Paul Celan "Tema seljas ratsutas öö"

 

Kirjastuselt Salv on ilmunud Paul Celani luule valikkogu "Tema seljas ratsutas öö", tõlkijateks Rein Raud ja Aare Pilv, kokku 59 luuletust kõigist Celani loominguperioodidest. Me ei hakanud eristama, kes on tõlkinud millised tekstid, sest vastastikuse toimetamise käigus sekkusime teineteise tõlgetesse omajagu, nii et enamikku neist luuletustest võib lugeda ühiselt tõlgituks. Mõnest tekstist oli olemas tõlge meil mõlemal, sel juhul sulatasime need ühte. Ehk ainult "Surmafuuga" on luuletus, mille puhul võib selgemini öelda, et see on Rein Raua tõlge, mille puhul ma tegin mõned väiksemad kohendusettepanekud. Kui raamat oli valmis, ei mäletanud me isegi enam peast kõigi tekstide puhul, kellelt pärines algne tõlge.

Selle raamatu puhul said kokku kaks ideed. Minul on olnud juba ammu mõte, et võiks kokku koguda kõik senised Celani eesti-tõlked ning pisut juurde tõlkida. Kui Rein Raual ilmus 2015 "Surmafuuga" tõlge, siis uurisin, kas tal on veel Celani tõlkeid, ning sain teada, et tal on plaanis neid tõlkida väike raamatutäis. See arenes edasi mõtteks teha raamat meie mõlema tõlgetest, kuni lõpuks kujunes asi ühistõlkimiseks.

Rein Raua algtõlgetest ongi varem ilmunud "Surmafuuga" (Sirbis 3. juulil 2015) ja kimp luuletusi Loomingus 2020/11; minu tõlgete algversioonid on ilmunud Ninnikus nr 4 (2002) ja Vikerkaares 2004/1 (valikud kattuvad). Minu tõlgete puhul on enne Rein Raua osalust olnud tegelikult veel kaks toimetavat filtrit. Esimest korda pakkusin oma Celani-tõlkeid sajandivahetuse paiku ajakirjale Akadeemia, mille peatoimetaja oli tollal veel Ain Kaalep. Kaalep lükkas mu tõlked küll tagasi, kuid tänuväärselt oli need varustanud rohkete parandavate ja seletavate märkustega, mida sain hiljem tõlkeid viimistledes arvesse võtta. Võimalik, et see andis Kaalepile endale tõuke võtta Celani tõlkimine uuesti käsile, sest suurem valik Kaalepi tõlkeid ilmus Vikerkaares 2001/8-9 (varem oli ilmunud üks Celani luuletus Kaalepi "Peegelmaastikes" 1976). Enne Ninnikus avaldamist toimetas mu tõlkeid Hasso Krull. Nii et Pilve ja Raua nimedele võib nüüdse raamatu puhul tegelikult mõtteliselt lisada ka Kaalepi ja Krulli.

Varasemad Paul Celani luule tõlked (lisaks eelmainituile):

Ilmar Laaban: viis luuletust ajakirjas Mana 1957/1-2

Ülle Rannut: TPedI ajalehes 1988/4 kolm luuletust, sealhulgas „Surmafuuga”

Aadu Hurt: Vikerkaar 1989/9, Looming 1991/6, Hurda luulekogu „Kivi leiva asemel” (1997), Looming 1998/3

Rainer Kattel: üks luuletus Vikerkaares 2000/7

Andres Ehin: kimp kogumikus „Kaksainus” (2004)

Hasso Krull: üks luuletus blogis "Luuletõlgendus" 

Tõnis Tatar: suurem valik Ninnikus nr 14, 2014

Maarja Kangro: kaks luuletust kogumikus „Varietee” (2019) 

Loodetavasti Celani tõlkimine eesti keelde jätkub, sest see on luule, mis täielikumaks avanemiseks teises keeles vajab mitut vaatepunkti.

Raamatu esitluse video:

Lõpetuseks üks lugu. Celan elas aastail 1948-70 Pariisis. Pariisis elas 1938. aastast kuni oma surmani 1989 ka Samuel Beckett. Nad ei kohtunud kunagi, kuigi neil olid ühised tuttavad. Beckett küll luges Celanit, kuid tema ainus teadaolev kommentaar olevat olnud "il me dépasse", st "see käib mul üle pea". 1970. aastal oli Celani sõber, Prahast pärit ja hiljem Šveitsis elanud luuletaja ja tõlkija Franz Wurm Pariisis ning kutsus Celanit kaasa Becketti juurde külla. Celan keeldus, osutades, et nii lühikese etteteatamisega külla minna on talle ebamugav. Beckett saatis talle Wurmi kaudu tervisi, mispeale Celan olevat öelnud, et Beckett on võib-olla ainus inimene Pariisis, kellega ta saaks siiralt vestelda. Varsti tegi Celan enesetapu. Kui ta surnukeha Seine'i jõest leiti, oli tema taskus vaid üks asi - piletid Becketti tüki "Godot'd oodates" etendusele.

*

Lisandus aprillis 2021: Pilveraadio Celani-eri