumise motiiv – tekib kujutlus, et kõnnitakse rabas. Kõneldakse aimamisi, midagi ei öelda otse välja – ja samas, selle lausumisviisi tuumaks pole ka ütlematajätmise poeetika, elliptilisus. On tunne, et luuletaja ei jäta midagi enda teada, vaid pigem vastupidi, ta kõnnib milleski niivõrd, kui seal üldse kõndida on võimalik, ta ei jäta ühtki sammu vahele, iga samm on lõpuni astutud – kuid mitte ette kaalutletud.

Siia lisanduvad ootamatud pöörded, paradoksaalsena mõjuvad laused või fraasid, mis ehmatavad või ergastavad. Aga nende mõju on kummaline – nad mõjuvad alati kuidagi hilinenult, tagantjärele, „oot, mis see siin nüüd oli, ma vaatan veel korra, mis siin toimus”. Tundub, nagu oleks kogu see tekstikulg kuidagi ennustamatu, millekski ei oska valmis olla. See ongi see, miks mul on raskusi selle raamatu mõju tekstilisi põhjusi seletada – kui ma püüan mingi võtte, tekstikäänu või kobamisi kätte tuleva lausepiiri eraldada ja fikseerida, ei jää mulle pihku enam seda mõju, nii et analüüs tundub kuidagi mõttetu – mille nimel võtta see tehniliselt lahti? See mõju kuidagi koguneb ja kuhjub imepisikestest nihetest, torgetest, käänetest, komistustest, selgusehetkedest, poole raamatu peal on see kuhi juba kindlasti koos ja sealt edasi jääb vaid imestada, et see kuhi muudkui kasvab ja kasvab.

Ega ma nüüd midagi ära ikka pole seletanud, vähemasti midagi sellist, millest võiks eeldada, et see on teiste lugejatega jagatav kogemus – mul on tunne, et ma saan jagada oma subjektiivseid muljeid, aga ma ei saa sellest luulest kuidagi sisukalt vestelda. See luule toimetab minu sees väga intiimselt.

Veel üks viis seda mõju kirjeldada: need tekstid oleks nagu midagi väga tihendatut, kondenseeritut, aga see on tihedus, mille vastandiks pole lõtvus või hõredus, vaid... ma ei teagi. See on tihendatus ilma kontsentratsioonita, tihedus ei tähenda siin lihvitud teravikku, vaid – jällegi meenub miskipärast tihe kõikeläbistav udu, kuigi udune ei ole siin samuti miski, kõik tundub just eriliselt täpne. Jah, täpne, aga mille suhtes? Millegi suhtes minu enese sees, aga mis see on? Täpselt sobiv võti, mis avab minus ukse, mille asukohta ma ei tea – aga ta avaneb iga kord, kui ma seda raamatut loen.

Püüdes neljandal korral meelemärkust säilitada, olen teinud mõned märkmed. „Siin ei ole emotsioone, sentimente, afekte – on otse südamikust südamikku kukkuv elus sõna; mitte arusaamiseks ega analüüsimiseks, vaid kogemiseks. See luule on kohe päral, selleni ei pea end läbi raiuma tõlgenduse võsanoaga.” „Ei mingit lenduvust, vaid langev kivi, mis aeglustub minusse nagu kaevuvette kukkudes. Samas – iha olla õhuke, pihustunud. Oma langemisse pihustuv kivi?” „Tunne, et see on väga täpne kaart. Millise maastiku kaart see luule on? See ei olegi kaart, see on sõiduk, mis sõidab minust läbi nagu maastikust, kohtadest, mida ma ei teadnud endas olevat, aga tean kohe, et need on minu kohad. Ükski kaart ei saa olla täpsem kui maastik ise, milles liigutakse.”

Mida selle kõigega peale hakata, kriitikuna? Ei mingit vastust küsimusele kuidas?, ei mingit selgust tehnika asjus. Armastus ei ole tehnika küsimus. Erootika oleks, aga siin pole mingit teksti-erootikat.

Tegelikult muidugi oleks neid tekste võimalik analüüsida – see, et ma ei suuda, on vaid pealispindne nimi sellele, et ma ei taha, ei taha seda luulet tõestada nagu teoreemi. Kuidas need tekstid vastu kõiki tõenäosusi üldse koos püsivad, on hämmastav. Ma võiksin tuua näiteid mingitest tekstikohtadest, aga mille kohta need näited õigupoolest käiksid? Need oleks nagu turistifotod, mis kõnelevad midagi ainult pildistajale endale.

