17/02/2015

T. S. Eliot - Sissejuhatus Ezra Poundi "Valitud luuletustele"

Tänane Värske Õhtu, kus TS Elioti essee "Traditsioon ja individuaalne talent" üle arutlesid Eda Ahi, Kelly Turk ja Hasso Krull, tõi meelde, et ma olen kunagi ise tõlkinud ühe Elioti teksti, mis tolle essee teemadega haakub - ka siin on juttu luuletaja suhtest traditsiooniga, aga selle kõrval ka huvitavaid mõttekäike vabavärsi olemuse, tõlkimise loomuse ning luuletaja arengu kohta. See tõlge valmis kunagi sajandivahetuse paiku Kersti Undi tõlkeseminari arvestustööna, olen teda nüüd õige pisut kõpitsenud, kuigi mingid tõlkekohmakused on ilmselt ikka näha.
See tekst on kirjutatud sissejuhatusena Ezra Poundi raamatule "Selected Poems", mis ilmus Elioti koostatuna esmalt 1928 Londonis kirjastuselt Faber & Gwyer ja hiljem mitmes kordustrükis kirjastuselt Faber & Faber. Et mõista, mida konkreetsemalt sisse juhatatakse, olgu loetletud raamatu põhijaotuste pealkirjad: Personæ of Ezra Pound (1908, 1909, 1910), Ripostes (1912), Lustra, Cathay, Poems from Lustra (1915), Hugh Selwyn Mauberley (Life and Contacts) ja Early Poems Rejected by the Author and Omitted from His Collected Edition (viimane sisaldab kuut varasema Poundi teksti).
Eesti lugeja jaoks ta muidugi oma algset põhiülesannet ei täida, sest Poundi luulet on eesti keelde tõlgitud väga vähe - aga mu meelest on selles sissejuhatuses mõtteid, mis on väärt ka ilma Poundi tekste tundmata; ja ehk võiks see sissejuhatus ärgitada kedagi natuke mahukama Poundi-valimiku tegemisele. Seni on eesti keeles Poundilt ilmunud esseeraamat "Lugemise aabits" (2000, tlk Urmas Tõnisson ja Udo Uibo, viimane on kirjutanud ka saatesõna), luuletustest on ilmunud järgnevad: "Ballaad kuldsest kalmust" Joel Sanga tõlkes Loomingus 1996/2, "Lähetus", "Tantsufiguur", "Gentildonna", "Les Millwin", "Taltsas kass" ja "LXXXI Canto" Jüri Talveti tõlkes "Ameerika luule antoloogias" (2008; esimesed viis luuletust on ilmunud ka 2006 Ninnikus nr 8), "Temperamendid" Ingvar Luhaääre tõlkes antoloogias "Armastus on metsik roos meis" (2007) ja "Au jardin" Joel Sanga tõlkes Vikerkaares 2012/7-8. Mõningast lisalugemist võib leida siit andmebaasist.


