Tänukiri

 

Vikerkaares ilmus arvustus Tõnis Vilu luulekogule "Kõik linnud valgusele". Üks olulisemaid raamatuid uuema aja lugemistest ja üks kõige rohkem kitsikust tekitanud ülesanne kriitikuna.

TÄNUKIRI

TÕNIS VILU. KÕIK LINNUD VALGUSELE. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/10). 80 lk. 

Ma olen seda raamatut pelgama hakanud. Mul ei ole tema üle kontrolli. Kui ma seda esimest korda lugesin, tabas mind umbes poole peal äkiline valang kõige hellemaid emotsioone ja mälestusi. Väljusin neist alles selle abil, et kirjutasin mõned väga isiklikud luuletused. Mõtlesin, et peab uuesti lugema, kui olen toibunud. Juhtus sama lugu. Kolmandat korda lugesin eesmärgiga otsustada, kas ma kirjutan sellest arvustuse; lootsin aru saada, kas mu analüüsivõime käib üle sellest, kuidas need tekstid on tehtud. Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis – lihtsalt keeras mu lukust lahti ja näitas mulle mu põhja. Vajasin pikemat jalutuskäiku, et meelemärkusele tulla. Andsin nõusoleku kirjutada, sest tundsin, et see raamat nõuab minult mingit vastust. Neljandat korda lugema hakates arvasin, et olen juba karastunud, püüan nüüd distantseeritult vaadata, mis neis tekstides on sellist, mis mind niimoodi avab. Võimatu.

Ma ei tea, kuidas need tekstid tehtud on. Mul on impulss öelda, et need polegi kuidagi tehtud. Neid pole kuidagi „meisterdatud”, nii et „meistritöö” tundub nende kohta öelda kohatu, kuigi hindav kriitik minus tahaks seda öelda. Nad on nagu mingi hägune kogu lauseid, nagu mingi merelt peale vajuv udupilv, aga ühtäkki tajud, et see pilv koosneks otsekui teravatest pisikestest kristallidest, mis sind väga erksaks torgivad. See mõju ei tule nende luuletuste teemast või sisust – kuigi on aru saada, et kohati räägitakse siin millestki üsna traagilisest ja ängistavast. See mõju ei tule ka sellest, et mul oleks tunne, „nagu räägitaks minust” – ei, siin räägitakse Tõnisest ja tema lähedastest. See mõju tuleb kindlasti sellest, kuidas siin kõneldakse, kuidas sõnu ja keelt kasutatakse, millise tooni, intonatsiooni, häälega siin kõneldakse, mismoodi laused ja nende järgnevused on üles ehitatud. Ja mul on tunne, et sellist tooni pole ma kohanud ei Tõnis Vilu varasemates kogudes ega mujal.

Kuigi need tekstid pole kuidagi kõlalisele mõjule orienteeritud, tunnen alati vajadust neid häälega lugeda, püüdes aimata nende intonatsiooni. Tulemuseks on pomin, kus ei ole mingit poeetilist afektiivsust ja mis aeg-ajalt peatub, et mõelda, kuidas lause kokku tuleb. Selle raamatu tekstidel pole interpunktsioonilist liigendust ning „värsid” on murtud juhuslikest kohtadest, seepärast peab tähelepanelikult jälgima, kus on (osa)lausete piirid (mõnikord ei saagi täpselt aru, laused kuidagi sulavad kokku). See lausepiiride nähtamatus tekitab efekti, otsekui kõnniks ma mingil hapra pinnaga maastikul, jalg peab enne astumist natuke kobama. On selge, et nende tekstide kulg ei ole assotsiatiivselt tormav või voolav, aga ta pole ka kindlasti staatiline ega monotoonne. See on just nimelt ettevaatlik sammumine, mõnikord ka komistamine või vääratamine. See on sammumine läbivajumise riski piiril. Sisuldasa jääb meelde korduv langemise, vajumise motiiv – tekib kujutlus, et kõnnitakse rabas. Kõneldakse aimamisi, midagi ei öelda otse välja – ja samas, selle lausumisviisi tuumaks pole ka ütlematajätmise poeetika, elliptilisus. On tunne, et luuletaja ei jäta midagi enda teada, vaid pigem vastupidi, ta kõnnib milleski niivõrd, kui seal üldse kõndida on võimalik, ta ei jäta ühtki sammu vahele, iga samm on lõpuni astutud – kuid mitte ette kaalutletud.

