Tartu Uues Teatris tuli välja Kadri Noormetsa lavastus "Ümarlaud". Laval on Kadri ise, Ekke Hekles, Maarja Jakobson, Martin Kork ja Helgur Rosenthal, maali tegi Kairo, heli Taavi Suisalu, valguse Karl Marken, lava Tanel Russ koos Epp Peedumäe, Tuuli Raadiku ja Ivar Pilvariga, grimmi ja kostüümi Piret Sootla, produtsent on Marie Kliiman. Ise olin järjekordselt dramaturgi nime all, kuigi Kadri Noormetsa tükkide puhul tähendab see midagi muud kui tavaliselt.
Oli väga lõbus, huvitav, hariv ja sõbralik prooviperiood. Esietenduse järel oli tunne, et lavastusel on elu sees, meie ühised püüdlused on vilja kandnud. Ülejäänu selgub juba näitlejate ja publiku vahelises mänguruumis.
Mati Unt kirjutas 1975. aastal näidendi „Good-bye, baby”, mida mängiti tollases Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastatuna. See koosneb reast stseenidest, mille põhimotiiviks on lahkumine ja kaotamine. Nende hulgas on ka stseen „Näitleja kaotab pea”. Seal on kaks tegelast: Olovernes (näidendist „Juudit”) ning noor, äsja lavakooli lõpetanud näitleja. Näitleja peab hakkama Olovernest näitlema, Olovernes õpetab teda. Nad harjutavad pisut teksti (näitleja Olovernese rollis ja Olovernes markeerib Juuditit), seejärel asutab Olovernes minekule, öeldes näitlejale, et kui tekst saab otsa, tuleb ise edasi improviseerida („Kes rolli tunneb, sellele on konkreetsed osasisesed ülesanded kerged”). Olovernes lahkubki ja näitleja asub rolli sisse elama. Stseen lõpeb.
Huvitav on see, et stseeni pealkiri on „Näitleja kaotab pea”, aga tegelikult seda ei juhtu – näitleja on küll pisut segaduses, aga näib, et ta saab hakkama, ta omandab rolli. Kuid ta kaotab pea palju otsesemas (ja ühtlasi palju tinglikumas) mõttes, sest Olovernes jääbki ju „Juuditi” näidendis peast ilma – Juudit raiub tal pea maha. See jääb Undi stseenist väljapoole, aga on stseeni tuum: Olovernes lahkub, et lasta tulevikus enda asemel hukkuda temaks kehastunud näitlejal. Muidugi võib ka öelda, et kui näitleja oma rolli liiga tõsiselt sisse elab, siis ta kaotabki pea (kindlasti mängib siin kaasa teatava peakaotusega lõppenud Tartu teatriuuendus, mida Unt kujutas „Via regias”, mis ilmus tolsamal 1975. aastal).
Kui näitleja improviseerib (mida Olovernes näitlejalt ootab), võib ta pea kaotada – ja kas see on siis näitleja enda või tema rolli peakaotus?
Siin lavastuses on tegelased ja rollid peidetud. Siin on peakaotus eelduseks – segadusse mitte ei sattuta, vaid sellest alustatakse, ja mängu eesmärk on jõuda selgusele, kes ise ollakse ja kes teised on. Siin mängitakse võidu peale – kes suudab oma rolli kõige kauem varjata, sellele jääb ka pea alles. Kuid ilma mänguta ei oldaks keegi – mäng saab toimuda ainult siis, kui on olemas mängijad, nii tulevased kaotajad kui tulevased võitjad; ja ta saab toimuda ainult siis, kui pole ette teada, kes osutub Oloverneseks. Kohati muutub see mäng kaasosaliste ja liitlaste otsinguks, et oma roll lõpuni välja mängida, seda samal ajal varjates mingi teise rolli taha. Mängus ollakse koos, ühises vastastikuses teadmatuses ja teada saamise pinges. Kohati muutub see ühiseks kujutlusvõime rännakuks, kus otsing muutub loomiseks – see, mis on kadunud, leitakse kujutlusvõime abil üles, mõeldakse ühiselt välja; algsest ühisest peakaotusest sünnib ühine looming, kollektiivse pea loodud. Mängu juurde kuulub ka see, et mängijast võid sa alati muutuda mänguvahendiks ja jälle mängijaks tagasi. Sa võid muutuda ka pealtvaatajaks, pealtnägijaks, aga sellenagi oled sa mängu osa.
Ja loomulikult sünnibki mäng lõplikult alles koostöös publikuga, koostöös nende peakaotuse ja tõeotsinguga. Ka nemad teevad oma panused.
*
Üks päev küsis Helgur minult, kas mul on mingi militaartaust, kas ma kuulun Kaitseliitu – sest mul oli uus seljakott, roheline, tõepoolest sõjaväest pärit. Täna sõitsin rongiga tagasi Tallinna, minu vastu istus sõjaväeriietes noormees, temalgi oli sama värvi sõjaväeseljakott. Piidlesime vastastikku teineteise seljakotte, meie pilgud kohtusid korduvalt, näis, et ta nagu püüdnuks oletada, ega ma järsku pole erariides sõjaväelane. Või ma siis kujutasin seda ette. Me asusime korraga oma seljakottide kallale, ja tõmbasime sealt korraga välja oma arvutid, peaaegu nagu peegelpildis – mina oma väiksema kompaktse läpaka, tema massiivse, minu omast pea kaks korda suurema, ulmelise must-punase hiirega. Kas on ta eraelus suur arvutimängur või on ta mingis infotehnoloogilises sõjaväeteenistuses? Aga mis kõige üllatavam – tal on rinnasilt nimega, ja tema nimi on See. Ta on See. Kui ma istuks oma vastaspingil, kas See oleks mina? Kas ma oleksin See? See raputab sõrmi lõdvestades oma käsi ja asub süvenenult midagi klõbistama ja hiirega liigutama. Kui mul poleks seda juhuslikult kodukapis leidunud seljakotti, kas See oleks tulnud minu vastu mängima? Ma olen Elroni võrgus – ega ta ei loe üle võrgu minu arvutit? Ma kirjutan seda ja meie pilgud kohtuvad.
