Suur osa raamatu tekstidest on ka eesti keeles kättesaadavad Merilai artiklikogumikest "Õnne tähendus", "Vokimeister" (mõlemad 2011) ja "Tõstan titsi taade" (2022), sellesse raamatusse on koondatud olulisemad teemad: esimeses osas kolm teksti, kus kõneldakse kirjanduse uurimise "ühendväljateooriast", poeetika ja geneetika ühisobjektist ning pisut metafüüsilisem heideggeriaanlikult põhjalt lähtuv ja sellega polemiseeriv arutelu tehnikaajastu inimese enesepoieesist; teises osas on neli teksti, mis selgitavad pragmapoeetika olemust; kolmandas osas rida üksikautorite käsitlusi (Tammsaare, Kreutzwald, Kaplinski, Rummo, Laaban, Ehin, Vilde - Sophoklese, Hardy ja Dickensi taustal, Viivi Luik, Ene Mihkelson, Kristjan Jaak Peterson).
Ma lisan siia ühe oma 20 aastat tagasi kirjutatud teksti, arvustuse Merilai "Pragmapoeetikale", mis ilmus Keeles ja Kirjanduses 2004, nr 4. Veidi ehk nooruslikult edev, aga põhimõtteliselt olen ma sellega tänini nõus. Selle arvustuse lõpus viitan Merilai kahe konteksti teooria edasiarendusvõimalustele, ja ma olen ise seda edasi arendanud oma käsitluses "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" (vt siit). Praegu Merilai tekste üle lugedes näen, et minu edasiarendus on eemale liikunud algupärasest pragmapoeetilisest rangusest ja ilmselt vajab veel läbimõtlemist, kuid üldises wittgensteinlikus keelekäsituses juurduvad meie mõlema lähenemisviisid. Igal juhul on Merilai pragmapoeetika minu mõtlemist poeetilise ja fiktsionaalse keelekasutuse üle olulisel määral mõjutanud.
*
PIIRJOONI PRAGMAPOEETIKA EELDUSTEST, HEURISTILISUSEST JA TULETISTEST
Arne Merilai. Pragmapoeetika. Kahe konteksti teooria. Tartu Ülikool, Teatriteaduse
ja kirjandusteooria õppetool. Studia litterana estonica 6. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,
2003. 238 lk.
Arne Merilai "Pragmapoeetika" ambitsiooniks on käibesse tuua üks omaette range metodoloogiline raamistik, mis toetub analüütilise filosoofia keelekäsitusele ning kõnetegude teooriale ning mis on nende kirjandus spetsiifiline edasiarendus. Selle käibeleminek ei sõltu enam ainuüksi Merilaist, kuid eeldused selleks on "Pragmapoeetikaga" loodud. Ja kui Tiit Hennoste oma ülevaates eesti kirjandusteadusest mainib algupäraste kirjandusteoreetiliste kontseptsioonidena enda ning Jaan Unduski mudeleid1, siis ka Merilai kirjanduse analüüsimise meetodeid võib pidada algupäraseks. Algupärane on siin eelkõige juba valmis olevate lähenemisviiside modifitseerimine kirjanduse
käsitlemiseks, mõned momendid (nt kahe konteksti teooria) on täielikult Merilai-poolsed täiendused. Tegu on lähenemisega, millel on mõneti ühisjooni Hennoste enda käsitlusviisiga: lähtutakse keele kasutamise uurimise mudeleist ning seekaudu toimub liikumine filoloogilise
haardega keelekeskse kirjandusteaduse poole, teatav ranguse ja objekti klassifitseeritavuse ning jaheda liigendatavuse taotlus. Samas on neis ka piisavalt erinevusi, et võiks Merilai projektist rääkida kui omaette metodoloogilisest suunast. Erinevus tuleneb muidugi Hennoste ja Merilai poolt aluseks võetud keelekäsituste erinevusest: Hennostel sotsiolingvistika, mis seob lausungi konkreetse situatsiooniga ja tingib alati ka teatava sotsioloogilise mündi kirjanduse käsitlemisel, Merilail keeleanalüütiline traditsioon, mis seob lausungi küll teatava kõneolukorraga, kuid teeb seda ikkagi
abstraktsel tasandil. Fookus pole siin kõneolukorral kui sellisel, vaid sellest kõneolukorrast abstraheeritud keelelisel tegevusel, teatavatel ideaalsetel lausungitel, oluline on lausungi taandatavus teatavatele loogiliselt esitatavatele mudelitele. Mõlemad lähenemised on ülekanded