Olgu, võtan raamatu viiendat korda ette, nüüd targu mitte otsast lugema hakates, vaid siit-sealt sirvides, näpsates, korraks pilku sisse visates, et mitte lasta tal endast kinni haarata, püüan piirduda ühe tekstiga korraga. Ja ma panen tähele, et õigupoolest ongi neisse tekstidesse keeruline viibima jääda, nad otsekui kukuksid eest ära, või kukun mina lugejana neist läbi nagu vedelik mingist filtrist. Jälle kujundid. Need tekstid näevad välja nagu suvamärkmed, aga nad sisaldavad kohe tuuma. Nad jõuavad kohe pärale. Seda ma vist juba ütlesin. Nad saavad kohe otsa. Ma märkan, et minu lugemises on nagu mingit põgenemist – kui juba pärale jõutud, mis siin veel viibida, ikka edasi, edasi sügavikku – iseenda gravitatsioonile alludes. Näed, lk 32: „...õunad / ripuvad ja valmivad okste küljes loovad endale sügavust / loovad iseendale kukkumist” – just sellised need tekstid ongi.

Lk 30: „...otsin võtit aga see on juba lukuaugus me / ju olemegi juba elus...”. Mida ma siia lisama peaks? „...muudkui leian midagi muudkui ütlen midagi ja / sellest ei ole enam mitte midagi päästa”. See kõlab triviaalsena, kui need tükid niimoodi teksti ja raamatu koest välja tõsta. Kui üldse, siis peaks tsiteerima kogu teksti.

Olgu, võtan kohe siit algusest, lk 6, kogu luuletus: „pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre / merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme / aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd / sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus / meri mis usub merd”. Kuidas ma seda loen? On mälestus kuskil mererannas, ma pean lähenema mere poolt, konkreetsemalt Soome lahe poolt – meri on konkreetne, see tähendab isiklik, lähenen sealtpoolt ja olen hõre, ei, rida lõppes, aga lause läheb edasi, olen hõre merejää, lause läheb edasi, hõre merejää kõrkjate vahel, kas ma olen see merejää praegu lähenedes ja vaatan kallast või olen ma oma mälestuses see merejää, siinsamas rannas kümme aastat tagasi olin täielik inimvare, ütlesin vaikselt, kas ma ütlesin kümme aastat tagasi vaikselt merejääna endale „olen inimvare”, ei, ma ütlesin inimvaremena „usun merd”, kas meri pidi mind trööstima või olin ma inimvare seepärast, et uskusin merd, või kas ma üldse uskusin merd, äkki lihtsalt ütlesin seda, ei, seda ei öelnud mina, seda ütlesid sina, mina olen siin ja lähenen Soome lahe poolt sinu poole, ei, sa ei ütelnud seda minevikus, sa ütled seda praegu, sa ütled seda tulevikule, see tähendab mulle, kes ma tulen, kas ma tulen ka praegu ikka veel, kui tulevik on juba käes, kas see on lihttulevik või kestev tulevik, ja siis äkki: see on ju õhtupimedus – mis mõttes „ju”, see on siis algusest peale ilmselge olnud, see peaks otsekui midagi seletama, et on ju õhtupimedus (isiklik assotsiatsioon – „see on ju igatsus, hüperboloid”), aga juba tuleb viimane rida, kas õhtupimedus (ju-õhtupimedus) on meri, mis usub merd, võib-olla, mina usun mind, aga ma pole mina, vaid meri, olin juba tollal, kui ma merena olin juba tulevikus tulemas ja ütlesin endale, et ma teda usun, ja nüüd? Mis nüüd edasi? Kõige selle jooksul on see keeris juba kuhugi minu sügavikku uurdunud ja teeb seal midagi. Kas see kirjeldus annab midagi? Ma ei tea.

Lk 9: „...meil on iseenda vastu välja panna / palju teravamad hambad kui öö mustal koeral isegi õnn...” – isegi õnnel on teravamad hambad? Tekst aga kukub veel sügavamale, lause läheb uuel real edasi, kordab viimast kaht sõna: „...isegi õnn ei suuda meid õnnelikuks teha” – kas sellel kukkumisel on põhi ka?

Raamatu nimikujund, lk 73: „...olen sama / kerge kui on kaotada kõik linnud valgusele” – seda kujundit ei ole võimalik välja mõelda, seepärast ei ole seda võimalik ka tõlgendada, siin ei ole midagi „peidus”.

