31/12/2020

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".


Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.

17/12/2020

Jan Kaus "Homme tuntud avarus"

 


Oli rõõm osaleda Jan Kausi raamatu "Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon" valmimises. Raamat koosneb 11 esseest, mis lähtuvad erinevatest lausetest, mis on pärit Kausi jaoks olulistest raamatutest. Ka kogu raamat moodustab ühtse terviku, kusjuures kompositsioonil on minu meelest lausa ilukirjanduslik väärtus. 

Kui käsikirja esimene ring sai loetud, kirjutasin Janile: "Vaatasin nüüd ka n-ö "maastikulise" pilguga, mitte üksikasjadesse kinni jäädes, ja näen, et kogu värgil tervikuna on orgaaniline kuju, kuni selle lõpulahvatuseni välja; ühes kohas tekkivad küsimused saavad teisal vastuse. See on terviktekst, mitte eraldi üksikosade kogum. Teatav elliptilisus kuulubki asja juurde, tekst kutsub lugejat astuma endaga kontakti, looma enda ja lugeja vahel n-ö sünaptilist aktiivsust, peatükid ise on nagu tähed, ja lugeja peab nägema neist moodustuvat tähtkuju. Ses mõttes ma rohkem teda ei torgikski, selle teksti kompositsiooniline poeetika on ise juba teatav n-ö väide, kooskõlas teksti enda põhiivaga."

Rein Raud nimetab seda tagakaanel reisikirjaks läbi raamatute - ja see on hea iseloomustus. Minu arvates on tegu raamatuga, kus Jan Kaus on võtnud esseistlik-kujundlikul viisil kokku oma eluhoiaku ja vaated tema jaoks tähtsatele kirjanduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Seda võiks nimetada Kausi kui mõtleja seni kõige esinduslikumaks teoseks - just ses mõttes, et ta esindab omamoodi breviaarina seda, miks Kaus on meie kultuuris oluline. Usutavasti jääb see tema loomeloos üheks oluliseks tähiseks. 

Raamat on alguse saanud Tallinna Ülikooli lugemisseminarist, mida Kaus pidas, ja on ilmunud TLÜ kirjastuse "Bibliotheca controversiarumi" sarjas, mis tähendab, et see läbis akadeemilisele publikatsioonile kohaselt ka eelretsenseerimise ringid - ja see avaldas raamatu lõplikule kujunemisele oma mõju. Oli väga huvitav raamatu valmimiskäiguga toimetajana kaasas olla algsest käsikirjast kuni lõpuni, näha Jani lugupidamist tekitavat kannatlikkust ja hoolikust teksti viimistleja ja selitajana.

Raamat nomineeriti ka Kultuurkapitali esseistika aastaauhinnale (kas ta selle saab, see veel selgub).

15/12/2020

Larissa Joonas "Arütmia või ööbikud"


 Ilmunud on Larissa Joonase luulekogu "Arütmia või ööbikud" (kirjastus Tuum, kujundaja Lilli-Krõõt Repnau, sisaldab ka ühe tõlke Ingrid Velbaum-Staubilt ja ühe Katrin Välilt). Seda on esitletud kahel korral: kõigepealt detsembris 2020 netis toimunud festivalil Baltiiskoje koltso (selle salvestust võib näha siit) ning septembris 2021 Tartus festivalil Prima Vista, mõlemal puhul autori ja tõlkija vestlusena ning ühise luulelugemisena.

Raamatu kohta on ilmunud kaks arvustust: Loomingus 2021/8 Eda Ahi ning Areenis Katrin Väli. Retseptsioonina võib võtta ka seda, et tõlge luuletusest "Igal öösel ilmub brigaadikindral" nomineeriti August Sanga luuletõlke preemiale.

Lisan siia raamatu järelsõna (mis on edasi arendatud versioon ühest arvustusest). Lisada võib, et pärast "Arütmia või ööbikute" ilmumist on Larissa Joonaselt ilmunud veel kaks raamatut: Moskva kirjastuselt Argo-Risk ajakirja Vozduh luulekogude sarjas "Пустоши флайтрадара", mis on uuemate tekstide raamat koos mõnede varasemate luuletustega; ning Peterburi Borease (Borei) kunstikeskuse sarjas Borey Books digi- ja audioraamat "Человеческое кино", mis sisaldab suuremalt jaolt varem ilmunut. Ilmumisootel on ka soomekeelne raamat, mille on tõlkinud Jukka Mallinen.


JÄRELSÕNA

Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid eestikeelsele lugejale on ta seni olnud üsna tundmatu. Trükis on üksikuid tõlkeid tema tekstidest varem ilmunud Vikerkaartes 2007/9 ja 2020/4-5 (kõik nad on ka siinses kogumikus). Ka tema venekeelseid raamatuid pole eesti raamatupoodidest ega raamatukogudest saada (mõned neist küll on netist digitaalsel kujul kättesaadavad, nagu ka suur osa üksikluuletustest, mis on erinevates luuleportaalides ilmunud). Tema luulet on tõlgitud poola, soome, leedu jm keeltesse, itaalia keeles on raamatuna 2019. aastal Bolognas ilmunud Paolo Galvagni tõlgitud „Un quanto perso in strada” („Teel kaotatud kinnas”). Nii et siinse raamatu ilmumiseks on juba viimane aeg. Tõlkija lootus on, et eestikeelses kirjandusruumis pole pärast selle raamatu ilmumist võimalik enam Eesti venekeelsest kirjandusest kõnelda ilma Joonaseta.

Larissa Joonas tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüüt „Самый белый свет” („Kõige valgem valgus”), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist 1983 tööle Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini ja on Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži informaatikaõppejõud. Peale debüütkogu on tal ilmunud „Младенцы безумного града” („Imikud meeletus linnas”) ja „Кодумаа” (mõlemad 2017, osalt kattuvad) ning „Мировое словесное электричество” („Üleilmne sõnaelekter”, 2019), mis on välja antud Tšuvaššias Tšeboksarõs väikekirjastuses Free Poetry, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga (kellelt on eesti keeles 2017. aastal ilmunud “Tihnikud metsas” Katrin Väli tõlkes). Viimatine raamat nomineeriti 2020. aasta kevadel ka Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemiale – nii et Joonase piiripealsus ja eksootilisus kahe kultuuri serval väljendub selle raamatuga seotud asjaoludes väga hästi. Lisaks luulele on Joonas avaldanud ka novelle ja draamat. Joonas tegutseb ka netiportaalides kirjutava filmikriitikuna.

