Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

 Postimehes ilmus arvustus näitusele "Kodu ja rahu".

Lõhnavad varemed Telliskivi loomelinnakus

Kas varemetes kodumaja on endiselt kodu? Kas meie siin elame rahuajal? Mismoodi kunst meid õieti puudutab? Neid ja paljusid teisi küsimusi tekitab üks näitus, mis on kokku pandud seebist ja fotodest.

Telliskivi Kvartalis Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses on kuni veebruari lõpuni võimalik vaadata näitust „Kodu ja rahu”, kuhu kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (assistent Liisa Kivimäe) on kokku pannud kaks teost: Prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore’i installatsiooni „Study for a Soap” (assistent Ahmed Al-Sulaiman) ning Peterburi fotograafide Anton Ivanovi ja Alexander Vasilyevi fotod sarjast „Soovige meile rahu”. Neid ühendab see, et mõlemad portreteerivad Süüria sõja tagajärgi. Fotod kujutavad süürlasi, kes elavad sõjast purustatud linnaosades: lapsed, täiskasvanud, pered, püüdmas elada oma igapäevaelu varemete keskel, sest neil lihtsalt pole kuhugi mujale minna (kui nad just ei taha põgeniku ohtlikku teekonda ette võtta). Fotod on sageli lahendatud portreedena, kus taustaks on sõja jäljed: olukorrad on täiesti tavalised, nagu neid võiks siin Tallinnaski tabada, ainult et keskkond on purustatud, ja vahel ka inimkehad (nagu ühel fotoseerial neiust, kes on plahvatuses kaotanud jala, kuigi see selgub ainult saatetekstist). Pildid on pandud elama Tussore’i teose sisse ja taustale – see koosneb Aleppo seebist laotud auklikest müüridest ning seebist vestetud pisikestest majavaremetest (lisaks seeria suurendatud fotosid neist kujukestest). Teose kontseptsioon toetub tõsiasjale, et Aleppo seep on süürlaste ainelise kultuuri üks keskseid väljendusi, see loorberiõliga tehtud seep on vana ja kuulus, sealtkandi tsivilisatsiooni järjepidevuse märk (seda olevat hinnanud juba kuninganna Kleopatra), mis oli omal ajal levinud Euroopaski. Aleppo seepi ostvat süürlased aastase varu kaupa ning selle valmistamise pärimus on sügav.

Oma olulise (lausa kunstilise) nüansi lisab kogu näitusele see, et kui vaataja piilub seebist ehitatud varemete vahelt fotosid, peab ta silmas pidama hoiatussilti, et kunstiteost ei tohi puudutada, sest see on varisemisohtlik. See näitus ei võta mingit tugevat seisukohta, mis nõuaks nõustumist, ta osutab, laseb vaatajal endal näha ja tunda, laseb korraga kohal olla nii sealse olukorra trööstitusel ja jubedusel kui ka ühtlasi kannab siiski endas ka seda kadumatut elutahet (võib-olla isegi elurõõmu), mis võimaldab inimestel varemete vahel edasi elada ja loodetavasti kunagi normaalse elu üles ehitada. Lõhnav seep kannab endas loomulikult ka puhtaksaamise lootuse sümbolit. Kuid veelgi rohkem mängib siin ehk isegi see kujund, et seebist on tehtud varemed: see on kuidagi kohatu, isegi kuidagi vigurdav; aga kui jääda mõtlema, siis seebist tehtud varemetest veel kohatumad on ju päris varemed ise. Nende kujukestega saab põhimõtteliselt käsi pesta – ja see on loomulikum kui see, mida need kujud kehastavad. Seebi-keskkonna n-ö käegakatsutavus (ja lõhnavus) haakub sellega, et pildidki on käsitsi ilmutatud analoogfotod: siin pole mingit elektroonilist „tõlkefiltrit”, vaid otsene Süüria varemete valgusjälg filmilindil, mis on omakorda jätnud jälje meie ees olevale fotopaberile. Ja see ongi selle näituse puhul oluline – lihtsalt võimaldada vaatajale kohalolu Süüria varemete juures, võimaldada katsuda seda lohutut, totrat ja elutahtelist inimolu. Pidades ühtlasi meeles, et Süüria pole ainus koht, kus niimoodi elatakse, varemete keskele sünnitakse ja kasvatatakse oma lapsi üles igas maailma nurgas. Pidades silmas, et need võiksime olla me ise – kolmveerand sajandit tagasi olemegi olnud.

Kogu see näitus on ses mõttes väga õigesti tempereeritud kunstiline tervik, kusjuures kunst on siin pieteeditundeliselt vaid elu enda väljafokuseerija, mitte selle pinnal parasiteeriv enda leidlikkuse eksponeerimine (nagu sageli nn sotsiaalse kontseptuaalse kunsti puhul võib juhtuda). Kaks teost täiendavad teineteist, ilma et nad kitsendaksid teineteise iseseisvat tähendust (pigem just võimendavad), kogu tervik on napp, delikaatne ja täpne. Selle kohta saab kindlasti öelda: väga õnnestunud kuraatoritöö. Aga kunstielamusest veelgi olulisem on, et see näitus puudutab, mitte lihtsalt ei „võta teemaks” ega „käsitle”. Või mida muud hea kunst siis teebki.