Minu poolt on seal valik kirjavahetusest Eero Epneri ja Jaanus Adamsoniga. Eeroga pidasime kirjavahetust kogu NO99 tegevuse aja jooksul, siia valikusse jõudsid kirjad, mis arutlevad eelkõige teatri poeetilise eripära üle.
Lisan siia kirja, mida raamatus pole, aga mida võiks pidada selle kirjavahetuse alguseks. NO99 tegijad soovitasid teatri loomenõukogul vaadata Draamateatri "Juliat", mille olid lavastanud Ojasoo ja Semper ja mis pidi andma ettekujutuse laadist ja poeetikast, mida taheti uues teatris arendama hakata. See kiri ongi mitte eraldi Eerole, vaid kogu loomenõukogule.
*
21. jaanuar 2005
Tere,
käisin pühapäeval "Juliat" vaatamas - põhjus, miks kohe ei kirjutanud,
oli see, et ei mõistnud midagi asjalikku ütelda, lootsin väiksele
settimisele, aga see lootus oli tegelikult asjatu. Ütlen siis lihtsalt,
et minu arvates on see lavastus geniaalne - niivõrd kui seda sõna on
võimalik tõsiselt võtta (ja miks ei peaks olema - igal juhul see
lavastus veenis mind, et seda sõna saab tõsiselt kasutada). Mingit
analüütilist reaktsiooni ei oskaks ma praegu anda, kuigi väga tahaks.
Eero kirjutis TMKs oli asjalik ja sisuline, kuivõrd liigub neil radadel,
mis "Julia" puhul (ja üldse Ojasoo-teatri puhul) on relevantsed, samas
tundsin ses kirjutises samu tõkkeid, mis mul endal ette tuleksid, kui
püüaksin samu asju läbi mõelda. Mingid jooned selles lavastuses ei allu
praegu (vähemalt Eestis) käibivatele seletusmustritele, st on raske
leida vahendeid, et vaatamiskogemust adekvaatselt ja terviklikult
kirjeldada. Esmareaktsiooni kirjeldusena oskan ütelda, et see, mis
toimus, oli "tõeline", ei oska midagi juurde soovida ega ära võtta,
mingeid lünki seletamisega täita või nurki seletamisega siluda; umbes
nii see tavaliselt käib: "No mis siin nüüd oli? Viidati sellele,
kasutati toda, idee oli selles, et... jne. Aga võinuks ka näiteks nii,
seal oli see edasiarendusvõimalus jne". Eriti käib see sellise
"nipi"-teatri puhul, kus mängitakse rolliidentiteetidega,
teatraalsuse-reaalsuse suhtega, klassika dekonstruktsiooniga jne.
"Julia" puhul ei oska ma niimoodi mõelda, ei oska mängida, sest point
polnud virtuoosses teatraalses-tekstuaalses mängus (mida siin oli
muidugi küllaga), mis on lõpuks ikkagi kõrgintellektuaalne meelelahutus,
vaid milleski, mis on otseseoses elu endaga. Asi on pungil nii teatrit
kui elu, kusjuures mingid tavapärased teatri ja elu opositsioonist,
nende segiajamisest tõukuvad vastuvõtumallid siin ei tööta. Oleks labane
öelda, et "Julia" räägib päris-elu ja maski-elu segiminekust (kuigi ta
räägib ka sellest) - lõppkokkuvõttes räägib ta sellisest nii päris'e kui
maski "tõelisusest", millega oleme silmitsi nt unenäos, kus mõlemad on
sama tõelised, võitlevad omavahel ja segunevad, aga hoopis teistel
alustel või põhjustel kui ärkvelolekus. "Julia" toimib mingil teisel
tasandil võrreldes mingi intellektuaalse identiteediautentsuse üle käiva
kontemplatsiooniga; ütleksin, et ala- või mitteteadvuse tasandil, aga ma
pole kindel, kas see poleks liiga lihtne. Tolle teise tasandi näiteks
(isiklikult minu jaoks, ma ei tea, kuidas muidu) on kasvõi see, et seda
"Julia unenägu", mis lava alt üles kerkib, ei vaadanud ma etenduse ajal
kui unenägu, ei saanudki aru, et see on unenägu - ja minu arust ei saagi
seda lihtsalt ära määratleda Julia unenäona, sest selline tõlgendus
tooks jälle sisse tolle "reaalse" ja "mittereaalse" selgema eristuse,
mis taandaks kogu asja olemust. Aga et see olemus on nii selgelt ja
läbivalt laval teoks saanud, on minu meelest suur väärtus (mitte ainult
n-ö eesti teatri kontekstis, vaid üleüldse, võiksin isegi öelda -
väärtus minu kui elus inimese jaoks, kui see totralt pateetiliselt ei
kõlaks - aga kujutatagu siis ette, et ma ütlen seda unenäos, siis on sel
ütlemisel õige toon).
Muuseas, nood karud seal, mis vist paljudes nõutust tekitavad, tundusid
mulle mõnes mõttes kogu lavastuse olemuslikumad tegelased oma üheaegses
naljakuses ja õuduses; karud panid asjale krooni pähe, neid oli sinna
tingimata vaja.
Võib-olla on "Julias" teostunud just õiges mõõdus see, mida paarkümmend
aastat tagasi - ebaõnnestunult - Tartus "via regia" kaudu püüeldi; aga
ma ei tea, pole toda aega oma silmaga näinud.
Vabandust, kui mu jutt on liiga pikk, udune ja pateetiline, ma ei tea,
kas sellelaadsest vastukajast on Tiidule mingit tolku; igal juhul olen
valmis kirja teel mingeid vastastikusi reaktsioone vahetama, kui soovi
on (mõistan ka, kui pole); Eero arvustus igal juhul, tundus, liigub
samades ringides, kus minagi seda lavastust vaadates.
Kõige paremat,
Aare
No comments:
Post a Comment