Lk 65: „...ootamatus on uksekujuline jõgi uksekujuline päev ootamatu / et üldse annab sisse astuda...” – just nii ma seda raamatut tajungi, täiesti ootamatuna.

See kõik paneb ikkagi mõtlema, mis on õieti kriitika ülesanne. Hinnata teose väärtust? Kuidas hinnata seda, et raskusjõud võimaldab mul maapinnal kõndida? Juhatada teisi lugejaid, kuidas teosest aru saada? Ei ole mõtet, sest ma ei saa oma subjektiivset kogemust pidada selliseks, mida saaks õpetada – ma ei näe selleks vähimatki vajadust, peale selle, et: lugege ja kogege, kui tähtede seis parajasti õige on. Anda lugejate kogukonnale ainet teose üle edasiseks arutlemiseks? Seda võib, aga see ei huvita mind selle raamatu puhul üldse. See raamat ei ole seltskondlik sündmus, sellest on isegi pisut piinlik avalikult rääkida. Võtta kujundid koost, otsekui püüdes ise sarnast teksti kirjutada? Milleks veel seda? Siin pole midagi pistmist „hea teksti” valmistamiseks vajaliku käsitööga. Ei saa järele teha ehtsust. Anda tagasisidet autorile? Jah, õigupoolest ainult seda ma olengi siin püüdnud teha, öelda: Tõnis, sa oled midagi väga erilist kirjutanud, aitäh!

Millal on "ise" esil?

 Kirjutasin arvustuse Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste kestvusaktsioonile "Kas sa etendad iseennast?"

Eestikeelne luule 2020

Loomingus nr 4 on ilmunud möödunud aasta luuleülevaade. 

Panen siia kaks lõiku, mis lõppversioonist välja jäid: loetelud kirjandusajakirjades ilmunud tõlke- ja algupärasest luulest; samuti täisnimekiri ilmunud luuleraamatutest.

Ja saateks EiKi ja mannat, keda ülevaate alguses korraks mainin:

*

Tõlkeluulet ilmus hulgaliselt ka ajakirjades. Oli kaks autorit, kelle tõlkeid ilmus kõigis kolmes Kirjanike Liidu ajakirjas. Johann Wolfgang Goethe varsti ilmuvat suurt kogumikku kuulutavad ette Maarja Kangro, Jaan Unduski ja Ivo Voldi tõlked „Akadeemias”, Mati Sirkli omad „Loomingus” ja üks August Sanga taastrükk „Vikerkaares”. Wimberg võttis ette Reiner Brockmanni tekstide tõlkimise ja (eestikeelsete tekstide puhul) kaasajastamise ning tulemused olid huvitavad. Ühestsamast Jossif Brodski luuletusest ilmus Märt Väljataga tõlge „Vikerkaares” ja kaks versiooni Contralt „Loomingus”. Jüri Talvet avaldas „Akadeemias” iirlase Desmond Egani ja makedoonlase Zvonko Taneski luulet. „Loomingu” tõlkevalik oli selline: klassikud Guillaume Apollinaire (Triinu Tamm ja Paul-Eerik Rummo) ja Paul Celan (Rein Raud), Walesi poetess Laura Fisk (Ilmar Lehtpere), taanlane Signe Gjessing (Carolina Pihelgas), Iisraeli luuletaja Gili Haimovichi ingliskeelne luule (Mathura), makedoonlane Nikola Madzirov (Carolina Pihelgas), jidišikeelne poeet Abraham Sutskever (Anna Verschik) ja meie oma Gohar Markosjan-Käsper (Kalle Käsper). „Vikerkaares” ilmusid klassikast Catullus (Märt Väljataga), saksakeelsest luulest Bertolt Brecht (Märt Väljataga) ja Gerhard Rühm (Maarja Kangro), ingliskeelsest T. S. Eliot (Juhan Aru) ja Yvan Goll (Aadu Hurt) ning eestivene luulest P. I. Filimonov (Katrin Väli), Larissa Joonas ja Nikolai Karajev (Aare Pilv). „Värske Rõhk” avaldab päris noorte välismaa autorite tõlkeid ja nende hulgas on väärtuslikke leide: kuubalased Ketty Blanco Zaldivar (Carolina Pihelgas) ja Legna Rodriguez Iglesias (Kaisa Ling), brasiillane Adelaide Ivánova (Carolina Pihelgas), leedukad Benediktas Januševičius ja Indre Valantinaite (Lauris Grins, Triin Paja), vene-saksa taustaga Slata Roschal (Elsbeth Hanna Aarsalu) ja lätlane Katrīna Rudzīte (Mikk Grins).