T. S. Eliot 1920 (Ottoline Morrelli foto)



T. S. ELIOT
SISSEJUHATUS EZRA POUNDI "VALITUD LUULETUSTELE"

SISSEJUHATUS: 1928

Hr. Ezra Pound koostas hiljuti New Yorgis avaldamiseks "kogutud luuletuste" köite pealkirjaga Personæ [Seda pealkirja poleks saanud anda käesolevale raamatule, sest see oleks põhjustanud segiajamist Ameerika-väljaandega ning algupärase, 1909 Elkin Mathewsi poolt välja antud Personæga. - TSE]. Ma tegin mõned soovitused luuletuste väljajätmise ja sissevõtmise kohta seoses samasuguse kogumiku väljaandmisega Londonis; ja selleteemalistest aruteludest Poundiga võrsus mu enda sissejuhatuse visand.
Luuletused, mis ma soovisin raamatusse võtta nende hulgast, mis autor oli kõrvale jätnud, on leitavad üheskoos raamatu lõpus. Luuletuste järjekord raamatus on sama – mainitud erandiga –, mis erinevais algväljaannetes, kust luuletused on võetud.
Hr. Poundi kavatsuse järgi pidi tema kogumik sisaldama kõiki tema poolt trükivääriliseks peetud värssteoseid kuni tema Cantoseni. See raamat, niivõrd kui mina selle eest vastutan, pole päris sama eesmärgiga: see pole "kogutud teosed", vaid valimik. Mõned Poundi poolt kõrvale jäetud luuletused, samuti mõned mu enda poolt kõrvale jäetud luuletused, näivad mulle üsnagi "säilitamist väärt". See raamat on minu silmis pigem sobilik sissejuhatus Poundi teoste juurde kui lõplik editsioon. Varem ilmunud väljaanded esindavad igaüks üht tema töö üksikut aspekti või perioodi; ja isegi kui need satuvad õigetesse kätesse, ei loeta neid alati õige korra järgi. Minu mõtte tuum on, et Poundi teosed pole mitte ainult mitmekesisemad, kui üldiselt arvatakse, vaid esindavad ka jätkuvat arengut, kuni Hugh Selwyn Mauberleyni välja, mis on tähtsuselt olulisim enne Cantost. See raamat peaks olema kui ka mitte muud, siis modernse värsistuse tekstiraamat. “Poeem” Cantos on kindlalt Poundi olulisim saavutus, mida pole tunnustatud selle harukordsuse ja keerukuse tõttu, kuid mis on palju ligipääsetavam lugejale, kes on järgnenud autori luulele algusest peale.
Ma märkisin mõned aastad tagasi vabavärsist kõneldes, et "ükski vers pole libre selle inimese jaoks, kes tahab teha head tööd". Mõiste, millel oli viiskümmend aastat tagasi täpne tähendus suhestatuna prantsuse aleksandriiniga, tähendab nüüd mida tahes. Vabavärss, mida kirjutas Jules Laforgue – kui mitte suurim prantsuse luuletaja pärast Baudelaire'i, siis kindlasti olulisim tehniline uuendaja –, on vabavärss suuresti samamoodi, nagu Shakespeare'i hilisem värss, Websteri, Tourneuri värss on vabavärss: teiste sõnadega, see venitab, surub kokku ja väänab traditsioonilist prantsuse mõõtu nagu hilisem Elizabethi ja Jamesi ajastu luule venitab, surub kokku ja väänab blankvärsi mõõtu. Kuid seda mõistet on kasutatud mitme värsitüübi puhul, mis on arenenud inglise keeles ilma seosteta Laforgue'i, Corbière'i ja Rimbaud'ga või ilma omavaheliste seosteta. Et olla täpsem – on olemas näiteks mu enda värsitüüp, Poundi värsitüüp ja Whitmani õpilaste värsitüüp. Ma ei taha ütelda, et pärastpoole pole ilmnenud mitmete tüüpide vastastikuse mõju jälgi, kuid ma kõnelen siin algupäradest. Mu enda värss on, niipalju kui ma saan otsustada, vabavärsi algupärasele tähendusele lähemal kui ükski teine neist tüüpidest: vähemalt see vorm, milles ma alustasin kirjutamist 1908. või 1909. aastal, joonistus otseselt välja Laforgue'i ning hilisema Elizabethi ajastu draama uurimisest; ja ma ei tea kedagi, kes oleks alustanud täpselt samast punktist. Ma lugesin Whitmani alles palju hiljem oma elus ja pidin võitlema vastumeelsusega tema vormi suhtes, seetõttu ka tema temaatika suhtes. Olen sama kindel – see on ilmselge –, et Pound ei võlgne Whitmanile midagi. See on elementaarne tähelepanek; aga kui tegu on vabavärsi populaarsete kontseptsioonidega, siis peab ikka veel olema sama lihtne ja elementaarne kui viisteist aastat tagasi.
Käesoleva köite varaseimad luuletused näitavad, et Poundi esimesed tugevad mõjutused sel hetkel, mil tema värss hakkas suunda võtma, lähtusid Browningist ja Yeatsist. Taustal on Üheksakümnendad üldiselt ja Üheksakümnendate taga loomulikult Swinburne ja William Morris. Ma kahtlustan, et viimatimainitud mõjutused olid palju nähtavamad kõiges selles, mis hr. Pound kirjutas enne oma esimest avaldatud värssi; need püsivad mõnes tema hilisemas teoses alal pigem emotsionaalse hoiakuna kui värsistuse tehnikas: vilksatavad Dowsoni, Lionel Johnsoni ja Fiona varjud. [Peab meelde tuletama, et hr. Pound on kirjutanud hiilgava lühiuurimuse Arthur Symonsi värsist ja on toimetanud Lionel Johnsoni luuletusteraamatu, mille mõned vähesed eksemplarid sisaldasid toimetaja eessõna; raamat kõrvaldati kirjastaja poolt kiiresti ringlusest ja on nüüd bibliofiilne haruldus. - TSE] Tehniliselt olid kõik need mõjutused head, sest nad kõik rõhutavad värsi kui kõne olulisust (ma ei arva siit välja Swinburne'i), kuna palju antikvaarsematest uuringutest õppis Pound värsi kui laulu olulisust.
Siinkohal on oluline tõmmata üks lihtne eristus, mis on märkamata jäänud peaaegu kõigil kriitikuil, kes ise pole värsitegijad, ja paljudel neist, kes seda on: eristus vormi ja substantsi vahel, samuti materjali ning hoiaku vahel. Seesuguseid eristusi tõmmatakse pidevalt, kuid sageli siis, kui seda ei peaks tegema, niisamuti kui neid on eiratud siis, kui neid peaks arvesse võtma. Moodsa värsi puhul on sageli seoseid tõmmatud seal, kus on erinevused, ja eristusi tehtud seal, kus on samasus. Inimesed võivad arvata, et neile meeldib vorm, sest neile meeldib sisu, või mõelda, et neile meeldib sisu, sest neile meeldib vorm. Täiuslikus luuletajas langevad nad ühte ja on üks ja seesama; ja teises mõttes on nad alati üks ja seesama. Niisiis on alati õige ütelda, et vorm ja sisu on üks ja seesama, ja on alati õige ütelda, et need on erinevad asjad.
Poundi on näiteks süüdistatud täiesti vastandlikes pattudes, sest neid eristusi on harva õigest kohast otsitud. Teda on nimetatud negatiivses mõttes "modernseks" ja negatiivses mõttes "antikvaarseks". Kumbki seisukoht pole õige selles punktis, kus nad on arvatud olevat õiged.
Peaksin esmalt ütlema, et Poundi värsistus tekitab vastuväiteid nendes, kes on selle vastu "modernsuse" tõttu, seepärast, et neil pole piisavalt (värsi)haridust, et mõista arengut. Luuletajaid võib jagada nendeks, kes arendavad tehnikat, nendeks, kes jäljendavad tehnikat, ja nendeks, kes leiutavad tehnika. Kui ma ütlen "leiutavad", peaksin kasutama jutumärke, sest leiutamine oleks laitmatu, kui ta oleks võimalik. "Leiutamine" on vale ainult seepärast, et ta on võimatu. Ma pean silmas, et erinevus "arengu" ja "aretuse" [sport] vahel on luules üks peamisi erinevusi. Luules on kaht liiki "aretust", lillekasvatuslikus mõttes. Üks on arengu jäljendamine ja teine on mõne algupärasuse-idee jäljendus. Esimene on tavajuhtum, tsivilisatsiooni aher produkt. Teine on elule vastandlik. Luuletus, mis on absoluutselt algupärane, on absoluutselt halb; ta on halvas tähenduses "subjektiivne" ilma mingi suhteta maailma, mille poole ta pöördub.
Teisisõnu, algupärasus pole lihtne idee luulekriitikas. Tõeline algupärasus on pelgalt areng; ja kui see on õige areng, võib see lõpuks ilmneda nii vältimatult, et me peaaegu jõuame kõigi luuletaja "algupäraste" vooruste eitamiseni. Luuletaja lihtsalt teostas järgmise astme. Ma ei eita, et tõeline ja võlts algupärasus võivad publikut võrdsel määral vapustada; kindlasti võib võlts algupärasus ("võlts", kui me kasutame sõna "algupärasus" korralikult, see tähendab, elu piirangute raames, ja kui me kasutame seda sõna absoluutselt ja seetõttu ebaõigelt, siis "ehtne") tekitada suurema vapustuse.
