Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Kirjastus Helios andis välja Dostojevski "Kuritöö ja karistuse". Tõlge on A. H. Tammsaarelt, kuid Kadrioru Tammsaare muusemi juhi Maarja Vaino nõuandel võttis kirjastus ette tõlke redigeerimise ja see huvitav töö langes osaks mulle. Töö oli tõesti põnev. Esiteks võimaldas see lähedalt jälgida Tammsaare tõlkijatööd. Teiseks - kuna valmimas on ka Mihhail Bahtini "Dostojevski poeetika probleemide" tõlge, mille veerge olin just enne üle lugenud, oli võimalus Bahtini najal ka lähilugeda, kuidas Dostojevski oma teksti on ehitanud. See veenis veel kord, kuivõrd läbinägelik on Dostojevski lugejana Bahtin ja kuivõrd orgaaniline anne on Dostojevski ise. 

Redaktsiooni valmimisel olid abiks ka korrektori Lii Tõnismanni märkused ja kirjastuse toimetaja Triinu Lepa tähelepanekud. Maarja Vaino järelsõna valgustab Dostojevski ning romaani seoseid Tallinnaga (tuleb välja, et mõned tegelaste prototüübid on ilmselt just Tallinnas kohatud, kus Dostojevski käis külas oma vennal) ning Tammsaare tõlke tagamaid, samuti "Kuritöö ja karistuse" mõju "Tõele ja õigusele".

Muuhulgas sain teada, et Dostojevski on oma romaanis teinud ühe eksimuse (see on muidugi uurijatele ammu teada, kuid viga on säilitatud ka romaanide taastrükkides, ka siin): Sonja üks õdedest, episoodiline ja mittekõnelev tegelane, kannab romaanis esimesel ilmumisel nime Lida, kuid edaspidi saab temast Lenja. Leidsin netist isegi ühe uurimuse, kus sellest eksitusest tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi ning otsitakse vastavate häälikute esinemisi muudes olulistes märksõnades. Seejuures on see üks asi, mis läks redigeerimisele: Tammsaare oli selle nime eestindanud kui Leena, nüüd on see viidud Dostojevski algkujule tagasi. 

Algupärandi järgi on eesti keeles läbipaistvaks tehtud ka näiteks Dostojevski põgus viide Raskolnikovi nime seosele raskolnikutega, nagu kutsuti vanausulisi. 6. osa II peatükis räägib uurija Porfiri Petrovitš Raskolnikovile Mikolkast, kes end valetunnistusega tunnistas süüdi kuriteos, mille tegelikult pani toime Raskolnikov - Mikolka kuulub raskolnikute hulka (из раскольников), samas "mitte päris"; see mängib romaani tekstilises koes oma rolli, Porfiri Petrovitš, kes juba teab päris süüdlast, mängib aga veel kassi ja hiirt, ütleks otsekui välja, et Mikolka pole "mitte päris" mõrvar, vaid mõrvar on "päris" Raskolnikov. (Siin viidatakse ka Raskolnikovi enda nime tähendusele 'lahkusuline, usust lahkulööja, kiriku lõhestaja', aga see viitab ka tema tapatöö viisile, sest раскольник tähendab sõnasõnaliselt ka lõhkiraijujat. Dostojevski nimed on sageli tähenduslikud, nt vürst Lev Mõškin on "lõvi-hiir", Karamazovid on ühendus turgi keelte sõnast kara 'must' ja vene sõnast мазать 'määrima' jne). Originaalis on kõnealune tekstikoht nii: "А известно ли вам, что он из раскольников, да и не то чтоб из раскольников, а просто сектант; у него в роде бегуны бывали, и сам он еще недавно, целых два года, в деревне, у некоего старца под духовным началом был." Tammsaare tõlkes on see nii: "Aga kas teate, et ta on vanausuline, mitte ka päris vanausuline, vaid lihtsalt lahkusuline; tema sugukonnas olid rändavad vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi vanakese juures vaimuliku karistuse all." Redigeeritud tekstis on see koht viidud algupärandile lähemale: "Aga kas teate, et ta on raskolnik, mitte ka päris raskolnik, vaid lihtsalt sektant; tema sugukonnas olid jooksikutest vanausulised, ja ka tema ise oli hiljuti tervelt kaks aastat külas kellegi staaretsi juures vaimulikku õpetust saamas." 

