ESTO päevade raames
toimus üritus „Pagulased ja väliseesti kirjandus”. Janika Kronberg kõneles Karl Artur Adsonist, Karl Ast Rumorist ja
Karl Ristikivist, Jaan Undusk vestles Tiina Kirsiga Paul Reetsist,
Urve Karuksist ja Metsaülikoolist, Anu Saluäär rääkis
rootsikeelsest eesti kirjandusest (Ilona Laamani, Silvia
Airik-Priuhka ja Helga Suits-Kangro rootsikeelsed teosed ning Mare
Kandre ja Jan Kauri kui rootsi kirjanikud). Kirjanike tekste luges
Jürgen Rooste.
Kõnelesin põgusalt
punapagulaste kirjanduselust 1920.-30. aastate Nõukogude Liidus.
Huvilised võivad lugeda luulebukette koos saatesõnadega
Vikerkaartest 2015/5-6 ja 2016/5-6,
nii et ei hakka siin oma juttu uuesti ümber jutustama.
Üks mõte – mis
oleks saanud, kui eesti punapagulased poleks enamuses hukkunud
1930ndate lõpu stalinistlikus terroris ja nad oleks pärast sõda
Eestisse jõudnud? Kas oleks stalinistlik ja sotsrealistlik dogma
olnud jõulisem ja pikaaegsem? Sisuliselt pidid eesti kirjanikud
1940ndail surve all sotsialistlikele nõuetele vastava eestikeelse
kirjanduse uuesti leiutama, sest vahetu varasem traditsioon, mis
kümnend varem oli Venemaal juba toiminud, oli ära lõigatud ja põlu
alla pandud. Võib-olla just see on põhjus, miks sotsrealismi
sunnist 1950ndate lõpus ja 60ndate alguses suhteliselt valutult
vabaneti – sotsialistliku kirjanduse kaanonil polnud orgaanilist
arengujuurt, selle oli Nõukogude režiim ise läbi lõiganud?
Võimalik.
Arutelus tuli veel
jutuks, kas Juhan Sütiste hilisem looming võis olla punapagulaste
kirjandusest mõjutatud – väga võimalik, sest ta mingil määral
oli sellega kursis; kas ka Smuul – see on kahtlasem, tema puhul
võib oletada loomulikku annet, mis haarab õhust ühiskondlikku või
võimu tellimust ning tuleb sellega oma poeedipaindlikkusega ise
toime.
Lisan siia aga ühe
n-ö allikapublikatsiooni. Valisin välja mõned sõnavõtud ajakirja
Noored Kommunaarid 1921. ja 1922. aasta numbritest, kus arutletakse
keeleküsimuste üle. Taustaks võib mainida, et ajakiri Noored
Kommunaarid läks uudsuseõhinas w
ja ü asemel
üle v
ja y
peale, kuid pärast poleemikat, mis
jõudis seisukohani, et keel on antud ajahetkel eelkõige relv ning
relva ei saa remonti anda,
taastas varsti vana pruugi. Seletuseks - siin on juttu asundustest, mille elanikel on raskusi uuendatud keelest arusaamisega - asunduste all peetakse silmas metropolist Petrogradist kaugemal olevaid külasid ja asulaid.
Lõpetuseks
on veel üks Pöögelmanni keelelisi probleeme puudutav sõnavõtt
1926. aastast – see
on tähelepanuväärne kas või selle poolest, et Mulgimaalt pärit
autor teeb vahet pehmel ja kõval r-häälikul
(nagu see Lõuna-eesti murretes ongi) ning põhjendab sellega, et
õige omastava käände vorm on kultuura,
diktatuura
jne (ühesõnaga, esimesed kolm käänet kultuur - kultuura (2. välde) - kultuura (3. välde), sest nende lõpus olev r
on kõva, mis ei saa tüvehäälikuks kaasa tuua i-d).
Ühtlasi
aga kuulutab Pöögelmann ühemõtteliselt kõlbmatuks aavikliku
keeleuuenduse.
Noored Kommunaarid,
1921, nr 5-6
Arno Kevade
KEELELISEST
KÜSIMUSEST*)
I.
Me seisame suurel
aegloo teelahkmel: inimkond on teel kommunistlikku ilmkorda. Vana
ilm, mis põhjani mäda, on lõplikult hukkumas. Kõik ta väärtused
uuritakse põhjalikult läbi ning uute ilmkorda astudes võetakse
neist kõige päält seda, mis vastab aja kärsikulle ilmele.
On väärtuste
ümberhindamise aeg.
Suured murrangud
sünnivad ka keelelises suhtes. Keel, kui tunnete, mõistete, ideede
selgitav ja edesiandev tegur inimeste ja rahvaste vahel, tuleb samuti
ümberhindamisele ja parandamiselle. Eriti peame seda konstateerima
Eesti keele kohta, mis on olnud üks kõige puudulikumaist ja
labasemaist keelist. Mõisted, mida endaga kaasa toond suur
murrangaeg, nõuavad täpipäälset ja selget edesiandmise võimalusi
nii, et ta võimsalt võiks väljendada kogu suure pöördeaja
püüdeid, tunge, aateid. Ent Eesti keel omas paplikus väikluses ja
rahvuslikus kitsarinnaluses ei suuda seedi kõiki neid hiigla
mõisteid nii suure võimsuse ja täpipäälsusega, nagu nõuab seda
aeg ja ta edesitungivad tegurid. Aga seda peab keel tingimata omama
ja teostama! Vastasel korral võime anda ainult udust, ebamäärast
pilti suurest ajast, mis kannab nüüdisaja kangelaslikult võitlevat
ühiskonna massi — revolutsioonilist proletariaati uute, paremasse
ja helgemasse ilmkorda.
Keele rikastamise ja
kaunima kõlavuse poole! — see peab olema meie loosung suuril
võitluspäivil.
Kahjuks valitseb
Eesti keeles veel täieline Baabeli segadus. Ühtlusest, mis igale
harit keelele omane, pole siin juttugi. Üks kirjutab nii, teine
teisiti. Eriti on vanad, kes kramplikult kinni hoiavad vanast,
paplikust kirjakeelest ja iganend väljendusvormest, üpris
konservatistid. Nad ei mõtlegi keelelisi parandusi ja rikastamisi
ette võtta, vaid tallavad aina vanu radu.
Ent seda südikamad,
agaramad ja uuenduspooldajad on noored. Noored on, kes pärandavad
uue ilmkorra. Noored on, kes ta inimlikke olukordi, tingimusi ja
väärtusi maitsta saavad. Ning noored teavad ülihästi, et vanu
väärtusi tuleb põhjalikult ümberhinnata, parandada ja ilustada.
Kui vanad jätavad meile päranduseks keele, mis igakülgselt
puuduline uue elu mõisteid ja tundeid väljendama, siis peavad
noored ta ümberlooma ja ilustama ning lihtsustama.
