18/12/2017

Ivar Ivaski mälestusfondi auhinna saamise puhul

Suur tänu! See auhind teeb mulle tõesti rõõmu ja au. Esiteks rõõmustan lihtsalt oma raamatule kaasa – ta on pika aja jooksul kogunenud, käärinud ja settinud, ning vastukajad temale on olnud sisukad, ja mitut eri moodi sisukad, kaasamõtlevad ja pilku avardavad (Margus Ott, Aija Sakova, Joosep Susi, Silvia Urgas - aitäh!) – mida rohkemat võiks jooksvalt kirjanduselult tahta? Nii et mul on väga hea meel, et mu raamat on osutunud kõnetavaks. Teiseks on see väga suur au, kui vaadata selle stipendiumi seniste saajate nimestikku – see tekitab tunde, et see auhind on lausa teenimatu, nagu tahaks keegi mind kõrvust üles tõsta ja mulle Riia linna näidata. Ja kolmandaks teeb heameelt, et tunnustus sellele raamatule tuleb just Ivar Ivaski nime alt, kes pole olnud ainult algupärane luuletaja, vaid ka teiste luuletajate ja kirjanike mõtlemapanev lugeja ja tõlgendaja – ühesõnaga, on püüdnud kirjanduse kaudu end väljendavat inimvaimu valgustada mitmes eri registris ja poeetikas – nagu minagi seda püüan teha. Mis on Ivaski kui kirjanduse tõlgendaja ja hindaja juures eriti sümpaatne – et peale puht kirjandusliku ja kultuurilise huvitab teda kirjanduses väljenduv inimene; Ivask kirjutab kirjandusest armastusega, aga see pole pelgalt kirjandusearmastus, vaid ühtlasi ka ligimesearmastus – kirjandus viib Ivaski ikka jälle välja inimeseksoleku enda juurde, sellest ka tema rikkalik tutvusringkond kirjanike hulgas, huvi kontakti vastu loojate endiga, et olla lähedal suure kirjanduse inimlikule lähtepinnasele.
See auhind andis ajendi lugeda Ivaskit põhjalikumalt – otsustasin läbi lugeda kõik, mis raamatu kujul eesti keeles on ilmunud (ma pole sellega veel lõpul, kuid olen juba 1980. aastates). See on väga põnev ja hariv lugemine olnud, sisaldades mitut kursust – eesti luulest, modernsest maailmakirjandusest, sõjajärgsest eesti kultuuriloost, sellest, kuidas polemiseerides säilitada vastastikune austus (Ivaski kirjavahetus Ants Orasega), ja muidugi Ivaskist kui isiksusest. Seal on suurepäraseid sissejuhatusi nt Pasternaki ja Dodereri juurde ja veel väga palju muud (lõpuks on Ivask üks esimesi, kes pani aluse sellele, mis tänapäeval on endastmõistetavus: pagulas- ja kodumaise kirjanduse vaatlemine ühtse traditsioonina); aga on ka lihtsalt mingeid üksikuid motiive ja mõttekäike, mis jäävad meelde. Näiteks kirjutises „Terviklik luule lagunemisajastul”, mis on ette kantud 1974 Jorge Guilléni pühendussümpoosionil, arutleb Ivask, et räägitakse küll romaani surmast, tragöödia surmast, teatri surmast, aga „veel keegi pole söandanud välja kuulutada „luule surma”” (Ivar Ivask, Hetked igavikust. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 138) - me võime ju ka veel meenutada nt filosoofia surma või mittesõnalisest vallast maalikunsti surma. Kas tõesti on luule see vaimse tegevuse valdkond, mis oma paindlikkuse tõttu on kõige vastupidavam?
Teine arutlus, mis jäi meelde Ivaski päevikust, on mõnes mõttes ketserlik ja seletab osalt ka seda, miks Ivask pole tolles eesti rahvuskultuuri diskursis nii kesksel kohal, kui ta oma tähtsuse poolest võiks olla. 15. mail 1977 arutleb ta selle üle, et argument, nagu väikeste kultuuride parimate kirjanike vähene üleüldine tuntus seisaks ainult keelebarjääris, pole päris piisav; suurkeelte kirjanike parem tuntus ei tulene ainult sellest, et nad kuuluvad suurde keelde, vaid siiski ka sellest, et suured kultuurid ise on suuremad, tihedama ja rikkalikuma kultuurikihiga, mida selle kultuuri kirjandus endaga kaasas kannab; suurte kultuuride kirjandus n-ö ütlebki rohkem. „Suured väikerahvaste taidurid on seevastu nagu hiiglased lamedal maal, sest neid ei toeta midagi muud kui ainult nende oma vari.” (Mana nr 56, 1987, lk 9) Provotseeriv ja mõtlemapanev vaatenurk. Ivaski omapärane ühendus kosmopoliitsusest ja orgaanilisest eestlusest on märkimisväärne ja ainulaadne sulam.
Seda auhinda võib mingis sümboolses mõttes võtta ju ka kui Ivar Ivaski kingitust. Ja ma mõtlesin, et ehk võiks siis teha vastukingituse. Ivaski saksakeelseid luuletusi lugedes haakis end minusse eriti üks luuletus:


Eine Handvoll Freude

Vorsichtig und flüchtig klopft das Alter an.
Wasserguss der Stille. Gurren nebenan.

