Ilmunud on Larissa Joonase luulekogu "Arütmia või ööbikud" (kirjastus Tuum, kujundaja Lilli-Krõõt Repnau, sisaldab ka ühe tõlke Ingrid Velbaum-Staubilt ja ühe Katrin Välilt). Seda on esitletud kahel korral: kõigepealt detsembris 2020 netis toimunud festivalil Baltiiskoje koltso (selle salvestust võib näha siit) ning septembris 2021 Tartus festivalil Prima Vista, mõlemal puhul autori ja tõlkija vestlusena ning ühise luulelugemisena.
Raamatu kohta on ilmunud kaks arvustust: Loomingus 2021/8 Eda Ahi ning Areenis Katrin Väli. Retseptsioonina võib võtta ka seda, et tõlge luuletusest "Igal öösel ilmub brigaadikindral" nomineeriti August Sanga luuletõlke preemiale.
Lisan siia raamatu järelsõna (mis on edasi arendatud versioon ühest arvustusest). Lisada võib, et pärast "Arütmia või ööbikute" ilmumist on Larissa Joonaselt ilmunud veel kaks raamatut: Moskva kirjastuselt Argo-Risk ajakirja Vozduh luulekogude sarjas "Пустоши флайтрадара", mis on uuemate tekstide raamat koos mõnede varasemate luuletustega; ning Peterburi Borease (Borei) kunstikeskuse sarjas Borey Books digi- ja audioraamat "Человеческое кино", mis sisaldab suuremalt jaolt varem ilmunut. Ilmumisootel on ka soomekeelne raamat, mille on tõlkinud Jukka Mallinen.
JÄRELSÕNA
Larissa Joonas on Eestis elavatest venekeelsetest luuletajatest üks huvitavamaid ja andekamaid, kuid eestikeelsele lugejale on ta seni olnud üsna tundmatu. Trükis on üksikuid tõlkeid tema tekstidest varem ilmunud Vikerkaartes 2007/9 ja 2020/4-5 (kõik nad on ka siinses kogumikus). Ka tema venekeelseid raamatuid pole eesti raamatupoodidest ega raamatukogudest saada (mõned neist küll on netist digitaalsel kujul kättesaadavad, nagu ka suur osa üksikluuletustest, mis on erinevates luuleportaalides ilmunud). Tema luulet on tõlgitud poola, soome, leedu jm keeltesse, itaalia keeles on raamatuna 2019. aastal Bolognas ilmunud Paolo Galvagni tõlgitud „Un quanto perso in strada” („Teel kaotatud kinnas”). Nii et siinse raamatu ilmumiseks on juba viimane aeg. Tõlkija lootus on, et eestikeelses kirjandusruumis pole pärast selle raamatu ilmumist võimalik enam Eesti venekeelsest kirjandusest kõnelda ilma Joonaseta.
Larissa Joonas tuli oma luulega laiema avalikkuse ette alles 2006. aastal, kui Moskvas ilmus tema debüüt „Самый белый свет” („Kõige valgem valgus”), kuigi luulet on ta kirjutanud oma sõnul juba lapsepõlvest saadik. 1960. aastal Tatarimaal sündinud Larissa Joonas suunati pärast Moskva energeetikainstituudi lõpetamist 1983 tööle Kohtla-Järvele, kus ta elab tänini ja on Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži informaatikaõppejõud. Peale debüütkogu on tal ilmunud „Младенцы безумного града” („Imikud meeletus linnas”) ja „Кодумаа” (mõlemad 2017, osalt kattuvad) ning „Мировое словесное электричество” („Üleilmne sõnaelekter”, 2019), mis on välja antud Tšuvaššias Tšeboksarõs väikekirjastuses Free Poetry, mida peab ülal kunstnik Igor Ulangin, kes on varem teinud raamatuid näiteks koos vene-tšuvaši modernismiklassiku Gennadi Aigiga (kellelt on eesti keeles 2017. aastal ilmunud “Tihnikud metsas” Katrin Väli tõlkes). Viimatine raamat nomineeriti 2020. aasta kevadel ka Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemiale – nii et Joonase piiripealsus ja eksootilisus kahe kultuuri serval väljendub selle raamatuga seotud asjaoludes väga hästi. Lisaks luulele on Joonas avaldanud ka novelle ja draamat. Joonas tegutseb ka netiportaalides kirjutava filmikriitikuna.