kõne analüüsist kirjanduse analüüsi, erinevus on selles, kuidas kumbki teooria inimkõnet piiritleb. Hennoste lähenemise tagamõtet võiks sõnastada kui püüdu teha kirjandusteadusest sotsiaalteadus, ülekanne kõne analüüsist kirjanduse analüüsile põhineb sellel, et kirjandustekstid toimivad teatava sotsiaalse võrgustiku keelelise looja ja ülalhoidjana, nagu ka sotsiolingvistiliselt vaadeldud inimkõne hoiab toimimas teatavaid sotsiaalseid võrgustikke. Merilai lähenemise tagamõte, nagu ta ise on lausunud, on teha kirjandusteadusest n-ö F-teadus2, ülekanne kõne analüüsist kirjanduse analüüsile põhineb sellel, et kirjandustekste on hõlbus vaadelda teatavate abstraheeritud (kuna nad on kirjalikud) lausungite kogumitena, nagu ka analüütilise filosoofia traditsioonis vaadeldud lausungid on tegelikult teatavad loogilised "puhtad" abstraktsioonid.
Kirjandusteaduse teaduslikkus on muidugi omaette probleem. Võib-olla on kirjanduse uurimise F-teaduslikkuse saavutamise põhiliseks argumendiks, nagu mõnel pool on kõneldud, väline institutsiooniprobleem (kindlat sorti teadus kui institutsioon, millesse tänapäeva ühiskond investeerib meelsamini kui teisevormilisse teadmisse). Igal juhul jääb alles küsimus sellest, millised võiksid olla need rangekujulised mustrid, mille järgimine teeks kirjandusteadusest teaduse — kas kirjandusel on selliseid sisemisi rangeid struktuure, millele võiks kirjandusteadus teadusena üles ehituda, kui on, kas need on kirjanduse olemuse seisukohalt määravad, kui pole, siis millised muud mustrid oleksid kirjanduse olemuse suhtes adekvaatseimad (kas loogiline arvutus on? kas sotsiaalse toimimise struktuurid on? kas psühhoanalüüs on? kas ajalugu on? jne). Jääb vastamata küsimuseks, et kuigi kõik need erinevad teoreetilist järjepidevust võimaldavad metodoloogiad võivad toimida heuristiliselt, siis mida nad lõppkokkuvõttes esile toovad ja kinnitavad: kas keeleanalüütiline lähenemine toob esile kirjanduse loomust või ikka aina loogilise analüütika enda loomust (sama võib küsida sotsioloogilise, psühhoanalüütilise, feministliku, ökokriitilise, dekonstruktiivse jne lähenemise kohta - kas sellised kindlasse mõistestikku ja meetoditesse fokuseeritud lähenemisviisid kirjeldavad eelkõige kirjandust või iseenda heuristilist võimekust). Ja muidugi võib siit jõuda äärmusliku küsimuseni - miks üldse "kirjandusteadus" peab olema teadus; kas kirjandusest mõtlemisele tekib mingi lisaväärtus, kui näiteks F-teadlane on võimeline kirjandusteadlase järeldusi hõlpsasti järele kontrollima? Ei tea; ja selline küsimus lõhnab kirjanduse hüpostaseerimise järele. Siin ongi konks - kui kirjandusel ehk polegi mingit iseseisvat loomust, siis tekib veel teravamalt küsimus, miks peaks kirjandusel omaette teadus olema, otsekui oleks ta midagi võrdväärset mateeria (mida uurib füüsika) või elu (mida uurib bioloogia) või paratamatute mõtlemise korrapäradega (mida uurib loogika). Aga ta pole seda, ta on midagi täiesti teiselaadset; füüsikaseaduse sõnastusel ei ole gravitatsiooni, bioloogiline traktaat ei hakka pungi ajama, "kirjandusteadus" aga käitub alatasa sel alatul moel - muundub kergesti selleks elusolendiks, kelle kirjeldus ta on, sest kirjandusele on iseloomulik põgeneda sellest olekust, kus ta on läbi nähtud, ja muunduda ise läbinägijaks (kirjanduslikkusele omane kummastamispüüe toimib ka kirjanduse käsitlemise suhtes). Sellisel moel hoolitseb ta selle eest, et mis tahes talle lähenemise viisid on ikka jälle heuristilised, sest nad tabavad iga kord uue objekti, arvates ise, et on leidnud uue viisi näha vana objekti. Kas sellises olukorras on võimalik matemaatiline (või vähemasti paranoiliselt loogiline) täpsus?
