Vikerkaare nr 4-5 on suures osas pühendatud eestivene kirjandusele ja kultuurile. See sisaldab Sveta Grigorjeva, P. I. Filimonovi, Igor Kotjuhi, Nikolai Karajevi ja Larissa Joonase luulet (lisaks üks Jossif Brodski "karantiini-luuletus") ning Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi proosat. Jutuks on Stalini-aegsest vene kirjandusest Eestis, eestivenelaste pühadest ja kommetest, nende elukohageograafiast, "vitriinivenelastest", Narva kogemusest, eestivene kunstist. Omaette kõrvalteemana on kaheksa inimese pandeemia-mõtisklused.
Tõlkisin Joonase ja Karajevi luulet ning kirjutasin tutvustava retsensiooni Larissa Joonase viimatisest luulekogust "Ülemaailmne sõnaelekter". Soovijad võivad neid lugeda ajakirjast (arvustuse venekeelne tõlge on olemas Larissa Joonase Facebooki-seinal.
Siinkohal kaks Nikolai Karajevi luuletust, mis Vikerkaare-valikust välja jäid, ning veel üks kimp Larissa Joonase luulet (mille tõlkimisega loodan veel jätkata).
*
NIKOLAI KARAJEV
Et
võita Paabel
Kui
vahetad asukohariiki,
oma
kutsumust
või
olemisviisi,
kui
põrmuks purunevad unelmad,
kui
maha jäetakse sind
või
jätad sina,
kui
vabaduste lõplikkust näed,
poeemi,
romaani või tõlke lõpetad,
revolutsiooniga
muudad korda
ja
Darwini nimega huulil
tormad
evolutsiooni võitlusse,
kui
toimub murrang või lihtsalt murdumine
ja
tuleb ruttu unustada olnu,
kõik,
millega oled ammu harjunud,
kirjutad
iga kord uue psalmi,
omandad
uue keele.
Seda
teab iga Che Guevara,
Atatürk
ja Vladimir Iljitš:
hetkest,
mil lendab vitriini kivi,
käivitub
pöördumatu mehhanism
ja
juba raugeb kõne
ja
kuulda on uutmoodi speaki
(tavaliselt
seda,
et
unustame teid, kuid ei andesta teile).
Formatsiooni
muutus nõuab keelevahetust,
kuidas
muidu kirjeldada jõe uut voolusängi,
muutunud
maastikke,
uusi
tähtkujusid ja taevaid?
Uus
maailm vajab uusi hääli.
Kaart
kodeerib territooriumi,
semantika
puur on lukus.
Et
minna ajalukku,
peab
uskuma: seniajani
pole
sa teadnud sittagi.
Loodus
ei salli mitut mõõdet,
mittekahesus
on müüt,
binaarsus
ruulib.
Oota,
kuni läheb tuimaks,
aga
seni las valutab.
Nõnda
muutub su triumfipäev
tühjuse
tuleks:
tulevikust
unustab naasta
see,
kes nüüd on juba uus sina,
kes
räägib rahvaladina keelt,
newspeaki,
LTI-d,
ja
kõik, kel selge uusim keel,
on
nüüd ja igavesti omad.
Ja
vastupidi: mineviku inimestel
suu
justkui vett täis.
Utiliseeritud
õigekirjaga,
hieroglüüfidega,
mida enam pole,
hukkub
kogu see kultuur,
kogu
see maailm,
kogu
see jamps.
Pane
telekas käima
ja
kuula viimaseid uudiseid:
mida
kiiremini enda eest jooksed,
seda
rohkem seisad sa paigal.
Sa
oled unustatud, aga sulle pole andestatud.
Uued
märgid koonduvad vanaks hirmuks.
Et
võita Paabel,
piisab,
kui meenutada:
armastus
kõneleb kõikides keeltes.
Pedro
imestusväärne lugu
Ja
sellega me panemegi punkti.
Ju
lapsena me Pedrol meeldis käia
neil
kõnnumail, kus öiti tähti vaatas,
seal
istus oma pontšos ja sombreeros
ning
rüüpas teed, mis rohtudest ta keetnud,
ja
justkui ootas kedagi. Aeg-ajalt
ta
juurde sõitsid jäiselt külmast taevast
neil
vankritel, mis sügislehist tehtud,
nii
helendavad inglid: nende tiivad
lõid
pimeduses sädemeid kui äike,
pilk
tuline ja vaikimine püha,
nad
meie Pedro kõrval istet võtsid,
kuid
ta ei märganud neid. «Vaat kus tobu!»
me
mõlgutime. «Tantsigu cachuchat,
tequilat
joogu, kitsi karjatagu,
või
käigu kirikus või leidku neiu
ta
endale!...» Kuid Pedro jäi põikpäiseks
kui
Sõnni tähemärk. «No mis sa tahad?»
me
küsisime talt. «Ma tean vaid seda,
et
ootan teda. Ära tunneb minu,
me
kohtusime imelises unes
just
enne minu ärkamist...» «Ah, lollus!»
me
ütlesime. «Pea meeles, rumal Pedro:
ei
ole «teda» olemas, ei tule!