Esinduslik näide on siinkohal Anna Verschiku Sutskeveri-tõlge – kommentaarist selgub, et eesmärgiks oligi lülitada tekst eesti luule viidetesüsteemi, nii et lugejale võiks sealt kajada vastu Bernard Kangro, Viivi Luik ja Raimond Kolk.

*

Põikan raamatute juurest kirjandusajakirjade juurde. Pilt on tegelikult üsna külluslik. Kõige rohkem ja mitmekesisemat luulet ilmub muidugi parlamentaarses „Loomingus” (mitmekesisus kehtib laadide kui taseme mõttes – siin ilmub aeg-ajalt ka nn asjaarmastajate asju, aga „Looming” toimib ka päris uute autorite avastajana). „Vikerkaarel” on oma kindlam valikuprintsiip ja „Värskel Rõhul” oma spetsiifika (ta on „Vikerkaarelt” üle võtnud noorte n-ö hüppelaua funktsiooni), „Akadeemias” on tavaliselt vaid üks autor numbri kohta, kuid seltskond on valitud. Võib-olla annab kuiv autorite loetelu mingi kontuurkaardi praegusest n-ö institutsionaliseeritud luulemaastikust. Kolm noort naist on leidnud avaldamist kõigis kolmes kirjandusajakirjas: Janika Läänemets, Natalja Nekramatnaja ja Triin Paja. Läänemets on neist lüürilisim, Paja müstilisim ja Nekramatnaja käredaim (pisut on tunda, et ta astub Sveta Grigorjeva jälgedes nii identiteedi – eesti keeles kirjutav eestivenelane – kui ka häälestuse poolest, kuid tegu on siiski täiesti iseseisva luuletajaisiksusega). Kas sellest kolmikust võib välja lugeda meie luuletoimetajate ühiseid ootusi tuleviku suhtes, mine tea. Autorid, keda avaldavad nii „Akadeemia” kui „Looming”, on vanameistrid Indrek Hirv ja Mats Traat ning pisut üllatuslikult Triin Tasuja. Ühise pinna, kus „Looming” ja „Vikerkaar” kohtuvad, loovad fs, Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Kristel Rebane, Triin Soomets ja Kristina Viin. „Värske Rõhu” autoritest on ühtlasi ka „Loomingusse” jõudnud Erik Juhandi ja „Vikerkaarde” Abramova ja Teele Lember. Ainult „Akadeemias” ilmutasid luulet Lauri Pilter ja Toomas Kiho (mul oleks muuseas ajakirja peatoimetajale sõbralik ettepanek kaaluda, kas Kiho luuletused ikka on väärt igas numbris avaldamist).

„Loomingu” autorite ring on tõesti lai: Eda Ahi, Ave Alavainu, Rauno Alliksaar, Juhan Aru, Andres Aule, Maimu Berg, Contra, Joanna Ellmann, Airis Erme, Tiina Grepp, Ott Heinapuu, Häniläne, Peeter Ilus, Aapo Ilves, Doris Kareva, Andrus Kasemaa, Priit Kelder, Mika Keränen, Kristiine Kikas, Veronika Kivisilla, Kenn Konstabel, Jaan Kross (värsskirjad Siberist Villem Raamile), Kalju Kruusa, Jaak Känd, Asko Künnap, Siiri Laidla, Jaan Malin, Maria Lee, Kalju Lepik, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Maarja-Liis Mölder, Liisi Ojamaa, Virgi Ojap, Kai-Mai Olbri, Anna-Kristiina Pae, Andres Paesüld, Eeva Park, Berit Petolai, Aare Pilv, Linnar Priimägi, Margit Puumeister, Piret Põldver, Maarja Pärtna, Karl Ristikivi, Jürgen Rooste, Paul-Eerik Rummo, Vootele Ruusmaa, Jane Rähn, Märt Sepper, Karl Martin Sinijärv, Jüri Talvet, Tiina (sic!), Ülle Toming, Tarmo Vaarmets, Martin Vabat, Berk Vaher, Kaarel B. Väljamäe, Merike Õim ja Rein Õunpuu. Ma ei saa ütlemata jätta, et vahel tundub mulle, et „Loomingu” sõel võiks olla tihedam, sekka satub üsna vähenõudlikku kraami – aga samas võib seda pidada ka ajakirja loomupärase demokraatlikkuse paratamatuks kõrvalnähuks. Ma olen vahel „Loomingut” lugedes kahtlustanud, et kas ma saan siit ikka adekvaatse pildi sellest, mis eesti luules toimub – aga lugenuna nüüd terve aastakäigu jagu luuleraamatuid võin öelda, et „Loomingu” pakutav pilt just ongi üsna representatiivne peegeldus sellest, mis praegu n-ö pakkumisel on.

