Savisaar

NO46 Savisaar
näidendi tekst Eero Epner, kaasautorid Tarmo Jüristo ja Aare Pilv

...

Kas suudab kaitsta mind mu oma erakond?

Kas tahab seda? Mugavam ju olla vait?

Ses suhtes illusioone ma ei hellita.

Veel hiljuti, Ukraina saatuspäevadel

mind vakka olles jäeti üksi, kaitseta.

Nüüd kordub sama rünnak, lähem poolteist kuud -

kuid pole Ratas ega keegi teine teist,

kes nooled talub - rünnatakse Savisaart.

Ma kordan - rünnatakse Savisaart. Ja siis

mis saab? Ei, illusioone ma ei hellita.

Kas pole mureks teil, kui aastaring saab täis,

et uued rosimannused ja seppikud

taas reetmist hauvad, nõnda valustuttavat?

Kas õppust võtnud olete? Ei mina tea. 

...

algmaterjal 

üks näidendi lõppversioonist välja jäänud kõne:

Ma räägin teiega nüüd, palge vastu palg,

silm-silma-vastu-võitlusesse asudes.

Kuid samuti ma julgelt astun ajaloo

ja tuleviku palge ette; ühtlasi

on saamas minust selle autor, ise ju

ma joonistan näojooned, mille järgi kord

me aega tuntakse – ambivalentselt peen

see seis, ei tule toime selles igaüks.

Kõik küsivad, mis olulisim elus on.

Su vaatepunkt võib olla mitmesugune -

kas enda poolt või elu poolt. Võib pärida,

mis tähtsaim on just praegu, täna. Nii teeb laps.

Kui sirgub, siht saab pikem, tekib perspektiiv:

mis kooli, millist elukutset valida.

Siis maise rännu poolel teel kord leitakse

end mõttelt: „Elan küll, kuid miks?” Keskea kriis.

Kes vaene, küsib, miks ta pole rikkaks saand;

kes rikas: „Kuhu on kõik hindamatu jäänd?”

Kes andekas: „Miks pole ikka tipus ma?”

Kes tippu jõudnud: „Miks ei ole miski uus?”

Kuid kõik need pärimised on vaid isekus:

mis tähendus on minul selle elu sees?

End vaadata võib aga hoopis elu poolt:

kas olen äkki kellegi jaoks vajalik,

kas aitan teostada mõnd väärikat ideed,

mis oluline on ka siis, kui poleks mind?

Kas elu ise minus oma mõtet näeb?

Kas olen sõna lauses, mis on sisukas,

või ainult tite endakeskne häälitsus?

Kas kasutada võimu enda huvides

või anda teiste kasuks oma võimekus -

vaat see on valik, mille tegema peab juht.

Mu enda elul mõtet on vaid sedavõrd,

kuivõrd ta eesmärk ühine on rahvaga.

Ei salga – minu ennastsalgavus on suur,

mind tõstetagu kõrgele, et kaugele

saaks kiirata mu võimas, võitev isetus.

Sest ehtne kuningas on teener vaid,

kes enda kanda võtab rahva õnnetaotluse.

Ma elan teile, teie pärast, teie jaoks,

mu vaesus, rikkus, andekus ja positsioon -

kõik panustan, et teie tähendus saaks teoks.

Mu käsud on ju teie enda soovid, mis

on minus võitmatumaks tahteks tahkunud.

Te jääte ajalukku – annan oma näo,

et oleks kogu rahval suu ja silmad peas,

mis otsa vaadata võiks jumalatele.

Sub specie historiae – me võidame!

(algmaterjal Edgar Savisaare raamatust "Peaminister")

Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale

Toimus aktsioon NO46,5 "Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale", mille tekstis oli ka Sten Tamkivi essee "Mis oleks kui..." värsistus. Siin on selle täisversioon.

On luuletaja kirjutanud muiste:

„Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.”

See meenub mulle, mõlgutan kui nukralt,

kas on meil mõni ilus eesmärk,

mis haaraks kaasa, inspireeriks meid,

kui mõni erakond meilt toetust otsib,

kui tema tüürida on kogu riik?

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid -

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Reaalsust käsutada sa ei saa,

vaid ainult võrgutada, meelitada -

ja selleks kõlbmatu on realism.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

„Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!^"

- kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna „eesmärk” liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste „siht”.

Peab hullumeelsenagi näival sihil

ju olema ka mingi nähtav mõõt,

ja igal mõõdetaval sammuseadel

on vaja midagi, mis tõstaks jala lahti maast.

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis „Tehtud!” - ja ongi kõik.

Kuid kus on ülejääk, see „tahaks rohkem”,

mis tegudele tähenduse loob?

On olemas üks unistamisvormel:

„Mis oleks, kui...?” See küsimus ei sunni,

paar sõna vaid, mis pinged maha laeks,

ei oleks range lubadus, vaid kutse,

mis lahti lööks me kujutlemisjõu.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi, et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam -

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP -

kui puudub kontekst, küsimus, et „miks?”

„Mis oleks, kui...?” - see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?