See on tingitud
ajaloo paratamattusest...
II.
Paratamata tuleb
Eesti keeles suuri parandus- ja täiendustöid ette võtta. Ja
seejuures juhtigu meid hüüdsõna — enam internatsionaalsust, maha
rahvuslik kitsarinnalsus! Tuleb keelt uute sõnadega täiendada,
rikastada, ilustada, lihtsustada, et võimaldada uue aja mõistete,
tungide ja püüete suurepärast, selget ja otsekohest väljendust.
Ja et seejuures hoiduda eksisammest, tuleb pöörata kasvõi keelemeistri
Aaviku juure, kes keelelises suhtes igatahes äärmine revolutsionäär
ja kelle väljatöötet keelereegleist noored seni igasuguseid
uuendusi ammutand. See seni paratamattu nähtus, kuni meil omal
puudub proletaarne keeleteadlane-revolutsionäär. Kui kodanlikud
teadusmehed ja õpetlased seni
meile osalt hariduse- ja teaduse-andjaiks, siis olgu nad veel ka
keelelises suhtes seda.
Mingisuguste võtete
ega takistuste eest ei tohi meie noored keeleharrastajad tagasi
kohkuda!
Rõõmustav nähtus,
et „Noored Kommunaarid" on asund juba keelelisele
murrangteele. Kahtlemata tuleb alguses palju vääratusi ja eksimusi
ette, ent need on esialgul paratamattud. Tulevikus kaovad nad
niikuinii. Õpitakse, harjutakse, tehakse katseid...
Ent esimesed sammud
keele kaunima ilu ja kõlavuse poole on tehtud ja seda tuleb arve
võtta — ja see olgu aina tervitet!
*) Avaldame
vaidlusainena. Arvame, et keeleküsimus on seevõrd tähtis, et tast
huvitet laialdasemad ringkonnad ning leiame, et küsimuse kohta veel
mitmedki „Noorte Kommunaaride” veeruil sõna võtavad. Toimetus.
Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11
Magnus Lindwest
KEELELISEST
KÜSIMUSEST*)
(Vastuseks „Noortes
Kommunaarides" nr. 5—6 vaidlusainena avaldatud artiklile)
[tekst on trükitud
gooti šriftis, erinevalt muust ajakirjast]
Oleks wäga
rõõmustaw, kui meie eesti noored
omas ajakirjas senise labase
keele asemele uue — parandatud, täiendatud ja parema kõlawusega
keelewormid ilma suuremate takistusteta wõiksiwad tarwitusele
wõtta. Ent, kahjuks, peab tunnistama, et tegelises
elus nii mitmegi
juhtumise pääle satume, mis järele
mõtlema paneb, kas ei wõi
sarnane samm wahest kasu
asemel ka kahjulik olla.
„Isamaalsuse
tunne” ja „kirikukeelest kinnipidamine" ei wõi praegusel
ajal enam uute keelewormide tarwitusele wõtmise juures takistuseks
olla. Seda suuremaks takistuseks on see, et uus keel wanast liig
palju lahku läheb ja sellele, kes ainult wana keele wormidega
tegemist on teinud, wäga tihti arusaamatuks muutub keelelisest
küsimusest. Kui nüüd neile, kellel uutest keelewormidest aimugi
ei ole, arusaamatus keeles ajakirja pakkuda, siis wõib kindlaste
ette öelda, et nad kuigi suurt huwitust selle lugemisest ei wõi
tunda ja pakutawa waimuwara peale ainult käega lööwad.
Peab tunnistama, et
meil on küll eesti töökooli õppurid ja teisi kirjanduse sõprasid,
kes uue keelega tuttawad on ja kellele selle tarwitamine raskust ei
tee. Kahjuks on neid ainult üksikud, kuna teisi, kellel uutest
keelewormidest aimugi ei ole, liig palju on. Need teised oleme meie —
asunduste noored. Meie oleme teistest kõigis asjus maha jäänud,
iseäranis ajakirjanduse tarwitamises. Sellepärast ei ole mitte hea,
kui meile selle asemel, et waimuwara tarwitamise wastu huwitust
äratada, tema tarwitamine weel rohkem kättesaamatuks tehtakse selle
läbi, et meile arusaamatuid keeleworme tarwitatakse. Pealegi ei wõi
meie kirjanduse põldu praegusel ajal rikkaks pidada.
Oleks soowitaw, et
küünalt mitte waka alla ei pandaks, waid ka mõned kiired meie
tarwis lastaks paista. Kui uues keeles ajakirja kirjutatakse, siis
ärgu unustatagu ka mõnda pala endises labases keeles meie tarwis
juurde lisamast, et meile selle ajani, kui uued keelewormid
üleüldiselt tarwitusele saawad wõetud, ajakirjanduse tarwitamine
kättesaadawam oleks.
*) Avaldame
järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata.
Toimetus.
Noored Kommunaarid, 1921, nr 10-11
Arno Kevade
Ü ASEMEL Y
Kahtlemata näib nii
mõnelegi võhikulle keelelises suhtes y tarvituselevõtt ü asemelle
ypris veidrana nähtusena, ent asja see ei muuda: on otsustet
kindlasti ü kui otstarbekohatut heita kolikambri ajaks igaveseks ja
asemelle võtta y, mis on täiesti otstarbekohasem ning vastab
yhtlasi ka esteetilisele nõudele, mida tuleb keele ilustamise ja
lihtsustamise juures kaaluva argumendina tähele panna ja arve võtta.
Millised asjaolud
õigustavad y tarvituselevõttu ü asemelle? Kas võime selle
otstarbsuse igal tingimusel kindlasti selgeks teha?
Neile kysimusile
võib olla ainult yks vastus: y tarvituselevõttu õigustavad ja
nõuavad kõik asjaolud seni tarvitusel oleva sohitähe ü asemelle.
Kõige päält tuleb
konstateeri, et y on palju enam internatsionaalsem häälik, kui ü.
Muiski keelis, pääle saksa ja ungari, ei ole ü-d. Ta on kogu
maailmas täielises vähemuses. Y aga on rahvusvaheline. Nii on
rahvusvaheline Foneetika Yhing (Association de Phonétique Internationaale) transskriptsioonisysteemis
ü hääliku märkimiseks y tarvitusele võtnud ja seda tarvitavad
niisugused ilmakuulsad ja autoriteetlikud foneetikateadlased kui
näit. Jespersen.
