Afanasjevi kommunikatiivne blues

Loomingus ilmus arvustus Vahur Afanasjevi luulekogule "Kuidas peab elama".

AFANASJEVI KOMMUNIKATIIVNE BLUES

Vahur Afanasjev: „Kuidas peab elama”.

„Näo Kirik”, Tallinn, 2014. 80 lk.

Vahur Afanasjevi nime all on 14 aasta jooksul ilmunud viis luulekogu ja viis proosaraamatut. Tähelepanu äratab, et tegu on suhteliselt erilaadiliste raamatutega — Afanasjev ei ole ühe-meetodi-mees, vaid proovib erinevaid registreid ja võtmeid, säilitades ometi teatava kindla afanasjevliku tuuma, milleks on… Jah, see on omaette küsimus, ja sellele küsimusele vastuse leidmine on olnud üks asi, mis mind tema raamatuid lugemas hoiab. Kui vaadata üldpilti, siis näib, et Afanasjevi kaks viimast raamatut (mullune „Eesti vaarao” ja nüüdne „Kuidas peab elama”) moodustavad paari, sisaldades tekste, kus ühinevad nn. sotsiaalne närv ja teatav depressiiv-nostalgiline elutunnetus. Tundub, et sellega on üks ring täis saanud, sest Afanasjevi varasemast loomingust sarnaneb nendega kõige rohkem esikkogu „Kandiline maailm” (2000). Debüüdile järgnes järsem pööre, kaks krüptilisemat ja psühhedeelsemat raamatut (jutukogu „Kanepi kirik” 2002 ja luulekogu „kaantega viin” 2004), seejärel liikus Afanasjev puhtama sotsiaal-eksistentsiaalse groteski juurde: romaan „Kastraat Ontariost” (2005) ja proosateos „Kaadrid otsustavad” (2007, kirjutatud 2005). 2006 ilmus poeem „Katedraal Emajões”, mis oli eelnevast kultiveerituma ja väljapeetuma joonega teos, kus love-hate Tartu suhtes muutus elutundeliseks tervikmetafooriks — minu isikliku maitse jaoks on see ehk Afanasjevi seni toitvaim raamat. Neile järgnesid lihtsamalt loetavad proosateosed — teekonnaromaan „Kosmos” (2008) ja autobiograafiline ning formaati sobitatud „Minu Brüssel” (2011). Viimatised luulekogud näivad seega olevat kui algsete impulsside juurde tagasipöördumine, ent vahepealne kirjutamiskogemus on lisanud sünteesi ja vabadust.

Just see viimane ongi mind nii „Eesti vaarao” kui ka „Kuidas peab elama” puhul huvitanud ja rõõmustanud. Ma pean silmas seda, et Afanasjevi luule võimaluste ruum näib olevat üsna paindlik, sisaldades nii rämedamat roppkoomikat (mis teinekord pole isegi koomiline, vaid pigem traagiliselt sarkastiline, nagu näiteks koos Aapo Ilvesega kirjutatud „Leegionäri itk bussijaama peldikus”, lk. 28), teravat ühiskondlikku irooniat, pehmemat melanhoolset kaastunnet rataste vahele jäänute suhtes, nostalgilisi kambavaimu ja sõpruse kujutusi kui ka täiesti siirast lüürilisust. Kusjuures need registrid segunevad tekstide tasandil üsna sujuvalt. Ühesõnaga, Afanasjevi luule pole rolliluule, ta pole ka vormi- ega registrikeskne, vaid sõnumikeskne. Ja see on igasuguse sisuka kommunikatsiooni eeldus: et „mida öelda?” eelneb küsimusele „kuidas öelda?” ja põhjendab seda. Ses mõttes mõjub Afanasjevi autorihoiak elusama ja elastsemana kui mõne karmi poeetilise ühiskonnakriitiku või mõne eskapistlikumat sorti metafüüsilise luuletaja oma. Kui ma eespool mainisin afanasjevlikku tuuma, jättes lahtiseks selle kirjelduse, siis ma arvan, et põhiliselt ongi tuumaks pigem see tunne, mis lugedes tekib — et luuletuste autor ei ole lugeja poole mitte maski, vaid näoga. On tunda, et Afanasjev ei piira end mingite kindlate ampluaadega, ei raamista oma luuletajahoiakut kindlatesse teemadesse ega helistikesse.