Siia lisanduvad ootamatud pöörded, paradoksaalsena mõjuvad laused või fraasid, mis ehmatavad või ergastavad. Aga nende mõju on kummaline – nad mõjuvad alati kuidagi hilinenult, tagantjärele, „oot, mis see siin nüüd oli, ma vaatan veel korra, mis siin toimus”. Tundub, nagu oleks kogu see tekstikulg kuidagi ennustamatu, millekski ei oska valmis olla. See ongi see, miks mul on raskusi selle raamatu mõju tekstilisi põhjusi seletada – kui ma püüan mingi võtte, tekstikäänu või kobamisi kätte tuleva lausepiiri eraldada ja fikseerida, ei jää mulle pihku enam seda mõju, nii et analüüs tundub kuidagi mõttetu – mille nimel võtta see tehniliselt lahti? See mõju kuidagi koguneb ja kuhjub imepisikestest nihetest, torgetest, käänetest, komistustest, selgusehetkedest, poole raamatu peal on see kuhi juba kindlasti koos ja sealt edasi jääb vaid imestada, et see kuhi muudkui kasvab ja kasvab.

Ega ma nüüd midagi ära ikka pole seletanud, vähemasti midagi sellist, millest võiks eeldada, et see on teiste lugejatega jagatav kogemus – mul on tunne, et ma saan jagada oma subjektiivseid muljeid, aga ma ei saa sellest luulest kuidagi sisukalt vestelda. See luule toimetab minu sees väga intiimselt.

Veel üks viis seda mõju kirjeldada: need tekstid oleks nagu midagi väga tihendatut, kondenseeritut, aga see on tihedus, mille vastandiks pole lõtvus või hõredus, vaid... ma ei teagi. See on tihendatus ilma kontsentratsioonita, tihedus ei tähenda siin lihvitud teravikku, vaid – jällegi meenub miskipärast tihe kõikeläbistav udu, kuigi udune ei ole siin samuti miski, kõik tundub just eriliselt täpne. Jah, täpne, aga mille suhtes? Millegi suhtes minu enese sees, aga mis see on? Täpselt sobiv võti, mis avab minus ukse, mille asukohta ma ei tea – aga ta avaneb iga kord, kui ma seda raamatut loen.

Püüdes neljandal korral meelemärkust säilitada, olen teinud mõned märkmed. „Siin ei ole emotsioone, sentimente, afekte – on otse südamikust südamikku kukkuv elus sõna; mitte arusaamiseks ega analüüsimiseks, vaid kogemiseks. See luule on kohe päral, selleni ei pea end läbi raiuma tõlgenduse võsanoaga.” „Ei mingit lenduvust, vaid langev kivi, mis aeglustub minusse nagu kaevuvette kukkudes. Samas – iha olla õhuke, pihustunud. Oma langemisse pihustuv kivi?” „Tunne, et see on väga täpne kaart. Millise maastiku kaart see luule on? See ei olegi kaart, see on sõiduk, mis sõidab minust läbi nagu maastikust, kohtadest, mida ma ei teadnud endas olevat, aga tean kohe, et need on minu kohad. Ükski kaart ei saa olla täpsem kui maastik ise, milles liigutakse.”

Mida selle kõigega peale hakata, kriitikuna? Ei mingit vastust küsimusele kuidas?, ei mingit selgust tehnika asjus. Armastus ei ole tehnika küsimus. Erootika oleks, aga siin pole mingit teksti-erootikat.

Tegelikult muidugi oleks neid tekste võimalik analüüsida – see, et ma ei suuda, on vaid pealispindne nimi sellele, et ma ei taha, ei taha seda luulet tõestada nagu teoreemi. Kuidas need tekstid vastu kõiki tõenäosusi üldse koos püsivad, on hämmastav. Ma võiksin tuua näiteid mingitest tekstikohtadest, aga mille kohta need näited õigupoolest käiksid? Need oleks nagu turistifotod, mis kõnelevad midagi ainult pildistajale endale.

Olgu, võtan raamatu viiendat korda ette, nüüd targu mitte otsast lugema hakates, vaid siit-sealt sirvides, näpsates, korraks pilku sisse visates, et mitte lasta tal endast kinni haarata, püüan piirduda ühe tekstiga korraga. Ja ma panen tähele, et õigupoolest ongi neisse tekstidesse keeruline viibima jääda, nad otsekui kukuksid eest ära, või kukun mina lugejana neist läbi nagu vedelik mingist filtrist. Jälle kujundid. Need tekstid näevad välja nagu suvamärkmed, aga nad sisaldavad kohe tuuma. Nad jõuavad kohe pärale. Seda ma vist juba ütlesin. Nad saavad kohe otsa. Ma märkan, et minu lugemises on nagu mingit põgenemist – kui juba pärale jõutud, mis siin veel viibida, ikka edasi, edasi sügavikku – iseenda gravitatsioonile alludes. Näed, lk 32: „...õunad / ripuvad ja valmivad okste küljes loovad endale sügavust / loovad iseendale kukkumist” – just sellised need tekstid ongi.