Jah - sel hetkel, kui ta toimib kirjanduse suhtes heuristiliselt (mis võib-olla ei anna tunnistust matemaatilise kirjanduskäsitluse püsimisvõimest, vaid kirjanduse paindlikust mimikrist, mille kaudu ta ennast paljundab - aga ma muutun juba solvavaks). See aeg on ilmselt käes, "Pragmapoeetika" on selle tunnistus. See võimaldab mul lahkuda kahtlase küsimuse juurest, kas kirjandusteaduse F-teaduslikkuse kasuks on pigem institutsioonilised või epistemoloogilised argumendid - pragmapoeetiline masin toimib, ja pragmatistlikult võttes: mis toimib, selles peitub tõde.
Eesti kirjandusteadvuses on Arne Merilai "Pragmapoeetikal" potentsiaali toimida üsna suure haardega. Merilai eesmärgiks on kirjandusteadus, mis oleks ühtses kontiinumis keele uurimisega, nii et kirjandustekstide poeetikaga tegelemisest võiks tuletada filosoofilisi taustu ka keele ja keelekasutuse uurimisele. Kirjanduskeel on keelelise käitumise n-ö piirseisund, mille kaudu tavaseisundid saavad oma äärmised seletused. Pragmapoeetiline lähenemisviis jõuab keelefilosoofilisuse kaudu ka vaimufilosoofiani (nagu Merilai lk 90 J. R. Searle'i tsitaadi kaudu näitab). Ses mõttes on Merilail kindel ja tugev tihnikust läbimurdmisele üles kutsuv paatos, mis tuleb ka tema kirjutamistoonis kohati tugeva entusiasmina esile (eriti raamatu alguses, Sutropi-arvustuses ja lõpupeatükis); kõige poeetilisemalt ehk motos lk 156, kus V. Vahingu ja M. Kõivu "Faehlmanni" sõnadega hüütakse "Wachen Sie auf! [---] ...es ist Zeit!". "Keele, vaimu ja kunsti tõe olulised allikad peituvad luuleanalüüsis," lausutakse lk 172, ning seesugune ambitsioonikus mõjub veenvalt just seetõttu, et on näidatavad selged loogilised ühendusjooned poeetikast analüütilise vaimufilosoofiani (aga mitte ainult, sest nt Margit Sutropi uuringute kaudu ka fenomenoloogiani). Sellise filosoofilise perspektiivi puhul (mis pole pelgalt filosoofilise žargooni metafoorne ärakasutamine) ei saa "Pragmapoeetika" tähendust üle hinnata. Võib-olla ongi see raamat kohati pisut fragmentaarne, see pole veel lõpuni "läbikasvanud" süsteem, kuid süsteemi alused on tugevad ja ei kannata möödavaatamist. "Pragmapoeetika" varjatud sõnum on, et kirjandusega ei ole mõtet tegelda mitte seepärast, et me oleme lugemishuvilised raamatusõbrad, vaid seepärast, et seekaudu võime jõuda lähemale olulistele inimtunnetuse alustele (s.t inimeseks olemise vaimsetele alustele). Pragmapoeetilises lähenemises on ühendatud post-teooriatele omane diskursusekriitiline vaatepunkt ning positivistlik konstruktiivsus. Juba see hat-trick teeb "Pragmapoeetikast" olulise kirjandusteadusliku teose.