Sa
vahi vähem taeva poole, tohman,
peab
öösel magama!» Kuid vaikne Pedro
vaid
naeratas ja noogutas ja jälle
läks
oma kõrbesse. Ja näe, siis ükskord
ei
naasnudki ta enam. Otsisime
kõik
kohad läbi, armastime Pedrot
niivõrd,
et terve ämber linaõli
meil
tõrvikute peale läks — kuid tühja:
maa
alla justkui oleks vajunud ta.
Ja
hiljem nukrail kõrvaltänavatel
käis
nutrialihamüüjate seas kõmu,
et
Pedro oli kenal tähisöösel
koos
noore talutüdrukuga pagend
(et
Deenebis ta troonipärijanna,
see
selgus alles palju aega hiljem).
*
LARISSA JOONAS
* * *
Kõik meenutavad, ja
minagi mäletan,
et hoidsin kätel
pisikest poega,
ja kiigutasin teda,
ja nutsin tema kohal,
sest kartsin, et
temalegi saab osaks sõda,
mis on järsku
lakanud olemast lihtsalt sõna.
* * *
Keel on
kommunikatsioonivahend.
Mis sinu kaudu
räägib, kui sa oma keelt räägid?
See on minu aeg,
mis mul keeles
tiksub,
minu valged liiliad
võrsuvad tuhmilt helendades minu keeles.
Ja sinu
palverändurid hulguvad su keelt mööda, kogudes aknavalgust,
ja aknavalgus on
valge ja kollane, see sulab mu keelel.
Ja minu luited,
niisked, tantsivad mu keeles
inimeste varjudena,
kes hulguvad ringi peaaegu ilma kraamita;
kuuma õhu karune
meri
lahustub mu keelel.
Väikesed lapsed
vaikivad mu keeles,
valged korstnad
paiskavad pimedust välja mu keeles.
Kuid miks see
taevas, mis on seal kauguses,
ta on endiselt selge
ainult minu keeles,
ma ei kuule teisi
sõnu, mul on keelel
minu keel, mis
eksleb mu keeles.
* * *
Tagantpoolt ei saa
näoilmest aru,
aga selg on kühmus,
liigutused huupi.
Meil pole kombeks
rääkida tänaval
tundmatuga.
Ma ise nutsin
bussis, kui isa suri.
Keegi ei tulnud
ligi, kõik vaatasid kaastundlikult,
mõned pöörasid
pilgu ära.
Ja mida sellega
tegelikult tehagi.
Mis siin tehagi,
minagi lähen mööda.
* * *
niimoodi elasimegi
üle suve,
ja siis veel natuke
suve,
ja siis veel hetk
suve.
ja kuhugi pole enam
vaja sõita.
see on ju hea märk,
kas pole?
pole midagi paremat
muutumatusest.
nii näevad välja
paradiisi väravad.
kui nende vahel
natukeseks peatuda.
* * *
konserveeritud
mälestus
säilitab muutumatu
vormi
vastavuses
eksklusiivsete õigustega
omada kuju
mis on
aastakümneteks mällu talletatud
sa ulatad mulle
juustuvõileiva
lühikese lõunapausi
ajal
me sööme ja
lobiseme millestki tähtsast
Selliseks jääd sa
sajanditeks.
Selliseks sa jääd,
kui istutad puid,
ühe, teise,
terve mets erinevaid
puid,
üks kõrgem kui
teine, ja mõned isegi tavalisest rohelisemad.
Ehitad maju, ja
samuti on üks
tingimata kõrgem
kui teine,
selliste toredate
katustega,
mille alla asuvad
pääsukesed,
sajandist
sajandisse,
hauvad välja pojad.
Ka punarinnad ja
põõsalinnud hauvad pojad välja
sirelipõõsas sinu
majade kõrval,
selles laulavad
tuhanded ööbikud
sajakeelsed, nagu
taevakandled.
Selliseks sa jääd,
kui su pisikesed
seljakotti mahtuvad
lapsed
kasvavad
sinisilmseteks hiiglasteks,
valgenahalisteks ja
tumedanahalisteks,
teevad oma
kangelastegusid,
pööravad ümber
jõgesid,
rajades sildu üle
ookeanide.
Selliseks sa jääd,
alustades
revolutsioone
ja neid peatades,
tõstes planeete
ümber nende orbiitidel,
mis on joonestatud
kindla sirkliga,
summutades leegi ja
selle taas süüdates,
käies mööda
lõputud maid,
kuhu on istutatud
kollaseid ja valgeid lilli.
Kõik see kaob
kuskil sellessamas
tulevikus,
mis muutub
märkamatult minevikuks,
kuni sa ulatad mulle
juustuvõileiva,
peatades aja,
mis ei suuda võita
mälu.
