Viljandi vanas haiglas mängiti 18. augustist 8. septembrini 14 etendust (pluss kolm kontrolletendust kutsutud publikule) lavastust "Lühem kui elu". Autoriteks on Priit Põldma, kes oli nii dramaturg kui ka lavastaja, äsja lavaka lõpetanud Maarja Moor, kes oli nii dramaturg kui ka sisuliselt lavastaja assistent, Joel Väli, kes kunstnikuna lavastas ruumi, milles kogu asi toimus, ning mina, kes ma olin dramaturg. Oli väga meeliülendav kogemus, sest Viljandi vana haigla on ka minu mälestustes oluline koht - mul on hea meel, et sain osaleda selles hüvastijäturituaalis ning oli võimalus koostööd teha nii andekate inimestega. Kolmekesi teksti kirjutamine oli huvitav protsess, nii et meie kõigi parimad küljed said esile tulla. Jagasime alguses stseenid ära, nii et igaühel oli oma vastutusala - minu hooleks jäid minategelase ja Rita monoloogid, Maarjale sünnitustoa ja prosektuuri monoloogid, Priidule isa ja tütre dialoog ning õde Sassi monoloog, Roosa toa stseenid olid Priidu ja Maarja teha (ei mäletagi enam täpselt, mis kummalgi), epiloogi tegime kolme peale, seejärel põrgatasime neid korduvalt ja lõpliku kuju sai tekst proovide käigus Priidu ja Maarja hoole all. Lõppkokkuvõttes oli iga stseeni tekstis kõigi kolme käsi mängus.
Imestan, kuidas see kogu maja hõlmav paralleelstseenidega masinavärk tööle saadi, Liina Olmaru ja Oleg Titov käisid igal õhtul neli korda maja keldris 9. korruseni läbi, et eri stseenidesse jõuda, teised liikusid väiksemas amplituudis, kuid olid siiski pidevalt tegevuses. Arvutasime, et ühtekokku esitasid näitlejad etenduste jooksul iga stseeni 68 korda, iga kord erinevale publikule (vaid proloogi ja epiloogi mängiti igal õhtul üks kord). Inspitsientide Aili Nohrini ja Berta Kelderi dirigeerimisel hoiti käigus tõesti imestamisväärset lavastuslikku logistikat. Ja et see kõik oli puudutav teater - see oli kõige imeväärsem.
Lavastuse tekstist peaks mõned katkendid ilmuma peagi Loomingus, terviktekst läheb Eesti Teatriagentuuri näidendite andmebaasi, kust huvilised seda tasuta tellida saavad.
Siinkohal kolm minu kirjutatud väikest fragmenti, mis lavastuses käiku ei läinud - minategelase monoloogid Rita kohta, mis oleksid kõlanud mõnede ruumide raadiost ja oleksid natuke riimunud töömees Arseni ja Rita keldris esitatud Arseni Tarkovski luuletusega; lõputervikusse nad enam ei passinud ja nende asemel on pärismälestused haiglast ja filmitegemisest.
*
Suvi ongi möödas, nagu poleks teda olnudki. Päikese käes on veel soe. Rita on proovinud kevadel Teatriinstituuti sisse saada, kuid ei võetud vastu, eelistati „omasid“, keda juba oldi nähtud – tema oli kuskilt Kesk-Aasiast tulnud korvpallur ja matemaatikatudeng, tüdruk provintsist. Aga tagasi ta ka ei läinud. Sai juhuslikult osatäitmise teaduslikku dokumentaalfilmi, etendas laboranti, toimetas seal midagi klaasikeste ja kolvikestega uurimisasutuses, valge kittel seljas. Ja seal sai teada, et toimub vastuvõtt ühe teatri stuudiosse – sinna kogunesid suve lõpuks kõik nii-öelda ülejäägid, kes mujale polnud pääsenud. Ja sinna ta jäi, selle teatri juurde jäi ta kogu eluks, isegi siis, kui tal enam rolle polnud. Hakkas kohe peaosi saama. Ja teatri kõrvalt – filmid, film filmi järel, ta sobis filmi, sest ta mängis näoilmete nüanssidega, talle sobis lähiplaan. Kuni ilmus Režissöör suure tähega, kes tõstis ta kõigest ühe filmiga maailma kinoajalukku. Mängida korraga režissööri ema ja naist, olles võtetel silmitsi režissööri päris ema ja päris naisega – selline elu vahetu tõstmine poeetiliseks üldistuseks, see on ju näitleja meistriklass. Aga see oli kõrgkunst, mida naudivad vähesed. Hulkade armastus tuli kostüümifilmidega – tollal oli moes võtta Hispaania või Prantsuse sajanditetagused lood ja teha neist kaasaegse estraadimuusikaga filme. Menu oli tohutu. Rita ise tegelikult ei laulnud, ta polnud suurem asi laulja – aga tal olid silmad ja huuled, mis andsid tähenduse ka võõrale lauluhäälele. Mileedina ta küll ühe laulu laulis, ahelais vääneldes ja pooleldi skandeerides, sinna selline toores laulutehnika sobis. Kõik minuvanused teavad tema liiliakujulist põletusarmi õlavarrel. Kas seda on siis vähe?