Kuigi Joonas on tihedalt seotud eestivene kirjandusväljaga, ta osaleb siinsete kirjandusfestivalide korraldamises ja teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, on kõik tema neli raamatut ilmunud Venemaa kirjastustes, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta Igor Kotjuhile antud intervjuus tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka edasi avaldada. [Лариса Йоонас: художник должен служить миру! - Понедельник, nr 2, 6. november 2006]

Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal võib öelda, et Joonase luule mõjub sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, eriti tema vabavärsiline looming, sest vabavärss pole Venemaal endiselt vabanenud teatavast eksootilisest aurast. Õigupoolest on Larissa Joonase viimatine kogu „Üleilmne sõnaelekter” alles esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline. Varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, ja selle puhul on kriitikud tõmmanud paralleele Pasternaki, Tsvetajeva, Mandelštami, Bloki, Brodskiga; Mihhail Trunin on kõnelnud kogu vene viiejalalise jambi traditsioonist Lermontovist kuni Pasternakini, millesse Joonase riimluule asetub – kuigi Joonas kasutab ka teisi värsimõõte [Михаил Трунин, Чьи стихи хороши? - Плуг, nr 41, 2017]. Samas ütleb kriitik Polina Kopõlova, et Joonas ei asu selle traditsiooni „sees”, vaid pigem „kõrvuti” sellega. [Полина Копылова, Что говорит тобой, когда ты говоришь на своем языке? - Новые oблака, 2019, nr 1-2] Larissa Joonas on ise intervjuus Nikolai Karajevile tunnistanud, et kasutab otseseid intertekstuaalseid viiteid oma luules harva, sest need on enamasti seotud iroonilise häälestusega, aga iroonia ei ole tema luules sage. [Николай Караев, Лариса Йоонас: «Мне хорошо, что я творю миры...», Postimees, 17. detsember 2017]

Nagu näha, on siinsesse raamatusse jõudnud valdavalt Joonase vabavärsiline looming – see sõltub muidugi eelkõige tõlkija eelistustest. Rangemavormiliste tekstide puhul on enamasti (kuid mitte alati) loobutud riimide taasloomisest, sest nii tõlkija kui autor on ühiselt seda meelt, et luuletuse kujundite ja sisu võimalikult täpne edasiandmine on olulisem kõlalis-vormilisest ekvivalentsusest; rütmid ja meetrumid on siiski ka tõlkes säilitatud.

Vabavärsi puhul aga oletavad mitmed kriitikud Joonase mõjutatust eesti või eestivene (või ka soome) luuletraditsioonist. Võrreldakse ka Jaan Kaplinski venekeelse luulega, mis samuti on vene lugeja jaoks midagi uut ja omapärast. Eesti lugeja võib küll aimata teatavaid häälestuse sarnasusi näiteks Ene Mihkelsoniga (kuigi stiililt on nende luule üsna erinev), kuid ilmselt mingit väga teadlikku ja selget mõjusuhet eesti luulega Joonasel ei ole (ta on küll tõlkinud Doris Karevat, kuid sellest ei saa kaugueleulatuvaid järeldusi teha). Pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik” ja mingis mõttes ka „kaug-idalik” (kriitikas on tõmmatud paralleele ka jaapanliku mono-no-aware ehk teatava kaduvuse nukra ilu esteetikaga [Андрей Пермяков, Утешать глаза. - Волга, 2019, nr 5]). Ise on Joonas enda jaoks oluliste autoritena nimetanud Ameerikas elavat vene poeeti Aleksei Tsvetkovi (kelle luulest on eesti keeles vaid kaks näidet Ivan Makarovi tõlkes Loomingus 2008/1) ning nii tai kui inglise keeles kirjutanud Montri Umavijanit (1941- 2006), keda Joonas on ka ise vene keelde tõlkinud, aga keda eesti keeles polegi. Polina Kopõlova sõnul on Joonase vabavärss vene lugeja jaoks ilma otsese poeetilise kontekstita, nii et lugejal jääb üle toetuda vaid puhtale „poeetilisele kuulmisele”. Kopõlova järeldab, et Joonase luule on näide sellest, kuidas vene luulekeel pole enam seotud rahvuskultuuriliste raamidega, s.t toimib maailmakeelena nagu inglise, prantsuse, hispaania või araabia keel, mida kasutavad loominguks väga erinevate kultuuriliste kontekstide esindajad. Ka Olga Balla on osutanud Joonase luules ilmnevale tundlikkusele ja plastilisusele, mis on vaba vene luulekeele inertsustest. [Ольга Балла, Хроники библиофага #1. - Парадигма, 2019, nr 1] Siinkirjutajal tekivad selle mõttekäigu puhul paralleelid nt saksakeelse luule uuendajate, Austria keisririigi eri servadest pärit Rilke ja Celaniga, kes kasvasid üles mitmekeelses keskkonnas ja kelle keeleline pinnas oli n-ö perifeerne, ühel spetsiifiline Praha saksa kõnepruuk, teisel Bukoviina juutide saksa keel.

Kriitik Andrei Permjakov on aga arvanud, et Joonase vabavärsiline looming teeb tarbetuks edasise vajaduse põhjendada venekeelse vabavärsi võimalikkust; Joonas näitab üht vene luulekeele orgaanilise arengu teed. [Андрей Пермяков, Утешать глаза.]

Milliseid muid märksõnu on senine Larissa Joonase retseptsioon esile toonud? Deniss Solovjov on „Kõige valgema valguse” eessõnas kõnelnud muusika ja vaikuse olulisusest Joonase luules – nii väljenduse kui sisu plaanis. Ka Joonas ise on kõnelnud muusikalise mõtlemise tähtsusest oma loomingus, mainides ka oma meelisheliloojaid – Bachi, Pärti, Silvestrovit, Kantšelit [Лариса Йоонас: художник должен служить миру!]. Laiemas plaanis on see seotud teatava sünesteetilise tajuga, mis Joonase luules kaasneb tähelepanelikkusega reaalsuse meeleliste nüansside vastu.

Raamatuga „Кодумаа” seoses on mitu kriitikut (Gennadi Kalašnikov [Геннадий Калашников, Когда я говорю на моем языке… - Дружба народов, 2018, nr 6], Viktoria Saifudtinova [Виктория Сайфутдинова, Кто мы и откуда? - Знамя, 2019, nr 1 [http://znamlit.ru/publication. php?id=7153]) rääkinud kodumaa-otsingu teemast. Seda on muidugi tinginud raamatu pealkiri (mis ei pärine tegelikult autorilt, vaid kirjastajalt Vadim Mesjatsilt). Nõnda tõlgendataksegi seda raamatut vene emigrantide luule kontekstis, paigutades Joonase nn kolmanda laine emigrantide luule konteksti, kelle jaoks kodumaa-nostalgia pole enam nii ühemõtteline. Samas ollakse sunnitud tunnistama, et tegelikult on konkreetseid markereid nii Vene/Nõukogude minevikule kui Eesti olevikule Joonase luules üsna vähe ning need on integreeritud pigem üldinimliku identiteedi ja mälu problemaatikaga. Larissa Joonase luule puhul ongi tegelikult väga meeldiv, et see ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. Eesti-markerid puudutavad eelkõige inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid, nagu ka nende trotsimine, on sellest pinnase-kirjeldusest kõrvale jäetud.