Järgnevalt mõnedest konkreetsematest pragmapoeetika eelduseks olevaist sõlmpunktidest, mida teooria enda sees ei tematiseerita.
Keele ja mõtte vahekord. Analüütiline traditsioon, mille raames Merilai tegutseb, võtab eelduseks, et keel ja mõtlemine on teatavas mõttes komplementaarsed: mida ei saa ütelda, seda ei saa mõtelda, keele piirid on maailma piirid. Sellele on raske (ja võib-olla ka vale) vastu vaielda, ometi toob see kaasa teatavad vältimatud järeldused, mille saab esile tuua kui mitte vaidlemiseks, siis imestamiseks, et kas tõesti lähtume oma asjadenägemisel sellistest eeldustest. See tähendab seda, et mõtlemine on alati keeleline või vähemasti mingitele keelelistele struktuuridele taandatav (üks näide sellest on Chomsky süvastruktuuride teooria, kuid on ka muid võimalusi). Teisalt, ja see on siinpuhul isegi olulisem, tähendab see seda, et keel on sellise vaate järgi alati mõttekas, mõtestatud, kusjuures see mõttekus on edastatav teatava loogilise ühemõttelise taotlusena (seda taotlust siis kõneakt püüab teoks teha). Siit omakorda tuleneb see, et kujundlikku keelekasutust vaadeldakse sellises mudelis teisesena, millenagi, mis tuletub literaalsest keelekasutusest. Literaalne keelekasutus on alge, millele kasvab peale kujundlik keelekasutus ning mille alusel saab toimuda kommunikatsioon; ta on eeldus kõigele. Selline vaateviis tundub täiesti vastuvõetav, kuid pole selge, kas ta on seda "ainult" pragmatistliku heuristiliselt toimiva tuletuskäiguna või "on asjad ka tegelikult nii", s.t kas tegu on heuristilise või ontoloogilise pildiga keelest ja mõtlemisest. Pisut meenutab see küsimine muna ja kana küsimust, aga ometi - kas on paratamatu, et keel on inimliku suhtlusvõime eeldus ja mitte vastupidi; või teisiti – kas inimlik kujunditaju (mis saab alguse - ühe hüpoteetilise variandina - nt aja tsüklilisuse poolt loodavast päevaaegade ja aastaaegade metonüümsusest üksteise suhtes) ei või olla nii keele kui ka suhtluse eelduseks, nii et literaarne keel on selle miinusvõtteline tuletis ning kommunikatsioon on inimeste kujunditaju samamustrilisuse kattuvuse tulemus. Ma annan endale aru, et väljapakutu kõlab veidralt ja kiuslikult, kuid kui küsimuse all on, et poeetika võiks olla väravaks keele kaudu vaimufilosoofiani, siis ilmselt pole see heuristika ja ontoloogia küsimus päris kõrvaline. Kuid seegi küsimus puudutab vaid analüütilise keele- ja kirjanduskäsitluse vaikivaid eeldusi ning mitte asja enda toimimise edukust.
