Luurekas lava taga. Kadri Noormetsa "Pimekohting"

 

Sakalas ilmus väike arvustus Kadri Noormetsa lavastusele "Pimekohting".

*

Luurekas lava taga

„Pimekohting. Parasiit Ugala teatris“

Lavastaja Kadri Noormets
Dramaturgiline tugi Diego Agulló
Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok

Kanuti Gildi Saal / Ugala

Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. Selle idee esimene läbimäng toimus juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una „Parasiit“. Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes kumbki käisid teatrimaja mööda erinevaid radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi. Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna nende ette kummardama. Tookord oldi aktsiooni järgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks toimuda, kuid seda toredam on, et esimene julge oli Ugala teater, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.

Seekord osaleja päris kulisside vahele ja saali ette ei satu, küll aga oli käimas olev etendus pidevalt kuskil läheduses kosta, nii et vajadus hiilida ja kuss olla oli täiesti reaalne. Käisime läbi ruumist, kus näitlejad ootasid oma lavaleminekut, garderoobist, mis kuulus parajasti laval olevale näitlejale, sattusime lavaalusesse hetkel, kui parasjagu pöördlava liikus. Otse saali saime piiluda saali tagant tehnikute aknaga ruumist – me ei vaadanud lavastust „Arhitekt“, vaid selle etendamisolukorda. Teatrimaja vertikaalsest mõõtmest saime aimu, kui nägime Ivo Reinokit (kes on ju samuti Viljandi poiss) treppe mööda kõrgele torni ronimas (ei saanudki aru, kus me tolles labürindis asusime, kas äkki lavatorni nurgas?) ning varsti jõudsime nii sügavale hoone alla, et vastu tuli juba maapinnas ise, kust kaevati üles laegas, mille sees olid isiklikud sõnumid kõigile osalistele. Need tuli läbi lugeda vaheajal tühjas saalis istudes, kui peremeesetenduse publik oli fuajees ja lava seati teiseks vaatuseks valmis. Liiguti teatri „eikellegimaal“.

Oli huvitav näha, kuidas seekord läbi mängitakse neid teemasid või sihte, mis mu arvates tema eri lavastusi ühendavad. Üldistades võiks öelda, et üks neist sihtidest on „teatri taha“ ja teine „teatri algse seisundi juurde“. Esimese all pean silmas, et Kadri Noormetsale on omane siseneda teatriformaati või etenduse olukorda kuskilt „kõrvalt“, näidata teatrit otsekui „voodri vahelt“, kuidas teater on „õmmeldud“, ning luua siis selle põhjal uusi etenduslikke kujundeid. Näiteks „Mobiilsetes definitsioonides“ (2019) muutus publik korraga nii lavakujunduseks kui ka kaastegutsejaks, mis tähendas, et nad olid teiste vaatajate jaoks juba vaadatavad. Lavastuses „Kutse vaibale“ (2023), muutus publik samuti nii ruumikujunduse osaks kui ka lavatöölisteks, kes „lava“ moodustavad vaibad üheskoos aitasid üles võtta ja auto peale panna. Vaatajate pilk endale kui etenduse paratamatule ja hädavajalikule koostisosale saab ergastatud.

Teise sihi all pean silmas, et kõigis Kadri Noormetsa kaasavates aktsioonides ilmub puhtal kujul nähtavale teatri üks algimpulsse – koos mängimise rõõm. Kusjuures ma pean silmas sellist rõõmu, nagu tunnevad mängides lapsed – lepitakse kokku mingid reeglid, võetakse mingid rollid, aga mängu lõpptulemus pole ette teada. Võib arvata, et näitlejate rõõm laval sündivast ehtsast partnerlusest juurdub osalt just selle tunde uuesti läbi elamises. Kadri Noormetsa aktsioonides on seda rõõmu võimaldatud ka vaatajatel kogeda. „Pimekohting“ on põhimõtteliselt luurekas, kus üheskoos luuratakse üht etendust ja tema publikut. Varasemast näiteks „Ümarlaud“ (2020) oli tervenisti üles ehitatud erinevatele äraarvamismängudele, lõpuks „mõrtsuka“ mängule, kus ka näitlejad ise ei teadnud mängu lõpptulemust. Meenub veel „Maandatud tõotus“ (2018), kus publikut koheldi kui huvitavas keskkonnas toimuva põneva mängu kaaslasi.

