Mälestusi lagendikust

Ilmunud algselt ajakirjas Estonian Art, 2006, nr 1 (18), kui õigesti mäletan, siis Eero Epneri tellimusel, taasilmunud Annelinna portaalis. 

Tulin Annelinna 1994. aasta sügisel, kui astusin ülikooli ja sain päris Annelinna lôppu, Mõisavahe tänavasse ühe toa kolmetoalisse korterisse. Tulin Viljandist, kus olin eelnevad 18 aastat elanud “bussijaama taguses” kvartalis kesklinna ja Uueveski piiril – kohas, kuhu linn oli laienenud 20. aastate alguses ning lôpliku kuju saanud 60. aastate individuaalelamute-ajastul. Minu senise elu keskmeks oli Artur Perna projekteeritud kôrge viilkatusega kolmekorruseline üürikorterite maja suure hoovi ja aiaga, milles alguses ise elasin ning mis pärast, kui elasime samas kvartalis oma majas, paistis mulle aknasse.

Ja siis äkki Annelinn – midagi hoopis teistsugust. Pikalt Emajôe luha ääres laiuv viiekorruseliste karpmajade rägastik, mille struktuur ei ole maapinnal liikudes adutav ja kus majade individuaalsus on esmapilgu eest varjatud. Ma mäletan, et ma olin Annelinnast vaimustatud, ja võib-olla oli see vaimustus sarnane nt kunagise 60. aastate Mustamäe-vaimustusega, vaimustusega linna anonüümse üleelusuuruse funktsionaalsuse idee üle. Annelinn avas minus linliku modernisti. Võimalik, et sellele aitasid kaasa ka nt 60.-70. aastatest pärit suur jalgadega raadio toanurgas või samast ajast pärinevad pildialbumid Tartust, mis perenaisel riiulis olid ja mida vaatasin, et linna vaimu sisse elada.

Paar mälestuspilti. Ma olen kolmetoalise korteri elutoas, vaatan aknast välja, kuum augustipäev, tuba ise on aga jahe. Mu pilk liigub majadelabürindi sügavikku: majad on üksteise suhtes täisnurga all, aga nurkade vahelt paistab veel kaugemaid maju, ja need tunduvad samuti olevat üksteise suhtes kuidagi organiseeritud. Tunne, et Annelinn on midagi põhimõtteliselt lõpmatut, mingi endasse keerduv süsteem, kuhu võib ära eksida, kuid eksimisest pole tegelikult midagi, sest iga koht selles süsteemis sarnaneb iga teise kohaga – sa oled alati “kohal”. Ja sellega teisalt liituv tunne, et sul on siiski üks individuaalne koht, see konkreetne aken, mille aknalauale sa võid panna oma isikliku kohvitassi. Tuba ise on vaikne, ka väljas tundub vaikne olevat, aga ometi aimdub sellest labürindist mingit visuaalset mühinat (mitte müra), mingit süstemaatilise dünaamika ülevat muusikat. Selles oli mingit erilist vabadust, “kõik on lahti”-tunnet.

Teine pilt. September, väga tuuline ilm, aga päike paistab. Mul on kõht tühi, olen ostnud mingi krõpsupaki, millest söön, kõndides Kalda teelt (Annelinna põhitänav) eemale majade vahele, istun majade vahele veetud suurele kivile – ja hoolimata sellest, et ma olen majademüürist ümbritsetud, on mul tunne, et tegelikult istun ma lagendikul, sest majad ei peata kõikjale tungivat tuult, ja majad ise on tummad – nende fassaadid ei “kõnele” mulle midagi, nad on puhas nurkadest ja sirgetest koosnev maastik. Ma olen keset Annelinna lagendikku juhuslikku toitu sööv rändur, kuskil selles maastikus asub mu koobas, aga teed sinna ei juhata mulle see maastik ise, vaid mingi liikumislogistiline teadmine majanurkadest, kus on vaja pöörata, ja majanurkadest, kus pole vaja pöörata. Ma ei liigu ruumis, ma liigun teadmises ruumi kohta. Annelinn on füüsiliselt üles ehitatud ruumiabstraktsioon, ja selles on midagi ülevat, subliimset.

Ja muidugi nood majade akendeta otsaseinad, mille lähedale saab minna ja otse üles vaadata – ehitatud tühjus, lage sein siledalt kõrgusse suundumas. Ja majade esiküljed oma kümnete akendega, mille taga sadu tundmatuid elusid: et elusid on su ümber nii palju, ja nad jäävad samas kõik tundmatuks, selles on midagi, mis vabastab sind elusolemise tõsiasja raskusest.