Niisiis on Poundi algupärasus ehtne selle poolest, et tema värsistus on tema inglise eelkäijate värsi loogiline areng. Whitmani algupärasus on nii ehtne kui ka võlts. See on ehtne niivõrd, kui see on teatud inglise proosa loogiline areng; Whitman oli suurepärane proosakirjanik. See on võlts niivõrd, kui Whitman kirjutas viisil, mis sisendas, et tema suurepärane proosa on uus värsivorm. (Ja ma eiran sellega seoses suurt osa Whitmani tühja üleskiitmist.) Sõnal "revolutsiooniline" pole mingit tähendust järgmisel põhjusel: me ajame sama nime all segi need, kes on revolutsioonilised seepärast, et nad arenevad loogiliselt, ja need, kes on "revolutsioonilised" seepärast, et nad uuendavad ebaloogiliselt. Alati on väga raske nende kahe vahel vahet teha.
Pound on "algupärane" viisil, mille ma heaks kiidan, teises mõttes. Ühe pealispindse mõõdupuu järgi liigub algupärane luuletaja otse elu poole ja derivatiivne luuletaja "kirjanduse" poole. Kui me vaatame asja lähemalt, leiame, et luuletaja, kes on tõesti "derivatiivne", on luuletaja, kes eksikombel võtab kirjandust elu pähe, ja väga sageli on selle eksimuse põhjuseks asjaolu, et ta pole piisavalt lugenud. Tavapäraselt kultiveeritud inimeste tavapärane elu on kirjanduse ja elu segapuder. On olemas õige taju, mille järgi haritud inimese jaoks kirjandus on elu ja elu on kirjandus; ja on olemas ka rikutud taju, mille järgi need väljendid võivad olla tõde. Me võime vähemalt proovida hoiduda segi ajamast materjali ja selle autoripoolset ärakasutamist.
Aga Pound on sageli kõige "algupärasem" õiges tähenduses siis, kui ta on kõige "arheoloogilisem" tavapärases tähenduses. On peaaegu liiga labane ütelda, et keegi pole veel seepärast moodne, et ta kirjutab korstnatorudest, või arhailine, et kirjutab oriflammidest. On tõsi, et enamik inimesi, kes kirjutavad oriflammidest, on pelgalt vanade müntide kogujad, nagu ka enamik inimesi, kes kirjutavad korstnatorudest, pelgalt löövad uusi münte. Kui keegi tõesti suudab teise ajastu elusse süüvida, siis süüvib ta iseenda elusse. Luuletaja, kes suudab mõista merloone ja krenelle, suudab mõista ka korstnatorusid, ja vastupidi. Mõned inimesed suudavad mõista Albi katedraali arhitektuuri, nähes näiteks biskviiditehast; teised suudavad biskviiditehast kõige paremini mõista, mõeldes Albi katedraalile. See on pelgalt subjektiivne meetodierinevus. Mutt kaevab ja kotkas lendab, kuid nende siht on sama – eksisteerida.
Ma usun, et üks Poundi kaheldamatumaid pretensioone ehtsale algupärasusele on temapoolne provanssaali ja varase itaalia luule taaselustamine. Inimesed, kes tüdinevad Poundi Provence'ist ja Poundi Itaaliast, on sellised, kes suudavad Provence'i ja keskaja Itaaliat näha vaid muuseumieksponaatidena, mis erineb sellest, kuidas Pound neid näeb või kuidas ta paneb teisi neid nägema. On tõsi, et mulle tundub Pound nägevat Itaaliat Provence'i kaudu seal, kus mina näen Provence'i Itaalia kaudu (tõsiasjal, et ma olen täielik võhik provanssaali keele suhtes, välja arvatud tosin rida Dantelt, ei ole sellega midagi pistmist). Kuid tema näeb neid enese kaasaegsetena, see tähendab, ta on taibanud Provence'i ja Itaalia puhul teatud asju, mis on inimloomuses püsivad. Minu arvates on ta palju moodsam Itaalia ja Provence'iga tegeledes kui moodsa eluga tegeledes. Tema Bertrand de Born on palju rohkem elav kui tema mr. Hecatomb Styrax (Mœurs Contemporaines). Kui ta tegeleb vanaaegsete asjadega, toob ta esile olemuslikult elava; kui ta tegeleb kaasaegsete asjadega, märkab ta mõnikord vaid juhuslikku. Kuid see ei tähenda, et ta on antikvaarne või literatuurne parasiit. Iga õpetlane suudab näha Arnaut Danieli või Guido Cavalcantit kirjanduslike kujudena; vaid Pound suudab neid näha elavate olenditena. Aeg ei oma sellistel puhkudel tähtsust; on ebaoluline, kas see, mida sa näed, tõeliselt näed elava olendina, on Arnaut Daniel või su aedviljamüüja. See on pelgalt ühele või teisele luuletajale sobivate vahendite küsimus, ja meid huvitab rohkem eesmärk kui vahendid.
Poundi varasemates luuletustes peame niisiis arvesse võtma esiteks kindlate eelkäijate mõjutused inglise luules ja teiseks provanssaali ja itaalia luule mõjutused. Igas neist mõjutustest peame vahet tegema vormimõjutustel ja sisumõjutustel; kuid teisest küljest ei saa keegi olla mõjutatud vormist või sisust, olemata mõjutatud teisest; ja mõjutuste segapundar on asi, mille me saame vaid osaliselt lahti harutada. Iga ühe luuletaja mõjutus teisele puudutab nii vormi kui sisu. Esimest on võib-olla kergem jälgida. Teatavad varasemad luuletused on ilmselgelt puudutatud Yeatsi tehnilisest mõjust. On kergem jälgida täpse ja keerulise provanssaali värsistuse mõju kui eristada provanssaali luule ehtsa taaselustamise elemente romantilise fantaasia elementidest, mis Pound omandas mitte Arnaut Danielilt või Dantelt, vaid Üheksakümnendatest. Kuid peab meeles pidama, et need asjad on erinevad, kas me siis oleme pädevad analüüsi teostama või mitte.
Ripostes (1912) on kindel edusamm pärast Personæd (1910). Mõned viited selle aja vaatepunktile võib leida proosaraamatus Pavannes and Divisions (Knopf, 1912) taastrükitud märkustes pealkirjaga Retrospect ja märkmes teemal Dolmetsch and Vers Libre. Ehk olulisim luuletus sellest rühmast on anglosaksi Seafareri versioon. See on uus assimilatsioon, provanssaali omale järgnev, ja koos tollega ettevalmistus parafraasideks hiina luulest, Cathayks, mis omakorda on hädavajalik aste liikumises Cantose poole, mis on täielikult Pound ise. Poundi teoseid läbib miski, mida võiksime nimetada püsivaks pingutuseks kõnestiili sünteetilise konstrueerimise poole. Igas elemendis või keermes on midagi Poundist ja midagi kellestki teisest, mis pole enam analüüsitav; keermetest moodustub üks köis, kuid see köis pole veel valmis. Ja hea tõlge, nagu see, pole pelgalt tõlge, sest tõlkija annab originaali enda kaudu ja leiab enda originaali kaudu. Ja taas peame Poundi teoseid järgides meeles pidama kahte aspekti: on värsistuse aspekt, jälgitav läbi tema varaste mõjutuste, läbi tema töö provanssaali, itaalia ja anglosaksi materjaliga, hiina luuletajatega ja Propertiusega; ja on sügavama isikliku tunde aspekt, mida pole senini üles leitud tehniliselt kõige täideviidumates luuletustes. Need kaks asja kalduvad aja jooksul ühinema; kuid kõnealustes luuletustes on nad sageli eristatavad, mõnikord ebatäiuslikult ühendatud. Seepärast näevad need, kes on liigutatud eelkõige tehnilisest täiuslikkusest, püsivat progressi; need, kes hoolivad enim isiklikust häälest, kipuvad parimaks pidama Poundi varasemat värssi. Kummalgi pole päris õigus; kuid viimased eksivad rohkem. Ma arvan, et Ripostes on isiklikum raamat kui varasem Personæ ja Exultationes; mõned luuletused Lustras jätkavad seda arengut ja mõned mitte; Cathay ja Propertius on otsesemalt olulised tehnilisest küljest, nagu ka The Seafarer; kuni Mauberleyni (ma usun, vaat et suurepäraseim luuleteos enne Cantost) ei toimu eriliselt selget ühtesulamist. Lugeja peaks võrdlema mõnda armsalt väikest luuletust Riposteses luuletustega Canzonis, Personæs ja Exultationsis, mis annavad rohkem märku tehnilistest huvidest, ja teisest küljest Mauberleyga. Kaunis Lustra luuletuses Near Perigord on kuulda Browningi häält. Seal on ka