Üksikuid ilmekaid tähelepanekuid veel. Gennadi Kalašnikovi sõnul iseloomustab Joonast mehine elule näkku vaatamine; Andrei Permjakov kõneleb teatavast platonismieelsesse ja religioonieelsesse nukrusse pöördumisest, kus asjad on võrdsustunud inimestega; Olga Balla iseloomustab Joonase „Кодумаа’d” teadetena postapokalüptilisest maailmast [Воздух, 2018, nr 36]. Darja Suhhovei on „Üleilmse sõnaelektri” kohta öelnud, et see on üks parimaid raamatuid üksinduse vaatleja üksindusest ja et selle põhivõtteks on tajude kummastamine, otsekui pildistataks igapäevaelu pinhole-kaameraga [Воздух, 2019, nr 39].

Kõige põhjalikumalt ja minu meelest adekvaatsemalt on Larissa Joonase luulet tõlgendanud Moskva kriitik Olga Balla, kes on kirjutanud ka „Üleilmse sõnaelektri” saatesõna. Järgnevalt refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik”, „эстонское”, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest” aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole” kui „ülespoole” – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistiline esemelisus ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega.” Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Balla kirjutab: „Kui Joonas ütleb „mina”, siis pole see biograafiline „mina”, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.” Selle tõenduseks toob Balla luuletuse „Mina kui inimene” (siinses raamatus lk 99). Minu enda jaoks on Larissa Joonase luule üks esindusnäiteid luuletus südame rütmihäiretest ja ööbikutest, kust tuleb ka siinse raamatu pealkiri. See ei ole rafineeritult keeruline, küll aga väga tihkelt n-ö kokku pakitud.

Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть

сквозь закрытые глаза просачиваются миры

то ли совсем плохо то ли чудесно сладко

вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.


Probleemid unega südame rütmihäired ööbikud ei lase uinuda

läbi suletud silmade imbuvad maailmad

on kas päris halb või imeliselt sulnis

ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.

See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana”, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi pidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.

Ja nii toimibki metafüüsiline luule.


12/12/2020

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 


Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.



 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest


Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.




05/12/2020

Aija Sakova "Isa suudlus"

 

Aija Sakoval on ilmunud esimene luulekogu "Isa suudlus". Oli meeldiv võimalus olla selle raamatu toimetaja. Raamatu esitlust, kus Aija vestleb raamatu kaanemaali autori Mara Ljutjuki ning minuga, on võimalik vaadata allpool, ütlen seal ära ka põhilise, mis ma selle raamatu saateks tahan öelda.


02/12/2020

Paul Celan "Tema seljas ratsutas öö"

 

Kirjastuselt Salv on ilmunud Paul Celani luule valikkogu "Tema seljas ratsutas öö", tõlkijateks Rein Raud ja Aare Pilv, kokku 59 luuletust kõigist Celani loominguperioodidest. Me ei hakanud eristama, kes on tõlkinud millised tekstid, sest vastastikuse toimetamise käigus sekkusime teineteise tõlgetesse omajagu, nii et enamikku neist luuletustest võib lugeda ühiselt tõlgituks. Mõnest tekstist oli olemas tõlge meil mõlemal, sel juhul sulatasime need ühte. Ehk ainult "Surmafuuga" on luuletus, mille puhul võib selgemini öelda, et see on Rein Raua tõlge, mille puhul ma tegin mõned väiksemad kohendusettepanekud. Kui raamat oli valmis, ei mäletanud me isegi enam peast kõigi tekstide puhul, kellelt pärines algne tõlge.

Selle raamatu puhul said kokku kaks ideed. Minul on olnud juba ammu mõte, et võiks kokku koguda kõik senised Celani eesti-tõlked ning pisut juurde tõlkida. Kui Rein Raual ilmus 2015 "Surmafuuga" tõlge, siis uurisin, kas tal on veel Celani tõlkeid, ning sain teada, et tal on plaanis neid tõlkida väike raamatutäis. See arenes edasi mõtteks teha raamat meie mõlema tõlgetest, kuni lõpuks kujunes asi ühistõlkimiseks.

Rein Raua algtõlgetest ongi varem ilmunud "Surmafuuga" (Sirbis 3. juulil 2015) ja kimp luuletusi Loomingus 2020/11; minu tõlgete algversioonid on ilmunud Ninnikus nr 4 (2002) ja Vikerkaares 2004/1 (valikud kattuvad). Minu tõlgete puhul on enne Rein Raua osalust olnud tegelikult veel kaks toimetavat filtrit. Esimest korda pakkusin oma Celani-tõlkeid sajandivahetuse paiku ajakirjale Akadeemia, mille peatoimetaja oli tollal veel Ain Kaalep. Kaalep lükkas mu tõlked küll tagasi, kuid tänuväärselt oli need varustanud rohkete parandavate ja seletavate märkustega, mida sain hiljem tõlkeid viimistledes arvesse võtta. Võimalik, et see andis Kaalepile endale tõuke võtta Celani tõlkimine uuesti käsile, sest suurem valik Kaalepi tõlkeid ilmus Vikerkaares 2001/8-9 (varem oli ilmunud üks Celani luuletus Kaalepi "Peegelmaastikes" 1976). Enne Ninnikus avaldamist toimetas mu tõlkeid Hasso Krull. Nii et Pilve ja Raua nimedele võib nüüdse raamatu puhul tegelikult mõtteliselt lisada ka Kaalepi ja Krulli.

Varasemad Paul Celani luule tõlked (lisaks eelmainituile):

Ilmar Laaban: viis luuletust ajakirjas Mana 1957/1-2

Ülle Rannut: TPedI ajalehes 1988/4 kolm luuletust, sealhulgas „Surmafuuga”

Aadu Hurt: Vikerkaar 1989/9, Looming 1991/6, Hurda luulekogu „Kivi leiva asemel” (1997), Looming 1998/3

Rainer Kattel: üks luuletus Vikerkaares 2000/7

Andres Ehin: kimp kogumikus „Kaksainus” (2004)

Hasso Krull: üks luuletus blogis "Luuletõlgendus

Tõnis Tatar: suurem valik Ninnikus nr 14, 2014

Maarja Kangro: kaks luuletust kogumikus „Varietee” (2019) 

Loodetavasti Celani tõlkimine eesti keelde jätkub, sest see on luule, mis täielikumaks avanemiseks teises keeles vajab mitut vaatepunkti.


Raamatu esitluse video:



Lõpetuseks üks lugu. Celan elas aastail 1948-70 Pariisis. Pariisis elas 1938. aastast kuni oma surmani 1989 ka Samuel Beckett. Nad ei kohtunud kunagi, kuigi neil olid ühised tuttavad. Beckett küll luges Celanit, kuid tema ainus teadaolev kommentaar olevat olnud "il me dépasse", st "see käib mul üle pea". 1970. aastal oli Celani sõber, Prahast pärit ja hiljem Šveitsis elanud luuletaja ja tõlkija Franz Wurm Pariisis ning kutsus Celanit kaasa Becketti juurde külla. Celan keeldus, osutades, et nii lühikese etteteatamisega külla minna on talle ebamugav. Beckett saatis talle Wurmi kaudu tervisi, mispeale Celan olevat öelnud, et Beckett on võib-olla ainus inimene Pariisis, kellega ta saaks siiralt vestelda. Varsti tegi Celan enesetapu. Kui ta surnukeha Seine'i jõest leiti, oli tema taskus vaid üks asi - piletid Becketti tüki "Godot'd oodates" etendusele.