Veel üks täiesti uus kogemus seoses Annelinnaga on igapäevane linnaliinibuss. Kõigepealt bussipeatused, kohad, mis pole olemise kohad, neis ei püsita, vaid oodatakse, et kohe ära minna – ja ometi veedetakse sellises kohas iga päev vähemalt veerand tundi. Mina suhtusin bussipeatusse oma senise kogemuse põhjalt – et igas kohas ollakse kohal -, samuti suhtusin bussi endasse, mis minu jaoks polnud lihtsalt ajutisus kodu ja linna vahel, vaid omaette ruum koos liikuva ja uudse aknatagusega, mis iga päev kordus. Just bussisõit oma korduvuses oli Annelinna-ekstaasi kõrgpunkt, sest oma korduvuses lausa rituaalne. Ma olin bussis kohal, avatud tema ajutisusele ja efemeersusele, ma ei olnud endale välja kujundanud seda tähelepanematust, millega enamik annelinlasi bussisõidusse suhtus – nende jaoks oli see mingi lünk päevas, mida ei mäletata ja kus ollakse oma mõtetega kuskil eelnevas või tulevas. Mina aga olin siin, ja nägin kogu seda Annelinna püsivat ajutisust, virtuaalsust. Mu vaimustus oli tõepärase arvutimängu küüsi sattunud poisikese vaimustus.

Loomulikult see hajus nelja aastaga, mis ma seal elasin – sest ega virtuaalsus saa väga kaua toita. Annelinn muutus minugi jaoks mingiks tähelepandamatuks lüngaks kesklinna ja kodukorteri vahel. Seejärel elasin aga veel kaks aastat Hiinalinnas, nõukogude sõjaväelaste poolt ehitatud paneellinnakus Annelinna külje all, mis oli hoopis midagi muud – reis ajas ja ruumis, kuigi Hiinalinnast Annelinna labürintidesse võis kõndida 5-10 minutiga. Hiinalinnas võis tajuda, mis on nõukogude paneellinnaosa algupärane olemus. Annelinn oli Hiinalinnaga võrreldes põhjamaine individualistlik “töövälise elu” funktsionaalne asupaik, Hiinalinn aga jättis mulje kohast, kus tõesti ka elatakse, ollakse kohal, antakse oma kohalolekust märku akna peale pandud makkide või igahommikuse rõdul suitsetamise kaudu, istutakse majaukse ees pinkidel või kogunetakse majade vahele ehitatud putkakeste ümber õlut jooma. Seejuures pole see mingi “õdus” elukeskkond, kõiges on ikkagi tunda seda korterite kui “elamise karbikeste” üksteise otsa laotusest tulenevat ajutisuse või anonüümsuse tunnet, kuid erinevalt Annelinnast polnud see midagi, mis jäetakse sulgudesse (ja mis just seetõttu säilitab teatava võluva masinliku ja sundimatu steriilsuse), vaid miski, millesse ollaksegi mõistetud ja milles ollaksegi kohal. Hiinalinn oli tervik, ajutise elamise tihke klomp, mis püüdis kasvada püsivaks koduks; Annelinn oli diskreetsetest süsteemi komponentidest koosnev hõredus, mille ajutisus jäeti majamüüride vahele tühja tuulena puhuma, et ise varjuda oma kodukoopasse. Erinevus ei tulene puhtalt elanike rahvusest, sest mõlemas elab nii venelasi kui eestlasi; erinevus tuleb pigem sellest, et Annelinn oli ehitatud linna “lisataskuna”, kuhu majutada uusi elanikke, kes päeviti valguvad mujale linna peale laiali; Hiinalinn aga oli ehitatud suletud sõjaväelinnakuna, mis oli ülejäänud linnast eraldatud. Annelinn ehitati, et sinna inimesi “ööseks ära paigutada” (diskreetsus, hõredus inimeste elumustris), Hiinalinn aga selleks, et sinna inimesi “asustada”, “istutada” (tihkus, terviklikkus).

Tulime naisega tulema, otsisime endale 50. aastail ehitatud poststalinistlikku majja korteri, vaatega puudele ja kirikule ning kauguses paistvale tähetornile; see oli peaaegu nagu teise linna kolimine. See oligi kolimine ASULAST LINNA, “majadevahelisest ruumist” tänavasse.