There shut up in his castle, Tairiran's,
She who had nor ears nor tongue save in her hands,
Gone – ah, gone – untouched, unreachable!
She who could never live save through one person,
She who could never speak save to one person,
And all the rest of her a shifting change,
A broken bundle of mirrors....

[Seal suletuna Tairirani lossi / Tema, kel polnud ei kõrvu ega keelt muidu kui vaid ta kätes, / Läinud – ah, läinud – puutumatu, saavutamatu! / Tema, kes ei saanud kunagi elada muidu kui ühe inimese kaudu, / Tema, kes ei saanud kunagi kõnelda muidu kui ühele inimesele, / Ja kõik ülejäänu temast on vaid nihkuv muutumine, / Peeglite murtud kimp....]

Need värsid ei ole Browning ega keegi muu peale Poundi enese; kuid nad pole ka lõplik Pound; sest väljendusviisis on liiga palju seda, mida võinuks konstrueerida hulk häid luuletajaid. See on peen luule; see on "isiklikum" kui Cathay; kuid süntaks on vähem tähenduslik. Riposteses ja Lustras on palju sellest õhulisema ehitusega lühikesi luuletusi, sama liigutavaid, kuid milles ka "tunne" või "meeleolu" on huvitavam kui kirjutamisviis. (Täiuslikus luuletuses on mõlemad võrdselt huvitavad, ja olles võrdselt huvitavad, on nad huvitavad ühesama ja mitte kahe erineva asjana.)

A GIRL

The tree has entered my hands,
The sap has ascended my arms,
The tree has grown into my breast –
Downward,
The branches grow out of me, like arms.

Tree you are,
Moss you are,
You are violets with wind above them.
A child – so high – you are,
And all this is folly to the world.

[TÜDRUK. Puu on sisenenud mu kätesse, / Mahl on kerkinud mu käsivartesse, / Puu on kasvanud mu rinda – / Allapoole, / Oksad kasvavad minust välja nagu käed. // Puu sa oled, / Sammal sa oled, / Sa oled kannikesed koos tuulega nende kohal. / Laps – nii kõrgel – sa oled, / Ja kõik see on narrus maailma jaoks.]