Kadri Noormets saavutab selle, mida teatrikonventsioone lahustavate ja publikut kaasavate lavastustega pole kerge teha – ta suudab võtta maha barjääri etendajate ja vaatajate vahel ning jätab publikule lõpuks rõõmsa tunde, et on lihtsalt koos mängitud üht toredat mängu – millel aga samas on ka kunstiteose väärtus.

Siinse jutu ilmumise ajaks on jäänud veel kolm „Pimekohtingut“ ja ilmselt on piletid ka välja müüdud (ühele aktsioonile pääseb 10 inimest), nii et reklaamida on juba hilja. Avaldan siis lihtsalt heameelt, et Viljandil on olnud õnne sellisest helgest teatrivormist osa saada ning loodan, et neile tuleb sügisel jätku, kas siis Ugalas või mõnes muus teatris.

Kadri Noormetsa "Ümarlaud"

 Tartu Uues Teatris tuli välja Kadri Noormetsa lavastus "Ümarlaud". Laval on Kadri ise, Ekke Hekles, Maarja Jakobson, Martin Kork ja Helgur Rosenthal, maali tegi Kairo, heli Taavi Suisalu, valguse Karl Marken, lava Tanel Russ koos Epp Peedumäe, Tuuli Raadiku ja Ivar Pilvariga, grimmi ja kostüümi Piret Sootla, produtsent on Marie Kliiman. Ise olin järjekordselt dramaturgi nime all, kuigi Kadri Noormetsa tükkide puhul tähendab see midagi muud kui tavaliselt.

Oli väga lõbus, huvitav, hariv ja sõbralik prooviperiood. Esietenduse järel oli tunne, et lavastusel on elu sees, meie ühised püüdlused on vilja kandnud. Ülejäänu selgub juba näitlejate ja publiku vahelises mänguruumis.

Lavastuse kõige kiirem stseen.

Foto: Talis Taim

Lisan siia mõned tekstitükikesed - mitte tükid lavastuse tekstist, vaid selle kontekstist.

Kiri trupile augusti lõpust:

Tere,

ringi ja viisnurga (ümarlaud ja viis inimest) kohta otsides leidsin sellise nähtuse nagu Veenuse pentagramm - viieharuline kujund, mis tekib Veenuse liikumisest ümber päikese, kui seda Maa seisukohast vaadata. 5 "õielehte" tekivad 8 Maa aasta jooksul, mis võrdub peaaegu täpselt 13 Veenuse aastaga. 5, 8 ja 13 on Fibonacci arvud (5+8=13), st nende suhe on kuldlõige, looduses väga sageli esinev arvuline suhe.

Tänavu kevadel ja suve algupoole tegi Veenus just ühe neist pentagrammi silmustest (selle silmuse lõpupooles liigub ta Maalt vaadates "vastupidi" oma tavasuunale, seda nimetatakse Veenuse retrograadiks).

Kuidas see välja näeb: https://youtu.be/_aocKBYyjM0

Saab ka teistpidi "joonistada", kui keskpunktiks võtta päike: https://youtu.be/4cgQNUhtmHM

Tervitustega

Aare

* 

Märkmeid septembri keskelt.

 Mati Unt kirjutas 1975. aastal näidendi „Good-bye, baby”, mida mängiti tollases Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastatuna. See koosneb reast stseenidest, mille põhimotiiviks on lahkumine ja kaotamine. Nende hulgas on ka stseen „Näitleja kaotab pea”. Seal on kaks tegelast: Olovernes (näidendist „Juudit”) ning noor, äsja lavakooli lõpetanud näitleja. Näitleja peab hakkama Olovernest näitlema, Olovernes õpetab teda. Nad harjutavad pisut teksti (näitleja Olovernese rollis ja Olovernes markeerib Juuditit), seejärel asutab Olovernes minekule, öeldes näitlejale, et kui tekst saab otsa, tuleb ise edasi improviseerida („Kes rolli tunneb, sellele on konkreetsed osasisesed ülesanded kerged”). Olovernes lahkubki ja näitleja asub rolli sisse elama. Stseen lõpeb.

