31/12/2014

Aegsusest

Ilmunud Eesti Ekspressi Areenis.



AEGSUSEST

Hiljuti juhtus piinlik lugu. Ma osutusin ülekohtuse valeinfo levitajaks – olin oma info võtnud ühest võrguajalehest, kus teatavasti uudise avalikustamine eelneb selle kontrollimisele ja toimetamisele, ning paisanud selle oma Facebooki-seinale, ilma et oleksin ka ise hetkeks mõtlema jäänud, kas äkki ei peaks seda mujalt netist üle kontrollima. Kukkus inetult välja, noomitused ja parastamine, mis järgnesid, olid täiesti ausalt välja teenitud.
Siis mõtlesin – näed nüüd, Aare, järgi ikka seda, mida õigeks pead, ära mine kaasa informaatilise kiirtoiduga. Alles mõni kuu varem olin oma sõpradega Facebookis arutlenud selle üle, kas võiks olemas olla selline asi nagu „uusaeglus” - mingi sihilik aegluse viljelemine, mis ei püüdleks asjade võimalikult kiire ärategemise, valmimise ja lõpulesaamise suunas. Selge, et selle eesmärgiks oleks eelkõige kvaliteet. Arutelu käigus kujunesid välja „koolkonnad” - ühtede meelest on oluline pigem tulemuse kvaliteet, aeglasemalt tehtud asjad on hoolikamalt tehtud; teiste meelest võiks keskenduda aga lausa kogemuse enda kvaliteedile, kus oluline pole eesmärk, vaid rikas ja võimalikult sügavalt läbi tunnetatud maailm ise.
Kuigi Facebook on ise kiire infoajastu vili, on ta tegelikult kasutatav ka aegluse tekitamiseks – kui sul on piisavalt selleks sobilikke sõpru võrgustikus, võib mõne arutlemise või vaidluse, mida muidu peaks ajama ühe õhtu jooksul, pikendada päevade ja isegi nädalateni. Uue meediaga kaasnenud kirjalik spontaanne keeleregister võib küll kaasa tuua pealiskaudsema ja suvalisema suhtlusstiili ja keeleoskuse, kuid samahästi võib selle registri kirjalikkust kasutada põhjalikumalt läbi mõeldud ning teistele pikemat mõlgutuseaga võimaldavate vestlusvoorude pidamiseks. Kõik oleneb ju lõppkokkuvõttes ikkagi inimeste endi hoiakust – uued tehnoloogiad ei pea tingimata olema inimese isandad. Ikka seesama igivana tõde – ole kõigepealt iseenda valitseja.
*
Nonde arutluste käigus sain ka teada, et mu uusaegluse-jutt pole midagi põhimõtteliselt uut. Juba mitu aastakümmet on kiire tehnologiseeritud progressitsivilisatsiooni vastukaaluna toiminud aegluse-liikumine (Slow Movement). See sai alguse 1986, mil Roomas Hispaania treppide juures avati fast foodi restoran McDonalds. Carlo Petrini eestvõttel algas reaktsioonina liikumine, mis on tuntuks saanud Aeglase Toidu (Slow Food) nime all ja mis paneb rõhku sellele, et toidukohtades pakutav oleks kooskõlas kohalike toidutavadega ning toormaterjal pärineks kohalikust ökosüsteemist; ühtlasi ollakse intensiivse põllumajanduse vastu, mis on küsitav nii eetilisest kui keskkonnakaitselisest aspektist.
Toiduliikumisest on aga omakorda välja arenenud terve hulk „aeglase” toimimise programme.
Tarbimist puudutab „aeglane elamine” (Slow Living), mis tähtsustab nii kaupade kui tarbijavalikute kvaliteeti (sealhulgas autentsust ning ökoloogilist ja sotsiaalset vastutustunnet). Sellega seotud „aeglase kauba” ja „aeglase moe” ideed vastustavad mõttetut raiskamist, mis uudsusetuultes sunnib üha uusi asju ostma. „Aeglase raha” liikumine püüab leida investoreid kohaliku loodushoidliku väiketootmise edendamiseks, Slow Startup on hoiak, mis püüab tolle uuelaadse ettevõtlusmudeli fookuse suunata kiirelt läbilöögilt pärisprobleemide lahendamisele.