Siin, nagu näete, on "tunne" parimas mõttes algupärane, kuid väljendusviis pole päris "täide viidud"; sest viimane rida on selline, mille oleks võinud kirjutada pool tosinat teist meest. Siiski pole see "vale" ja ma ei saaks kindlasti seda parandada.
Cathay puhul tuleb ära märkida, et Pound on hiina luule leiutaja meie aja jaoks. Ma kahtlustan, et igal ajastul on olnud ja on edaspidi samasugune illusioon tõlkimise suhtes, illusioon, mis pole teisalt üldsegi illusioon. Kui võõramaine luuletaja on edukalt toodud meie keele ja meie aja väljenduslaadidesse [idioms], siis usume, et ta on "tõlgitud"; me usume, et selle tõlke kaudu oleme lõpuks tõesti kätte saanud originaali. Elizabethi-aegsed pidid mõtlema, et nad said kätte Homerose Chapmani kaudu, Plutarchose Northi kaudu. Olemata Elizabethi-aegsed, ei jaga me ka neid illusioone; me näeme, et Chapman on rohkem Chapman kui Homeros ja North on rohkem North kui Plutarchos, mõlemad asuvad kolmesaja aasta taga. Me tajume ka, et moodsad õpetlaste tõlked, Loeb või teised, ei anna meile seda, mida andsid Tudorite-aegsed. Kui ilmuks moodne Chapman või North või Florio, usuksime, et tema on tõeline tõlkija; teisisõnu, me teeksime talle komplimendi, et usume, otsekui tema tõlge [translation] oleks läbipaistvus [translucence]. Pole kahtlust, et Tudorite-aegsed tõlked olid kaasaegsete jaoks läbipaistvused; kuna meie jaoks on need "Tudori proosa suurejoonelised näited". Sama saatus ähvardab Poundi. Tema tõlked näivad olevat läbipaistvused – ja see on oivalisuse mõõdupuu; me arvame, et oleme hiinlastele lähemal kui näiteks Legget lugedes. Ma kahtlen selles: ma ennustan, et kolmesaja aasta pärast on Poundi Cathay "Windsorite-aegne tõlge", nagu Chapman ja North on praegu "Tudorite-aegne tõlge": seda hakatakse nimetama (ja õigustatult) pigem "XX sajandi luule suurejooneliseks näiteks" kui "tõlkeks". Iga põlvkond peab tõlkima enese jaoks.
Samahästi võib ütelda, et hiina luule, nagu me teda tänapäeval tunneme, on midagi Ezra Poundi poolt leiutatut. See ei tähenda, et on olemas mingi hiina luule kui selline, mis ootaks mõnda ideaalset tõlkijat, kes oleks ainult tõlkija, vaid seda, et Pound on rikastanud moodsat inglise luulet nagu ka Fitzgerald seda tegi. Kuid kui Fitzgerald lõi vaid ühe suurepärase luuletuse, siis Poundi tõlge on huvitav ka seepärast, et see on üks faas Poundi luule arengus. Tänapäeva inimestele, kellele meeldib hiina luule, ei meeldi hiina luule tegelikult rohkem kui hiina kunst meeldib neile inimestele, kellele meeldib Willow' keraamika ja Chinesische-Turms Münchenis ja Kew Gardens. On tõenäoline, et hiinlased, nagu ka provanssaalid ja itaallased ja saksid, mõjutasid Poundi, sest keegi ei saa võõramaise ainega intelligentselt töötada, ilma et ta sellest liigutatud poleks; teisest küljest on kindel, et Pound on mõjutanud hiinlasi ja provanssaale ja itaallasi ja sakse – mitte ainet an sich, mis on tunnetamatu, vaid ainet sel kujul, nagu me seda tunneme.
Käsitleda Poundi algupäraseid teoseid ja tema tõlkeid eraldi oleks viga, viga, mis peidab endas suuremat viga tõlkimimise loomuse mõistmisel. (Vrd tema Notes on Elizabethan Classicists raamatus Pavannes and Divisions, lk 186 jj.) Kui Pound poleks olnud tõlkija, oleks tema maine "algupärase" luuletajana kõrgem; kui ta poleks olnud algupärane luuletaja, oleks tema maine "tõlkijana" kõrgem; ja see on täiesti tähtsusetu.
Need, kes ootavad, et iga hea luuletaja peaks toimima sarjade kaupa meistriteoseid ilmavalgele tuues, igaüks eelmise sarnane, ainult et igas mõttes edasi arenenud, need on lihtsalt võhikud nende tingimuste suhtes, milles luuletaja peab töötama, iseäranis meie ajal. Luuletaja arengukulg on kahetine. On kogemuse järk-järguline kuhjumine nagu Tantalose piinad: vaid kord viie või kümne aasta jooksul võib kogemus akumuleeruda nii, et vormib uue terviku ja leiab endale kohase väljenduse. Aga kui luuletaja oleks rahul ei millegi muu kui vaid oma parima taseme üritamisega, kui ta jääks ootama neid ennustamatuid kristallisatsioone, poleks ta nendeks valmis, kui need tulevad. Kogemuse areng on suuresti ebateadlik, maa-alune, nii et me suudame selle kulgu määrata vaid kord iga viie või kümne aasta jooksul; kuid vahepeal peab luuletaja tööd tegema; ta peab katsetama ja proovima oma tehnikat, et see oleks valmis nagu hästiõlitatud tuletõrjeprits, kui tuleb hetk see viimse jõuga töösse panna. Luuletaja, kes soovib jätkata luule kirjutamist, peab pidevalt treenima; ja peab seda tegema mitte oma inspiratsiooni tagant sundides, vaid nagu osav töömees sel tasemel, mida on võimalik saavutada mõne tunni tööga igal elunädalal.
