Kaks arutlust eksistentsiaalse ja kultuurilise enesepoiesise teemal

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on välja andnud artiklikogumiku "Autogenees ja ülekanne.Moodsa kultuuri kujunemine Eestis", mis on UTKK eelmise sihtfinantseeritava teema kokkuvõtteraamat. Minu poolt on seal kaks artiklit, "Minakirjutusest" ja "Teese poieetlisest metonüümsuspõhimõttest". Lisasin neile siduva eessõna. (Sama materjali põhjalikumat lahtikirjutust võib lugeda siit).

EESSÕNA

Järgnevad kaks artiklit kuuluvad mõtteliselt suuremasse tervikusse, püüdes erinevatelt suundadelt lähenedes valgustada fiktsionaalse/figuraalse tekstiloome osa eneseidentiteedi konstrueerimisel ja ümbertöötamisel. Olen antud juhul siiski loobunud varasemate artiklite ühendamisest ühtseks tekstiks, esiteks seetõttu, et pole tahtnud lõhkuda nende sisemisi mõttearendusi ja põhjenduskäike (mis sisaldavad peale siinse ühisterviku ka teisi sihte), teiseks seepärast, et toda mainitud mõttelist tervikut ei saaks vaid nende kahe teksti põhjal täielikult kaardistada, vaid kaasata tuleks veel mitut teksti. Seepärast piirdun siinkohal visandiga, kus püüan põhjendada, miks alljärgnevad artiklid kokku kuuluvad.

Artiklis "Minakirjutusest" on käsitletakse eristust identiteedi ja ipseiteedi vahel - identiteet on samasus teatavate rollide ja kontekstidega, ipseiteet aga on enesesamasus, mis säilib ka rolli- ja kontekstisamasuste täieliku ümbervahetumise puhul. Seega on ipseiteet too aluspõhi, millel saab toimuda enesemääratluste ja identifikatsioonide konstrueerimine ja ümberkujundamine, st eneseloome ehk autopoiesis. Ipseiteet ei paku indiviidile mingit temaatilist "sisu", vaid eneseks-oleku pidevuse taju, mis võimaldab ennast üha muuta ja ümber defineerida, ilma et isedus kaotsi läheks. Eneseloomeline minakirjutus on orienteeritud just ipseiteedi tabamisele, et selle kaudu olla võimeline oma identiteeti mõtestama ja ümber mõtestama; poiesisele aset pakkuv ipseiteet on alati tulevikku suunatud, erinevalt identiteetidest, mis seisnevad pigem juba paika pandud samasuse säilitamises.

Kui tõsta see ipseiteedi ja identiteedi dünaamika teises artiklis "Teese poieetilisest metonüümsuspõhimõttest" välja joonistatud poiesise toimimise mehhanismidega kohakuti, tekib küsimus, kuidas see suhestub fiktsionaalsete/figuraalsete ning reaalsete keelemängude vahelise metonüümsuspõhimõttega. Lisaks tuleks siin teostada tehe, kus individuaalne autopoiesis kantakse üle kollektiivsesse (st sotsiaalsesse, kultuurilisse, poliitilisse) sfääri - see on lihtne tehe, mis ei vaja pikemat seletust, kollektiivse identiteedi loome käib individuaalse/eksistentsiaalsega sarnaste mehhanismide järgi (kuigi loomulikult teatav metafoorsus selles tehtes on paratamatu). Siin on poiesist kirjeldatud teatava metonüümse suhtena "kitsama" ja "laiema" konteksti vahel, kusjuures kitsamas kontekstis toimuvad keelemängud on laiema kontekstiga võrreldes alati piiratud tõeväärtusega, st on laiemaga võrreldes mingis mõttes "mängult". Kitsama konteksti keelemängud toimivad teatava laborina, võimalikkuste läbimängimise laborina, mille aktualiseerumine tegelikkuse keelemängudena toimub metonüümsuspõhimõtte. Selle põhimõtte rikkumine tekitab olukordi, kus võimalikkuste väli on tegelikkusega segi aetud ning kehtestatud identiteedid muutuvad liiga jäigaks - eneseloome muutub võimatuks, sest identiteet lämmatab ipseiteedi. Siinkohal tekib küsimus, kuidas identiteedi ja ipseiteedi dünaamika paigutub metonüümsusprintsiibil töötavasse mitme konteksti mudelisse. Põhimõtteliselt on ipseiteet see, mis metonüümsusprintsiibi alal hoida võimaldab - ipseiteedi poolt pakutav pidevus võimaldab indiviidil või kollektiivil oma identiteedist distantseeruda, tõsta seda moodustavad keelemängud üle "metonüümsusläve" kitsamasse konteksti (kus neid järele proovitakse ja ümber kujundatakse) ning sealt laiemasse konteksti tagasi (või, nagu teise artikli kokkuvõtvas osas mõista antakse, võib tulemuseks olla ka see, et senist laia konteksti hakatakse tajuma kitsana ning astutakse sellest veel laiemasse, millelt eelmine identiteet näib teatava fiktsiooni või mänguna). Metonüümsusprintsiibi käigus hoidmine eeldab seega orientatsiooni ipseiteedile - ipseiteet annab tugipunkti, millele toetudes on võimalik oma identiteedist distantseeruda, et seda küsitleda ja modifitseerida, ning ühtlasi toda küsitlemist ja modifitseerimist lahus hoida tegelikkuses toimimiseks vaja minevast identiteedimustrist endast. Nõnda asub ipseiteet mitme konteksti skeemides kontekstide vahelisel piiril, olles teatav valvur, et enesepoiesis, mis saab teoks kontekstide vaheliste piiride ületamisel, läbiks alati metonüümsusprintsiibi filtri.