Ei teeks vast viga,
kui laseksime eesti keeleteadlasel Aavikul, kes y tarvituselevõttu ü
asemelle igakylgselt põhjendab kui kompetent keelelises suhtes,
pisut seletada. Ta kirjutab:
„Y on praktiliselt
otstarbekohasem kui ü, mis lahusolevate diakriitiliste i märkide
(täppide) abil u-st moodustet, ja seda nimelt järgmisis suhteis: a)
y on mõnusam ja kergem kirjutada kui ü, sest y saab kirjutada
yhtlase liigutuse ja joonega, ilma kätt tõstmata, kuna ü täppide
tegemiseks tuleb eri liigutus teha. Seega y-ga päästetakse energiat
ja aega. b) y-ga võidab selgus, seega et hoitakse ärasegamise eest.
Sest kirjutades võivad ü täpid tegemata unuda (mõned on seks väga
kalduvad), ja siis tuleb u välja, mis võib tekitada segadusi ja
valearusaamisi. Teiseks on ü-ga see hädaoht, et teda võiakse
pidada kaheks i-ks (ii) või ymberpöördult, kaht i-d (ii) ü-ks.
Seda olen eriti ladujate juures tähele pannud, kes juhtuvad ü i-ks
või ii ü-ks laduma, eriti vähem tuntud sõnus ja pärisnimedes,
viga, mida igakord korrektoridki ei taipa parandada. Y-ga aga kaob
see hädaoht.
Y on ilusam."
Pääle selle
õigustab ü asemelle y tarvitusele võitu veel see asjaolu, et y on
greeka keele täht, kus ta tähendas just ü häälikut. Greeklasilt
võtsid selle tähe roomlased, aga tarvitasid seda ainult greeka
laensõnus, sest et nende keeles (ladina keeles) seda häälikut
polnud. Roomlaste järele tarvitavad y-d praegugi mitmed rahvad, kel
ladina tähestik, neis greeka laensõnus, kus algkeeles y.
Nii need kui paljud
teised argumendid õigustavad ü asemelle y tarvituselevõttu.
Kahjuks pole ruumipuudusel võimalik k õ i k i argumente yles
lugeda, kuid arvan, et jätkub neistki.
Kuigi y vast mõnele
alguses võõrana näib ja ta praktiline tarvitamine raskust tekitab,
jääb see ikkagi vaid traditsiooniliseks nähtuseks, mis ei tohi
olla mingil tingimusel keelelises uuenduskysimuses mõõduandvaks
teguriks.
Noored Kommunaarid,
1921, nr 10-11
TRYKKVEAD
Eelmises «Noorte
Kommunaaride" nrs. on juhtumise kombel inetu trykkviga koha
leidnud, mida lugejail lahkesti parandada palume. Nimelt, luule
osakonna alumises ääres teht toimetuse märkuses *) on: Vaata Joh.
Havik „Kas ü ehk y?" peab olema: Vaata Joh. Aavik «Kas ü
ehk y?"
***
Käesolevas numbris
on tehnilisil põhjusil mõnes artiklis ja luuletusis läbiläind ü
y asemel. Toimetus teeb kõik, et sääraseid vigu edespidi ei
korduks.
Noored Kommunaarid,
1921, nr 12
Ain Rannaleet
KEELELISEST
KYSIMUSEST*)
Keele rikastuse ja
kaunima kõlavuse poole! —
kajab tihti me silmapaistvama kuukirja
veergudel
yhena tähtsamana loosungina. Kahtlemata, jääb
ka meile,
asunduste noorile, põletavamaks päevkorra punktiks keeleline
kysimus, just eriti meile,
kellel ses suhtes nii palju, palju
arusaamatusi, segadusi ja vigu.
„Noortes
Kommunaarides" on võetud kyll
juba tarvitusele mõnedki
tähelpanu väärt ja mõnusad uuendused, mis rikastavad
väljendusvorme ja
keelt yldse, ent tehakse ka liig sagedaid
ebareeglipärasusi ja moonutusi. Toetades faktile, et
enamusele
kirjandussõpradest praegune laiendet kirikeel**) —
iseäranis luuletusis — veidrana
näib, tuleb seda igatahes
laiemalt selgitada. On
toodud isegi vastuväiteid uuendusile (Magn.
Lindvest, „N. K." nr. 10—11). Nähes, kui suure tähtsuse
omand lahendused säärasille kysimusile, milliste
uuenduste ja
lihtsustuste vastuvõtt soovitav ja kuivõrra tungivalt, tahaksin
väljendada mõne reaga
omi mõtteid keelelisest kysimusest, kuigi
olen
kyll veel vähe vilund sel alal.
Kindel on igatahes,
et peame keelt uuendama, laiendama, kui ei taha jääbuda
edukast,
murduvast, muljendrikkast ajast. Peab tarvitusele
võtma ja
pruukima võimalikult suurarvulisemat
kogu uuendusi, hoolega
läbisõelutuid ja kohasteks
tunnistetuid, neid vähehaaval
rehkendades ja kõnes pruukima harjutades. Kyll siis aegjooksul
juba
lugejad ja kuulajad, meie asunduste noored,
uuendustega harjume, ega
näi meile keel enam
mingisuguse läbitungimatu rägastikuna, vaid
selgena, tublina ja tuumakana eluavaldusena. Seks
ongi just tarvis
aina rohkem ja rohkem uuskeelelist kirjandust, käsitlevat
revolutsioonilisi uusi
vorme, aegkohaseid võimsaid ja otsekoheseid
väljendusviise ja enam internatsionaalsemaid sõnu,
isegi ka tähti
(„y!"). Et aga kirjutada selget,
laiendet keelt on tingimata
tarvis hästi tuttav
olla keelega ja teada uuendusreegleid. Seda nimelt pole me senni veel saavutand.
Kirjutame, luuletame, tarvitades juba hästigi tabavaid, noori,
värvikaid, rahvapäraseid sõnu, lihtsustet ja ymberloodud
lauseehitust, kus juures aga,
kahjuks kyll ylitihti, komistetakse,
tehes inetuid
vigu ja moonutusi, või paisatakse mõte hoopis
kukerpalli. Igavik hoidku seda kordumast aina!
Selge ja kõlava
keele asemelle võib sel kombel
hästigi tekkida vikerkaarist kirjum
ja segane, kui
ei kunagi enne, Baabeli keel.
Väga võimalik
viimaks, et säärase asiolu
mõjudes meie, lugejad, huvitust ei
tunne isegi
ilukirjanduslikest toodetest, vaid raamatud, — mis
aga
iialgi ei tohiks nähtuda, — lugemistuppa
lahtilõikamattuiks
jäävad, nagu siiamaani pahatihti
poliitiline kirjandus. (Magn.
Lindvest — „Keelelisest kysimusest”, „N. K.” nr. 10—11.)