„Vikerkaare” autorkonda kuulusid mullu (peale ühe Valmar Adamsi faksiimile) Sveta Grigorjeva, Sirel Heinloo, Harri Hertell, Maarja Kangro, Mart Kangur, Piret Karro, Igor Kotjuh, Øyvind Rangøy, Andrus Rõuk, Andra Teede, Katrin Tegova ja Wimberg. Ring on väike ja peegeldab eelkõige toimetajate maitset (mis pole halb).

„Värske Rõhu” autorid on peale ülalmainitute veel Aliis Aalmann, Richard Annilo, Manfred Dubov, EiK, Johan Haldna, hybriidmootor, Anna Kaare, Mona Kapper, Elisabeth Kaukonen, Margaret Kelomees, Anete Kruusmägi, Riste Sofie Käär, Joanna Liivak, Emma Lotta Lõhmus, manna, Ella-Mai Matsina, Adel Müürsepp, Mari-Liis Müürsepp, Paula Palmiste, Mirjam Parve, Maris Pedaja, Rosemary Pree, Reijo Roos, Janar Sarapu, Marta Talvet, Maryliis Teinfeldt, Nele Tiidelepp, Toni Tombak, Mikk Tšaškin, Tuuli-Geetsia Tšaškin, Tiina Veikat, Joosep Vesselov ja Iiris Viirpalu. Siingi on igasugust taset, aga noorte alustajate puhul on see loomulik, kuskilt peab ju tuule tiibadesse saama, ja on väga hea, et on selline labor-ajakiri, kus ei pea vanade tippudega end võrreldes ära katkestama. (Priit Kruus on meile selle ajakirja näol jätnud väärt päranduse.)

*

Algupärased luulekogud (kui kirjastuse nime pole märgitud, on tegu autori enda kirjastatud raamatuga)

Hendrik Adamson „Elu sõnad. Järelpõiming” (koostanud Hando Runnel; Tartu: Ilmamaa)

„Aegruum” (anonüümne autor, sisaldab ka Jim Ollinovski luulet; Tallinn: Aegruum)

Vahur Afanasjev „Hõbehundi laulud” (Kasepää: Vemsa)

Ave Alavainu „Sündinud novembris” (Tallinn)

Aleksandra A. T. „See peab olema armastus” (Tallinn: Mustvalgus Meedia)

Renna Aretha Ali „Päikese poolel” (Lahti: Miliuseum)

Maria Antons-Valner „Elu(luu)le” (Pärnu: Hea Lugu)

Aive Antsov „Su silmad räägivad” (Tartu)

Mare Arm „Hinge pisarad” (Tartu)

Eva Bellen „Anhedoonia” (Tallinn: Paljasjalg)

Maimu Berg „Vanaema paneb vihmavarju kinni” (Tallinn: Tuum)

Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond. 4. lauluraamat” (Piitsaküla: Mina Ise)

Contra „Mundris vitamiin” (Urvaste: Mina Ise)

Taavi Eelmaa „Electraumur” (Luige: Verb)

Ott Eenlo „Episoodid II” (Tallinn)

Kristiina Ehin „Janu on kõikidel üks” (Tartu)

Joanna Ellmann „Peegeldused tundmatust” (Tallinn: Omailm)

Gregor Elm „Laulud Crème Brûlée'le” (Püünsi)

Tiina Grepp „Taevatrepp” (Tallinn)

Anne-Liis Haljak „Kurbust trotsides” (Tallinn: Eesti Luuleklubide Liit)

Kristjan Haljak „Illuminatsioonid. Luuletused 1974-1990” (Tallinn: Tuum)

Miina Hint „Hukatuselind. Luuletused” (Tallinn: MR)

Kristiina Isand-Savitski „Kasvamine iseendaks. Puurilind” (Piira: Kasvamine Iseendaks)

Alari Papa Janson „Jäljed udus” (Pärnu: Hea Tegu)

Tuuli Jugar „Beyond tonight. Teisel pool täna õhtut” (USA)