Huvitav on see, et stseeni pealkiri on „Näitleja kaotab pea”, aga tegelikult seda ei juhtu – näitleja on küll pisut segaduses, aga näib, et ta saab hakkama, ta omandab rolli. Kuid ta kaotab pea palju otsesemas (ja ühtlasi palju tinglikumas) mõttes, sest Olovernes jääbki ju „Juuditi” näidendis peast ilma – Juudit raiub tal pea maha. See jääb Undi stseenist väljapoole, aga on stseeni tuum: Olovernes lahkub, et lasta tulevikus enda asemel hukkuda temaks kehastunud näitlejal. Muidugi võib ka öelda, et kui näitleja oma rolli liiga tõsiselt sisse elab, siis ta kaotabki pea (kindlasti mängib siin kaasa teatava peakaotusega lõppenud Tartu teatriuuendus, mida Unt kujutas „Via regias”, mis ilmus tolsamal 1975. aastal).

Kui näitleja improviseerib (mida Olovernes näitlejalt ootab), võib ta pea kaotada – ja kas see on siis näitleja enda või tema rolli peakaotus?

Siin lavastuses on tegelased ja rollid peidetud. Siin on peakaotus eelduseks – segadusse mitte ei sattuta, vaid sellest alustatakse, ja mängu eesmärk on jõuda selgusele, kes ise ollakse ja kes teised on. Siin mängitakse võidu peale – kes suudab oma rolli kõige kauem varjata, sellele jääb ka pea alles. Kuid ilma mänguta ei oldaks keegi – mäng saab toimuda ainult siis, kui on olemas mängijad, nii tulevased kaotajad kui tulevased võitjad; ja ta saab toimuda ainult siis, kui pole ette teada, kes osutub Oloverneseks. Kohati muutub see mäng kaasosaliste ja liitlaste otsinguks, et oma roll lõpuni välja mängida, seda samal ajal varjates mingi teise rolli taha. Mängus ollakse koos, ühises vastastikuses teadmatuses ja teada saamise pinges. Kohati muutub see ühiseks kujutlusvõime rännakuks, kus otsing muutub loomiseks – see, mis on kadunud, leitakse kujutlusvõime abil üles, mõeldakse ühiselt välja; algsest ühisest peakaotusest sünnib ühine looming, kollektiivse pea loodud. Mängu juurde kuulub ka see, et mängijast võid sa alati muutuda mänguvahendiks ja jälle mängijaks tagasi. Sa võid muutuda ka pealtvaatajaks, pealtnägijaks, aga sellenagi oled sa mängu osa.

Ja loomulikult sünnibki mäng lõplikult alles koostöös publikuga, koostöös nende peakaotuse ja tõeotsinguga. Ka nemad teevad oma panused.

*

Üks päev küsis Helgur minult, kas mul on mingi militaartaust, kas ma kuulun Kaitseliitu – sest mul oli uus seljakott, roheline, tõepoolest sõjaväest pärit. Täna sõitsin rongiga tagasi Tallinna, minu vastu istus sõjaväeriietes noormees, temalgi oli sama värvi sõjaväeseljakott. Piidlesime vastastikku teineteise seljakotte, meie pilgud kohtusid korduvalt, näis, et ta nagu püüdnuks oletada, ega ma järsku pole erariides sõjaväelane. Või ma siis kujutasin seda ette. Me asusime korraga oma seljakottide kallale, ja tõmbasime sealt korraga välja oma arvutid, peaaegu nagu peegelpildis – mina oma väiksema kompaktse läpaka, tema massiivse, minu omast pea kaks korda suurema, ulmelise must-punase hiirega. Kas on ta eraelus suur arvutimängur või on ta mingis infotehnoloogilises sõjaväeteenistuses? Aga mis kõige üllatavam – tal on rinnasilt nimega, ja tema nimi on See. Ta on See. Kui ma istuks oma vastaspingil, kas See oleks mina? Kas ma oleksin See? See raputab sõrmi lõdvestades oma käsi ja asub süvenenult midagi klõbistama ja hiirega liigutama. Kui mul poleks seda juhuslikult kodukapis leidunud seljakotti, kas See oleks tulnud minu vastu mängima? Ma olen Elroni võrgus – ega ta ei loe üle võrgu minu arvutit? Ma kirjutan seda ja meie pilgud kohtuvad.