Mõlema viimatise raamatu puhul on näha samasugust kompositsioonilist kaart — „sotsiaalkriitilistest” toonidest isikliku tundeelu ja harmooniakujutelmadeni — ja niimoodi avaneb see lehvik oma täies ulatuses. „Kuidas peab elama” puhul on kompositsioon selline: esimeses osas on fookuses kadunud/kaotatud minevik ja selle armetud riismed, teine osa koondab lähikonna ja ligimestega seotud kord iroonilist, kord tundelist luulet ning kolmas osa on teatav väljumine „ühiskonnast” isiklikku sfääri või pigem sisenemine mõningasse mitteisiklikkusse. Jah, Afanasjev kirjutab kolmandas osas lausa loodusmetafüüsilist poeesiat (näiteks „linnud ehitavad pesa” lk. 66). Samas jääb mitmehäälsus alles, kas või eelviimane luuletus „kallis võtame kärbsed” (lk. 75) on küll oma olemuselt pigem hell idüllipoees, kuid kärbeste-motiiv annab sellele tumedalt eneseiroonilise maigu; liiati „riimub” see luulekogu algupoole luuletusega „õnnelind kärbes” (lk. 12), mis kujutab allakäivat maaelu, nii et erinevad registrid on ka kompositsiooniliselt kokku sõlmitud.

Selle eespool nimetatud „oma näo” all ei pea ma silmas mingit poeedihääle unikaalset algupära, sest see tähendaks pigem mingit idiosünkraatilist monoloogi. Kõige muu kõrval on Afanasjev ka elavalt dialoogiline autor, mis tähendab, et see nägu on orienteeritud suhtlusele. Peale kohati läbilööva otseselt küsiva või lugeja poole pöörduva tooni on Afanasjev pidevas dialoogis ka teiste luuletajate ja luuleregist­ritega. „Kuidas peab elama” puhul aimasin intonatsioone nii Traadilt, fs-ilt (kumuleeruvate loetelude võte on kindlasti asi, mis Afanasjevit fs-iga seob, rääkimata tundetoonidest), (:)kivisildnikult, Juhan Liivilt (ka otsese parafraasina lk. 19), rääkimata erinevatest pop- ja rahvakultuuri intonatsioonidest. Mulle näib ka, et kui otsida Johnny B. Isotamme või Pentti Saarikoski häälele järglast tänapäeva eesti luulest, siis oleks Afanasjev ilmselt lähim pakkumine.

Iseäranis külluslik oli selles suhtes muidugi „Katedraal Emajões”, kus parafraasipildumine muutus juba omaette sõgedaks kujundiks, see lõi mulje „võõra sõna” kihtide kihisevast kompostihunnikust, mis oli osa „Tartust” kui elutundest. Mujal on see mõõdukam, just niipalju, kui parajasti kommunikatsiooniks vaja läheb. Afanasjevi tsitaadilisus pole metaluuleline, vaid ta kasutab viiteid nii, nagu kasutatakse tavasuhtluses lendväljendeid.

Niisiis, Afanasjevi „oma nägu” ilmneb eelkõige asjaolus, et ta lähtub sellest, mida tal on öelda, ilma et sooviks järgida mingeid kindlaid konventsioone. Tema luule ei seisne „poeetilistes sooritustes”, vaid suhtlusaktides.