*


Lisandus aprillis 2021: Pilveraadio Celani-eri


11/10/2020

Eesti luule Bulgaaria almanahhis "Sveta gora"

Bulgaarias Veliko Tarnovo linnas välja antavas kirjanduse, teaduse ja kunsti almanahhis "Sveta gora" ("Püha mägi") 16. numbris ehk tegelikult köites "П" (köidetel on numbrite asemel tähed alfabeetilises järjestuses) ilmus oktoobris 2020 Dora Janeva-Mednikarova tõlkes kimp eesti luulet. Autoriteks Arvo Valton, Aarne Puu, Maarja Pärtna, Carolina Pihelgas ja Aare Pilv.

Almanahhis on hulgaliselt erinevaid tekste, palju bulgaaria nimesid, kellest ma ei tea midagi, aga muuhulgas on seal bukett Havanna luuletajatest, kimp vene luuleklassikast (Puškinist Blokini), tõlkeid Hermann Hesse luulest ja Albert Camus' "Mässavast inimesest".



Siin on tõlked minu luuletustest:


*** (peidan oma näo)

скрих лицето си в цвета

на разкошния ален божур

когато дъждът престана



*** (väike armike vanaema randmel)

малък белег на китката

показва ми баба, овчарка била,

сега тя вече месеше

хляб,

ножът го срязва небрежно,

баба ми го показва

с думите на Алън, естонският пастор

„За мен това начало е край“,

помнятоваоще от ученическите си дни.



*** (ema rääkis täna, et viiekümnendatel)

Мама ми каза днес, че през петдесетте

баща ми и майка ми предприемали веднъж годишно

с две големи кошници от шперплат

пътуване с влак до Ленинград, прекарвали

няколко дни в къща за гости

и през тези дни били на опашка

за захар; двамата

можело да се купи само определено количество захар

(предполагам килограм) и така те чакали по опашките,

докато не напълнели кошниците

със захар; така имали за цяла зима,

тези кошници бяха в шкафа им

четвърт век по-късно;

когато все още бях малко момче,

баба ми ме научи да обичам

чесън, защото тя живееше след смъртта на баща ми

вече при нас и веднъж попитах,

защо пие толкова чай, отговори ми

през смях: „хубава прясна вода,

нищо друго“.

10/10/2020

Kadri Noormetsa "Ümarlaud"

 Tartu Uues Teatris tuli välja Kadri Noormetsa lavastus "Ümarlaud". Laval on Kadri ise, Ekke Hekles, Maarja Jakobson, Martin Kork ja Helgur Rosenthal, maali tegi Kairo, heli Taavi Suisalu, valguse Karl Marken, lava Tanel Russ koos Epp Peedumäe, Tuuli Raadiku ja Ivar Pilvariga, grimmi ja kostüümi Piret Sootla, produtsent on Marie Kliiman. Ise olin järjekordselt dramaturgi nime all, kuigi Kadri Noormetsa tükkide puhul tähendab see midagi muud kui tavaliselt.

Oli väga lõbus, huvitav, hariv ja sõbralik prooviperiood. Esietenduse järel oli tunne, et lavastusel on elu sees, meie ühised püüdlused on vilja kandnud. Ülejäänu selgub juba näitlejate ja publiku vahelises mänguruumis.


Lavastuse kõige kiirem stseen.
Foto: Talis Taim


Lisan siia mõned tekstitükikesed - mitte tükid lavastuse tekstist, vaid selle kontekstist.

Kiri trupile augusti lõpust:

Tere,

ringi ja viisnurga (ümarlaud ja viis inimest) kohta otsides leidsin sellise nähtuse nagu Veenuse pentagramm - viieharuline kujund, mis tekib Veenuse liikumisest ümber päikese, kui seda Maa seisukohast vaadata. 5 "õielehte" tekivad 8 Maa aasta jooksul, mis võrdub peaaegu täpselt 13 Veenuse aastaga. 5, 8 ja 13 on Fibonacci arvud (5+8=13), st nende suhe on kuldlõige, looduses väga sageli esinev arvuline suhe.
Tänavu kevadel ja suve algupoole tegi Veenus just ühe neist pentagrammi silmustest (selle silmuse lõpupooles liigub ta Maalt vaadates "vastupidi" oma tavasuunale, seda nimetatakse Veenuse retrograadiks).

Kuidas see välja näeb: https://youtu.be/_aocKBYyjM0

Saab ka teistpidi "joonistada", kui keskpunktiks võtta päike: https://youtu.be/4cgQNUhtmHM

Tervitustega
Aare



Märkmeid septembri keskelt.

 Mati Unt kirjutas 1975. aastal näidendi „Good-bye, baby”, mida mängiti tollases Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastatuna. See koosneb reast stseenidest, mille põhimotiiviks on lahkumine ja kaotamine. Nende hulgas on ka stseen „Näitleja kaotab pea”. Seal on kaks tegelast: Olovernes (näidendist „Juudit”) ning noor, äsja lavakooli lõpetanud näitleja. Näitleja peab hakkama Olovernest näitlema, Olovernes õpetab teda. Nad harjutavad pisut teksti (näitleja Olovernese rollis ja Olovernes markeerib Juuditit), seejärel asutab Olovernes minekule, öeldes näitlejale, et kui tekst saab otsa, tuleb ise edasi improviseerida („Kes rolli tunneb, sellele on konkreetsed osasisesed ülesanded kerged”). Olovernes lahkubki ja näitleja asub rolli sisse elama. Stseen lõpeb.

Huvitav on see, et stseeni pealkiri on „Näitleja kaotab pea”, aga tegelikult seda ei juhtu – näitleja on küll pisut segaduses, aga näib, et ta saab hakkama, ta omandab rolli. Kuid ta kaotab pea palju otsesemas (ja ühtlasi palju tinglikumas) mõttes, sest Olovernes jääbki ju „Juuditi” näidendis peast ilma – Juudit raiub tal pea maha. See jääb Undi stseenist väljapoole, aga on stseeni tuum: Olovernes lahkub, et lasta tulevikus enda asemel hukkuda temaks kehastunud näitlejal. Muidugi võib ka öelda, et kui näitleja oma rolli liiga tõsiselt sisse elab, siis ta kaotabki pea (kindlasti mängib siin kaasa teatava peakaotusega lõppenud Tartu teatriuuendus, mida Unt kujutas „Via regias”, mis ilmus tolsamal 1975. aastal).

Kui näitleja improviseerib (mida Olovernes näitlejalt ootab), võib ta pea kaotada – ja kas see on siis näitleja enda või tema rolli peakaotus?