Kuid neist analüütika algseisukohtadest tuleneb veel üks küsimus. Ülalnimetatud kahest algsest presupositsioonist on ka näha, et keele piirid=mõtlemise piirid=maailma piirid. Maailm on miski, mis on lausungite tõeväärtuse aluseks - lausungid kas vastavad maailmale või mitte. Selles on literaalse keelekasutuse esmasuse sisu. Nii kujundlik kui ka fiktsionaalne keelekasutus on teisesed, kuna nad ütlevad midagi maailma kohta kaudsel viisil, mitte osutades õigupoolest enam maailmale, vaid maailmast kõnelemise viisile. See on levinud vaateviisi kohaselt kunsti/ilukirjanduse olulisim
funktsioon - võõrapärastada, kummastada maailma keelelist kirjeldust, s.t distantseeruda keele ja maailma harjumuspärasest suhtest. Lk 104 John R. Searle'i parandades kõneleb Merilai lihtkeelekasutusest kui primaarinstitutsioonist ning ilukirjandusest kui teisest institutsioonist selle kõrval; seega on ilukirjandus institutsioon, millele on omane kummastada lihtkeelekasutuse institutsiooni. See on väga lihtne ja hõlbus liigitus - on erinevad keelekasutused, millel on oma kindlad funktsioonid ning kindel toime üksteise suhtes. Kuid võib tekkida küsimus - mis on see, mille suhtes ilukirjanduse keel kummastav on; kas ikka tavakeelekasutuse suhtes? See eeldaks, et
mõlemad keelekasutuslikud institutsioonid on mingis mõttes püsivad. Teatud nurga alt vaadates aga tundub, et tegelikult on ilukirjanduse keelekasutuse loomuses kummastada mitte tavakeele praktikat, vaid kunati kummastada kunstilise keele enda senist praktikat. Kunstile on loomuomane väljuda teda kui institutsiooni kinnistavatest mustritest, sest muidu kaoks tema võime olla epistemoloogiliselt värske. Asi, millele ma praegu vastata ei oska, on, kas selline kontseptsioon kirjanduskeelest ei tähenda, et peaksime kirjandusliku keele spetsiifilist kõnepunkti otsima tavakeelest eraldi seisvast keelemängust. Kas kunstilise keele "erilisus" tuleneb suhtest literaalse maailmakirjeldusega või järk-järgult automatiseeruvate kujundlikkuse laadidega, mis uue kummastusviisi tekkides sisenevad literaalsuse sfääri? Kui nii, siis kas sel juhul poleks tegu tavakeelest eraldi seisva keelemänguga, mis töötleb ümber iseenda reegleid? Küsimused võivad näida n-ö pliiatsist välja imetud, kuid põhimõtteliselt küsivad nad seda, et kui poeetika on värav keele ja seekaudu mõtlemise juurde, siis mis tuletub millest?
Kui mitte muud, siis on eelnevaga põgusalt visandatud analüütilise pragmapoeetika alus- ja eelhoiakud. Nende omaksvõtust või tagasilükkamisest ei sõltu Merilai pragmapoeetika enda n-ö tõeväärtus selle ülesande piires, mille ta endale seab; aga ülesanne on seatud avaralt ja palju võimaldavalt. Selle kõrval, et see on võimalus muuta kirjandusteadus teaduseks selle ranges tähenduses, on sama oluline või ehk olulisemgi, et ta annab soliidse põhja kirjandusteaduse tihti likviidseks osutuvale pretensioonile olla mingis mõttes filosoofiline.
Olulisem ses mõttes, et kirjanduse uurimine ei saa jääda pelgaks analüüsiks, tema objekt sunnib paratamatult peale tõlgendamise ja sünteesi, ning selles plaanis on pragmapoeetiline lähenemine tõlgendusele eelnev metodoloogiline võttestik, mille kaudu saadud tulemustele rajanev tekstitõlgendus võib pretendeerida filosoofilisele tõsiseltvõetavusele. Tegelik pragmapoeetiline kirjandusteadus peab alles tekkima erinevate rakenduste käigus, tema poolt pakutava arsenali peab hakkama läbi proovima. "Pragmapoeetika" on ju alles sissejuhatus.
