Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale

Toimus aktsioon NO46,5 "Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale", mille tekstis oli ka Sten Tamkivi essee "Mis oleks kui..." värsistus. Siin on selle täisversioon.

On luuletaja kirjutanud muiste:

„Kui suudad unistada, ilma et

sa unistuste orjaks muutuksid,

kui suudad mõelda sihist, ilma et

su mõtted ise sihiks muutuksid,

siis sinu päralt ongi kogu maailm,

ja tähtsam veel – sust inimene saab.”

See meenub mulle, mõlgutan kui nukralt,

kas on meil mõni ilus eesmärk,

mis haaraks kaasa, inspireeriks meid,

kui mõni erakond meilt toetust otsib,

kui tema tüürida on kogu riik?

Me teame, eesmärk olema peab suurem

kui elu, aga parasjagu vaid -

nii et ta nimel vaeva näha tuleks,

kuid et ka oleks teada, kus on tipp.

Mäetipp – peaaegu pääsematult kõrgel,

kuid siiski on see kõrgus mõõdetav:

ühtaegu kutsuv, igatsusi toitev

ja ometi, sa seda rehkendada saad,

mil moel, kust kaudu unelm leiab raja.

Kuid pahatihti jääb vaid rehkendus

ning ideaal – see ununeb meil sootuks.

Reaalsust käsutada sa ei saa,

vaid ainult võrgutada, meelitada -

ja selleks kõlbmatu on realism.

Sest vaevalt jõuab Nobelini see,

kel eesmärk saada koolis mates viis,

maailma vaevalt muudab ettevõte,

mil eesmärk saada pelgalt kasumit.

Nüüd käsi püsti need, kes pärast seda,

kui teada said, et meie eesmärk on:

„Viieteist aastaga viie rikkaima riigi hulka!^"

- kes teist läks tööle eilsest innukamalt,

kes hakkas õhinaga rabama?

Me jaoks on sõna „eesmärk” liiga lame,

sest selle tagant kadunud on mõiste „siht”.

Peab hullumeelsenagi näival sihil

ju olema ka mingi nähtav mõõt,

ja igal mõõdetaval sammuseadel

on vaja midagi, mis tõstaks jala lahti maast.

Kui sinu eesmärk täitub täiel määral,

siis sinu latt on liiga madalal,

sul pole sihti, on vaid päevaplaanid:

mis tehtav on, mis „Tehtud!” - ja ongi kõik.

Kuid kus on ülejääk, see „tahaks rohkem”,

mis tegudele tähenduse loob?

On olemas üks unistamisvormel:

„Mis oleks, kui...?” See küsimus ei sunni,

paar sõna vaid, mis pinged maha laeks,

ei oleks range lubadus, vaid kutse,

mis lahti lööks me kujutlemisjõu.

Mis oleks, kui hulljulge lõtku jätaks

me sisse oma plaanimistele,

üksteisele nii annaksime ruumi,

kus eksida ja proovida me võiks,

peaasi, et on kokku lepitud,

mis üldse on me liikumise suund.

Et selgus oleks, mis on millest tähtsam -

ees see, mis on me unistus ja soov,

ja selle teenistuses rehkendus.

On suva sest, mis näitab edetabel,

kas õnneindeks või siis SKP -

kui puudub kontekst, küsimus, et „miks?”

„Mis oleks, kui...?” - see küsimus teeks vabaks,

sest vaba on vaid see, kes oma sihti näeb.

Mis oleks, kui me oleksime vabad?