Suvi ongi möödas, nagu poleks teda olnudki. Päikese käes on veel soe. Režissöör on Rita üles otsinud ja näitab talle filmi, mis on suve alguses Viljandis üles võetud ja äsja kokku lõigatud. Võtted polnud lihtsad, sest inimesed on ju keerulised, eriti kui nad teavad väga täpselt, mida nad tahavad. Lõpuks olid Rita ja režissöör ainult assistendi kaudu suhelnud. Aga nüüd – Rita vaatab filmi läbi, vaikib pikalt ja ütleb: „Tuleb välja, et sa oled montaažis väga kõva käsi.“ Seda tuleb võtta tunnustusena. Režissöör oli Ritale varem tundmatu, aga ta oli tahtnud oma filmi just Ritat, ja stsenaarium kõnetas Ritat nii, et ta oli andnud nõusoleku juba järgmisel päeval. Halastajaõde kuskil provintsilinnakeses, mis on liiga pisike tema eetika äramahutamiseks. Režissöör oli kunagi päris noorukese praktikandina pealt näinud tolle filmi tegemist, kus Rita mängis Suure Režissööri ema ja naist, ja ta vajas just sellise amplituudi ja sõltumatusega näitlejat. Teda hoiatati: Rita on keeruline, tal on keerud sees, ta viskab sind õunaga, kui ta rahul pole. Režissöör mõtles: olgu peale, õunapuid on võtteplatsi ümber hulganisti, kogu aeda ta ikka tühjaks ei pillu. Ja see tasus ära. Režissöör oli väikeses Viljandis Ritale kinkinud filmi, millest sai üks ta olulisemaid – tuli auhindu, tuli ringreise mööda maad, Rita ei pidanud enam elama ülemöödunud kümnendi muusikafilmide vananevas säras, vaid sai tõestada, et ta on näitlejana vägagi elus. Kas seda on siis vähe?
20. sajand ongi möödas. Tema päikese käes on veel soe. Uuel ajal jäi järjest vähemaks rolle nii teatris kui kinos, öeldi ikka: „Ah, ta on ju see Suure Režissööri näitleja, ta ei mahu siia ära.“ Nii võttis Rita lõpuks ise kätte ja hakkas filmi tegema. Läks Tšеhhovi mõisasse Melihhovosse ja filmis seal „Kajaka“. Ta oma lapsed mängisid seal Treplevit ja Niinat, ta ise mängis Arkadinat. Rita ütles kord, et ta on vihanud Arkadina rolli kogu elu, sest see meenutab talle teda ennast, näitlejannat, kes ei tee vahet, kus on mäng ja kus päris elu. Ta valis oma hüvastijätustseeniks kinolinalt vana Arkadina pilgu, laualambi valgel keset sügistormi käes seisvat maja, vaatab üle õla algul naeratades, seejärel tõde aimates ja tõsinedes. Rita hakkas varsti hääbuma. Tema suvi sai mööda. Päikese käes oli veel soe, kui ta pühale hullule Ksenjale mõeldes oma kodulähedasi tänavaid kõndis, tema mälu hakkas teda alt vedama, ta ei tundnud enam inimesi ära. Tuli veel elutöötunnustusi, aga kas ta sellest enam ise aru sai – kes teab? Kõik, mis üldse täide võis minna, tuli Ritale kätte, sobis täpselt peo peale nagu viieharuline puuleht. Kõik kulus marjaks ära, nii hea kui ka halb, kõik heitis ta peale heledat valgust, nii õnn kui ka õnnetus. Tal vedas täiega, ei põlenud ära ta lehed ega murdunud ta oksad. Kas seda kõike on siis vähe? Ja nüüd – on tema elu nagu puhtaks pestud aken.