Paraku ei võtnud ma ette põhjalikumat varasemate redaktsioonide võrdlust, nii on raamatu alguses olevas redigeerija kommentaaris juttu sellest, nagu oleksin tööd teinud ligi 100 aasta vanuse alustekstiga - lasin end eksitada seigast, et 1939 ei saanud Tammsaare oma tõlget uuendada ja arvasin, et nõnda jäigi tema tõlge hilisemates trükkides samaks. Tegelikult on Tammsaare tõlge käinud enne nüüdset läbi ühest põhjalikumast ja kahest põgusamast redigeerimisringist. Lisan siia selle kommentaari nii, nagu ta tegelikult pidanuks olema.

 „Kuritöö ja karistuse” redigeerimisest

Katkendid „Kuritööst ja karistusest” jõudsid eesti keelde esimest korda hoopis pealkirjaga „Roim ja karistus”: Johannes Aavik andis oma keeleuuenduse populariseerimiseks välja raamatusarja „Hirmu ja õuduse jutud”, mille 23. numbrina ilmuski 1928. aastal vihik, mis sisaldab kolme lõiku romaanist: „Vene toorus. Raskolnikovi unenägu” (I osa 5. ptk), „Mõrv” (I osa 6. ptk) ja „Salapärane väisur” (III osa 6. ptk), tõlkijateks Johannes Aavik ja keskmise lõigu puhul ka Vladimir Paivel. Raamatut alustab tarvitatud keeleuuenduste loetelu ning lõpetab Aaviku kirjutatud saatesõna, mis tutvustab Dostojevski elu- ja loomelugu, ning märkused nii sisuliste kui keeleliste küsimuste kohta. 

Romaani eestikeelse tõlke tegi A. H. Tammsaare juba 1923. aastal, esmakordselt ilmus see 1929 Looduse kirjastuselt kolmes köites. Raamatul on Ernst Raudsepa eessõna „Feodor Dostojevski”.

Kui Looduse kirjastus sellest 1939. aastal uustrüki tegi, ei antud Tammsaarele võimalust tõlke keelt ajakohastada, kuid ometi oli teksti pisut redigeeritud: raamatu korrektoriks on märgitud Helmut Pürkop. Kohendatud oli vene nimede õigekirja ja pisut üksikuid sõnavorme.

1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud uustrükk oli juba põhjalikumalt redigeeritud, tiitli pöördel on märgitud, et redaktsiooni aluseks on võetud romaani venekeelse algupärandi 1957. aasta väljaanne, kust on ilmselt pärit ka raamatu lõppu lisatud seletavad märkused. Võib arvata, et selle redaktsiooni tegi raamatu toimetajaks märgitud Vello Tarnaste (eluaastad 1929-1999, tõlkis vene keelest ja kirjutas tõlkeraamatutele saatesõnasid 1960.-80. aastail). Raamatu korrektorid olid A. Kiho ja E. Järve. Raamatule on lisatud põhjalikum järelsõna tollases nõukogude kirjanduselus autoriteetselt kriitikult ja kirjandusfunktsionärilt Boriss Rjurikovilt.

1987. aasta Eesti Raamatu väljaande redaktsiooni aluseks on märgitud 1970. aasta venekeelne väljaanne (sealt ilmselt ka täiendatud seletavate märkuste osa) ja raamatu toimetajaks Elvi Lehiste (1930-1990), korrektoriteks R. Turu ja U. Ojango. Võrdlus näitab, et keelt on veelgi kohendatud, kuid üsna delikaatsel määral. Seda raamatut saadab Peeter Toropi järelsõna „Armastus ja halastus”.