Sest
liig silmi rebivad on — isegi sellele, kes keele asjas võhik —
säärased vormid, kui: „eluklis"” eluka asemel, (ometi,
nagu samas töös näha, tarvitab autor ka ,,eluk” ja „elukas”,
(ent miks siis
mitte alati?) „katkenes” pro katkes, „pelet”
pro
peletas, — „see pelet viimsena kõik elukad siis
maakera
koore alla.” (Kusta Ykspere — „See
oli siis"... „N. K.”
nr. 10—11). Samas töös kirjutab sama autor veel: „Sain öelda
vendile
ning õdedelle tõtthelgeid sõnu — igatsevaid
ammu...”
Peaks olema ometi: „tõtthelgeid sõnu — igatsetuid
ammu...” Omas
luuletuses „Liha ja veri” kirjutab A. N.
„sosiklus” pro sosistus. Kas peame siis tarvitama hakkama tolle
rikastuse eeskujul veel „unisklus” unistuse asemel, „meeliklus”
meelituse jne.! Ei koguni. Toon väikse viperuse veel: „laman
liivseljandikule uhtund vanal barkal”. (Elise Tenter —
„Merelahing”, „N. K.” nr. 10—11),
kuna õigem ja
reeglipärasem oleks: „...liivseljandikule uhutul ehk uhutud
vanal bargal.” (Sest „bark” või „bargas”
adessiivuses on „bargal”, mitmus „barkadel”. Tähelpanuta
jäetud
pehmendus — emollitio.)
Näitusi leiduks
paljugi veel säärasist komistusist, tekkivaist ka kõige paremal
tahtmisel kirjutada keelt õigesti. Seepärast — tööle
hoolsasti!
Õpime oskama uut, laiendet kirikeelt ta reeglitega, et
kaoksid säärased nähtused. Olgu mele tuleviku
keel kaunis, kõlav,
rikas sõnadest, ent ka puhas, kergesti mõistetav, kyyradeta ja
muhkudeta.
*) Järjekorras
vaidlusainena avaldet, autori kirjaviisi
muutmata. Toimetus.
**) Kirjakeel.
Noored Kommunaarid,
1921, nr 13
Silver Voldi
KEELELISEST
KYSIMUSEST*)
Ma pole erik ega
kompetent keele alal,
vaid varustet ainult loomulise peene
keeleinstinktiga ja terava tähelepanuga, kuid seepääle
vaatamata
tunnen tungivat vajadust osavõtta
yaidlusist keelekysimuses.
Keelekysimuse ja
yldse trykisõna toodangu
keelele on pöördud vähe tähelpanu.
Keelest on
hoolitud liig vähe, tihti mitte sugugi. See on
peetud
tähtsuseta kõrvaliseks asjaks, millest ei
maksa kõneldagi.
Sellest tingitudki konservatiivsus, lohakus ja ebajärjekindlus
keelen ja reaktsioon uue ning parandet keele tarvituselevõtul.
Lugedes meil ilmunud
aeglehti, raamatuid ehk kuukirje (väljaarvat viimsed numbrid "Noori
Kommunaare", kon paiguti äärmised uuendused
läbiviidud) valdab
ääretu kurbus ja pahameel:
mitte elementaarist korrektsustki pole
meil keelen. Yks kirjutab nii, teine teisiti, kuis aga
juhtub ja
kuis kellelgi tarkuse ballasti raskus.
Me isaisad ja
emaemad pidasid selgeks,
arusaadavaks ja õigeks keeleks piibli,
jutlusraamatu ja lauluraamatu keelt; me isad ja emad,
lugedes lehti,
raamatuid, muid trykisõna toodanguid uuen ja parandet keelen, ei
uskund
enam piiblikeele ilmeksimatusse, kon meid noori juba lapsena
naerma ajas, kui veerisime
aabitsat ja piibli eeslehelt: „See on
se jummala sanna jne.”
Ajaga muutub kõik.
Ei ole midagi pysivat päikse all. Kõik synnib ja tekkib selleks,
et kord jälle hävida ja aset anda uuele ja noorele, kon see ka
omakorda peab aset andma
veel uuemale ja nooremale. Ja nii ikka
edesi
lõpmatuseni, kuni pysib inimsugu ja maakera
ilmastik-taimestik soodne elavolevuste sigimisele.
Ja teisiti see
olla ei võigi. Sest igasugu seisak, yhen kohan tammumine ja enesega
rahulolemine on kiire tagurpidiminek ja jõuetuse
tundemärk, kon
terve ilm ja aeg läheb omasoodu edesi ega hooli sellest, kas yks
väike käputäis rahvast yhen suudab ehk tahab tulla või
ei. Kas
elu ehk kõdumine, kas tulevik, ehk ei
mitte midagi! Teist teed ei
ole...
Rõõmustavalt on
„Noorte Kommunaaride” keel paiguti äärmiselt „uus” ja
radikaalne,
täiesti vastav noorte revolutsionääride hingeelule.
Ja teisiti see olla ei võigi. Otsides teeme
tihti vigu, kaldume
siia-sinna, kuid see on paratamata. Las lainetada hinged otsimiste ja
kaksipidi mõtlemiste virus, see ei lase sammeldada, kõntsa paatuda
hingi ja mõistust! Mitte
midagi tegemine on tagurpidiminek.
Õige võõrastavana
ja veidrana tunnub
Magnus Lindvesti kirjutus „Noorte Kommunaaride”
10—11 numbris kon nõutakse, et uue
ja parandet keele kõrval veel
pysima jääks
vana labane keel, (ja muidugi, vanad vigased
vormid
kah!) mis oleks eriti määrat asunduste
noorile. Ärge
kompromiteerige end ega yldse
asunduste noori! Ärge hinnake kõiki
oma ahtakese mõistuse ja väheste teadmiste tagavara
järele.
Asjata kardate, et neil, kellel uutest keelevormidest aimu ei ole,
mida kyll kirjanduse
sõprade kohta keegi ytelda ei või, parandet
keelen kirjutet kuukirja kohta vähem huvi oleks,
kui siis kon ta
endisen labasen keelen oleks.
Muidugi läheb „uus” keel vanast
mitmeti lahku,
lähineb rohkem kõnekeelele, kuid paiguti eraldub
tast uute sõnade ja vormide ning väljenduse
suhtes. Ent kirjakeel
on jo ykskord ometi midagi muud, kui igapäevane kõnekeel. Ja mitte
ainult eestikeel, vaid yldse kõik. Igapäevane
kõnekeel on harilik
ja seega ka igapäiviseis
rõivis, paigatud rõivis, kirjakeel aga
rohkem haruldisem ja seega pidulikun ehten. Meil tööinimesil
muidugi vähe aega, kui mahti saame
lugemiseks, tahame tast ka palju
nautida ja
nõuame, et oleks ta ilus igapidi ja väärtuslikule
sisule oleks vastav väljendus. Ärgu pakutagu
siis midagi halba! Ja
millal tahetakse tutvuda
ja harjuda uute vormidega, kui ikka ja
aina
nõutakse, et labast ja vigast keelt niikaua saaks tarvitet,
kunni uued vormid saavad yldiselt tarvitusele võetud? Midagi ei saa
õppimata.