* * *
tõlkija erutub
mürgitatuna võõrast
vaimustusest
tundmatute tundmuste
mürgist
määrivate seoste
raskusest
võõraste maailmade
kujutistest
mis on järsku
saanud omaks
* * *
kirjanikuga rääkida
on võimalik vaid
pärast tema surma
siis ei kuku enam
niimoodi välja
et sina loed tema
raamatut
aga tema mõtleb
juba teisest
***
Hommikuti sööb ta
hirsiputru mis sarnaneb kuu silmaga
kardinatega kaetud
aknad endiselt ei päästa aja eest
võltsid hommikused
pisarad nagu keeldumine tunnistamast
lõputut armastust
tähtsusetute kuritegude vastu
mõttetute nagu
pabertaskurätikud
mida on
otstarbekohaselt kasutatud.
***
Tavaline surm
elutseb väsinud
kassikehas
mis asetseb
klaviatuuri ja minu käte vahel
kuni joon
hommikukohvi
ebaolulisi sõnu
lugedes
igaüks meist saab
surmast teadlikuks omamoodi
ja ta ei häiri enam
kedagi
lihtsalt lisab
kõigile jõudu
mida on vaja
ülesaamiseks.
***
Pärast head
luuletust tuleb hirm
äkki ei kirjuta sa
enam midagi paremat või kirjutad lihtsalt mitte halvemini
iga kangelastegu jõu
viimsel piiril tekitab ebakindluse
järgmise
kangelasteo suhtes ja vastavuse võimatuse
haigusest jagu
saanuna kardad retsidiivi
mida sul ilmselt ei
õnnestu üle elada
hommikul voodist
tõustes pole sa kunagi kindel
et teed seda hommegi
inimene kaob elust
saamata autasu
oma igahommikuste ja
igaõhtuste kangelastegude eest
ja mis siin
inimesest – kogu inimkond kaob samuti
ja pole teada kas ta
jätab mingi jälje
või sulabki
kujutlematusse lõpmatusse
mille mõte on
lõpmatuses endas kui see üldse on mõte
sellest
vaatepunktist on kõige õigem
mitte elata asjatult
kui kõik on ilma kahtluseta asjatu.
***
Nahkkingade serv on
krimpsu tõmbunud nagu vanaeide suu
langetad silmad ta
vastab tumma etteheitega
kinni surutud
huultega sõnatu süüdistusega
tõstad silmad
ainult taevas
kus pole peegleid.
***
Nad tulid ja võtsid
meilt Sokratese
sealtpeale ei oska
me enam öelda mõistlikke asju
aga kui võeti ära
Platon
viskasime laiali
kõik oma teokarbid
ükski nimi ei
tähenda enam midagi
kas sa tead mis on
selle järve ja selle metsa nimi
pole üllatav et
sinugi nimi on neile tundmatu.
***
Need augustililled
laulavad meile sügist
üle eesaia tara
rippuvad kuldsed kerad
rasked kerade vihud
leitsaku tühjaks lastud tulevärgid
lämbed floksid õie
mesine tahkumine
jorjenid ja astrid
jäise tuleviku tähed
daaliad laulavad
kauguvaist öötaevaist
ja tegelikult ei
juhtu midagi
homme paneme selga
joped ja läheme tööle
keegi ei sure
sellest et krüsanteemid
levitavad
kurvastamise ja ilmajäämise lõhna
öökülmadest
söestunud lehed
pole veel surmavad
veel ei tapa meid loodame et mitte.
***
Maria või võib-olla
Anna tuleb komandeeringust koju
väljub rongist ikka
seesama virgumata rohi
ülesõidu juures
sinine taevas kuid maja pole
üllataval moel pole
mitte midagi pole alles
pole alles midagi
külast ja linnagi pole enam olemas
näib et isegi maad
pole jah ka maad pole enam näha
ka planeeti pole
kõik on hukkunud ja ta on üksi ülesõidu juures
vaatab luitunud
rohtu ta on komandeeringust tagasi jõudnud
milleks õigem
olnuks mitte tagasi tulla.
***
Ellujäänud ei
huvita kedagi
nad häirivad oma
ebatäiuslikkusega
nende lugusid on
võimatu parandada
nende elulood on
kindlasti riuklikud
nad lõhnavad higi
või sibula järele
pole korraldusi
kuidas neisse suhtuda
ainult isiklik
südametunnistus kuid pole mingit kogemust
nad istuvad logudel
pinkidel
saastades linnaparke
on olemas viis
kuidas neid armastama hakata kas mitte sellest
ei räägi meie
peamised raamatud
mille on surnud
surnutest kirjutanud?
***
Ma arvasin et mu
luuletused on kõlavad läbinägelikud
läbitorkavad jäised
ogalised haavavad surmavad
kammertoonihelina
täpsed
õhku hõrendavad
riiet rebestavad
ruumi lõhkavad
läbitungivad
kuulina tapvad
arvasin et mu
luuletused on soojad tihked siidised siledad
kaitsvad piimased
hellad embavad
andestavad ennast
teadvustavad voolavad
mööda puhast
niisket nahka mis võtab puudutuse vastu
kui mõistmise
mis ei vaja sõnu
arvasin
aga nemad olid nagu
vormitu liiv
mis vajub läbi
kuivanud sõrmede.