Äsjaöeldu peaks sobima sissejuhatuseks mitte ainult tõlgetele, vaid ka sellele Poundi luuletuste rühmale, mida võib nimetada epigrammideks. Neid kohtab siin-seal läbi Lustra. Ma olen enamiku neist sellesse väljaandesse võtnud. Neis on loomulikult äratuntavad Martialis ja Kreeka Antoloogia epigrammatikud [Kreeka Antoloogia ehk Anthologia Graeca on kreekakeelsete luuletuste, peamiselt epigrammide kogumik, mis hõlmab aega klassikalisest Kreeka kirjandusest kuni Bütsantsi perioodini; see koostati 10. sajandil ning selle teaduslik väljaanne ilmus 13 köites 1794-1803, avaldades sestpeale mõju uusaegsele kirjakultuurile. - tlk]. Praegusaja "luulearmastajate" hulgas on Martialise-maitse haruldasem kui (ehtne) Drydeni-maitse; "luulearmastajad" ei tunne ära, et nendepoolne luule piiritlemine "poeetilisega" on romantilise ajastu moodne kitsendus: romantiline ajastu on otsustanud, et suur osa proosast on luule (kuigi ma söandan ütelda, et Burton ja Browne ja De Quincey ja teised proosaluule-romantikute iidoleist eeldasid, et nad kirjutavad proosat), ja vastupidiselt, et suur osa luulest on proosa. (Minu jaoks on Pope luule ja Jeremy Taylor on proosa.) Lugeja ei tohiks olla rutakas otsustama, kas Poundi epigrammid "on hästi välja kukkunud"; sest ta peaks esmalt uurima iseenda hinge, et aru saada, kas ta on võimeline nautima parimaid epigramme luulena. (Mackaili valikud Kreeka Antoloogiast on imetlusväärsed, väljaarvatud see, et need on valikud: see tähendab, noil valikuil on kalduvus summutada antologistide vaimukuse elementi, epigrammi elementi.) Lugeja, kellele ei meeldi Poundi epigrammid, peaks väga kindel olema selles, et ta ei võrdle neid enne nende hukkamõistmist Ode to a Nightingaleiga. Ta peaks tegema parima, et aktsepteerida neid eriomase žanrina ja võrdlema neid omavahel – sest mõned on kindlasti paremad kui teised, ja ma olen isegi välja jätnud ühe hr Chestertoni teemalise epigrammi –, enne kui ta võrdleb neid millegi muuga. Keegi pole pädev otsustama luule üle, kuni ta pole ära tundnud, et luule on lähemal "värsile" kui proosaluulele.
Ma pole valmis ütlema, et ma hindan epigramme: mu maitse on ilmselt liiga romantiline. Olen kindel ainult selles, et Poundi epigrammid on – võrrelduna muu kaasaegsega samast žanrist – kindlapeale paremad. Ja ma olen ka selles kindel, et Poundi tegelemine tõlgete ja parafraasidega ning tõsise värsi kergemate vormidega annab tunnistust tema eesmärgi terviklikkusest. Ei saa kirjutada kogu aeg luulet; ja kui luulet kirjutada ei saa, siis on parem kirjutada seda, millest teatakse, et see on värss, ja teha sellest hea värss, kui et kirjutada halba värssi ja veenda end, et see on hea luule. Poundi epigrammid ja tõlked esindavad mässu romantilise traditsiooni vastu, mis nõuab, et luuletaja peaks olema jätkuvalt inspireeritud, mis lubab luuletajal esitada halba värssi luulena, kuid eitab luuletaja õigust teha head värssi ilma, et seda võiks suurepäraseks luuleks pidada.
See sissejuhatus täidab oma eesmärgi, kui ta teeb lugejale selgeks ühe asja: et luuletaja töö võib kulgeda piki kaht joont kujutluslikul graafikul; üks neist joontest on tema teadlik ja jätkuv pingutus tehnilise täiuslikkuse poole, see tähendab, oma meediumi jätkuva arendamise pingutus selle hetke jaoks, mil tal tõesti on midagi ütelda. Teine joon on lihtsalt tema normaalne inimlik arengukulg, kogemuse kogunemine ja kokkuvõtmine (kogemust ei otsita, see on pelgalt selle tagajärg, et me teeme midagi, mida tõesti teha tahame), ja kogemuse all mõtlen ma lugemise ja refleksiooni, igasuguste erinevate huvide, sidemete ja tutvuste, läbielamiste ja juhtumuste tulemusi. Aeg-ajalt võivad need kaks joont kõrgpunktis koonduda, nii et me saame meistriteose. See tähendab, kogemuse akumulatsioon on kristalliseerunud, et vormida kunsti materjal, ja aastaid tööd tehnika kallal on ette valmistanud adekvaatse meediumi; ja mingil põhjusel on meedium ja materjal, vorm ja sisu saanud eristamatuks. Seesugust poolmetafoorset seletust ei tohiks liiga otsesõnaliselt tarvitada; isegi kui seda saaks kasutada kõigi luuletajate töö puhul, siis iga üksiku luuletaja töö ilmutaks sellest mõnetist kõrvalekallet. Ma pakun selle seletuse ainult kui sissejuhatuse mõnede luuletajate töösse, ja Pound on üks neist. See peaks meil aitama tema teoseid analüüsida, eristada tema teostes intensiivsuse esimest, teist ja kolmandat astet ning hinnata madalamate astmete väärtust.
Siinkohal võib kerkida vastuväide: isegi kui protsessi seletus on korrektne, kas on siis õigustatud, et luuletaja avaldab kõik oma teosed ja ei piirdu nendega, kus vormi täiuslikkus on ühendatud tunde tähenduslikkusega, see tähendab, oma parimaga? Sellele vastuväitele on mitu vastust, nii teoreetilist kui praktilist: üks lihtsamaist on, et kui sa rakendad seda nõuet, pead sa seda rakendama mõlemal viisil, ja tulemusena läheks tsensuuri alla enamiku heakskiidetud luuletajate avaldatud teostest suurem osa. See võib mitmed suurepärased luuletajad ka täiesti maha kustutada. Ma olen oma elus kohanud väga vähe inimesi, kes tõesti luulest hoolivad; ja need vähesed, kui neil on tunnetus [knowledge] (sest nad on mõnikord üsna kirjaoskamatud inimesed), teavad, kuidas võtta igalt luuletajalt, mida tollel on anda, ja kõrvale heita vaid need luuletajad, kes teesklevad alati, et nad annavad rohkem, kui nad tegelikult annavad; need taibukad inimesed hindavad Pope'i ja Drydeni teoseid (võib kindlasti meie ajal ütelda, et inimene, kes ei suuda nautida Pope'i luulena, ei mõista üldse luulet: muuseas, mulle meenub, et Pound soovitas ükskord mul hävitada ühed minu meelest suurepärased värsiread; sest, nagu ta ütles, "Pope on teinud seda nii hästi, et sa ei saa seda paremini teha; ja kui mõtled seda burleskina, siis parem hoia end tagasi, sest sa ei saa Pope'i parodeerida, kui sa ei suuda kirjutada paremat värssi kui Pope – ja seda sa ei suuda"). Ma kirjeldasin äsja luuletaja tehnilise arengu ja tema isikliku arengu suhet graafiku kahe kõverana, mis mõnikord kohtuvad. Kuid ma peaksin lisama, et see metafoor on petlik, kui ta paneb teid arvama, et need kaks asja on hästi eristatavad. Kui me teaksime vaid "täiuslikku" luulet, teaksime luule kohta väga vähe; me ei saa isegi ütelda, kes on kaksteist või kuus või kolm või kaks "suurimat" luuletajat. Aga kui me tõesti luulet armastame, siis me tunneme ja peame tundma selle kõiki astmeid. Eristus tehnika ja tunde vahel – tingimata kokkuleppeline ja jäme eristus – ei lähe meile korda: me oleme võimelised hindama tippude kohtumist, aine ja vahendite, vormi ja sisu segunemist igal tasemel; ja samuti hindame nii luulet, kus tehniline meisterlikkus ületab sisu huvitavuse, kui ka luulet, kus sisu huvitavus ületab tehnikat.