Tuuli Jugar „Sõnaraasud” (USA)

Ruuben Kaalep „Litoriinamere loits & teisi luuletusi” (Päidla)

Grete Kaio „Üks” (Ülenurme)

Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” (Tallinn: Hunt)

Bernard Kangro „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus. Avaldamata luuletusi” (koostanud Õnne Kepp ja Maarja Hollo; Võru: Võru Instituut)

Hillar Kalda „Mõtisklusi pandeemia ajal” (Võru)

Andrus Kasemaa „Metsakuru” (Tallinn: EKSA)

Andrus Kasemaa „Silmapilk tagasi” (Tallinn: EKSA)

Maarja Kangro „Kaks pead. Libretoraamat” (Tallinn: Nähtamatu Ahv)

Kaidi Kangur „Sinule, pühenduseta” (Tõrva: Kuldne Lammas)

Gerli Kase „Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja” (Tallinn)

Mariann Kiidron „Minu Kuningas : naiselt mehele. Armastusega” (Tallinn: Magdala Kirjastus)

Birgot Kivinurm „Elusarm” (Laagri)

Vladislav Koržets „Inglijaht ehk Uued laulud või nii. Salmitud 2016-2020” (Tallinn: Sõnavald)

Jaan Kross „Tiit Pagu. Värssromaan” (trükki toimetanud Jaan Undusk; Tallinn: Kultuurileht)

Hasso Krull „Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat. Nelikümmend märksõna” (Tartu: Kaksikhammas)

Aavo Kubja „Krussiloomad” (Põldeotsa: Akubja)

Nathan Kukk „Sahver” (Tallinn)

Ester Kõrvits „Elu hetkede mosaiik. Aasta-aegade peegeldusi. Teelise mõtteid ja meenutusi. Elu õied – sõprus ja armastus” (Haapsalu)

Asko Künnap „Minu riik” (raamatus märgitud 2021; Põltsamaa: Seitse Sõlme)

Toivo Laan „Käib kah” (Võhma)

Toivo Laan „Metsas lehed langevad jõkke” (Võhma)

Ilmar Lehtpere „Koduitud luuletused” (Luige: Verb)

Teele Lember „Süstemaatiline unistaja” (Tallinn: Kultuurileht)

Gerda Laura Liiv „Enne” (Tallinn)

Merca „Iseqnn” (Tartu: Jutupesa)

Rait Michalski „Lillelillelised lilled” (Tallinn)

Lembit Michelson „Pildiraamat” (Tallinn: Akriibia)

Kris Moor „Ma olen elus” (Tallinn: moor books)

Maris Mägi „Vaikiv valgus” (Pärnu: Hea Tegu)

Lea Mändmets „Härmeldused” (Tartu: Tore kirjastus)

Enda Naaber-Nipsust „Õitsemine on lootus. Mõtisklusi VI” (Kuressaare)

Enda Naaber-Nipsust „Linnutee lähistel. Heli Läätse mälestuseks! Mõtisklusi VII” (Kuressaare)

Ville Oengo „Võluvalgus. Tundehetked” (Valga: Omakirjastus)

Kai-Mai Olbri „Vastutuule toel” (Tallinn: Kaarna)

Kaisa Orgusaar „Tahaksin hüpata merre” (Tallinn)

Elvine Osko „Siit leia” (Tallinn: Margit-Mariann Koppel)

Leonora Palu „Jääl on vee võime” (Pärnu: Jumalikud Ilmutused)

Margit Peterson „Luuletaja” (Pärnu: Hea Tegu)

Margit Peterson „Ärgake” (Pärnu: Hea Tegu)

Toomas Plaan „Nöörsirge” (Tallinn)

Andres Põder „Vaibad kirkuse trepil. Noorpõlveluulet” (Tallinn)

Piret Põldver „Alati nii järsku” (Tartu: Henrik)

Rainer Rahasepp „Päike pesitseb me põues” (Põlva)

Rainer Rahasepp „Rõõmu kandes” (Põlva)

Piia Rajaste „Jää ei jää” (Tallinn: Draakon ja Delfiin)

Karl-Christoph Rebane „Te-ma” (Haapsalu)

Kristel Rebane „Koer” (Tartu)

Jürgen Rooste „Sagittarius A*” (Taanilinn)

Anu Ruusmaa „Eluvaluilu” (Tallinn)

Gunnar Vemmal Saar „Merisiil ja karuäke” (Tallinn)

Marek Sadam „Me saame sellest üle” (Tallinn: FD Distribution)