Kõiki peab surmani õppima, isegi emakeelt.
Ilma
vaevata ja pysiva tööta pole keegi ilmas edesi jõudnud ega midagi
väärtuslikku saavutaud. Poliitilise sisuga raamatud on jo kirjutet
kõik õige vanan labasen, vigasen ja lohakan
keelen, siis peaksid
need Magnus Lindvesti
oletamise ja väidete järele olema kõigiti
kohased asunduste noorile. Ent kui needki seisavad lugemistubaden
lahtilõikamata, siis peab
viga otsima pigemini mujalt.
Asundusin on paljud
noored, kes saand
hariduse Vene kooliden, hakand ohtrasti venekeele
sõnu tarvitama kõnen ja yldse armastavad omi mõtteid pigemini
venekeelen avaldada,
põhjendaden sellega, et venekeel olla
kõlaliselt
palju ilusam jne. Pyydgem siis kõik teha, et
ka
eestikeel saaks sama ilusaks kõlaliselt. Õppigem ja otsigem uusi
sõnu ja vorme; järeltulevail nooril on siis juba tarvitada kõigiti
kultuurrahvale vastav keel. Las tõstavad kisa vanad — ka
vaimlikult vanad. Muide, ongi harilik, et iga uus asi tunnub esiti
imelik ja veider, millele sõditakse esialgu käte ja
jalgadega
vastu, kon mõne aasta pärast ilma temata elun
läbisaamine mõeldavgi pole. Kui Ahrens päästis eestikeele saksa
pappide ikkest, siis tõstsid
kooliõpetajad ylemaalist kisa, et see
olla „yks
undrehti ja vastooksa teggemine"; samuti kisavad ka
nyyd mõned mannetud, kes ei jaksa
raudse ajaga sammuda yhen.
Kehvus pole kellegi
voorus. Teadmatus on
pimedus. Korraldetagu igal pool
kirjanduskoonolekuid ja referaate. Käsitetagu ja sõelutetagu
„Noored Kommunaarid” sääl igakylgselt ja põhjalikult läbi. Ja
kui kedagi ei leidu, kes seletaks uued sõnad ja muud arusaamatused,
märgitagu need paberile ja saadetagu toimetusse,
kyl toimetus naad
järgmisen numbrin põhjalikult selgitab. See oleks samm edesi. Kuid
milgi tingimisel ärgu keegi nõudku, et peaksime
tagasi pöörama
vana vigase ja labase keele
juure. Muidugi võib mõneden asundusin
olla
arvamine, et „punased ja kommunistid” on eestikeele oma aru
järele nii „solkind”. Kuid
kui neil võimalus oleks tutvuda
valge Eesti ilukirjandusega, siis nad alles näeksid, missugune
see
,,uus” keel õieti on ja kui kaugele nad on
maha jäänd
keelelisen suhten.
Keeleuuendusliikumine
on sääl seekohaste
eriteadlaste juhatusel täien hoon ja areneb
pysimata edesi. Pyydgem siis meiegi sen suhten
edesi sammuda. Muidu
võib asi kujuneda nii
koomiliseks, et me õigesti tarvitada oma
emakeeltki ei mõista.
S. asundusen.
*) Avardame
järjekorras vaidlusainena, jättes autori kirjaviisi muutmata. Toim.
Noored
Kommunaarid, 1922, nr 14
G.
Teiter
UUS
KIRJAKEEL JA AGITATSIOON *)
[trükitud gooti
šriftis nagu ka suurem osa ajakirjanumbrist]
Eesti
kirjakeele alal on praegu äge heitlus käimas, küll siin kui
säälpool Naroowat. Keelest ja selle sõnastikust
püütakse häwitada kõik kaarlewad ja looklewad ning ebamääraseid
lõppe omandawad sõnad ja
asetada neile wastawaiks sõnad, mis oma
iluduse,
kauniduse ja kõlawuse poolest midagi soowida ei
jätaks.
Paljud on juba teelt heidetud, kuid palju on
ka juba uusi juurde
siginenud ja suurema „remondi” alt läbi käinud. Keel on palju
muutunud ja kohati
isegi nii, et sellest raske on kui „armsast
eesti keelest” aru saada. Minul isiklikult on keelest wähe tolku
ja
seepärast ei tahaks kuidagi selle kallal käperdama
hakata.
Kuid mind trööstib see asjaolu, et ma keele
„kaunistuse” ja
„kõlawuse" otstarbekohasuse enese jutu eesmärgiks ei teegi,
waid küsimust sellelt seisukohalt
käsitada mõtlen, kas praegu on
aeg midagi põhjalikumat selles asjas ette wõtta, s. o. puht
praktilisest
seisukohast. Mäletan waremaid aegu, mil Eestis kodanlik
uuenduswool kõiki neid armuta konserwatismi (wanameelsuse) nimega
kroonis, kes wanale keelele
truuks jäid. Ja et ma mitte üks neist
sinatsitest olla
ei taha, ega ole, siis esinengi küsimuses teise
platwormiga.
Säädan
küsimuse nimelt järgmiselt: esiteks —
kas õigustab üleelataw
aeg keeles põhjalikku
uuendust
ette wõtta, kui keelt wõitlusabinõuna
peab tarwitama?
teiseks — kas täiendab uuendus keelt kui
võitlusabinõu? ja kolmandaks — kas on lubataw wõitluses
wäerinda
lahti jätta,
et wõitlusabinõusi
„remonti” anda? Nende küsimustega loodan mööda hiilida keele
küsimusest
kui seesugusest ja wiia küsimust ülemaltoodud alusele. Proowime
wastata.
Meie
kinnitame ja seda kinnitab kogu wõitlew
proletariaat — et tuliste
ja külmade sõjariistadega
koos ka teadust kui sama
abinõu tarwitama peab.
Kuna sõjariist
sääl on tegewuses, kus tingimused neid
tarwitama sunniwad
— wägiwaldse jõu
wastu —, on
teadus neil wäerindul sõjariistaks, kus hulgad
waimlises pimeduses olles meile wastasrinna sünnitawad
ehk wõitlust
ühel ehk teisel kujul raskendawad. Kuid
ühe kui teise
wõitlusabinõu tarwitamine säeb
üles
teatud algnõuded, mida kõrwale jätta ei wõi, kui jaatawaid
järeldusi tahame tabada.
Püss
meie kätes ei awalda oma tegewust mitte
enne, kui waenlane selle
tegewusawalduse piirkonnas
ei ole. Samuti wõime
näituseks öelda, et kellegil
mõttesse ei tule püssi kuuliga
kindlust häwitama
hakata. Mida märkame sellest?