Jahrelang bleicht Feuer knochengleich dies Haus.
Jeden Bücherrücken streichen Strahlen aus.

Eine Handvoll Freude lässt uns diese Zeit:
Fruchtfleisch um die Kerne der Vergänglichkeit.

reaalune:

Peotäis rõõmu

Ettevaatlikult ja põgusalt koputab vanadus.
Vaikuse veevaling. Kudrutus seal kõrval.

Aastate pikku pleegitab tuli luusarnaseks selle maja.
Igat raamatuselga siluvad/kriipsutavad läbi kiired.
[pigem siluvad/silitavad, sest edasi tuleb juttu käest]

Peotäie rõõmu jätab meile see aeg:
viljaliha ümber kaduvuse tuuma.


See luuletus oma algsel saksakeelsel kujul väljendab muidugi eriti hästi seda taotlust, mis oli Ivaski jaoks tähtis, teatav jaapanliku mündiga „olulise lihtsuse” ideaal, mida ta eesti luules nägi eelkõige Juhan Liivi juures. Sõna „oluline” tähendab Ivaski jaoks (kelle eesti keel oli tema mitmekeelsuse tõttu oma eripäradega) ilmselt seda, mis saksakeelne „wesentlich”, ehk – meie ütleks ilmselt pigem „olemuslik lihtsus”.
Mis lisab sellele luuletusele võlu – kuude sisukasse ja lihtsasse värssi on (see on nüüd minu hüpotees ja spekulatsioon) sisse kirjutatud ka saksa luuleloo kaar. Esimene värss, kus vanadus koputab, meenutab üht Goethe humoorikat mõttevärssi:


Das Alter

Das Alter ist ein höflich' Mann:
Einmal übers andre klopft er an;
Aber nun sagt niemand: Herein!
Und vor der Türe will er nicht sein.
Da klinkt er auf, tritt ein so schnell,
Und nun heißt's, er sei ein grober Gesell.



reaalune:

Vanadus

Vanadus on üks viisakas mees:
ühtelugu koputab ta uksele;
aga praegu ei ütle keegi: Sisse!
Ja ukse taga ei taha ta olla.
Ta avabki ukse, astub sisse nii kiiresti,
ja nüüd öeldakse ta kohta, et ta on üks jõhker sell.


August Sanga tõlge (Goethe „Luuletusi”, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 178):
Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”


Luuletuse lõpuread aga, minu meelest väga ilus kujund rõõmu viljast, mille keskel tuumaks kaduvik, surelikkus, võivad olla seotud Rilke (Ivaski noorpõlvelemmiku ja mõjutaja) luuletusest, kus samamoodi on juttu tuumast ja viljalihast (just see „Fruchtfleisch” tundub olevat see tähelepanu äratav siduv sõna):


Buddha in der Glorie

Mitte aller Mitten, Kern der Kerne,
Mandel, die sich einschließt und versüßt, -
dieses Alles bis an alle Sterne
ist dein Fruchtfleisch. Sei gegrüßt.

Sieh, du fühlst, wie nichts mehr an dir hängt;
im Unendlichen ist deine Schale,
und dort steht der starke Saft und drängt.
Und von außen hilft ihm ein Gestrahle,

denn ganz oben werden deine Sonnen
voll und glühend umgedreht.
Doch in dir ist schon begonnen,
was die Sonnen übersteht.



reaalune tõlge:

Buddha hiilguses

Kõigi keskmete kese, tuumade tuum,
mandel, mis end lukku paneb ja magusaks teeb, -
see kõik kuni kõigi tähtedeni välja
on su viljaliha. Ole tervitatud.

Näe, sa tunned, kuidas miski enam sinust kinni ei hoia;
lõpmatuses on sinu kest,
ja seal on kange mahl, mis tungleb.
Ja väljastpoolt aitab teda kiirgus,

sest täitsa üleval su päikesed
täiel määral ja lõõmates tiirlevad.
Kuid sinus on juba alguse saanud see,
mis päikestest üle ulatub.