Merilai on loomulikult ise näidanud oma käsitlustes võimalusi, millist interpretatsiooni pragmapoeetiline vaim võimaldab. Siin tuleb mängu see, et igal teoorial on oma lemmikobjektid, mis teda kõige paremini kinnistada ja näidistada võimaldavad. Näiteks Artur Alliksaar, kelle luule on sobilik just seetõttu, et selle kummastamispunkt (analoogia kõnepunkti mõistega) on just seesugune literaalsus, nagu analüütiline pragmapoeetika seda eeldab. Ka näiteks Madis Kõiv on sobilik (vt nt Merilai arvustust M. Kõivu "Aknale": "Lingvistiline kriitika", Vikerkaar 1997, nr 7/8, lk 175-180), sest tema keeletajus on ühe komponendina sees analüütiline läbinägevus, mis haakub hõlpsasti vastava metoodikaga. M. Kõivus on muidugi palju muudki, nii et võib-olla on M. Kõivu tekstid just peenim proovikivi põhjalikumaks pragmapoeetiliste rakenduste järeleproovimiseks. Võib muidugi juhtuda, et pragmapoeetika ei leia väga agarat otsest rakendamist, sest minu mulje järgi ei hakata kirjandusega tegelema sellepärast, et tahetakse kirjanduse keelt täpselt formaliseerida. Samas tahaks järgijate leidumist väga loota, sest pragmapoeetilises lähenemises on suur annus tervistavat rangust. Kindlasti on pragmapoeetika eriti väärtuslik seal, kus on vaja näidata kirjandust inimtunnetuse ja keele eneseavastamise heuristikana; see on üks paremaid viise eriti tekstilähedaseks kummastamisvõtete avamiseks, sest eespool räägitust hoolimata, kuidas ka poleks kujundliku ja literaalse keele tegeliku suhtega, on üks oluline ja püsiv kirjanduse kummastavuse koostisosa selles, et ta kummastab keelt, mida me oleme harjunud kõnelema, kirja fikseerituse ja hääletuse kaudu. Kirjanduslike lausungite mõõtmine kõneldud keele reeglite järgi eksplitseerib seda ju väga hästi.
Tegelikult on selles suulise ja kirjaliku vastanduses üks võimalik edasiarendus pragmapoeetikale, õigemini üks võimalik osateooria sellest. Kõnetegude teooria, lähtudes analüütilisest keelefilosoofiast, vaatleb tegelikult kõneldava keele asemel teatavat abstraktsiooni kõnetegudest. Selles teoorias pole põhimõttelist vahet, kas tegu on kõneldud või kirjutatud keelega, mis teeb ka võimalikuks rakendada kõnetegude teooriat kirjandusele. Tegelikult see ülekanne nii endastmõistetav ei ole, teatav metafoorsuse aste on siin siiski olemas. Luuletuses või jutustuses kasutatavad kõneaktid on mingis olulises mõttes siiski erinevad sellest, kui neidsamu lausungeid sooritaks keegi konkreetses kõneolukorras. Kui see nii poleks, siis võiks ka etenduse analüüsiks piisata draamateksti repliikide vaatlusest. Üks lisaaste võikski olla n-ö filter, mis käsitleks kirjaliku kõneakti eripära, kusjuures eristades veel lihtsalt kirjalikku kõnetegu (nt dokumente) kirjanduslikust kirjalikust kõneteost, mis on ühtaegu isiklik ning umbisikuline, erinedes nii kõneldud keelest kui nt umbisikulistest tüüpkõneaktidest, millega pank teatab kõigile oma võlgnikele, et nad on püüdnud leida paindlikke lahendusi. Selline filterteooria eemalduks muidugi pisut algsest analüütilisest vaimust, kuna temas sisalduks teatav kirjanduse (võib-olla olematu) autonoomse olemuse idee; samas viiks ta üldise pragmaatilise kirjandusteaduse pisut rohkem vastavusse intuitsiooniga, mis on kirjandusega tegelejad pannud just kirjandusega (aga mitte nt reklaamiga) tegelema.