Selles raamatus leiate te kõiki kolme liiki luulet. Ma usun, et mõnes värsis on sisu palju tähtsam kui väljendusvahendid; teistes on põhitähtsad väljendusvahendid; mõned ühendavad mõlemat. Enamik inimesi leiab sellest raamatust asju, mis neile meeldivad, ja asju, mis neile ei meeldi; vaid isikutele, kellele meeldib luule ja kes on end selleks harjutanud, meeldib see kõik. Ja selliseid isikuid pole palju.
Poundi luules leian vormi ja tunde suurimat lähedust – ma pean silmas nende kõige ligilähedasemat jätkuvat samastumist – tema Cantoses, mille kohta võin ütelda vaid natuke, kuna mul pole luba trükkida neid selles raamatus. (Vähemasti on see ainus poeem kelleltki kaasaegselt, mida ma saan lugeda naudingu ja imetlusega; suurimal määral on see niikuinii rohkem sellest määrast, mil ma saaksin siinses essees sellega tegelda: igal juhul on see noortele luuletajatele maardla, kust kaevandada; ja igal juhul on mu nõustumatus selle luuletuse "filosoofiaga" teine afäär.) Kuid mis puutub selle raamatu sisusse, siis olen üsna kindel Mauberleys, ükskõik milles muus ma ka kindel poleks. Ma olen välja jätnud ühe pika luuletuse, mille hr Pound ise oleks võinud raamatusse võtta: Homage to Sextus Propertius. Ma kahtlesin selle luuletuse mõjus juhendamata lugejale, isegi kui oleksin ise juhendi lisanud. Kui juhendamata lugeja pole klassikalise filoloogia õpetlane, ei saaks ta sellest üldse aru; kui ta on klassikalise filoloogia õpetlane, imestab ta, miks see ei rahulda tema ettekujutust sellest, mida tõlge peaks endast kujutama. See ei ole tõlge, see on parafraas, või veel tõelähedasemalt (juhendatute jaoks) – persona. See on ka Propertiuse kriitika, kriitika, mis kõige huvitavamal viisil rõhutab Propertiuse huumorit, irooniat ja pilget, millest Mackail ja teised tõlgendajad on mööda vaadanud. Ma arvan, et Poundil on kriitikuna õigus ja et Propertius oli tsiviliseeritum, kui enamik tema tõlgendajaid on tunnistanud; siiski olen heaks arvanud see luuletus välja jätta – kuigi see on üks huvitavamaid värsistuse uuringuid ja üks vajalikke eelastmeid Cantoseni jõudmiseks. Ma tundsin, et see luuletus, Homage to Sextus Propertius, oleks paljudele lugejatele raskusi valmistanud: sest see pole piisavalt "tõlge" ja teisalt on ta liiga suurel määral "tõlge", et olla mõistetav kellelegi peale Poundi luule edasijõudnud õpilase. [Minu arvates on see parem Propertiuse kriitika kui hr Benda Properce. Mainin möödaminnes, et just hr Pound tutvustas Bendat Inglismaale ja Ameerikale. - TSE]
Võib tulla üllatusena, et ma omistan nii palju tähtsust Hugh Selwyn Mauberleyle. See näib mulle suure luuletusena. Ühest küljest tajun ma, et selle värsistus on meisterlikum kui mistahes teisel siinse raamatu luuletusel, ja palju mitmekesisem. Ma ainult teesklen, et tean värsistamisest sama palju, kui mu puusepp teab puutööst või mu kunstnik temperamaalimisest. Kuid ma tean väga hästi, et Mauberley värsi ja riimi silmanähtav jämedakoelisus ja naiivsus on paratamatult paljude aastate raske töö tulemus: kui te ei saa tunnustada Altaforte osavust, ei saa te tunnustada Mauberley lihtsust. Teisest küljest näib see luuletus mulle – kui te olete märganud selle värsi komplitseeritust ja suurt mitmekesisust – oma teest teadliku inimese värsina, tundlikkuse positiivse dokumendina. See on ühe kindla inimese kogemuse kompaktsus kindlas kohas kindlal ajal; ja see on ka ühe ajajärgu dokument; see on ehtne tragöödia ja komöödia; ja see on "elu kriitika", tolle Arnoldi kulunud väljendi parimas tähenduses.
Ma soovin, et mul oleks sobilik ja lubatav arendada arutelu Cantose ja Poundi filosoofia üle. Kuid igal juhul pole minu jaoks ihaldatav seda teemat lähemalt käsitleda nendega, kes ei aktsepteeri tema luulet sel määral, kui mina seda teen.
Ma pean kordama, et kuigi see üllitis erineb hr Poundi kogumikust vaid ühe olulise asja poolest – Sextus Propertiuse väljajätmine –, on vastutus täielikult minu peal. Hr Pound ei kiida ikka veel heaks mu lisandusi, mis on vastavalt eraldatud raamatu lõppu. Teisalt pole ma luuletusi välja jätnud pelgalt seepärast, et nad juhtumisi mulle meelepärased pole. Ma jätsin välja The Goodly Fere'i, sest ta on palju populaarsem, kui ta väärt on, ja ta võib mõnesid lugejaid kõrvale juhtida sama perioodi parematelt teostelt. Ma olen välja jätnud väikese hulga epigramme ja tõlkeid pelgalt seepärast, et keskendada tähelepanu parimaile. Ja ma olen välja jätnud Propertiuse, sest ma pidasin paremaks, et lugeja vormiks oma arvamuse Poundi luule kohta enne selle luuletuse või Cantose lugemist. Propertiust võib lugeda Ameerikas Boni and Liverighti poolt välja antud Personæst või raamatust Quia Pauper Amavi, mille andis välja The Egoist ja võttis üle ettevõte, mis siis oli Faber & Gwyer. Draft of XVI Cantos for the Beginning of a Poem of some Length avaldati piiratud väljaandena The Three Mountains Pressi poolt Pariisis.
T. S. Eliot