Siin lavastuses on tegelased ja rollid peidetud. Siin on peakaotus eelduseks – segadusse mitte ei sattuta, vaid sellest alustatakse, ja mängu eesmärk on jõuda selgusele, kes ise ollakse ja kes teised on. Siin mängitakse võidu peale – kes suudab oma rolli kõige kauem varjata, sellele jääb ka pea alles. Kuid ilma mänguta ei oldaks keegi – mäng saab toimuda ainult siis, kui on olemas mängijad, nii tulevased kaotajad kui tulevased võitjad; ja ta saab toimuda ainult siis, kui pole ette teada, kes osutub Oloverneseks. Kohati muutub see mäng kaasosaliste ja liitlaste otsinguks, et oma roll lõpuni välja mängida, seda samal ajal varjates mingi teise rolli taha. Mängus ollakse koos, ühises vastastikuses teadmatuses ja teada saamise pinges. Kohati muutub see ühiseks kujutlusvõime rännakuks, kus otsing muutub loomiseks – see, mis on kadunud, leitakse kujutlusvõime abil üles, mõeldakse ühiselt välja; algsest ühisest peakaotusest sünnib ühine looming, kollektiivse pea loodud. Mängu juurde kuulub ka see, et mängijast võid sa alati muutuda mänguvahendiks ja jälle mängijaks tagasi. Sa võid muutuda ka pealtvaatajaks, pealtnägijaks, aga sellenagi oled sa mängu osa.

Ja loomulikult sünnibki mäng lõplikult alles koostöös publikuga, koostöös nende peakaotuse ja tõeotsinguga. Ka nemad teevad oma panused.


*


Üks päev küsis Helgur minult, kas mul on mingi militaartaust, kas ma kuulun Kaitseliitu – sest mul oli uus seljakott, roheline, tõepoolest sõjaväest pärit. Täna sõitsin rongiga tagasi Tallinna, minu vastu istus sõjaväeriietes noormees, temalgi oli sama värvi sõjaväeseljakott. Piidlesime vastastikku teineteise seljakotte, meie pilgud kohtusid korduvalt, näis, et ta nagu püüdnuks oletada, ega ma järsku pole erariides sõjaväelane. Või ma siis kujutasin seda ette. Me asusime korraga oma seljakottide kallale, ja tõmbasime sealt korraga välja oma arvutid, peaaegu nagu peegelpildis – mina oma väiksema kompaktse läpaka, tema massiivse, minu omast pea kaks korda suurema, ulmelise must-punase hiirega. Kas on ta eraelus suur arvutimängur või on ta mingis infotehnoloogilises sõjaväeteenistuses? Aga mis kõige üllatavam – tal on rinnasilt nimega, ja tema nimi on See. Ta on See. Kui ma istuks oma vastaspingil, kas See oleks mina? Kas ma oleksin See? See raputab sõrmi lõdvestades oma käsi ja asub süvenenult midagi klõbistama ja hiirega liigutama. Kui mul poleks seda juhuslikult kodukapis leidunud seljakotti, kas See oleks tulnud minu vastu mängima? Ma olen Elroni võrgus – ega ta ei loe üle võrgu minu arvutit? Ma kirjutan seda ja meie pilgud kohtuvad.

(Mõni aeg hiljem – ei, ta on ikkagi mängur. Temaga – Sellega – liitusid kaks sõpra, kes vaatavad, mida ta seal arvutis teeb, ühel hetkel kaotab ta pea ja lööb käega oma ulmehiirt, meie pilgud kohtuvad korraks, ta on iseenda reaktsioonist ehmunud, ja ta on oma käe vastu hiirt katki löönud, nüüd pühivad nad salvrätiga verd ta käe ja hiire pealt. Minu võit.)



Kirjast trupile enne esietendust:

...

Olla dramaturg Kadri tüki juures – see on vist natuke sarnane ülesanne, nagu näitlejatelgi improviseerides, kus tuleb lihtsalt olla valmis jälgima, andma oma impulsse ja sisendeid, peegeldama, pidama silmas üldist kompositsioonilist dünaamikat; mingit tavalist dramaturgitegevust – näitlejate esitatava teksti kirjutamist – mul ju teha pole tulnud. „Kirjutada” on tulnud osalemise kaudu. „Kirjutamine” on selle tüki puhul eelkõige tähelepanelik „lugemine”. Ja mingis mõttes kehtib see ilmselt ka lavalolijate kohta – esitamise asemel on fookus üksteise reaalajas lugemisel, kas siis pärikarva, et ehitada ühiselt üles mingi kujutlusruum (nagu etenduse algupoole) või juba mitmekorruseliselt, korraga nii kahtlustades kui ühist mänguruumi alal hoides (nagu etenduse lõpupoole).

Proovide algusjärgus nonde ühistegevuste ja fantaseerimiste käigus jõudis asi sageli tasakaaluotsimiste ja balansseerimiste juurde, asju püüti panna seisu, kus nad võiksid kohe ümber kukkuda, aga ometi ei kukkunud – ju siis oli kõigil alateadlikult tunne, et see tasakaal tuleb kuidagi leida, kõik tulid eri suundadest, Kadri n-ö ebakonventsiaalse teatri poolelt, Ekke ja Martin olid oma senisest turvalisest lavakakambast väljas, Maarja ja Helgur juba kogenud näitlejatena kompasid, „mis asja me siin õigupoolest ajame?”, ja siis püüti kuidagi leida ühispind, kus kõik seisaksid võrdselt, nii et keegi ei kaaluks teisi liiga üles. Ja see tasakaal kujuneski välja, erinevatel tasanditel. Tollest balansiotsingust jõudsime lõpuks stseenini, kus julgetakse pöördlavale täishoog sisse joosta. Mu meelest see arengudünaamika on lavastuses endas ka sees näha, mingi selline võnkumine tasakaaluotsingust julguseni teisi kõigutada ja kõigutatud olla. Kui see julgus publikuni jõuab, on mu meelest juba väga palju õnnestunud.

Muuseas, see laulustseen omandab veel ühe tähenduse, mida me sinna teadlikult pole sisse pannud – see on nagu vastuvõturituaal: Maarja ja Helgur markeerivad põgusalt oma mineviku selles teatris ja siis on "noored" üleval tähelepanu keskpunktis ja "vanad" võimaldavad neil esil olla ja lükkavad hoo sisse. Mingi selline sümboolsus selles stseenis on, Ekke ja Martini initsiatsioon siia teatrisse.