Võrdlus näitab ka, et 2007. aastal „Eesti Päevalehe romaaniklassika” sarjas ilmunud trüki aluseks on 1958. aasta redaktsioon ilma 1987. aasta muudatusteta (ainult et saatesõna ja kommentaarid on ära jäetud).

1987. aasta väljaande tekst aga oli aluspõhjaks nüüdse redaktsiooni tegemisel (venekeelne originaaltekst, mida redigeerimisel kasutati, pärineb 1989. aasta kirjastuse Nauka väljaandest).

Nõnda siis oli tänini Tammsaare tõlkest olemas neli versiooni: algne tõlge, Pürkopi kohendatud tekst ning Tarnaste ja Lehiste redaktsioonid, mis kõik põhinesid järjest eelmistel.

Mihkel Samarüütel on oma raamatublogis „Loterii” teinud põhjaliku võrdluse algse tõlke ja 1987. aasta redaktsiooni vahel, sealt saab hea pildi tõlke muutumisest (aadressil https://loterii.blogspot.com/2009/08/feodor-fjodor-dostojevski-kuritoo-ja.html on selle võrdlustöö esimene osa ja lingid ülejäänud kolmele osale).

Keel areneb aga pidevalt; eelmiste redaktsioonide ajaline vahe oli keskeltläbi 30 aastat, seega oli nüüd aeg uuesti tõlke keel üle vaadata.

Käesolevas väljaandes on tänapäevasemaks muudetud sõnavara ja lausestust, samuti kohati parandatud mõned juhuslikud tõlkevead. Mõnel pool on lisatud üksikuid sõnu, mis on Tammsaare tõlkest võrreldes originaaliga välja jäänud; mõnede lausete puhul on ligilähedast tõlget muudetud täpsemaks. Muutmata on jäetud mõned sõnad ja konstruktsioonid, mis küll pole enam aktiivses käibes, kuid mis väärivad meeldetuletamist ja säilitamist (nt kuna, mis Tammsaarel tähendab ’samal ajal kui, samas kui’, aga mida tänapäeval kastutakse sageli sest’i sünonüümina).

Vene nimede õigekiri on viidud vastavusse tänapäeva eesti keele transkriptsioonireeglitega, mõnede venepäraselt kirjutatud mittevene nimede puhul on taastatud nende õige kuju. Ajalehtede nimed, samuti mõned kohanimed, mis Tammsaarel olid eesti keelde tõlgitud, on tagasi muudetud venekeelseks, nagu on praegu käibiv tava.

Dostojevski ja tema järel Tammsaare on mõnes kohas kasutanud sellist tegelase sisekõne esitamise viisi, kus tekst esitatakse otsekõnena (eesti keeles jutumärkidega), kuid tegelast tähistatakse tema-vormis; see tekitaks tänapäeva lugejas segadust ning tema-vorm on neil juhtudel asendatud mina-vormiga.

Piiblitsitaadid, mis Tammsaare algses tõlkes on võetud tollal käibel olnud piiblitõlke redaktsioonist, on nüüd asendatud 1997. aasta eestikeelse piiblitõlke omadega; lisaks paremale arusaadavusele õigustab seda otsust ka asjaolu, et Dostojevski algtekstis kasutatakse 19. sajandi jooksul valminud nn sinodaalset piiblitõlget, mis romaani kirjutamisajal oli veel suhteliselt värske ja millel polnud tollase vene keele kontekstis märkimisväärset arhailist värvingut.

Redigeerimise peamiseks põhimõtteks on olnud arusaadavus tänapäeva lugejale, kuid samas on püütud mitte sekkuda Tammsaare üldisesse tõlkijastiili, sest tegu on kõige muu kõrval ka eesti tõlkeloo olulise tähisega.