06/02/2015

Savisaar



NO46 Savisaar
näidendi tekst Eero Epner, kaasautorid Tarmo Jüristo ja Aare Pilv

...

Kas suudab kaitsta mind mu oma erakond?

Kas tahab seda? Mugavam ju olla vait?

Ses suhtes illusioone ma ei hellita.

Veel hiljuti, Ukraina saatuspäevadel

mind vakka olles jäeti üksi, kaitseta.

Nüüd kordub sama rünnak, lähem poolteist kuud -

kuid pole Ratas ega keegi teine teist,

kes nooled talub - rünnatakse Savisaart.

Ma kordan - rünnatakse Savisaart. Ja siis

mis saab? Ei, illusioone ma ei hellita.

Kas pole mureks teil, kui aastaring saab täis,

et uued rosimannused ja seppikud

taas reetmist hauvad, nõnda valustuttavat?

Kas õppust võtnud olete? Ei mina tea. 
...





üks näidendi lõppversioonist välja jäänud kõne:


Ma räägin teiega nüüd, palge vastu palg,

silm-silma-vastu-võitlusesse asudes.

Kuid samuti ma julgelt astun ajaloo

ja tuleviku palge ette; ühtlasi

on saamas minust selle autor, ise ju

ma joonistan näojooned, mille järgi kord

me aega tuntakse – ambivalentselt peen

see seis, ei tule toime selles igaüks.

Kõik küsivad, mis olulisim elus on.

Su vaatepunkt võib olla mitmesugune -

kas enda poolt või elu poolt. Võib pärida,

mis tähtsaim on just praegu, täna. Nii teeb laps.

Kui sirgub, siht saab pikem, tekib perspektiiv:

mis kooli, millist elukutset valida.

Siis maise rännu poolel teel kord leitakse

end mõttelt: „Elan küll, kuid miks?” Keskea kriis.

Kes vaene, küsib, miks ta pole rikkaks saand;

kes rikas: „Kuhu on kõik hindamatu jäänd?”

Kes andekas: „Miks pole ikka tipus ma?”

Kes tippu jõudnud: „Miks ei ole miski uus?”

Kuid kõik need pärimised on vaid isekus:

mis tähendus on minul selle elu sees?

End vaadata võib aga hoopis elu poolt:

kas olen äkki kellegi jaoks vajalik,

kas aitan teostada mõnd väärikat ideed,

mis oluline on ka siis, kui poleks mind?

Kas elu ise minus oma mõtet näeb?

Kas olen sõna lauses, mis on sisukas,

või ainult tite endakeskne häälitsus?

Kas kasutada võimu enda huvides

või anda teiste kasuks oma võimekus -

vaat see on valik, mille tegema peab juht.

Mu enda elul mõtet on vaid sedavõrd,

kuivõrd ta eesmärk ühine on rahvaga.

Ei salga – minu ennastsalgavus on suur,

mind tõstetagu kõrgele, et kaugele

saaks kiirata mu võimas, võitev isetus.

Sest ehtne kuningas on teener vaid,

kes enda kanda võtab rahva õnnetaotluse.

Ma elan teile, teie pärast, teie jaoks,

mu vaesus, rikkus, andekus ja positsioon -

kõik panustan, et teie tähendus saaks teoks.

Mu käsud on ju teie enda soovid, mis

on minus võitmatumaks tahteks tahkunud.

Te jääte ajalukku – annan oma näo,

et oleks kogu rahval suu ja silmad peas,

mis otsa vaadata võiks jumalatele.

Sub specie historiae – me võidame!


(algmaterjal Edgar Savisaare raamatust "Peaminister")

No comments:

Post a comment