Kui ma olen püüdnud enda jaoks fikseerida selle tüki iva, siis pikka aega arvasin ma, et selleks on tõe otsimise pinge selle eri kujudes, selle pinge näitamine. Mida aeg edasi, seda rohkem arvan ma, et „Ümarlaua” tegelik teema – nii proovi- ja etendamisprotsessi käigus hoidva põhimõttena kui ka lavastuse „sõnumina” (ebatäpne sõna, praegu paremat ei leia) vaatajate jaoks – on usaldus. Kuidas usaldada ennast, oma mälu, tähelepanelikkust, julgust, vabadust, kuidas usaldada teisi, kuidas olla ise usaldusväärne teiste jaoks. Mäng on lihtsalt vorm, kuidas neid küsimusi tegutsemise kaudu küsida. Stseenide elusus ei sõltu sellest, kas me teame midagi (tõde; seda, mida peab tegema; kuidas me vaatajale paistame), vaid sellest, kas me usaldame ennast ja teisi – ja publikut. Isegi see viimane stseen, mis pealispinnal on ju paks vastastikune kahtlustamine – see saab elusana toimida ainult siis, kui me seal pealispinna all usaldame üksteise mängukirge. Me loome ruumi, kus usaldus on võimalik – me ei etenda seda, me lihtsalt näitame seda, laseme sel nähtaval olla. Olla selles ruumis üheskoos kohal – see ongi selle tüki võti. Kui see publikuni jõuab, oleme põhilises õnnestunud.

...



 

25/05/2020

Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust



Valminud on Madis Kõivu loomingule pühendatud kogumik "Jalutuskäigud ja kohvijoomised". See põhineb kahel UTKK ja Teatriuurijate Ühenduse koostöös korraldatud seminaril: 14.–15. jaanuaril 2010 toimunud „Kohvijoomised ja jalutuskäigud. Madis Kõiv ja kultuurilugu“ ning 2. veebruaril 2012 aset leidnud „Madis Kõiv ja filosoofia“. Lisaks on siin spetsiaalselt raamatu jaoks valminud artikleid, pikem vestlus Madis Kõivuga (mis on põhimõtteliselt sõnaline osa filmist, mida 1998 koos Jaan Malini ja Immar Puuniga Madis Kõivust tegime, kuid mis jäi pooleli) ning Madis Kõivu tekstide bibliograafia viimase 16 aasta kohta (sisaldab ka nimestikke Kõivu põhjal tehtud lavastustest ning tema tekstidest tehtud tõlkeid).

Kokku on tulnud raamat, mille nimeloendis on kõrvuti koos Barbarus, Baskin ja Beckett, Brežnev, Bruno ja Bulgakov, Frege, Freud ja Friel, Kreutzwald, Kripke ja Krjukov, Leslie Laasner, Jacques Lacan, Johan Laidoner ja Laozi, Leibniz ja Lenin, Nietzsche, Nirk ja Noormets, Pascal, Paulus, Pedajas ja Peeter I, Marcel Proust ja Pulga Jaan, Spinoza ja Stanislavski, Veera Zassulitš, Elea Zenon ja Zhuangzi ning neli Unti: Anto, Jaan, Liina ja Mati.

Minu tänud lähevad järgmistele inimestele ja asutustele:
kõik autorid, kes püsisid raamatu valmimise pikaks veninud protsessi jooksul reel;
Piret Kruuspere, kelle roll selle raamatu juures on mitmetine: lisaks põhjalikule artiklile oli ta ühe seminari kaaskorraldaja, vestlusringi juhataja, fotode väljavalija ning väga hea nõuandja ning vaimu ülalhoidja raamatu toimetamise käigus; tema hool selle raamatu teokssaamise juures on suur ja väga tänuväärt!
Luule Epner, kes oli ühe vestlusringi juhataja;
Valle-Sten Maiste, Priit Pedajas ja Ain Lutsepp huvitava vestlusringi eest;
kõik vestlusringides osalejad;
Kristiina Reidolv, kes oli teise seminari nõukas kaaskorraldaja;
Jaan Malin, kes on salvestanud seminaride vestlusringid ja ka suure osa raamatut lõpetavast vestlusest;
Tiiu Pirsko, kes tegi raamatule väga kauni ja lugejasõbraliku kujunduse;
Tiina Hallik, kelle osa oli suuremgi kui lihtsalt keeletoimetaja töö - toimetajana tundsin tema täpsest ja paindlikust tööst suurt tuge;
Marin Jänes, kes abistas väga tõhusalt asjaajamises;
Jaan Undusk, kes andis häid näpunäiteid raamatu valmimise lõpufaasis;
Viia Kõiv ja Mari Kõiv loa eest kasutada kujunduses Madis Kõivu maale ning Jaak Kikas nende maalide reprode eest;
Teet Malsroos ja Eesti Draamateater fotode eest;
Eduard Parhomenko, kelle peetud Kõivu-kursus Tartu Ülikoolis ajendas kaastöid siinsessegi kogumikku;
Sven Moorlat ja trükikoda Pakett vastutuleliku ja operatiivse tegutsemise eest;
rahastuse eest tänud Eesti Kultuurkapitalile (kes nõustus lahkelt ka pikendustaotluste rahuldamisega) ja Eesti Teadusagentuurile.



Raamatu sisukord:

Saateks 
Jaan Kaplinski: Madis Kõiv: kontrapunktilisi mälestusi ja mõtteid
Tiia Allas: „Mis diagnuus taa sääne om – kotussõvaimust vaivatu?“ Madis Kõiv ku võro kultuuriluu kirjapandja
Anti Saar: „Kadunud Kõtu“ ja kadunud Kõtu
Indrek Ojam: Madis Kõivu romaani poeetikast ja kohast eesti kirjandusruumis
Jan Kaus: Kaos ja mälu
Madis Kolk: Madis Kõiv kui teatrikriitik
Piret Kruuspere: Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine“: näitemäng ja lavastus
Vestlusring „Lõputu kohvijoomise“ üle
Jaan Kangilaski: Madis Kõiv ja analüütilise filosoofia seminar
Rein Veidemann: Madis Kõivu „ometi“
Henrik Sova: Ometi-algoritm Madis Kõivu ainetel
Aare Pilv: Märkmeid Madis Kõivu mälugrammatikast
Leo Luks: Meil ajaäärne tanavas. Lisandusi analüüsile
Jüri Lipping: Was ist des Esten Philosophie? Mõned lugemismuljed
Vestlus Priit Pedajase ja Ain Lutsepaga
Jalutuskäike majade juurde
Madis Kõivu tekste. Jätkubibliograafia alates 2004. aastast
Nimeloend

24/04/2020

Vikerkaare eestivene erinumber: Larissa Joonas, Nikolai Karajev

Vikerkaare nr 4-5 on suures osas pühendatud eestivene kirjandusele ja kultuurile. See sisaldab Sveta Grigorjeva, P. I. Filimonovi, Igor Kotjuhi, Nikolai Karajevi ja Larissa Joonase luulet (lisaks üks Jossif Brodski "karantiini-luuletus") ning Andrei Ivanovi, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi proosat. Jutuks on Stalini-aegsest vene kirjandusest Eestis, eestivenelaste pühadest ja kommetest, nende elukohageograafiast, "vitriinivenelastest", Narva kogemusest, eestivene kunstist. Omaette kõrvalteemana on kaheksa inimese pandeemia-mõtisklused.