Cittaslow püüab liiklust ja linnaelu tempot aeglustades parandada elu ja keskkonna kvaliteeti ning pidurdada linnade paisumise ning globaliseerumisega kaasnevat üheülbastumist. Sellega on seotud „aeglase arhitektuuri” kontseptsioon, mis vastandub kiire masshoonestuse tendentsile.
Aeglase hariduse” ideaaliks on standardiseerituse asemel arutlev ja isiku õppimisvõime kiirust arvestav õpetamisviis. Sellele sekundeerib „aeglane lastekasvatamine”, kus vanemad püüavad oma laste aega võimalikult vähe kõikvõimalike ringide ja hobidega organiseerida, lastes neil seeasemel ise maailma avastada ning olles neile seejuures kaaslaseks.
Mulle südamelähedane on „aeglase teaduse” kontseptsioon, mis vastandub tänapäeval üldlevinud „avalda või hävi” (publish-or-perish) ideoloogiale ning peab oluliseks, et tulemusekesksuse asemel oleks teadus huvi- või uudishimukeskne. Uued teadmised sünnivad uurimise, lugemise ja mõtlemise teel ja kõik need tegevused vajavad aega; uusi teadmisi ei saa ette planeerida – sest siis nad poleks ju uued.
Aeglase aiapidamise” eesmärgid on peaaegu filosoofilised või elutunnetuslikud, pidades aiapidamise juures oluliseks eelkõige looduse kulgemise tähelepanemist ning enda seotuse tajumist sellega.
Aeglane kunst” tähendab nii loomise kui kunsti vastuvõtu eemaldumist kunstiilma võistlevatest trendidest. „Aeglane meedia” püüab pakkuda alternatiivi kiirele uudistevoole ning keskendub pigem „mittesündmuste” reaalajas kajastamisele – Eestissegi jõudsid teated sellest, kuidas Norras kanti televisioonis üle 12 tundi põlevat kaminat. Selline meedia piirneb juba kunstiga, pärinedes ideeliselt Andy Warholi kuuetunnisest filmist „Sleep”. Norras on tehtud ka teleülekandeid rongi- või liinilaevamarsruutidelt või ühe kampsuni valmiskudumisest. Mõistagi kuuluvad siia alla ka kõikvõimalikud looma- ja ilmakaamerad; Eestis on aeglast televisiooni viljelnud nt Alo-TV, pakkudes kohalikke spordiüritusi üle kandes reaalajas vaatepunkti, mis oleks kohapeal (finišijoone juures või publiku hulgast) sündmust jälgival pealtvaatajal.
Midagi sarnast on ka „aeglane reisimine”, mis püüab turismi asemel edendada varasemate aegade rännumehe hoiakut, kes reisides ka osaleb nende kohtade elus, kuhu satub, ning kogeb maailma seekaudu autentsemal ja osalevamal moel.
Aeglane vananemine” ignoreerib läänemaailmas levinud vanaduse eest põgenemise ja nooruse pikendamise hoiakuid, pakkudes ühtlasi viise, kuidas vanadus oleks tervislik ja elamisväärne.
On olemas veel „aeglane tehnoloogia”, „aeglane disain”, „aeglane programmeerimine” - kõigi eesmärgiks efektiivsuse asemel pigem tulemuse kvaliteet ning hoidlikkus tarbija ning keskkonna suhtes. Ameerikas on olemas isegi Aeglase Kiriku algatus, mis püüab seda mõtteviisi kristliku aluspõhjaga ühendada.
On loodud Aegluse Maailmainstituut (kuigi kogu aegluse-liikumisel pole ühtset keskset organisatsiooni). Aegluse kui maailmavaate olulisimaks teoseks peetakse Carl Honoré „Aegluse kiituseks” (In Praise of Slowness, 2004). Oma sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide poolest on need ideed muidugi sugulased nn kasvuvastase mõtteviisiga, mis vastandub majanduskasvu-ideoloogiale: pidevalt kiirenev kasv pole lihtsalt võimalik, see peab kuskil lõppema, ja see saab lõppeda kas katastroofiga või ennetava aeglustuse teel. Pidevalt kasvavad ainult vähirakud. Eestis on selles suunas ehk enim mõelnud Kaupo Vipp.
*