Seda,
et me enne tegewusawaldust waenlase
tundma õpime ja tema oma
suuruse ning tugewuse
järele sõjariista walime. Rääkides
teadusest, kui wõitlusabinõust, mis wäljendab end kirja- kui ka
elawas
sõnas, tuleb meil sama terminiga tegemist teha. Ka
siin on
tarwilik waenlase jõu suurust tähele panna.
Õnneks on ta meil
teada.
Meie
ees seisab mass, kes kobades teed otsib
walguse poole. Raskused ja
komistused on teda tuimaks teinud igasuguse eluawalduse wastu,
millest ta
esimese pilgu järele aru saada ei suuda. Igalpool
näeb
ta ärawõitmata waenlast, mis teda omakord
meie wastu waenuliseks
muudab. Tähendab — tegemist ei ole mitte waenlasega,
waid ajaloolistel majanduslistel tingimustel
arenemisteel kängu jäänud
ühiskonna liigetega. Teaduse ülesanne on neid uuesti
liikuma
panna. Ja et ühiskondlik rewolutsioon nad
juba liikuma tõuganud,
siis tegewuses olla, et liikumine õiget sihtjoont läheks. Millisena
peame siis
teadust, kui sihtjoont määrawat abinõu tarwitama?
Kahtlemata tema
kõige lihtsamas kujus; kõige populaarsemas
wormis. Seda teha wõib ainult teaduse
wäljenduswiisiga. Mingil
tingimusel ei tohi me teadust nii wäljendada, et me ta kõwa koore
sisse peidame,
mille katkipuremine iseäralist energiat peaks
nõudma. Seda on
senini tarwitusel olew
uuendud keel
tõega olnud. Et teaduse sisust aru saada, et sellest
midagi
omandada, pannakse omandaja esiteks keelega
maadlusesse. Suudab ta
selle ära wõita, alles siis
läheb tal korda teaduse sisuga
tutwuneda. On seda
kahekordset raskust tarwis?! Ei, aeg ei anna aru
pidada, ta nõuab oma osa kindlalt ja kiirelt. Kui
abinõu, millega
me hulkade arusaamatust wõita
tahame, peab ta seesugune olema, et
iga löök järeldusi
kannaks.
Seepärast
ei õigusta üleelataw aeg uuendusi
ladwast tegema hakata, waid
nõuab, et see juurtest algama
peab.
Edasi.
Keele uuendus, mis põhjeneb
pääasjalikult tema „iluduse ja kõlawuse” nõuetel ei
täienda
keelt kui sõjariista, waid annab ülemaltähendud
põhjustel talle koguni wastupidise
wäärtuse.
Sõjariist on „ilus” ja „kõlisew”, kuid wõimetu
waenlase häwitamises.
Kolmandaks
on keele „remonti” andmise faktiga
wäerind waenlasele lahtiseks
jäetud, mis koguni lubamata nähtus ning mida ükski strateeg andeks
anda
ei wõi.
Miks
pigistame silmad kinni ega taha näha, et
suurem osa meie poolt
antud hoopidest õhku tabawad!
Meie wäerind nõuab tugewust, kindlust ja edasitungiwust. Praegu ei
ole aeg „mugawustega” tegemist
teha, see tuleb omal ajal.
Agitatsioonis, mille teenistuses nii elaw- kui ka kirjasõna on, ei
ole pääasi
mitte kõlawus, waid tuum, tuum, mida me ilma
koore
wõi kaunata edasi anda wõime. Kui
aga nüüd
näituseks wõtaksime meie noorele ja wärskele
wõitlusjõule pühendud „Noored Kommunaarid”,
mille eesmärgiks on noorte hulkasi süwendada teadusesse, siis
tuleb kahtlemata kibe muigatus näole: rewolutsioni
asemel, mis
peaks purustama ja häwitama noortes
orjastawad traditsioonid, mis
peaks wabastama noorsoo teda ümbritsewatest
mõjudest ja kindlustama nende
iseseiswust,
nende wabat mõttewiisi, selle rewolutsioni
asemel lõõmab seal
keeleline rewolutsioon! Kas ei
tundu See
praegustel tõsistel rewolutsioni päewil
enam wärdjana, kui
wõitlusabinõuna! Sedasama
wõime mujalgi kirjanduses näha.
Küsimust
on tarwis tõsiselt rewideerimise alla
wõtta. Ma ei kahtle, et mul
selles teataw wastasrind olemas ei ole, kuid mõõduandwaks ei
tohiks
saada mitte ühe ehk teise arwamised, waid asja otstarb.
Wiimane igatahes saab kinnitama, et me agitatsioonilises wõitluses
wale taktikat oleme tarwitanud.
Tähtis ei tohi olla järjelikult
mitte keel, waid see,
mida me keele abil kätte saada tahame. Ja see
eesmärk nõuab, et keel lihtne ja kõigile arusaadaw peab
olema.
*)
Järjekorras waidlusainena awaldet. Autori kirjawiis muutmata. Toim.
Oras,
1926, nr 1-2
Hans
Pöögelmann
KIRJANDUSLISED
ÄÄREMÄRKUSED
[---]
2.
Mõned keelelised märkused
Ma
ei ole keeleteadlane ja ei tule
sellepärast järgnewate märkuste
peale
mitte kui teadusliste wäidete peale
waadata, aga
ajakirjanikuna, kelle
woolimisesawi — keel, elaw keel on,
ei saa
mööda neist alalistest silmi ja
kõrwu haawawaist, torkiwaist
keele
narrimistest, mida iga päew kannatada tuleb ja mis
tarwilikkude näpunäidete korral ometi kergeste parandatawad
oleksid. Ainult sel otstarbel
tuleb järgnewaid märkusi wõtta.
Wenemaa
Eesti keele üldine õnnetus on see, et ta igal sammul Wene
keele
mõju all waewleb. Meil ei ole
keeleliselt küllalt tugewaks
kaswanud
selgroogu, kes selle wõõra mõju ees
püsti suudaks
jääda: pea kõik siinsed kirjanduslised tegelased on otsekohe Wene
keele sees Eesti keelt
kirjandusliselt tarwitama hakanud.
Ja see
annab ennast tunda.
Wõtke
niisugused wärdjad, nagu:
suhkruliiw, mis eestlasele naeru peale
ajab, sest eestlane tunneb seda ainet
peensuhkru nime all; wõi —
paks
puu — jämeda asemel; wõi „suuteline
olema” — suutma;
wõi niisugused
ühekordsed eitamised, nagu „meie silume mitte
ainult kassi, waid ka koera”, kus eestlane ütleb: „meie ei
silu
mitte ainult kassi” jne.