(Mõni aeg hiljem – ei, ta on ikkagi mängur. Temaga – Sellega – liitusid kaks sõpra, kes vaatavad, mida ta seal arvutis teeb, ühel hetkel kaotab ta pea ja lööb käega oma ulmehiirt, meie pilgud kohtuvad korraks, ta on iseenda reaktsioonist ehmunud, ja ta on oma käe vastu hiirt katki löönud, nüüd pühivad nad salvrätiga verd ta käe ja hiire pealt. Minu võit.)

Kirjast trupile enne esietendust:

...

Olla dramaturg Kadri tüki juures – see on vist natuke sarnane ülesanne, nagu näitlejatelgi improviseerides, kus tuleb lihtsalt olla valmis jälgima, andma oma impulsse ja sisendeid, peegeldama, pidama silmas üldist kompositsioonilist dünaamikat; mingit tavalist dramaturgitegevust – näitlejate esitatava teksti kirjutamist – mul ju teha pole tulnud. „Kirjutada” on tulnud osalemise kaudu. „Kirjutamine” on selle tüki puhul eelkõige tähelepanelik „lugemine”. Ja mingis mõttes kehtib see ilmselt ka lavalolijate kohta – esitamise asemel on fookus üksteise reaalajas lugemisel, kas siis pärikarva, et ehitada ühiselt üles mingi kujutlusruum (nagu etenduse algupoole) või juba mitmekorruseliselt, korraga nii kahtlustades kui ühist mänguruumi alal hoides (nagu etenduse lõpupoole).

Proovide algusjärgus nonde ühistegevuste ja fantaseerimiste käigus jõudis asi sageli tasakaaluotsimiste ja balansseerimiste juurde, asju püüti panna seisu, kus nad võiksid kohe ümber kukkuda, aga ometi ei kukkunud – ju siis oli kõigil alateadlikult tunne, et see tasakaal tuleb kuidagi leida, kõik tulid eri suundadest, Kadri n-ö ebakonventsiaalse teatri poolelt, Ekke ja Martin olid oma senisest turvalisest lavakakambast väljas, Maarja ja Helgur juba kogenud näitlejatena kompasid, „mis asja me siin õigupoolest ajame?”, ja siis püüti kuidagi leida ühispind, kus kõik seisaksid võrdselt, nii et keegi ei kaaluks teisi liiga üles. Ja see tasakaal kujuneski välja, erinevatel tasanditel. Tollest balansiotsingust jõudsime lõpuks stseenini, kus julgetakse pöördlavale täishoog sisse joosta. Mu meelest see arengudünaamika on lavastuses endas ka sees näha, mingi selline võnkumine tasakaaluotsingust julguseni teisi kõigutada ja kõigutatud olla. Kui see julgus publikuni jõuab, on mu meelest juba väga palju õnnestunud.

Muuseas, see laulustseen omandab veel ühe tähenduse, mida me sinna teadlikult pole sisse pannud – see on nagu vastuvõturituaal: Maarja ja Helgur markeerivad põgusalt oma mineviku selles teatris ja siis on "noored" üleval tähelepanu keskpunktis ja "vanad" võimaldavad neil esil olla ja lükkavad hoo sisse. Mingi selline sümboolsus selles stseenis on, Ekke ja Martini initsiatsioon siia teatrisse.