Tõlkisin Joonase ja Karajevi luulet ning kirjutasin tutvustava retsensiooni Larissa Joonase viimatisest luulekogust "Ülemaailmne sõnaelekter". Soovijad võivad neid lugeda ajakirjast (arvustuse venekeelne tõlge on olemas Larissa Joonase Facebooki-seinal.
Siinkohal kaks Nikolai Karajevi luuletust, mis Vikerkaare-valikust välja jäid, ning veel üks kimp Larissa Joonase luulet (mille tõlkimisega loodan veel jätkata).


*


NIKOLAI KARAJEV


Et võita Paabel


Kui vahetad asukohariiki,
oma kutsumust
või olemisviisi,
kui põrmuks purunevad unelmad,
kui maha jäetakse sind
või jätad sina,
kui vabaduste lõplikkust näed,
poeemi, romaani või tõlke lõpetad,
revolutsiooniga muudad korda
ja Darwini nimega huulil
tormad evolutsiooni võitlusse,
kui toimub murrang või lihtsalt murdumine
ja tuleb ruttu unustada olnu,
kõik, millega oled ammu harjunud,
kirjutad iga kord uue psalmi,
omandad uue keele.

Seda teab iga Che Guevara,
Atatürk ja Vladimir Iljitš:
hetkest, mil lendab vitriini kivi,
käivitub pöördumatu mehhanism
ja juba raugeb kõne
ja kuulda on uutmoodi speaki
(tavaliselt seda,
et unustame teid, kuid ei andesta teile).
Formatsiooni muutus nõuab keelevahetust,
kuidas muidu kirjeldada jõe uut voolusängi,
muutunud maastikke,
uusi tähtkujusid ja taevaid?
Uus maailm vajab uusi hääli.
Kaart kodeerib territooriumi,
semantika puur on lukus.
Et minna ajalukku,
peab uskuma: seniajani
pole sa teadnud sittagi.

Loodus ei salli mitut mõõdet,
mittekahesus on müüt,
binaarsus ruulib.
Oota, kuni läheb tuimaks,
aga seni las valutab.
Nõnda muutub su triumfipäev
tühjuse tuleks:
tulevikust unustab naasta
see, kes nüüd on juba uus sina,
kes räägib rahvaladina keelt,
newspeaki, LTI-d1,
ja kõik, kel selge uusim keel,
on nüüd ja igavesti omad.

Ja vastupidi: mineviku inimestel
suu justkui vett täis.
Utiliseeritud õigekirjaga,
hieroglüüfidega, mida enam pole,
hukkub kogu see kultuur,
kogu see maailm,
kogu see jamps.
Pane telekas käima
ja kuula viimaseid uudiseid:
mida kiiremini enda eest jooksed,
seda rohkem seisad sa paigal.
Sa oled unustatud, aga sulle pole andestatud.
Uued märgid koonduvad vanaks hirmuks.

Et võita Paabel,
piisab, kui meenutada:
armastus kõneleb kõikides keeltes.

1 Lingua Tertii Imperii ehk Kolmanda Riigi Keel – Victor Klempereri kontseptsioon natsi-Saksamaal kasutusele võetud propagandistlikest keelelistest manipulatsioonidest. Tlk.



Pedro imestusväärne lugu

Ja sellega me panemegi punkti.
Ju lapsena me Pedrol meeldis käia
neil kõnnumail, kus öiti tähti vaatas,
seal istus oma pontšos ja sombreeros
ning rüüpas teed, mis rohtudest ta keetnud,
ja justkui ootas kedagi. Aeg-ajalt
ta juurde sõitsid jäiselt külmast taevast
neil vankritel, mis sügislehist tehtud,
nii helendavad inglid: nende tiivad
lõid pimeduses sädemeid kui äike,
pilk tuline ja vaikimine püha,
nad meie Pedro kõrval istet võtsid,
kuid ta ei märganud neid. «Vaat kus tobu!»
me mõlgutime. «Tantsigu cachuchat,
tequilat joogu, kitsi karjatagu,
või käigu kirikus või leidku neiu
ta endale!...» Kuid Pedro jäi põikpäiseks
kui Sõnni tähemärk. «No mis sa tahad?»
me küsisime talt. «Ma tean vaid seda,
et ootan teda. Ära tunneb minu,
me kohtusime imelises unes
just enne minu ärkamist...» «Ah, lollus!»
me ütlesime. «Pea meeles, rumal Pedro:
ei ole «teda» olemas, ei tule!
Sa vahi vähem taeva poole, tohman,
peab öösel magama!» Kuid vaikne Pedro
vaid naeratas ja noogutas ja jälle
läks oma kõrbesse. Ja näe, siis ükskord
ei naasnudki ta enam. Otsisime
kõik kohad läbi, armastime Pedrot
niivõrd, et terve ämber linaõli
meil tõrvikute peale läks — kuid tühja:
maa alla justkui oleks vajunud ta.
Ja hiljem nukrail kõrvaltänavatel
käis nutrialihamüüjate seas kõmu,
et Pedro oli kenal tähisöösel
koos noore talutüdrukuga pagend
(et Deenebis ta troonipärijanna,
see selgus alles palju aega hiljem).


*

LARISSA JOONAS


 * * *

Kõik meenutavad, ja minagi mäletan,
et hoidsin kätel pisikest poega,
ja kiigutasin teda, ja nutsin tema kohal,
sest kartsin, et temalegi saab osaks sõda,
mis on järsku lakanud olemast lihtsalt sõna.


 * * *

Keel on kommunikatsioonivahend.

Mis sinu kaudu räägib, kui sa oma keelt räägid?
See on minu aeg,
mis mul keeles tiksub,
minu valged liiliad võrsuvad tuhmilt helendades minu keeles.
Ja sinu palverändurid hulguvad su keelt mööda, kogudes aknavalgust,
ja aknavalgus on valge ja kollane, see sulab mu keelel.
Ja minu luited, niisked, tantsivad mu keeles
inimeste varjudena, kes hulguvad ringi peaaegu ilma kraamita;
kuuma õhu karune meri
lahustub mu keelel.

Väikesed lapsed vaikivad mu keeles,
valged korstnad paiskavad pimedust välja mu keeles.

Kuid miks see taevas, mis on seal kauguses,
ta on endiselt selge ainult minu keeles,
ma ei kuule teisi sõnu, mul on keelel
minu keel, mis eksleb mu keeles.


 * * *

Tagantpoolt ei saa näoilmest aru,
aga selg on kühmus, liigutused huupi.
Meil pole kombeks rääkida tänaval
tundmatuga.
Ma ise nutsin bussis, kui isa suri.
Keegi ei tulnud ligi, kõik vaatasid kaastundlikult,
mõned pöörasid pilgu ära.
Ja mida sellega tegelikult tehagi.
Mis siin tehagi, minagi lähen mööda.



 * * *

niimoodi elasimegi üle suve,
ja siis veel natuke suve,
ja siis veel hetk suve.

ja kuhugi pole enam vaja sõita.
see on ju hea märk, kas pole?

pole midagi paremat muutumatusest.
nii näevad välja paradiisi väravad.
kui nende vahel natukeseks peatuda.