Kuigi Joonas on tihedalt seotud eestivene kirjandusväljaga, ta osaleb siinsete kirjandusfestivalide korraldamises ja teda avaldatakse siinsetes väljaannetes, on kõik tema neli raamatut ilmunud Venemaa kirjastustes, samuti on teda üsna hulgaliselt avaldatud Venemaa kirjanduslikes portaalides. Ise on ta Igor Kotjuhile antud intervjuus tunnistanud, et puhtalt Eesti venekeelse lugejaskonna najal ta retseptsioonilises mõttes ära ei elaks ja just Venemaa luulepubliku huvi on andnud põhjust end ikka edasi avaldada. [Лариса Йоонас: художник должен служить миру! - Понедельник, nr 2, 6. november 2006]
Venemaal kirjutatud arvustuste põhjal võib öelda, et Joonase luule mõjub sealses kontekstis üsna ebavenelikuna, eriti tema vabavärsiline looming, sest vabavärss pole Venemaal endiselt vabanenud teatavast eksootilisest aurast. Õigupoolest on Larissa Joonase viimatine kogu „Üleilmne sõnaelekter” alles esimene tema raamatutest, mis on läbinisti vabavärsiline. Varem on ta kirjutanud ka traditsioonilisemat meetrilis-riimilist luulet, ja selle puhul on kriitikud tõmmanud paralleele Pasternaki, Tsvetajeva, Mandelštami, Bloki, Brodskiga; Mihhail Trunin on kõnelnud kogu vene viiejalalise jambi traditsioonist Lermontovist kuni Pasternakini, millesse Joonase riimluule asetub – kuigi Joonas kasutab ka teisi värsimõõte [Михаил Трунин, Чьи стихи хороши? - Плуг, nr 41, 2017]. Samas ütleb kriitik Polina Kopõlova, et Joonas ei asu selle traditsiooni „sees”, vaid pigem „kõrvuti” sellega. [Полина Копылова, Что говорит тобой, когда ты говоришь на своем языке? - Новые oблака, 2019, nr 1-2] Larissa Joonas on ise intervjuus Nikolai Karajevile tunnistanud, et kasutab otseseid intertekstuaalseid viiteid oma luules harva, sest need on enamasti seotud iroonilise häälestusega, aga iroonia ei ole tema luules sage. [Николай Караев, Лариса Йоонас: «Мне хорошо, что я творю миры...», Postimees, 17. detsember 2017]
Nagu näha, on siinsesse raamatusse jõudnud valdavalt Joonase vabavärsiline looming – see sõltub muidugi eelkõige tõlkija eelistustest. Rangemavormiliste tekstide puhul on enamasti (kuid mitte alati) loobutud riimide taasloomisest, sest nii tõlkija kui autor on ühiselt seda meelt, et luuletuse kujundite ja sisu võimalikult täpne edasiandmine on olulisem kõlalis-vormilisest ekvivalentsusest; rütmid ja meetrumid on siiski ka tõlkes säilitatud.
Vabavärsi puhul aga oletavad mitmed kriitikud Joonase mõjutatust eesti või eestivene (või ka soome) luuletraditsioonist. Võrreldakse ka Jaan Kaplinski venekeelse luulega, mis samuti on vene lugeja jaoks midagi uut ja omapärast. Eesti lugeja võib küll aimata teatavaid häälestuse sarnasusi näiteks Ene Mihkelsoniga (kuigi stiililt on nende luule üsna erinev), kuid ilmselt mingit väga teadlikku ja selget mõjusuhet eesti luulega Joonasel ei ole (ta on küll tõlkinud Doris Karevat, kuid sellest ei saa kaugueleulatuvaid järeldusi teha). Pigem toetub Joonase luule laiemale modernistliku luule laadistikule, mis on pigem lihtsalt „läänelik” ja mingis mõttes ka „kaug-idalik” (kriitikas on tõmmatud paralleele ka jaapanliku mono-no-aware ehk teatava kaduvuse nukra ilu esteetikaga [Андрей Пермяков, Утешать глаза. - Волга, 2019, nr 5]). Ise on Joonas enda jaoks oluliste autoritena nimetanud Ameerikas elavat vene poeeti Aleksei Tsvetkovi (kelle luulest on eesti keeles vaid kaks näidet Ivan Makarovi tõlkes Loomingus 2008/1) ning nii tai kui inglise keeles kirjutanud Montri Umavijanit (1941- 2006), keda Joonas on ka ise vene keelde tõlkinud, aga keda eesti keeles polegi. Polina Kopõlova sõnul on Joonase vabavärss vene lugeja jaoks ilma otsese poeetilise kontekstita, nii et lugejal jääb üle toetuda vaid puhtale „poeetilisele kuulmisele”. Kopõlova järeldab, et Joonase luule on näide sellest, kuidas vene luulekeel pole enam seotud rahvuskultuuriliste raamidega, s.t toimib maailmakeelena nagu inglise, prantsuse, hispaania või araabia keel, mida kasutavad loominguks väga erinevate kultuuriliste kontekstide esindajad. Ka Olga Balla on osutanud Joonase luules ilmnevale tundlikkusele ja plastilisusele, mis on vaba vene luulekeele inertsustest. [Ольга Балла, Хроники библиофага #1. - Парадигма, 2019, nr 1] Siinkirjutajal tekivad selle mõttekäigu puhul paralleelid nt saksakeelse luule uuendajate, Austria keisririigi eri servadest pärit Rilke ja Celaniga, kes kasvasid üles mitmekeelses keskkonnas ja kelle keeleline pinnas oli n-ö perifeerne, ühel spetsiifiline Praha saksa kõnepruuk, teisel Bukoviina juutide saksa keel.