POSTSKRIPTUM: 1948

See üle kahekümne aasta tagasi kirjutatud Sissejuhatus tundub mulle praegugi täitvat oma eesmärki paremini, kui seda teeks uus sissejuhatus samale luuletustevalimikule. Hilisema Cantose autori kaasaegne ei saa muuta sissejuhatust, mille on kirjutanud Lustra ja Hugh Selwyn Mauberley autori kaasaegne. Kindlasti kirjutaksin nüüd vähem ettevaatliku imetlusega Homage to Sextus Propertiuse suhtes; kuid sellised arvamuse muutused pole piisavad, et vajaksid uut sissejuhatust raamatu taastrükile, kust see luuletus on välja jäetud. Uuele "valikule" pole kohta: täielik varasemate luuletuste kogu saab hädavajalikuks siis, kui meil on olemas täielik Cantos. Iga suurema ennast mitte kordava poeedi teostes on varasem osa hädavajalik hilisema mõistmiseks ja hilisem varasema mõistmiseks; kuid kuni Poundi täielikku teosteväljaannet pole kokku pandud, leidub veel koht valimikule, mis sisaldab varasemaid luuletusi kuni Mauberleyni kaasaarvatult.
T. S. E.


Ezra Pound 1920 (E. O. Hoppé foto)


No comments:

Post a comment