Teine väga produktiivne Merilai pakutav mudel on nn kahe konteksti teooria, mis lubab väga lihtsalt ja samas täpselt käsitleda tekstide fiktsionaalset struktuuri. Mudel ise võimaldab hõlpsaid edasiarendusi, näiteks liikudes pelgalt teksti fiktsionaalsete ja reaalsete lausungite eristamiselt ühe autorisignatuuri alla koonduvate tekstuaalsete subjektide eristamisele. Kontekste võib konstrueerida rohkemgi kui kaks: siinne tekst pole küll fiktsionaalne, ometi on siinkõneleja selles tekstis "fiktsionaalsem" kui näiteks oma eilse päeva juhtumustest kirjutades jne. Selle mudeli puhul on võimalikud ülekanded, mis on pragmapoeetika esialgsetele ülekannetele vastassuunalised – kui kirjandusliku deiksise ja poeetiliste kõnetegude teooriad on üldise kõnetegevuse analüüsi ülekanne kirjanduslikule tekstile, siis kahe konteksti kontseptsioon võimaldab seni kirjanduse käsitluses kasutatud fiktsionaalsusteooriat kasutada üldisemas diskursuseanalüüsis, näidata, kuidas erinevate "fiktsionaalsuskontekstide" süsteem toimib ka reaalses keelelissotsiaalses sfääris (et see võimaldab ka huvitavaid ühendusi nt lacanliku subjektiteooriaga, on juba peenem mäng), küsida, millal me usume päriselt, millal mängult, millal mängult päriselt, millal mängult mängult jne. Eriti hea on see kirjandusega kaasnevate autorimüütide vaatlusel tavabiografismi asemel, on võimalik eristada stiilikihistusi ühe signatuuri eri kõnetegudes ning jälgida, millise kihistuse intentsiooniks on väljendada siirust, millisega lugejat segadusse ajada jne. Kirjanduse keelelis-diskursiivse analüüsi võimalusi tuleneb pragmapoeetilistest võtetest küllaga.
Kuigi siinne kirjutis võib tunduda poleemiline, ta tegelikult seda pole. Püüdsin välja tuua mõned Arne Merilai pragmapoeetika presupositsioonid ja võimalikud tuletised, servad, mille vastu ta põrkub, kuid mis teda ei lõhu; püüdsin kujutada konteksti, millesse "Pragmapoeetika" kui kõnetegu satub ja millised on tema konnotatsioonid. Tegemist on olulise raamatuga eesti kirjandusteaduses, mõnes mõttes kindlasti tugeva manifestiga, millel kirglikkusele lisaks ka tihke tuum.
1 T. H e n n o s t e , Kuidas me uurime kirjandust? - T. H e n n o s t e , Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, [2003], lk 126.
2 A. M e r i l a i , Kirändüstiidüisist ehk kuidas teha kirjandusteadusest F-teadus. - Tiidus ja tõdõ. Märgütüisi. Arutlusi teadusest ja tõest. Võro Instituudi Toimetiseq 5. Toim. J. Kangilaski ja E. Kasak. Võro: Võro Instituut', 1998, lk 38-47. F-teadus on teadusfilosoof Rein Vihalemma käibele toodud mõiste (ingliskeelse vastega φ-science): "...f-teadusena mõistetud teadus tähendab üsna spetsiifilist maailmanägemise viisi, nimelt maailma nägemist universaalsetele seadustele allumise aspektist." (R. V i h a l e m m, Teadus laiemas ja kitsamas mõttes. - Tiidüs ja tõdõ, lk 20). F-teaduse sünonüümiks on "(idealiseeritud) füüsikasarnane teadus" ning sellele on omane toetumine matemaatilistele ja/või loogilistele meetoditele, mille abil saavutatakse rangelt tõestatavad ja kontrollitavad ning universaalselt (s.t uurija isikust ning kõikvõimalikest uurimistingimustest sõltumatult) kehtivad väited.