(Mõni aeg hiljem – ei, ta on ikkagi mängur. Temaga – Sellega – liitusid kaks sõpra, kes vaatavad, mida ta seal arvutis teeb, ühel hetkel kaotab ta pea ja lööb käega oma ulmehiirt, meie pilgud kohtuvad korraks, ta on iseenda reaktsioonist ehmunud, ja ta on oma käe vastu hiirt katki löönud, nüüd pühivad nad salvrätiga verd ta käe ja hiire pealt. Minu võit.)
Kirjast trupile enne esietendust:
...
Olla dramaturg Kadri tüki juures – see on vist natuke sarnane ülesanne, nagu näitlejatelgi improviseerides, kus tuleb lihtsalt olla valmis jälgima, andma oma impulsse ja sisendeid, peegeldama, pidama silmas üldist kompositsioonilist dünaamikat; mingit tavalist dramaturgitegevust – näitlejate esitatava teksti kirjutamist – mul ju teha pole tulnud. „Kirjutada” on tulnud osalemise kaudu. „Kirjutamine” on selle tüki puhul eelkõige tähelepanelik „lugemine”. Ja mingis mõttes kehtib see ilmselt ka lavalolijate kohta – esitamise asemel on fookus üksteise reaalajas lugemisel, kas siis pärikarva, et ehitada ühiselt üles mingi kujutlusruum (nagu etenduse algupoole) või juba mitmekorruseliselt, korraga nii kahtlustades kui ühist mänguruumi alal hoides (nagu etenduse lõpupoole).
Proovide algusjärgus nonde ühistegevuste ja fantaseerimiste käigus jõudis asi sageli tasakaaluotsimiste ja balansseerimiste juurde, asju püüti panna seisu, kus nad võiksid kohe ümber kukkuda, aga ometi ei kukkunud – ju siis oli kõigil alateadlikult tunne, et see tasakaal tuleb kuidagi leida, kõik tulid eri suundadest, Kadri n-ö ebakonventsiaalse teatri poolelt, Ekke ja Martin olid oma senisest turvalisest lavakakambast väljas, Maarja ja Helgur juba kogenud näitlejatena kompasid, „mis asja me siin õigupoolest ajame?”, ja siis püüti kuidagi leida ühispind, kus kõik seisaksid võrdselt, nii et keegi ei kaaluks teisi liiga üles. Ja see tasakaal kujuneski välja, erinevatel tasanditel. Tollest balansiotsingust jõudsime lõpuks stseenini, kus julgetakse pöördlavale täishoog sisse joosta. Mu meelest see arengudünaamika on lavastuses endas ka sees näha, mingi selline võnkumine tasakaaluotsingust julguseni teisi kõigutada ja kõigutatud olla. Kui see julgus publikuni jõuab, on mu meelest juba väga palju õnnestunud.
Muuseas, see laulustseen omandab veel ühe tähenduse, mida me sinna teadlikult pole sisse pannud – see on nagu vastuvõturituaal: Maarja ja Helgur markeerivad põgusalt oma mineviku selles teatris ja siis on "noored" üleval tähelepanu keskpunktis ja "vanad" võimaldavad neil esil olla ja lükkavad hoo sisse. Mingi selline sümboolsus selles stseenis on, Ekke ja Martini initsiatsioon siia teatrisse.
Kui ma olen püüdnud enda jaoks fikseerida selle tüki iva, siis pikka aega arvasin ma, et selleks on tõe otsimise pinge selle eri kujudes, selle pinge näitamine. Mida aeg edasi, seda rohkem arvan ma, et „Ümarlaua” tegelik teema – nii proovi- ja etendamisprotsessi käigus hoidva põhimõttena kui ka lavastuse „sõnumina” (ebatäpne sõna, praegu paremat ei leia) vaatajate jaoks – on usaldus. Kuidas usaldada ennast, oma mälu, tähelepanelikkust, julgust, vabadust, kuidas usaldada teisi, kuidas olla ise usaldusväärne teiste jaoks. Mäng on lihtsalt vorm, kuidas neid küsimusi tegutsemise kaudu küsida. Stseenide elusus ei sõltu sellest, kas me teame midagi (tõde; seda, mida peab tegema; kuidas me vaatajale paistame), vaid sellest, kas me usaldame ennast ja teisi – ja publikut. Isegi see viimane stseen, mis pealispinnal on ju paks vastastikune kahtlustamine – see saab elusana toimida ainult siis, kui me seal pealispinna all usaldame üksteise mängukirge. Me loome ruumi, kus usaldus on võimalik – me ei etenda seda, me lihtsalt näitame seda, laseme sel nähtaval olla. Olla selles ruumis üheskoos kohal – see ongi selle tüki võti. Kui see publikuni jõuab, oleme põhilises õnnestunud.
...
No comments:
Post a Comment