Kuidas teha Kreenholmist kunstiteost. Põgus sissejuhatus "Oomeni" juurde

Konspektiivne ettekanne UTKK konverentsil „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi” 14. septembril 2018 Narva Kolledžis 

Kreenholmi manufaktuur sai kunstilise kujutamise objektiks esmalt Eduard Vilde romaanis „Raudsed käed”, kuid väga palju pole Kreenholmi kirjanduses kujutatud. Võimalik (ma pole lugenud), et Kreenholm on teemaks Adolf Rammo Joaoru-keskses lapsepõlvetriloogias „Šahh Madan” (1970), „Hundipassiga koolipoiss” (1973) ja „Kibekäppade küpsetustöökojas” (1974). Kreenholmis 1918. aastal loodud punasest võitlussalgast jutustab Vladimir Beekmani „Narva kosk” (1986), millest valmis ka Ago-Endrik Kerge samanimeline film, kus mängivad tollased noored Vanemuise näitlejad – aga kuna film sai valmis juba laulva revolutsiooni keskel, siis jäi ta kahe aja vahele ja märkamatuks. 

Uus periood Kreenholmi kunstilises aktualiseerimises algas siis, kui manufaktuur oli oma tegevust lõpetamas ja see on jätkunud nüüdseni, mil püütakse läbi mõtestada Kreenholmi kui nähtust – see on ajendanud mitmeid sotsiaalse tooniga kunstiprojekte. Neist võib olulistena nimetada Marge Monko mitut kunstiteost eelmisest kümnendivahetusest, Narva juurtega Eleonore de Montesqiou projekti „Na grane” ja uuemast ajast isikliku perekondliku Kreenholmi-taustaga Maria Kapajeva mullust projekti „Unistus on imeline, kuid ebaselge”, mis jõudis ka Kreenholmi enda ruumi ümberkujundamiseni. Kuna Kreenholmi töölistest oli viimase 70 tegevusaasta jooksul enamik naised, on need projektid oma sotsiaalsuses paratamatult ka feministliku vaatesihiga. Mõistagi on Kreenholmi teemaks võtnud või seda kunstilise ruumina kasutanud ka Narva kunstiresidentuuri asukad, samuti Eesti Kunstiakadeemia skulptuuripraktikad.

Nüüd on Kreenholmi ruumi asunud hõivama teater. Suvel mängiti Kreenholmi tehaseõuel „Kremli ööbikuid”, lugu Jaak Joalast. Kuigi esialgne seos on mänguline (Joala tänaval, mis on Kreenholmi asumi telg, ei ole Jaak Joalaga muud pistmist kui juhuslikult sama nimi), ilmselt mängis olulist rolli ka Venemaa füüsiline lähedus – mulle tundus siiski, et kujund hakkas ka sisulises plaanis tööle: Kreenholm ja Jaak Joala kui mõlemad minevikus äärmiselt olulist rolli mänginud gigandid, mis/kes on nüüd mõnes mõttes maha jäetud ja on pigem kummituslikud küsimused-müsteeriumid minevikust, millest on raske mööda vaadata.

Nüüd tuleb kolmeks päevaks (tegelikult ka sellele eelnevaks nädalaks) „Oomen”, lavastus, mis põhineb Kreenholmi ruumil ja ajalool ning vene avangardse tööstuspoeedi Aleksei Gastevi loomingul. Seda lavastust võib iseloomustada kui ekskursiooni, sisenemaks teatavasse üldistusse, mida Kreenholmi kompleks võiks kehastada, ning anda sellele üldistusele Gastevi hääl. Idee on lavastajalt Jarmo Rehalt – ja ma ei teagi, kuidaspidi tal see käis, kas tundus Kreenholm sobivaim paik Gastevi tööutoopia esitamiseks või tundus Gastev õigeim autor Kreenholmi kunstiliseks läbimängimiseks - sest sihiks on mõlemad.

„Oomenis” aktualiseeritakse kõrvalefektina ka teatavaid sotsiaalkultuurilisi nüansse (nt seda, et Vene keisririigi esimese suurstreigi korraldajad olid eestlased ning see toimus kolm aastat pärast esimest laulupidu, st Kreenholm kuulub ka eesti rahvuskultuuri loo juurde), kuid see pole asja tuum. Vahetult sotsiaalse vaatepunkti juurest (mis iseloomustab viimase kümnendi Kreenholmi-teemalisi kunstiprojekte) pöördutakse siin pigem teatava n-ö mütoloogilise kihistuse juurde. Küsimusteks on, mida tähendab töö, mida tähendab tööstus ja inimene tööstuses, aga ka üldisemalt – mida tähendab inimese masiniseerumine, mis algas ülemöödunud sajandil suurte masinatega ning on jõudnud praeguse igaühel taskus tiksuva isikliku juhtpuldini.

Teatri eripära on teiste kunstidega võrreldes see, et ta nõuab vastuvõtja vahetut ruumilist kohalolu ning võimaldab ruumi otseselt vaataja juuresolekul kunstiliselt töödelda. Gastev – kelle looming on loomult väga performatiivne – nõuab teatris esitatuna spetsiifilist ruumi. Kreenholm ja Gastev kokku panduna ei saa jääda lihtsalt psühholoogilise või sotsiaalse või psühhosotsiaalse käsitluse materjaliks, vaid see toob paratamatult kaasa sisenemise teatavatesse moodsa ajastu inimese arhetüüpikasse, mis pole tervenisti diskursiivselt valla keerutatav. Seepärast ongi vaja liikumist, ruumikogemust, valgusi, afektiivset poeesiat, füüsilist kogemust.

„Oomen” püüab tugineda Kreenholmi linnaku praegusele inimtühjusele, mängida lahti selle religioosne-mütoloogiline-utoopiline potentsiaal.

„Oomen” soovib niisiis läheneda Kreenholmile kui teatavale abstraktsele ja tähendusi tulvil monumendile ning neid tähendusi elustada ja kontseptualiseerida.

*

Ettekande kirjalik versioon on ilmunudajakirjas Methis nr 24, 2019.