Kriitik Andrei Permjakov on aga arvanud, et Joonase vabavärsiline looming teeb tarbetuks edasise vajaduse põhjendada venekeelse vabavärsi võimalikkust; Joonas näitab üht vene luulekeele orgaanilise arengu teed. [Андрей Пермяков, Утешать глаза.]
Milliseid muid märksõnu on senine Larissa Joonase retseptsioon esile toonud? Deniss Solovjov on „Kõige valgema valguse” eessõnas kõnelnud muusika ja vaikuse olulisusest Joonase luules – nii väljenduse kui sisu plaanis. Ka Joonas ise on kõnelnud muusikalise mõtlemise tähtsusest oma loomingus, mainides ka oma meelisheliloojaid – Bachi, Pärti, Silvestrovit, Kantšelit [Лариса Йоонас: художник должен служить миру!]. Laiemas plaanis on see seotud teatava sünesteetilise tajuga, mis Joonase luules kaasneb tähelepanelikkusega reaalsuse meeleliste nüansside vastu.
Raamatuga „Кодумаа” seoses on mitu kriitikut (Gennadi Kalašnikov [Геннадий Калашников, Когда я говорю на моем языке… - Дружба народов, 2018, nr 6], Viktoria Saifudtinova [Виктория Сайфутдинова, Кто мы и откуда? - Знамя, 2019, nr 1 [http://znamlit.ru/publication. php?id=7153]) rääkinud kodumaa-otsingu teemast. Seda on muidugi tinginud raamatu pealkiri (mis ei pärine tegelikult autorilt, vaid kirjastajalt Vadim Mesjatsilt). Nõnda tõlgendataksegi seda raamatut vene emigrantide luule kontekstis, paigutades Joonase nn kolmanda laine emigrantide luule konteksti, kelle jaoks kodumaa-nostalgia pole enam nii ühemõtteline. Samas ollakse sunnitud tunnistama, et tegelikult on konkreetseid markereid nii Vene/Nõukogude minevikule kui Eesti olevikule Joonase luules üsna vähe ning need on integreeritud pigem üldinimliku identiteedi ja mälu problemaatikaga. Larissa Joonase luule puhul ongi tegelikult väga meeldiv, et see ei anna põhjust mingiks kultuuripoliitiliselt motiveeritud hinnaalanduseks, ja ta ka ei otsi seda. Eesti-markerid puudutavad eelkõige inimese sidet oma elamise pinnasega – kõiksugused ideoloogilised momendid, nagu ka nende trotsimine, on sellest pinnase-kirjeldusest kõrvale jäetud.
Üksikuid ilmekaid tähelepanekuid veel. Gennadi Kalašnikovi sõnul iseloomustab Joonast mehine elule näkku vaatamine; Andrei Permjakov kõneleb teatavast platonismieelsesse ja religioonieelsesse nukrusse pöördumisest, kus asjad on võrdsustunud inimestega; Olga Balla iseloomustab Joonase „Кодумаа’d” teadetena postapokalüptilisest maailmast [Воздух, 2018, nr 36]. Darja Suhhovei on „Üleilmse sõnaelektri” kohta öelnud, et see on üks parimaid raamatuid üksinduse vaatleja üksindusest ja et selle põhivõtteks on tajude kummastamine, otsekui pildistataks igapäevaelu pinhole-kaameraga [Воздух, 2019, nr 39].