Lk 30: „...otsin võtit aga see on juba lukuaugus me / ju olemegi juba elus...”. Mida ma siia lisama peaks? „...muudkui leian midagi muudkui ütlen midagi ja / sellest ei ole enam mitte midagi päästa”. See kõlab triviaalsena, kui need tükid niimoodi teksti ja raamatu koest välja tõsta. Kui üldse, siis peaks tsiteerima kogu teksti.

Olgu, võtan kohe siit algusest, lk 6, kogu luuletus: „pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre / merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme / aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd / sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus / meri mis usub merd”. Kuidas ma seda loen? On mälestus kuskil mererannas, ma pean lähenema mere poolt, konkreetsemalt Soome lahe poolt – meri on konkreetne, see tähendab isiklik, lähenen sealtpoolt ja olen hõre, ei, rida lõppes, aga lause läheb edasi, olen hõre merejää, lause läheb edasi, hõre merejää kõrkjate vahel, kas ma olen see merejää praegu lähenedes ja vaatan kallast või olen ma oma mälestuses see merejää, siinsamas rannas kümme aastat tagasi olin täielik inimvare, ütlesin vaikselt, kas ma ütlesin kümme aastat tagasi vaikselt merejääna endale „olen inimvare”, ei, ma ütlesin inimvaremena „usun merd”, kas meri pidi mind trööstima või olin ma inimvare seepärast, et uskusin merd, või kas ma üldse uskusin merd, äkki lihtsalt ütlesin seda, ei, seda ei öelnud mina, seda ütlesid sina, mina olen siin ja lähenen Soome lahe poolt sinu poole, ei, sa ei ütelnud seda minevikus, sa ütled seda praegu, sa ütled seda tulevikule, see tähendab mulle, kes ma tulen, kas ma tulen ka praegu ikka veel, kui tulevik on juba käes, kas see on lihttulevik või kestev tulevik, ja siis äkki: see on ju õhtupimedus – mis mõttes „ju”, see on siis algusest peale ilmselge olnud, see peaks otsekui midagi seletama, et on ju õhtupimedus (isiklik assotsiatsioon – „see on ju igatsus, hüperboloid”), aga juba tuleb viimane rida, kas õhtupimedus (ju-õhtupimedus) on meri, mis usub merd, võib-olla, mina usun mind, aga ma pole mina, vaid meri, olin juba tollal, kui ma merena olin juba tulevikus tulemas ja ütlesin endale, et ma teda usun, ja nüüd? Mis nüüd edasi? Kõige selle jooksul on see keeris juba kuhugi minu sügavikku uurdunud ja teeb seal midagi. Kas see kirjeldus annab midagi? Ma ei tea.

Lk 9: „...meil on iseenda vastu välja panna / palju teravamad hambad kui öö mustal koeral isegi õnn...” – isegi õnnel on teravamad hambad? Tekst aga kukub veel sügavamale, lause läheb uuel real edasi, kordab viimast kaht sõna: „...isegi õnn ei suuda meid õnnelikuks teha” – kas sellel kukkumisel on põhi ka?

Raamatu nimikujund, lk 73: „...olen sama / kerge kui on kaotada kõik linnud valgusele” – seda kujundit ei ole võimalik välja mõelda, seepärast ei ole seda võimalik ka tõlgendada, siin ei ole midagi „peidus”.

Lk 65: „...ootamatus on uksekujuline jõgi uksekujuline päev ootamatu / et üldse annab sisse astuda...” – just nii ma seda raamatut tajungi, täiesti ootamatuna.

See kõik paneb ikkagi mõtlema, mis on õieti kriitika ülesanne. Hinnata teose väärtust? Kuidas hinnata seda, et raskusjõud võimaldab mul maapinnal kõndida? Juhatada teisi lugejaid, kuidas teosest aru saada? Ei ole mõtet, sest ma ei saa oma subjektiivset kogemust pidada selliseks, mida saaks õpetada – ma ei näe selleks vähimatki vajadust, peale selle, et: lugege ja kogege, kui tähtede seis parajasti õige on. Anda lugejate kogukonnale ainet teose üle edasiseks arutlemiseks? Seda võib, aga see ei huvita mind selle raamatu puhul üldse. See raamat ei ole seltskondlik sündmus, sellest on isegi pisut piinlik avalikult rääkida. Võtta kujundid koost, otsekui püüdes ise sarnast teksti kirjutada? Milleks veel seda? Siin pole midagi pistmist „hea teksti” valmistamiseks vajaliku käsitööga. Ei saa järele teha ehtsust. Anda tagasisidet autorile? Jah, õigupoolest ainult seda ma olengi siin püüdnud teha, öelda: Tõnis, sa oled midagi väga erilist kirjutanud, aitäh!