Aija Sakova „Isa suudlus” (Tallinn: HL&TS)

Helen Sakson „Avastamata võlumaa” (Tartu)

Peeter Sauter „Plagiaat” (Tallinn: Kirjanik)

Sander Seire „Tõde armastusest” (Pärnu: Hea Tegu)

Annika Sellik „Tuultest Tuba” (Tartu)

Märt Sepper „Acheroni õied” (Tartu: Janar Sarapu)

Märt Sepper „Emanatio” (Tartu: Janar Sarapu)

Stella Shakti „Kirjad armastusele. Valimik värsse ja voogusid aastast 2005-2020” (Tartu)

Arno Sildos „Ma ei tea” (Tallinn: Saara Sildos)

Priit Silla „Kriips-kraaps” (Viljandi)

Urmas Sirp „Samavõrd kui samapalju” (Sõmeru: Punker)

Sirli Staub „Armastan armastust või vähemalt mõtet armastusest. 111 luuletust” (Tallinn)

Teet Tall „Vahvad luuletused tähtpäevadeks” (Juula)

Jüri Talvet „Tsampika ja teisi luuletusi” (Tartu: Ilmamaa)

Jüri Tamtik „Värssidesse väänatud anekdoodid” (Karksi-Nuia)

Triin Tasuja „Seksistentsialism” (Tallinn: Koobakene)

Jane Tiidelepp „Puhas dramaatika” (Tartu: Janar Sarapu)

Timmu Tuks „Mõtteid ja mõtisklusi. Luulet aastatest 2019 ja 2020” (Tartu)

Elmar Uuk „Sügisluule” (Tartu)

Aili Vabo „Tunnete tõmbetuules” (Jüri: Rae Raamat)

Joosep Vesselov „Linna laul” (Tallinn: Kultuurileht)

Livia Viitol „Suur suleaeg” (Tallinn: Libri Livoniae)

Tõnis Vilu „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused” (Tartu: Häämaa)

Maara Vint „Orhideede hingede palveraamat” (Tallinn: EKSA)

Merike Õim „Üle sõnalatvade. Tankad” (Tallinn: Menu Kirjastus)

Tõnu Õnnepalu „Pimeduse tunnil” (Tallinn: EKSA)

Maili Yerlikaya „Armastus, igatsus, elu ise” (Pärnu: Hea Tegu)

Valitud ja kogutud luuletused, kordustrükid

Andres Ehin „Kimbuke sinilolli. Valitud luuletused” (koostanud Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin; Tartu, Rapla: Kristiina Ehin)

Ernst Enno „Imelikku rada pikka” (koostanud Lauri Sommer; Tallinn: Tänapäev)

Anna Haava „Ma lähen üle nõmme. Mõtted. Luule. Jutud” (koostanud Sirje Endre ja Kadi Pajupuu; Tallinn: SE&JS)

Paul Haavaoks „Palumaad ja rannahääled. Valik luulet” (koostanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann; Värska: Seto Instituut)

Indrek Hirv „Minu viimane kevad” (Tartu: Ilmamaa)

Doris Kareva „Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007” (2008 ilmunud raamatu kordustrükk; Luige: Verb)

Jüri Kotšinev „Armastuse nimi. Valik luuletusi 1979-2018” (Tallinn: Grenader)

Navitrolla ja Ott Arder „Navitrolla mõttevigurid. Ott Arderi luuletused” (Tallinn: Tammerraamat)

Valeri Noskov „Igaviku igavesed kaaslased. Valikkogu” (Haabneeme)

Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel. Ilmunud ja ilmumata luule” (koostanud Doris Kareva ja Andres Aule; Tallinn: Varrak)

Carolina Pihelgas „Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020” (koostanud Hasso Krull; Tartu: Kaksikhammas)

Aarne Puu „Ma elan ruumis. Luulet 1985-2020” (Tallinn: Tiritamm)

Karl Ristikivi „Inimese teekond” (1972 ilmunud raamatu kordustrükk; Tallinn: Hea Lugu)

Hando Runnel „Aadamal oli seitse poega” (Tartu: Ilmamaa)

Hando Runnel „Ma ja ta ka ehk Mesinädalate memuaarid” (Tartu: Ilmamaa)

Gustav Suits „Nii tuli õhtu” (koostanud Mart Velsker; Tallinn: Tänapäev)

Ingel Tael „Arm ja arm. Autori koostatud valikkogu” (Tallinn)