Sellest ideestikust (kuigi pisut teisi mõisteid kasutades) lähtuvad ka mõned mu varasemad artiklid, mis peaks kuuluma tollesse mõttelisse tervikusse. Nõnda on artiklis "Tekst kohandamiste vahel" (Kirjandusmuuseumi kogumikus "Kohanevad tekstid", 2005, lk 135-154) püütud Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" näitel kirjeldada minakirjutuslikku suundumust liikuda identiteetide vahelisele piirile, et esile tuua erinevate enesedefineeringute fiktsioonilist loomust (ehk siis kuuluvust kitsasse konteksti). Sama mehhanismi toimimist olen kollektiivse enesemääratluse puhul püüdnud kirjeldada Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teooria ning Rein Veidemanni "eksistentsiaalse Eesti" kontseptuaalseid troope analüüsides (""Sa oled mul teine": teisesusest Eesti kultuuri eneseanalüüsis", ilmunud UTKK kogumikus "Rahvuskultuur ja tema teised", 2008, lk 67-02; "Olemasolu-Eesti: eksistentsiaalse Eesti kontseptsioonist", Looming 2011, nr 6, lk 843-855). Mõlema kultuurilise identiteedi kontseptualiseeringu juhul võib täheldada nii kohatist eksimist metonüümsusprintsiibi vastu (kui kaldutakse essentsialismi) kui ka siiski säilivat ipseiteedi-taju, mis hoiab need indentiteedikonstruktsioonid avatuna, nii et nende teatav sisemine ebakoherentsus on paradoksaalsel moel tunnistuseks, et neis tekstides on õnnestunud fikseerida teatav kollektiivse iseduse figuur. Eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme seob ühte artikkel "Mälu kui pagulus" (Looming 2008, nr 10, lk 1546-1554), milles vaadeldakse, kuidas Tõnu Õnnepalu teostes on samade mustrite alusel välja joonistatud isiklikud ning kultuurilised identiteetide murdumispunktid, milles ilmneb nende identiteetide muutuvus ning lahtisus võrreldes ipseiteediga, mis on kirjeldatav teatava üha naasva tühjuse või eimiskina. Kuid mis ehk veelgi olulisem, mustrisarnasuse kõrval on eksistentsiaalse ja kultuurilise mõõtme vahel omakorda teatav metonüümsusprintsiip, mis teeb kultuurilisest identiteedi-ipseiteedi dünaamikast kitsama konteksti, milles on võimalik läbi mängida mudeleid, mis toimivad laiemas, eksistentsiaalses kontekstis. Nõnda võib rääkida teatavast topeltefektist - ühest küljest toimivad samasugused mehhanismid ja printsiibid nii eksistentsiaalse kui ka kultuurilise autopoiesise puhul, teisalt aga toimib kultuuriline mõõde alati teatava kitsama kontekstina, milles konstrueeritakse ja modifitseeritakse keelemänge, mis toimivad isiklikku mõõtmesse üle kantuna individuatsiooni teostavate keelemängudena eksistentsiaalse reaalsuse laias kontekstis.