Võib ehk ka meenutada üht Rilke ütlust rõõmu kohta, mis on Ivaski luuletuse tuumaks, pärit ühest Rilke kirjast 1914 Marie-Anne von Goldshmidt-Rotschildile:

„Rõõm on ütlemata rohkem kui õnn, õnn tabab inimesi, õnn on saatus – rõõmu panevad inimesed ise endas õitsema, rõõm on lihtsalt hea aastaaeg südame kohal; rõõm on ülim, mis inimeste endi võimuses on.”

Niisiis, ma püüdsin seda luuletust tõlkida (Ivaski saksakeelsetest luuletustest on varem tõlgitud kümmekond, Marie Underi ja Ivar Grünthali poolt). Aga ma leidsin õige varsti, et ma pean valima – kas teha tõlge, mis jälgiks meetrilist vormi – mispuhul ma peaksin hakkama motiive ümber kirjutama, nii et see poleks ikkagi enam Ivaski luuletus, eriti kui arvestada sellele „olulist lihtsust”, see oleks lihtsalt vormijäljendus Ivaski ainetel; või siis tõlkida sisupoolt ning loobuda vormilistest nõuetest – aga ometi on ju vormil kindel roll selle „olulise lihtsuse” loomisel – tulemuseks oleks lihtsalt Ivaski luuletuse ümberjutustus.
Muidugi saaks teha vormijäljendusliku luuletuse, näiteks niimoodi:


Ettevaatlik vanaduse koputus.
Vaikuse veevalang. Kõrval kudrutus.

Aastaid pleegib maja tules nagu luu.
Päike üle silitab kõik raamatud.

Peotäis rõõmu sellest ajast meile jääb:
viljaliha tuuma ümber, milles hääb.


Aga see on halb tõlge, see on palju maneerlikum kui Ivaski lihtsad, peaaegu liivilikult lihtsameelsed riimid. Tuleb tunnistada, et mingitel juhtudel on luule tõlkimine selle ranges tähenduses võimatu, sest nagu Celan ütles: „Luule on keele saatuslik ainukordsus.” Aga luuletusi saab übersetzen, st ümber istutada teise keelde, teise poeetikasse, teise kirjutajasse – kuidas parajasti soovi on.
Ja siis mõtlesin, et üks variant oleks lihtsalt mitte tõlkida vormi ega nn sisu, vaid luuletuse teket ennast – tõlkida Ivaski luuletus Aare Pilve luuletuseks, ilma igasuguste viisakusžestideta. See poleks päris tõlge, vaid pigem „kaasaloov tõlge” (analoogiliselt „kaasaloova kriitikaga”): võtta seesama motiivide kooslus ning kirjutada see lahti nii, nagu ma ise kirjutaks, kui ma sellise luuletuse kirjutaks. Kunagi Erakkonna aegadel harrastasime sellist asja vastastikku ja nimetasime neid tekste remiksideks. Seda mõeldes meenus mulle, et mingis mõttes olen ma seda juba teinud, mul on üks 13 aastat tagasi kirjutatud luuletus, kus juhtumisi ongi sarnane motiivide kooslus – vanadus, päike, raamatuseljad, pleekimine, Ivaskil peotäis, mul seljatäis ja näputäis (ja muidugi polnud ma tollal Ivaski luuletusest teadlik):



katkend luuletusest „Daktyloi” (raamatust „Näoline”, 2007):
...päike teeb pikemaid käike taas, ulatub õhtuti
juba ju raamaturiiuli peale, seda me oskame nüüd juba
tähele panna ja oodata pärast neid aastaid
nii mõnedki raamatuseljad on hakanud
pleekuma, las nemad pleegivad, vanas eas
võtan neid enese läbiloetud sõrmede vahele, katsun
neid – nendes on sees meie hiliste eelkolmekümnete
korteri kevadepäikese-jõudmised – seljatäis, mis maha
panduna, taas üles võetuna on ainult näputäis...


Olgu, aga nüüd siis see kingitus, uuesti kirjutatud Ivaski luuletus; täpsemalt Ivaski motiividel kirjutatud autopastišš:


Vanaduse ettevaatlik, tagasihoidlik koputus.
Seejärel vaikus
nagu sahmakas vett.

Aastate kaupa pleegib maja tule
käes,
mis silitab igat raamatuselga,
kuni neist jääb
vaid luu ja säsi.

See, mis jääb
meie pihku,
on vaid rõõm -
mahlakas vili,
südamikuks
see, mis kaob.



Veel kord – suur tänu selle tähelepanu eest, eks seegi on üks peotäis rõõmu.


(Pildil: Ivask oma lapsehoidja Natalija Rožukalnega Valmieras, taaskohtumine pärast 44 aastat. Pildistanud Astrid Ivask)