Kõige põhjalikumalt ja minu meelest adekvaatsemalt on Larissa Joonase luulet tõlgendanud Moskva kriitik Olga Balla, kes on kirjutanud ka „Üleilmse sõnaelektri” saatesõna. Järgnevalt refereeringi mõnesid punkte sealt. Balla järgi jätab Joonas oma luules kõrvale sotsiaalsed ja elukorralduslikud registrid. Eestiga seotu on talle küll oluline, kuid mitte vaatluse objektina, vaid pigem vahendi, viisi ja vormina. Balla ütleb, et see, mis on sügavalt omane (ja „eestilik”, „эстонское”, on Balla arvates Joonasele sügavalt oma), pole see, mida nähakse, vaid see, mille abil nähakse. Oluline aga on Joonase luules see, mis jääb sellest „keskmisest” aktuaalse argisuse tasandist nii „allapoole” kui „ülespoole” – Joonas ühendab „kaks äärmist poolust: aistiline esemelisus ja metafüüsika. Ta töötab olemise enda substantsiga, mis on soe, karune ja liikuv – ja see kõik on samas kohe ka metafüüsika, mis on aistitav kõigi meeleorganitega.” Joonase luule allikad on samad, mis toidavad ka müüte ja unenägusid, kus inimene ja mitteinimlik, konkreetne ja üleüldine on vahetus kontaktis ja vastastikuses üleminekuprotsessis. Mis puudutab Joonase luule intonatsioone, siis hoolimata sellest, et teinekord on teemaks valusad ja kibedad asjad, on selle toon üsna vaba eufooriast ja meeleheitest, see luule ei romantiseeri ega dramatiseeri, ta pigem puudutab kaastundlikult, aga kainelt. See tuleneb ilmselt asjaolust, et, nagu Balla ütleb, see luule on üsna ligidal sisekõnele – see tähendab, ta ei taotle kommunikatiivse mõjuvuse huvides retoorilisi efekte. Siin ei ole sentimentaalsust ega pihtimuslikkust, kuigi see luule on isiklik ja intiimne. Balla kirjutab: „Kui Joonas ütleb „mina”, siis pole see biograafiline „mina”, vaid pigem eksistentsiaalne. Oma tähelepanelikult läbi elatud, ainuliselt isiklike asjaolude seest, nende abil kõneleb ta inimese kui sellise, inimese kui maailma osa nimel.” Selle tõenduseks toob Balla luuletuse „Mina kui inimene” (siinses raamatus lk 99). Minu enda jaoks on Larissa Joonase luule üks esindusnäiteid luuletus südame rütmihäiretest ja ööbikutest, kust tuleb ka siinse raamatu pealkiri. See ei ole rafineeritult keeruline, küll aga väga tihkelt n-ö kokku pakitud.
Проблемы со сном аритмия соловьи не дают уснуть
сквозь закрытые глаза просачиваются миры
то ли совсем плохо то ли чудесно сладко
вот и вся жизнь не определиться аритмия это или соловьи.
Probleemid unega südame rütmihäired ööbikud ei lase uinuda
läbi suletud silmade imbuvad maailmad
on kas päris halb või imeliselt sulnis
ongi kogu elu ei saa aru on see arütmia või ööbikud.
See luuletus on peaaegu haikulik, üles ehitatud lihtsatele vastandustele: vananev haige keha – igal kevadel naasev kaunis linnulaul, halvaendelisus – trööstiv ilu, diagnostiline keel – poeetiline keel jne. See tähendab, väga selge skaala oma äärmiste punktidega. Huvitav on veel see, et – vähemalt minu tajus – teine värss toimib kogu konstruktsioonis teatava „pingelõdvendajana”, et see napp metafooriehitis liiga trammi ei tõmbuks – see värss n-ö ei mahu süsteemi. Seegi on midagi Joonase luulele iseloomulikku: ta ei ole viimseni välja mõõdetud, ja sellest tuleb teatava vaba loomulikkuse mulje. Viimases värsis viiakse metafoor lõpule, aga lähemalt vaadates on see metafoor mitmetähenduslik, meile öeldakse tegelikult korraga mitut asja: nii seda, et elu on unetus, võimatus magama jääda, kui ka hoopis seda, et elu on võimatus otsustada, kas ta on halb või kaunis – umbes ses tähenduses, et seni, kui ei saa selle üle otsustada, ollakse päriselt elus. See вот и вся жизнь / ongi kogu elu mõjub korraga väga definitiivselt, aga samas jäetakse otsad lahti, mida siin õigupoolest eluga võrreldakse. Ja vähe sellest, metafooril on veel teine korrus, mis võrsub arütmia ja ööbikute vastandusest: kontrast seob arütmia ja ööbikud mingis mõttes teineteise asetäitjateks. Metafoor, nagu teada, on kahesuunaline võrdlus: arütmia on nagu ööbikud (halvaendelisuses on oma sulnidus), ööbikud on nagu arütmia (ilus on teatav ähvardus), võrdlusaluseks võimatus uinuda. See metafoor paneb meid küsima, kumbapidi pidi siis õieti, ja vastus on: kuigi see on võimatu (kui arütmia, siis mitte ööbikud, ja vastupidi), siis ometi mõlemad korraga. Ja siit sünnib kolmas määratlus elu kohta: elu on see, kui on mõlemad korraga ja nende mõlema korragaoleku võimatus. See on tunnetus, mida ongi võimalik edasi anda ainult mitmekorruselise metafooriga.
Ja nii toimibki metafüüsiline luule.
No comments:
Post a Comment