Sellesse
wigadeliiki tuleb arwata
ka arutumat wõõraste sõnade tarwitamist,
mis iseäranis selles rahwalikus kirjanduses, mida meie kirjaturg
pakub, täieste lubamata on. Kui
wõõraste sõnade tarwitajatel
wähegi
lugupidamist oleks lugeja wastu, siis
otsiks ja leiaks nad
wastawa tähendusega eestikeelse sõna wähemalt
90 korral saja
hulgast. Puhastage
keel ülearusest wõõraste sõnade pahnast — lugejate pärast!
Eriti
tuleks tähelpanekut juhtida
ilukirjandusliste tööde tõlgetele,
mis
tihti pööritamapanewalt on tehtud —
lihtsalt sõnad
järjekorras ja kõige
esimese kättesattunud wastawa mõistega
ümber „pandud“. Meie tõlkijad
näiwad arwawat, nagu oleks
tõlkimine lapsemäng; ma ei räägi sellest,
et isegi wastutawad tõlkijad,
wastutawate tööde (näit. Lenini tööde)
tõlkimisel waewaks ei wõta sõna
õiget tähendustki järele
waadata, waid
silmanähtawast mõttewassingust hoolimata sootuks
walesõna paberile wiskawad [joonealune
märkus: Mäletan juhtumist,
kus Lenini töös sõna
„убожество”
(armetus) oli tõlgitud ,,jumalikkus“
(божество),
hoolimata sellest, et juba
mõttekäik seda ei lubanud.]
— nõndanimetatud rahwakeelsete kirjatööde tõlkimisel tikub
igasugune keelemõiste kaduma.
Tuleb
tähendada, et just rahwakeeleliste kirjatööde tõlkimine
iseäralist
hoolt ja kõigepealt wäga head oma
rahwakeele tundmist nõuab, sest
wõõra rahwakeelse töö peab oma
keele
keeleliselt ümberlooma,
ainult siis wõib ta lugejale
selle
iseäralise mõju anda, mida kirjanik
talle rahwakeele
tarwitamisega tahtis
anda. Kahjuks tunnewad meie tõlkijad üleüldse
wähe Eesti keelt, rahwakeelt aga pea sugugi mitte.
Sellega
on
seletataw weel palju
muidki keelelisi konarlusi. Näit.: enam
andelisem, enam wilunum jne, kus
Eesti keel ainult ühte
wõrdlussõna
lubab: kas enam wilunud ehk wilunum, kas enam rumal
ehk rumalam,
mitte aga enam rumalam. See ei ole
isegi Wene keele
õige tõlge, waid
Wene keele narritud tõlge.
Järjekindlalt
segatakse ära sõnade
„siht“ ja „eesmärk“ mõte. Igal
sammul leiate ütelusi: „lõpusiht“,„et seda
sihti kätte saada“ jne, kus lõpueesmärk, ja eesmärgilejõudmine
peaks
seisma. Peetagu meeles: Jaak sõidab
trammil 25. Oktoobri
prospekti pidi
Oktoobri waksali poole. Ta sõidab
lõunaida sihis; ta eesmärk on
Oktoobri waksal; tramm on abinõu
edasiliikumiseks ja sõidu otstarbe on Moskwasse
reisida, kus Jaagul
teatud ülesanded täita on. Neid
mõisteid ei tohi keeleliselt kunagi
segada.
Meie
keeletarwitajad — ja selles
patustawad ka Narwa jõe tagused
„suured“ keeletargad — ei taha aru
saada pehme ja kõwa
umbhäälikuga
sõnalõppude wahest, mis wastawalt ka kas pehmet wõi
kõwa häälikut
kaasa nõuawad. Eestlane, kes mitte
weel
siurunenud ei ole, teeb wahet
sõnade „tuur“ ja „uur“
lõputähe
wahel: esimesel korral on ta kõwa
ja sellepärast wõtab
ta muudetes
kõwa hääliku „a“ kaasa; wiimasel
on ta pehme ja
saab pehme hääliku
„i“ (tuur, tuura, aga uur, uuri). Meil
aga
sumatakse edasi kultuuriga, just
nagu oleks ka siin „r“ pehme,
samuti
diktatuuriga jne, kus kultuura, diktatuura peaks seisma, nagu
tuuras.
Teine
samasugune silmatorkaw
keelesolkimine tuleb nähtawale sõnade
liitmise juures, kus nüüd moodiks on saanud ilma millegist küsimata
nimisõna alguswormile (nimetawale) teist sõna „sappa lüüa“:
metalltööstus, terastoodang, merilaine
jne. Kõneldakse:
metallsammas, s. o.
metallist sammas, aga mitte metalltööstus,
sest tööstus ei ole mitte
metallist, waid töötab metalli
kallal.
Rahwakeeles tehakse wahet kuldkoti
ja kullakoti wahel:
esimene tähendab
kotti, mis kullast, teine — kotti, milles kulda
kantakse. Kes aga siin kui
seal, „moodne“ keelerewolutsionäär
olla tahtes, jonnakalt sama kuldkotti
tarwitab, see ei ole tõeliselt
mitte
keeleline rewolutsionäär, waid ninatark, keele solkija.
Samati
ei wõi ütelda Kunstlik
kirjandus ja kunstiline wõi,
waid
tuleb ütelda: kunstlik wõi (kunstwõi,
järeltehtud
wõi)
ja kunstiline kirjandus (kirjandus, mis kunsti käsitab). On
mõisteline wahe wennaliku ja andelise wahel, ja keele
wastu patustab see, kes lõpud kas ühe wõi
teise (-lik wõi -line)
liistu peale tahab
kokku kiskuda. See küsimus on
siiski laiem, kui
et teda „märkuste” piirides ulataks lahendama.
Saagu
neist märkustest — sekskorraks. Materjali nendeks wõtsin
peaasjalikult „Edasist“ [joonealune märkus: Artikel on
kirjutatud 1925. a. algul,
kuid seda keelesolkimist, milles „Edasi“
aastaid otsa meie noori keeleõppijaid kaswatas, tundub weel nüüdki
igal sammul.] ja käsikirjadest,
mis „Orasele“ saadetud. Teda
leidub
aga küllaliselt ka mujal. Ja leidub
sadandetes teisendites.
Meie kõneleme
kirjanikkude ettewalmistamisest, komberdame aga
keeletehnikas weel nagu
karkude otsas. Nii igatahes kiirjooksjaks ei
saa. Keelerawitsemise peale
tuleb tõsiselt rõhku panna.
3.
Kuid mitte kehkenpükslikult
Nagu
Narwa jõe taga. Seal ilmus
mõni aeg tagasi Joh. Aawiku teos,
mis
— eelkiituste järele — pidi ütlema
ennekuulmata sõna maailma
keeleliste uuenduste kohta käiwas kirjanduses ja „awama awarad
edenemise wõimalused kõigi maailma rahwaste
keeltele” — nagu
kord „Postimehes” kelgiti, ja nagu kehkenpüks Aawik
ise oma
raamatus näib kõmutawat,
üles kutsudes „ajawiitmata algama
seda suurt liikumist, Eesti keeleuuendust tegema esimeseks
maailmas”.