Kui ma ennist kasutasin määratlust, et Afanasjev on sõnumikeskne, siis sellegagi ei pea ma silmas, et ta esitaks teatavaid kindlapiirilisi steitmente või deklareeriks oma maailmavaadet. Pigem on ta oma elutundeliste kildude kompileerija ning kujundistaja, tajudes seejuures väga hästi sisu ja vormi ühtsust. Kui tema tekste lähemalt vaadata, siis on näha, et vastupidi sellele, mida niisuguse temaatikaga tekstidelt võiks oodata, ei ole need üles ehitatud puänteeritud löökidena. Afanasjevi luuletused on enamasti ilma teritatud lõputa, luuletuse sisuline raskus on kogu teksti peale üsna ühtlaselt jaotatud ning puändi asemel kujuneb sisuline teravik pigem kumuleerumise kaudu. Ja kui teinekord ongi mõni luuletus puändiga, siis mõjub see pigem mingi efektse tagasi- või kõrvaleastumisena, mitte-puändina. Näiteks „Ühistu koosoleku itk” (lk. 53), mis koosneb tüütu naabri virisemisest koosolekul, lõpeb ridadega „vanamutt piiksub / ja tuul puhub / pilved sõuavad perse”. Minu meelest on see väga hea näide, kuidas halli argisusse tuuakse napilt sisse nii robustselt otsene hinnang kui ka täielik väljaastumine sellest argisusest ja vulgaarsusest — tuul ja pilved on siin korraga nii tolle tüütuse väljendused kui ka selle vastandid. Puändis on mingit ülevust, mis tuleb just sellest, et pilk pöördub vanamutilt hoopis teisale. Ja selles pole midagi tarbetult üle rafineeritud. Just sellise paindliku mitmetisuse pärast tahan ma Afanasjevit lugeda.

Mulle näib, et niisugune suhe puänti on lausa mingi poeetiline meetod (kas teadlik või mitte, pole oluline) — ka luulekogu tervikkompositsioon näib seda järgivat (pisut hägusemalt ka „Eesti vaarao”): alustatakse valulise sotsiaalkriitikaga, mis võiks lubada, et lõpuks jõutakse mingi kulminatsioonini, kuid selle asemel suubuvad need kogud intiimsesse ja isiklikku tonaalsusse. Seejuures pole tegu mingi pagemisega isiklikku koopasse, sest alguses kehtestatud noodid säilivad pinna all kuni lõpuni. Kompositsioon esitab lugejale teatava tõlgendusliku ülesande, ja vastus on minu meelest see, et isiklik sfäär pole mitte pelgupaik, vaid alglähe ja põhjus, miks on toda alguses esitatud otsesemat sotsiaalkriitikat vaja. Afanasjevlik sotsiaalkriitiline register pole heroilise rollina omaksvõetav „aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist”, vaid lähtub äratundmisest, et ühiskond on isikliku olemise paratamatu kontekst ning saab jutu- ja luuleaineks vaid seetõttu, et sellest sõltub intiimseima ringi elu. Loomulik süntees, inimnägu, millel on midagi öelda.

Mulle tundub, et „Kuidas peab elama” on ka Afanasjevi kõige melanhoolsem raamat. See viis mõttele, et tegelikult on eespool kirjeldatud afanasjevliku luulelaadi taga üks ammune traditsioon. Kas pole Afanasjevi kahe viimatise luulekogu puhul tegu teatavat laadi blues’iga? Ka blues on muusika, mis pole teravalt deklaratiivne, vaid pigem depressiivsepoolselt mõlgutav ja korrutav, see võtab ühesuguse tõsidusega teemaks nii isiklikku hingeelu kui sotsiaalseid probleeme, vürtsitades seda nukra irooniaga. Aeg-ajalt kasvab ka Afanasjevi luule rokkimiseks, aga ka blues’i üks vektoreid on viinud rock’n’roll’ini. Afanasjevi märgatav vormivõte on pidev tagasipöördumine luuletuse alguses antud motiivi juurde, kumuleerimine, parallelismide ehitamine — kas ei meenuta see vabavärssi tõlgituna blues’i meloodilist struktuuri? Võimalik.