Kui ma olen püüdnud enda jaoks fikseerida selle tüki iva, siis pikka aega arvasin ma, et selleks on tõe otsimise pinge selle eri kujudes, selle pinge näitamine. Mida aeg edasi, seda rohkem arvan ma, et „Ümarlaua” tegelik teema – nii proovi- ja etendamisprotsessi käigus hoidva põhimõttena kui ka lavastuse „sõnumina” (ebatäpne sõna, praegu paremat ei leia) vaatajate jaoks – on usaldus. Kuidas usaldada ennast, oma mälu, tähelepanelikkust, julgust, vabadust, kuidas usaldada teisi, kuidas olla ise usaldusväärne teiste jaoks. Mäng on lihtsalt vorm, kuidas neid küsimusi tegutsemise kaudu küsida. Stseenide elusus ei sõltu sellest, kas me teame midagi (tõde; seda, mida peab tegema; kuidas me vaatajale paistame), vaid sellest, kas me usaldame ennast ja teisi – ja publikut. Isegi see viimane stseen, mis pealispinnal on ju paks vastastikune kahtlustamine – see saab elusana toimida ainult siis, kui me seal pealispinna all usaldame üksteise mängukirge. Me loome ruumi, kus usaldus on võimalik – me ei etenda seda, me lihtsalt näitame seda, laseme sel nähtaval olla. Olla selles ruumis üheskoos kohal – see ongi selle tüki võti. Kui see publikuni jõuab, oleme põhilises õnnestunud.

...

 

Kadri Noormetsa "Mobiilsed definitsioonid"

On olnud rõõm kaasa teha Kadri Noormetsa lavastuse "Mobiilsed definitsioonid" ettevalmistamises Tartu Uues Teatris. Loomingulises kambas olid peale Kadri veel näitleja Ivo Reinok, helikunstnik Andres Lõo (kellel on lavastuses ka oma etteaste) ja valguskunstnik Karl Marken, kes samuti osaleb korraks lavalises tegevuses - aga tegevuses on ka kogu publik, kellest sõltub iga etenduse kujunemises päris palju. Olen kavalehel kirjas kui "dramaturgiline abi", tegelikkuses tähendas see lihtsalt osalemist kambaviisilistes aruteludes ja nuputamistes. Minu rõõmuks kõlab lavastuses lõik Gombrowiczi "Laulatusest", mille lavastus Mati Undilt 19 aastat tagasi on üks mu suurimaid teatrielamusi üldse - aga "Mobiilsete definitsioonide" seisukohalt on see Henryku monoloog lihtsalt toormaterjal, mitte eriliselt tähenduslik seos. Tähendused ja seosed sünnivad iga vaataja peas, talle on selleks antud ruum ja tegevuslik raamistik. Mingit pidi on see lavastus publiku vabastamine tema kinnisdefinitsioonist - aga see on vaid üks vektor kogu selles aktsioonis.

Kadri evakueerib diivani, Ivo jookseb Tallinna poole.

Foto: Talis Taim

Minisõnastik, mis paar päeva enne esikat mu peas tekkis:

Ah! – tähenduse kontsentraat

Diivan – sõna, mis on pärit pärsia keelest ja jõudis Euroopa keeltesse araabia ja türgi keele kaudu; sõna tähendusmuutus: kirjutistekogu > arveraamat > ametkond > nõupidamisruum > pikk polstriga iste. Võib lugeda pärsia luulekogumikku sohval külitades, st lugeda diivanil diivanit. Sõna „sohva“ pärineb ka türgi keelest (suffah), tähendus on püsinud üsna sama.

Ikkagist – Kadri tunnussõna, selle järgi võib ta pimesi ära tunda

Ilu – ma ei usu oma silmi!

Jumal – inimese ja kassi vaheaste

Kass – mobiilsuse, plastilisuse, elastsuse, voolavuse elus komplekt

Kind of – Lõo tunnusväljend

Komplekt – põiming, üksikute asjade vastastikmõjusse asetatus

Küpsis – diivani, teleka ja inimese komplekti energeetiline põimija

Maal – käeline pilk

Mina – positsioon, mis võimaldab küsida „mida?“; mis nõuab silmitsi teistega „defineeri mind!“, et seejärel neid definitsioone rikkuda

Mobiilsus – taskupärasus

Mööbel – see, mida saab liigutada, ladina mobilis

Nipukad – spetsiifilise heliefekti tekitamise vahend; kasutatakse ka erinevate asjade komplekti sidumiseks (juhtmed-kaablid, mässajate käed)

Palk – ehitusmaterjal

Perenaine – kassi assistent

Publik – komplekt minasid

Uksekell – seadeldis, mis annab teada, et kohe muutub kodu definitsioon

Valgus – ehitusmaterjal

Viljandi – linn, kust ollakse pärit, aga kuhu ei jääda (Kadri, Ivo, Aare)