(„Waba Maa”, 53, 5. 8. 1925.)
Et
Eesti isamaanarridel „Eestimaa
käib üle kõige” ja „esimene
maailmas” on, see ei ole uudis, ja selle pärast poleks maksnud
Aawiku kehkenpüksitamisest eraldi juttu teha,
kui mitte sellel
kõmureklaamil teatud
ideeline sisu ei oleks, sisu, mida
„Waba
Maa“ oma juhtkirjas „rahwusliku kultuuri aateks" ülistab.
Mis
Aawiku „kultuuriaatesse” puutub, siis ei ole meil sellesse
sestsaadik enam suurt usku, kui seda
„aadet” omal ajal
„Noor-Eesti”
„Ruthi” kaudu — naisterahwaste „tagumiste
hemisfääride” näol tundma
õppisime, aga et teatud erakonna
häälekandja tema keelelist uperkuudilöömist ja weskitiibadega
wehklemisel maailma esipoksija aunime tagaajamist „rahwusliku
kultuura aatega” seob, selle aate teostamise wõimalust
ainult
Aawiku keeleuuendamise gümnastikaharjutuste kaudu näeb, see
kõneleb meile selle „kultuuriaate“
täielist pankrotti.
Oleme
ennemgi nii mõnel korral
tähendanud, et Eesti uuematel
keelenarrimise katsetel mitte niiwõrd keeleline aluspõhi ei olnud
kui ühiskondline. Wäitasime siis, et kodanline
noorsugu selle
keelemoonutamise
kaudu ennast „liht-rahwast”, pööblest,
eraldada püüab, oma ette „kõrgemat kihti” — „bessere
Leute“ —
luua tahab, kes ei oleks mitte „kui
seesinane
tölner“ — töörahwas. Siis paistis
see keelemoonutamine ikkagi
weel ainult kui kodanlise kihi
eraldumise abinõu olewat. Nüüd minnakse kaugemale ja lähendatakse
teda aatele enesele: «Autor on siin
üles seadnud kõrgema kultuuri
idee...” „sest kunstlik keele parandamine ja täiendamine paistab talle olewat meie ainus pääsetee...“ (Minu sõrendus. H. P.)
Meie
tahaksime sellest — et mitte kaua kodanliste sonimise juures
peatuda — meie keelemoodinarride
jaoks, kes uisapäisa Aawiku ja
siurulaste jälgil müttawad, ühe järelduse
teha: kui kodanluse
aatewaesed ja
ideeliselt pankrottijäänud waimlised
sõnamehed ise
awalikult tunnistawad,
et keeleline uperkuuditamine neile
nende ideelisest pankrotist pääsemise teeks ja
abinõuks peab olema,
siis peaksime meie, kes ju ometi pimedast
peast kodanluse aatepankroti tühja kotti püsti ajama ei
ole
kutsutud, seda enam ettewaatlikud
olema nende „uuenduste”
ja täienduste” wastu. Meie aaterikkusest ei annaks see mitte
kõige hiilgawamat tunnistust, kui endid wabatahtlikult selle
wankri ette rakendaksime. Meie keeleuuenduse pooldajad
peaksid
enne hoolsaste järele kaaluma, kui Aawiku „rahwusliku omapärase
kultuuri” kambaga — ühte rekke
istuwad.
4.
Kirjawastuste asemel
Et
see hoiatus mitte ammugi liig
wara ei tule, selleks lubatagu paar
näidet tuua meie „proletaarsete poeetide”
sünnitustest,
mis
„Orasele“ awaldamiseks saadetud. Üks neist
algab oma „tsüklust“
„Poeet ja ajawaim“ järgmiselt:
Kes sind loonud
Ilma toonud
Surnupalgelise
Pilwi hõbewalgelise —
Öine — mustesilmiline
Ilmakurbus warjuline.
Ja
lõpetab järgmiselt:
Jää wait oo inime — jää rahul weri keew —
On olewpäiwil sündind see
Kõik seks —
Et ilmakorda heroiilist luua
Uut aega rõhutuile tuua...
Et tugewamalt hoiduks
Mu kätes purpurline wõidulipp.
Plebeide werest sündinud embleem
Jääks igaweseks helendama —
Wiisnurga kiirgaw diadeem ...
Puhtkodanline
„ilmakurbus“ ja
wõõraste sõnade „hiinakeelse“ sodiga
töölisele läilaks solgitud ,,wiisnurga
diadeem“ — selle
,,proletaarse poeesia” häll on silmanähtawalt — Siuru.
Teine
,,proletaarne” kannab töörahwale lauale pealkirja all ,,Kaks
hirwitust” sihukese ,,poeesia”:
Nagu mõnitus
mürk-muigeline,
huluw helwetine
hirwitus!
Naerge, hirwitage, õgardite orde
Kõrid! Kugistage kulda,
kunni märatsejad masendet teil mulda!
Mis
too olnes?.. Mina küsin sedasama... Et luuletus „proletaarne“,
siis peaks arwama, et need „õgardite
orde” ikka midagi
kodanlist peaks
olema, aga mis keeles wõi kujul,
selleks on
erilist sõnaraamatut tarwis.
Lõpp
on
keeleliselt wähe selgem:
Kõik planeedid, Päike, Maa,
nüüd wasar-löögest rõkka!
Päikest palute meilt? Ei, nüüd, päike meie!
Hilja teha nalja, teie peie
ajaks walmis meil tiiwmasinate rongid:
Küll siis näete! Onnid keldrid, katuskongid!
tõuswad terastiiwul pilwi pääle üles,
ja waid naeratawad päikse süles,
nähes kui te sööte iseendi
weristades wennad wendi!
Oo, sel wiimsel põrgupidu laual,
haiswal kulla kalmat-haual,
tulnud aeg meilgi hirwita!
Ha-ha ha!
Ka
tööline — hirwitab
seesuguse
„poeesia“ üle, kus onnid, keldrid,
katuskongid (aga
keskmised majakorrad, kas need maha jääwad?) terastiiwul pilwi
peale wulisewad, just
nagu oleks see mõni krati killawoor.
Ja
milleks? Et ,,proletaarlased” —
põrgu pidulaual hirwitada
wõiksid!
No
ütelge, kellele on
seesugust
sonimist, seesugust pläramulinat
waja? Mis on
sel rämpsul tegemist
töörahwaga wõi töörahwal
selle rämpsuga? Seda enam, et ideeliselt siin
pöörast juttu
aetakse: töörahwas tõtaku pilwede peale ja oodaku hirwitades,
millal kodanlus iseenese nahka õgib.
— Seesugusel luulel on
sama
wähe proletaarsust kui wähil willu.