 * * *

konserveeritud mälestus
säilitab muutumatu vormi
vastavuses eksklusiivsete õigustega
omada kuju
mis on aastakümneteks mällu talletatud

sa ulatad mulle juustuvõileiva
lühikese lõunapausi ajal
me sööme ja lobiseme millestki tähtsast

Selliseks jääd sa sajanditeks.

Selliseks sa jääd, kui istutad puid,
ühe, teise,
terve mets erinevaid puid,
üks kõrgem kui teine, ja mõned isegi tavalisest rohelisemad.
Ehitad maju, ja samuti on üks
tingimata kõrgem kui teine,
selliste toredate katustega,
mille alla asuvad pääsukesed,
sajandist sajandisse,
hauvad välja pojad.
Ka punarinnad ja põõsalinnud hauvad pojad välja
sirelipõõsas sinu majade kõrval,
selles laulavad tuhanded ööbikud
sajakeelsed, nagu taevakandled.

Selliseks sa jääd, kui su pisikesed
seljakotti mahtuvad lapsed
kasvavad sinisilmseteks hiiglasteks,
valgenahalisteks ja tumedanahalisteks,
teevad oma kangelastegusid,
pööravad ümber jõgesid,
rajades sildu üle ookeanide.

Selliseks sa jääd,
alustades revolutsioone
ja neid peatades,
tõstes planeete ümber nende orbiitidel,
mis on joonestatud kindla sirkliga,
summutades leegi ja selle taas süüdates,
käies mööda lõputud maid,
kuhu on istutatud kollaseid ja valgeid lilli.

Kõik see kaob
kuskil sellessamas tulevikus,
mis muutub märkamatult minevikuks,
kuni sa ulatad mulle juustuvõileiva,
peatades aja,
mis ei suuda võita mälu.



 * * *

tõlkija erutub
mürgitatuna võõrast vaimustusest
tundmatute tundmuste mürgist
määrivate seoste raskusest
võõraste maailmade kujutistest
mis on järsku saanud omaks



* * *

kirjanikuga rääkida
on võimalik vaid pärast tema surma
siis ei kuku enam niimoodi välja
et sina loed tema raamatut
aga tema mõtleb juba teisest



 ***

Hommikuti sööb ta hirsiputru mis sarnaneb kuu silmaga
kardinatega kaetud aknad endiselt ei päästa aja eest
võltsid hommikused pisarad nagu keeldumine tunnistamast
lõputut armastust tähtsusetute kuritegude vastu
mõttetute nagu pabertaskurätikud
mida on otstarbekohaselt kasutatud.




 ***

Tavaline surm
elutseb väsinud kassikehas
mis asetseb klaviatuuri ja minu käte vahel
kuni joon hommikukohvi
ebaolulisi sõnu lugedes

igaüks meist saab surmast teadlikuks omamoodi
ja ta ei häiri enam kedagi
lihtsalt lisab kõigile jõudu
mida on vaja ülesaamiseks.


 ***

Pärast head luuletust tuleb hirm
äkki ei kirjuta sa enam midagi paremat või kirjutad lihtsalt mitte halvemini
iga kangelastegu jõu viimsel piiril tekitab ebakindluse
järgmise kangelasteo suhtes ja vastavuse võimatuse
haigusest jagu saanuna kardad retsidiivi
mida sul ilmselt ei õnnestu üle elada
hommikul voodist tõustes pole sa kunagi kindel
et teed seda hommegi
inimene kaob elust saamata autasu
oma igahommikuste ja igaõhtuste kangelastegude eest
ja mis siin inimesest – kogu inimkond kaob samuti
ja pole teada kas ta jätab mingi jälje
või sulabki kujutlematusse lõpmatusse
mille mõte on lõpmatuses endas kui see üldse on mõte
sellest vaatepunktist on kõige õigem
mitte elata asjatult kui kõik on ilma kahtluseta asjatu.




***

Nahkkingade serv on krimpsu tõmbunud nagu vanaeide suu
langetad silmad ta vastab tumma etteheitega
kinni surutud huultega sõnatu süüdistusega
tõstad silmad ainult taevas
kus pole peegleid.



 ***

Nad tulid ja võtsid meilt Sokratese
sealtpeale ei oska me enam öelda mõistlikke asju
aga kui võeti ära Platon
viskasime laiali kõik oma teokarbid
ükski nimi ei tähenda enam midagi
kas sa tead mis on selle järve ja selle metsa nimi
pole üllatav et sinugi nimi on neile tundmatu.



***

Need augustililled laulavad meile sügist
üle eesaia tara rippuvad kuldsed kerad
rasked kerade vihud leitsaku tühjaks lastud tulevärgid
lämbed floksid õie mesine tahkumine
jorjenid ja astrid jäise tuleviku tähed
daaliad laulavad kauguvaist öötaevaist
ja tegelikult ei juhtu midagi
homme paneme selga joped ja läheme tööle
keegi ei sure sellest et krüsanteemid
levitavad kurvastamise ja ilmajäämise lõhna
öökülmadest söestunud lehed
pole veel surmavad veel ei tapa meid loodame et mitte.



 ***

Maria või võib-olla Anna tuleb komandeeringust koju
väljub rongist ikka seesama virgumata rohi
ülesõidu juures sinine taevas kuid maja pole
üllataval moel pole mitte midagi pole alles
pole alles midagi külast ja linnagi pole enam olemas
näib et isegi maad pole jah ka maad pole enam näha
ka planeeti pole kõik on hukkunud ja ta on üksi ülesõidu juures
vaatab luitunud rohtu ta on komandeeringust tagasi jõudnud
milleks õigem olnuks mitte tagasi tulla.



***

Ellujäänud ei huvita kedagi
nad häirivad oma ebatäiuslikkusega
nende lugusid on võimatu parandada
nende elulood on kindlasti riuklikud
nad lõhnavad higi või sibula järele
pole korraldusi kuidas neisse suhtuda
ainult isiklik südametunnistus kuid pole mingit kogemust
nad istuvad logudel pinkidel
saastades linnaparke
on olemas viis kuidas neid armastama hakata kas mitte sellest
ei räägi meie peamised raamatud
mille on surnud surnutest kirjutanud?




***

Ma arvasin et mu luuletused on kõlavad läbinägelikud
läbitorkavad jäised ogalised haavavad surmavad
kammertoonihelina täpsed
õhku hõrendavad riiet rebestavad
ruumi lõhkavad
läbitungivad
kuulina tapvad

arvasin et mu luuletused on soojad tihked siidised siledad
kaitsvad piimased hellad embavad
andestavad ennast teadvustavad voolavad
mööda puhast niisket nahka mis võtab puudutuse vastu
kui mõistmise
mis ei vaja sõnu

arvasin
aga nemad olid nagu vormitu liiv
mis vajub läbi kuivanud sõrmede.