Maailm hakkas kiireks muutuma siis, kui oluliseks muutus minuti täpsusega kella vaadata. Selle vajaduse tekitas tööstusajastu oluline leiutis – raudtee. Rongid pidid liikuma kiiresti ja täpselt, mis tähendas, et minut muutus senisest palju tähenduslikumaks ajaühikuks, ning ühtlasi eeldas see ka erinevate jaamade kellaaegade ühtlustamist – tekkis ühtne vööndiaeg. Loodusliku päevakulgemise ning inimeste subjektiivse ajataju asemele astus välisele rangele mõõtmisele alluv objektiivne aeg. Kui tekkisid suured tehased, siis organiseeriti nende tööaeg juba täpsete tundidena, üha rohkem eluvaldkondi hakkas alluma täpsele kellaajale. Pilt, kus inimene vaatab oma taskus või randme peal olevat kella ja lausub „Mul on ainult viis minutit aega”, on ajalooliselt suhteliselt äsjane nähtus. Meie ajatajus on muutunud väga oluliseks kriteeriumiks kuhugi täpseks ajaks jõudmine, õigeaegsus.
Kummati on ka tegelikult tolle „aegluse” keskne kriteerium õigeaegsus. Aga selle kriteeriumi hindamisalus on kummalgi juhul erinev.
Ühel puhul on see mõõdetav välise mõõduga, „õige aeg” on sentimeetri täpsusega maha märgitud kuskil abstraktses ajavoolus. „Aegluse” puhul aga on asjadel ja protsessidel oma sisemine „õige aeg”. Võib-olla olekski „aegluse” asemel parem öelda „aegsus” - asjad sünnivad aegsasti, ja kui neil lasta niimoodi tekkida, saavad nad valmis „omal ajal”. Loometööga, näiteks kirjutamisega kokku puutunuil on sellest kindlasti kogemus olemas. Minul on lausa mitu erinevat kirjutamisrežiimi. Üks (nagu näiteks siinset teksti kirjutades) on selline, kus suund ja tähtaeg on ette antud, see on rongisõit, kus lihtsalt tuleb kellaajaks jaama jõuda – loomulikult on võimalik ka niimoodi loov olla, planeerides „reisi” sisse piisavalt „munemise” ja mõlgutamise aega. Nii saab kirjutada asju, mille sisu üldjoontes on juba teada. Teine lugu on aga tekstidega, mis kohuvad esile kuskilt endalegi teadmata hämarikust ning üllatavad ennastki, näiteks luuletused, mis luuletuse nime väärivad. Enamik luuletajaid teab kas või aimamisi, et „luuletus on alati targem kui luuletaja”, see tähendab, luuletus sisaldab rohkem, kui luuletaja sinna sisse on mõelnud panna. Ja et selline asi saaks juhtuda, on vaja, et tekst tuleks oma aja järgi – sellise teksti valmimise aega ei saa ette planeerida, vaid tuleb tema kujunemist jälgida ning varitseda, kuni lõpuks on selge, et nüüd on õige aeg, nüüd on ta valmis, nüüd on tal selline kuju, et ta saab ütelda seda, mida ta tegelikult tahab ütelda. Aeglus on loov, sest ta laseb esile tulla senitundmatul.
*
Üks viis aeglust praktiseerida on näiteks mitte lugeda raamatuid või vaadata filme puhtalt seepärast, et neist parajasti palju räägitakse. Teisisõnu – mitte püüda olla iga hinna eest kursis. „Kursis olemine” pärineb ladina sõnast cursus, mis tähendab algselt jooksmist. Aga millal on jooksmisel mõtet? Siis, kui peetakse jahti või kui põgenetakse. Ja veel siis, kui joostakse võidu. Aga sport sellisel kujul, nagu ta praegu on, on ka alles raudteejärgse ajastu nähtus – inimvõimed võistlevad stopperiga. Sport on puhas aja ületamise valdkond, „õige aja” edestamise kunst, ja sellisena võib-olla kogu ajastu sümptomaatilisim kultuurinähtus.
Võib-olla tulekski siis küsida: kas ma pean millelegi jahti, kas ma põgenen millegi eest, kas ma teen sporti? Ja kui ma ei tee ühtki neist, miks ma siis jooksen, miks ma ”olen kursis”, miks ma olen jooksus?

No comments:

Post a comment