Heiti Talvik „Don Ramon. Valitud luuletusi” (koostanud Peeter Ilus; Pärnu: Penikoorem)

Mitme autoriga raamatud, kogumikud, antoloogiad

Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy „Kolm sõlme” (Põltsamaa: Seitse Sõlme)

„Hullunud Tartu. „Vaikus”” (koostanud Carolina Pihelgas; Tartu: Eesti Kirjanduse Selts)

„Luulekevad 2020. Luulevõistluse paremad” (Koostanud Ingvar Luhaäär; Tallinn: eesti Luuleklubide Liit)

„Luuletaeva lambike” (koostanud Evelin Laanesaar; Pärnu: Hea Tegu)

„Mereluulepidu Kunda rannas. Valik eesti mereteemalisi luuletusi 2020” (koostanud Tiina Mälberg; Kunda: Viru-Nigula vald)

„Pilt ja sõna. Hullunud Tartu kolmas. 2016-2018” (koostanud Jaan Malin; Tartu: Luul)

Siiri Pärkson ja Andreas Sootjärv „Meeleolud” (Tartu: Siiri Pärkson)

„Valguseoks XXI” (koostaja Ülo Alo Võsar; Viljandi: Viljandimaa Luuleklubi)

Raamatud, mis pole tervikuna luulekogud, aga sisaldavad ka luulet

Doris Kareva „Age Oks. Liblikalend” (Tallinn: Pilgrim)

Raul Kesküla „Papa "Pastori" pajatused” (Sindi: Kesküla Kesktänavalt)

Made Torokoff-Engelbrecht „Kuldsed jäljed varjus. Kuressaare Põlluvahi maja ehk Meie Gotlandi maja armastuse lugu” (sisaldab Leili Kuldkepi luuletusi; Tallinn)

Anneli Lamp „Introverdi kaitseala. Päevaraamat” (Pärnu: Hea Tegu)

Laura Põld ja Katrin Väli „Aheraine laul. Dirt Song” (Tartu: Tartu Kunstnike Liit)

Agu Sisask „Teel. Pilguheit jaapani hinge” (Tallinn: Canopus)

Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 26. Varia” (Tallinn: Kirjastuskeskus)

Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teosed 27. Novellid, luuletused, aforismid, artiklid” (Tallinn: Kirjastuskeskus)

Tõlkeluule raamatud

Paul Celan „Tema seljas ratsutas öö” (saksa keelest Aare Pilv ja Rein Raud; Tallinn: Salv)

Rita Dahl „Aja süda” (soome keelest Elo Viiding; Tallinn: EKSA)

Lawrence Ferlinghetti „Meele lunapark” (inglise keelest Peeter Sauter; Tallinn: Salv)

S. J. Fowler "Maadlejad" (inglise keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne) [see raamat jäi paraku ülevaate kirjutamise ajal mul kahe silma vahele]

„Indiaani luulet” (inglise keelest Nuga Soopealt a.k.a. Lauri Sommer; Räestu: Tiivaalune)

Ljubov Jakõmtšuk „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi” (ukraina keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)

Larissa Joonas „Arütmia või ööbikud” (vene keelest Aare Pilv; Tallinn: Tuum)

Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik” (inglise keelest Carolina Pihelgas; Tallinn: Kultuurileht)

Ryszard Krynicki „Keda ei ole. Valik luuletusi” (poola keelest Hendrik Lindepuu; Halliste: Hendrik Lindepuu Kirjastus)

Lembe Lokk „Mujal nüüd. Elsewhere today” (prantsuse keelest autor, inglise keelde Simon Hamilton; Pärnu: Penikoorem)

Kunwar Narain „Kõigi sammude kuma” (hindi keelest Mathura; Lelle: Allikaäärne)

Džalal ad-Din Rumi „Paradiisisõnad” (inglise keelest Mathura; Tallinn: Koolibri)

Jelena Skulskaja „Simson lahkub juuksuri juurest” (vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub, värsid tõlkinud Maarja Kangro; Tallinn: Originaalne Keskus)

Eric Stenbock „Kogutud luuletused” (inglise keelest Riina Jesmin; Valkla: Ulmus Domini)

Sumikura Mariko ja Uemura Taeko „Unelmaid ketrav naine” (jaapani keelest Taimi Paves ja Jüri Talvet; Tallinn: Ars Orientalis)

Georg Trakl „Luule. Proosa. Draamad” (saksa keelest Leho Ruus; Tallinn: OVTK)