Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamatul "Tõlkija hääl" on ilmunud VI number, koostajaks Heli Allik. Järjekordselt väga huvitav ja vaimu virgutav väljaanne. Kirjutasin sinna visandliku loo sellest, kuidas Oras ja Kaalep on tõlkinud Horatiust ning Oras, Kärner ja Alver Puškinit (kes omakorda on "tõlkinud" Deržavini kaudu Horatiust) ning püüan selle najal viidata sellisele efemeersele nähtusele nagu tõlkija isiklik poeetika. Keskmeks niisiis exegi monumentum ja non omnis moriar ehk täitsa ma ei kao.
Teksti ei hakka praegu siia üles panema, koos toimetaja Katrin Hallasega sai see tüpograafiliselt keeruline tekst lõpuks kenasti fikseeritud, ei hakka seda konvertimistega uuesti rikkuma. Soovitan tungivalt see kogumik hankida ja üleni läbi lugeda, see on humanitaarintellektuaalne feast.
30/09/2018
24/09/2018
14/09/2018
Kuidas teha Kreenholmist kunstiteost. Põgus sissejuhatus "Oomeni" juurde
Konspektiivne ettekanne UTKK
konverentsil „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi” 14. septembril 2018 Narva Kolledžis
Kreenholmi
manufaktuur sai kunstilise kujutamise objektiks esmalt Eduard Vilde
romaanis „Raudsed käed”, kuid väga palju pole Kreenholmi
kirjanduses kujutatud. Võimalik (ma pole lugenud), et Kreenholm on
teemaks Adolf Rammo Joaoru-keskses lapsepõlvetriloogias „Šahh
Madan” (1970), „Hundipassiga koolipoiss” (1973) ja „Kibekäppade
küpsetustöökojas” (1974). Kreenholmis 1918. aastal loodud
punasest võitlussalgast jutustab Vladimir Beekmani „Narva kosk”
(1986), millest valmis ka Ago-Endrik Kerge samanimeline film, kus
mängivad tollased noored Vanemuise näitlejad – aga kuna film sai
valmis juba laulva revolutsiooni keskel, siis jäi ta kahe aja vahele
ja märkamatuks.
Uus periood
Kreenholmi kunstilises aktualiseerimises algas siis, kui manufaktuur
oli oma tegevust lõpetamas ja see on jätkunud nüüdseni, mil
püütakse läbi mõtestada Kreenholmi kui nähtust – see on
ajendanud mitmeid sotsiaalse tooniga kunstiprojekte. Neist võib
olulistena nimetada Marge Monko mitut kunstiteost eelmisest
kümnendivahetusest,
Narva juurtega Eleonore de Montesqiou projekti „Na grane” ja uuemast ajast isikliku perekondliku Kreenholmi-taustaga Maria
Kapajeva mullust projekti „Unistus on imeline, kuid ebaselge”,
mis jõudis ka Kreenholmi enda ruumi ümberkujundamiseni. Kuna
Kreenholmi töölistest oli viimase 70 tegevusaasta jooksul enamik
naised, on need projektid oma sotsiaalsuses paratamatult ka
feministliku vaatesihiga. Mõistagi on Kreenholmi teemaks võtnud või
seda kunstilise ruumina kasutanud ka Narva kunstiresidentuuri asukad,
samuti Eesti Kunstiakadeemia skulptuuripraktikad.
Nüüd on Kreenholmi
ruumi asunud hõivama teater. Suvel mängiti Kreenholmi tehaseõuel
„Kremli ööbikuid”, lugu Jaak Joalast. Kuigi esialgne seos on mänguline (Joala tänaval, mis on Kreenholmi
asumi telg, ei ole Jaak Joalaga muud pistmist kui juhuslikult sama
nimi), ilmselt mängis olulist rolli ka Venemaa füüsiline lähedus
– mulle tundus siiski, et kujund hakkas ka sisulises plaanis tööle:
Kreenholm ja Jaak Joala kui mõlemad minevikus äärmiselt olulist
rolli mänginud gigandid, mis/kes on nüüd mõnes mõttes maha
jäetud ja on pigem kummituslikud küsimused-müsteeriumid
minevikust, millest on raske mööda vaadata.
Nüüd tuleb kolmeks
päevaks (tegelikult ka sellele eelnevaks nädalaks) „Oomen”,
lavastus, mis põhineb Kreenholmi ruumil ja ajalool ning vene
avangardse tööstuspoeedi Aleksei Gastevi loomingul. Seda lavastust
võib iseloomustada kui ekskursiooni, sisenemaks teatavasse
üldistusse, mida Kreenholmi kompleks võiks kehastada, ning anda
sellele üldistusele Gastevi hääl. Idee on lavastajalt Jarmo Rehalt
– ja ma ei teagi, kuidaspidi tal see käis, kas tundus Kreenholm
sobivaim paik Gastevi tööutoopia esitamiseks või tundus Gastev õigeim autor
Kreenholmi kunstiliseks läbimängimiseks - sest sihiks on mõlemad.
„Oomenis”
aktualiseeritakse kõrvalefektina ka teatavaid sotsiaalkultuurilisi
nüansse (nt seda, et Vene keisririigi esimese suurstreigi
korraldajad olid eestlased ning see toimus kolm aastat pärast
esimest laulupidu, st Kreenholm kuulub ka eesti rahvuskultuuri loo
juurde), kuid see pole asja tuum. Vahetult sotsiaalse vaatepunkti
juurest (mis iseloomustab viimase kümnendi Kreenholmi-teemalisi
kunstiprojekte) pöördutakse siin pigem teatava n-ö mütoloogilise
kihistuse juurde. Küsimusteks on, mida tähendab töö, mida
tähendab tööstus ja inimene tööstuses, aga ka üldisemalt –
mida tähendab inimese masiniseerumine, mis algas ülemöödunud
sajandil suurte masinatega ning on jõudnud praeguse igaühel taskus
tiksuva isikliku juhtpuldini.
Teatri eripära on
teiste kunstidega võrreldes see, et ta nõuab vastuvõtja vahetut
ruumilist kohalolu ning võimaldab ruumi otseselt vaataja
juuresolekul kunstiliselt töödelda. Gastev – kelle looming on
loomult väga performatiivne – nõuab teatris esitatuna
spetsiifilist ruumi. Kreenholm ja Gastev kokku panduna ei saa jääda
lihtsalt psühholoogilise või sotsiaalse või psühhosotsiaalse
käsitluse materjaliks, vaid see toob paratamatult kaasa sisenemise
teatavatesse moodsa ajastu inimese arhetüüpikasse, mis pole
tervenisti diskursiivselt valla keerutatav. Seepärast ongi vaja
liikumist, ruumikogemust, valgusi, afektiivset poeesiat, füüsilist
kogemust.
„Oomen” püüab
tugineda Kreenholmi linnaku praegusele inimtühjusele, mängida lahti
selle religioosne-mütoloogiline-utoopiline potentsiaal.
„Oomen” soovib
niisiis läheneda Kreenholmile kui teatavale abstraktsele ja
tähendusi tulvil monumendile ning neid tähendusi elustada ja
kontseptualiseerida.
*
Ettekande kirjalik versioon on ilmunudajakirjas Methis nr 24, 2019.
*
Ettekande kirjalik versioon on ilmunudajakirjas Methis nr 24, 2019.
Subscribe to:
Posts (Atom)