Vabadus olla teine

Loomingus ilmus arvustus Tõnis Vilu luuleraamatule "Kink psühholoogile".

*

VABADUS OLLA TEINE

Tõnis Vilu, Kink psühholoogile. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2016.

Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?

Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile” (2016)

Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena ... ei saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest kui kellestki kolmandast.

Hando Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)

Tõnis Vilu on viimase 4-5 aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule viljakamate ja ühtlasi huvitamate kirjutajate hulka. Alates 2013. aastast on tal ilmunud kuus raamatut/teost (kaks neist – poeem „Mõtted nagu valged ja rebenenud kaltsud”, 2013, ja „Uus Eesti aed”, 2015 – netis loetavate digiraamatutena). Muljetavaldav on seejuures tema võime nii lühikese aja jooksul oma laade muuta ja vaheldada – algse assotsiatiivsema ja elliptilisema stiili juurest on ta nüüd jõudnud vahetuma ja proosapärasema laadi juurde. Kõik peale esikkogu on omaette tervikteosed, vahel ka vormiliselt ühtse maatriksi järgi kirjutatud. Lisaks on ta ajakirjades avaldanud mõned proosatekstid. Mis järgmiseks, seda võib aimata juba tema blogis (http://ilmavilus.blogspot.com/) ilmuvatest tekstidest, mis keskenduvad erootilistele mälestuspiltidele.

Ma ei seagi endale eesmärgiks leida mingeid ühisnimetajaid, mis tema senist erinäolist loomingut seoksid – kuigi seda saaks teha, eelkõige mingi eetilis-elutundelise hoiaku pinnalt. Mind huvitab eelkõige see, mis „Kinki psühholoogile” eelmistest raamatutest eristab – see, mida võiks nimetada „vahetuks pihtimuslikkuseks” ja mis esitab lugejale teatava spetsiifilise väljakutse.

Kui võtta mingi välispidiselt taksonomiseeriv vaatepunkt, võiks ju küsitleda seda, kas see on mingi „luule piirile” jõudmine, on see ikka enam luule. See võib olla ka näiteks monodraama tekst (lugesin endale kogu raamatu ette, ma arvan, et ta toimiks lavatekstina väga hästi – ja sellel on oma iva, nagu püüan edaspidi näidata). See on kindlasti poeetiline tekst, kuivõrd teksti kontsentratsioon on selline, et detailid omandavad tavapärasest suurema tähendusraskuse kui narratiivse proosa puhul (näib, et see on üldse praeguse noorema luule üks otsinguid – kuidas narratiivset teksti tihendada). Autor ise on oma Facebooki-seinal selgelt väljendanud oma arvamust, et see on kindlasti luule ja mitte proosa – ja mul pole põhjust vastu vaielda. Ses suhtes pole ju tegu ka millegi enneolematuga, „Kink psühholoogile” kuulub samasse tekstiloometraditsiooni, kuhu ka nt Kaplinski või Õnnepalu päevikluulekogud. Vilul lisanduvad sellele küll need ruudukujuliselt vormistatud vahetekstid, mida mina tajun eelkõige teatavate pingelõdvenduspunktidena – hoolimata sellest, et nad on raamatu kõige intensiivsemad lõigud, täis mingit sõgedat hoogsust, on nad samas puhkepausid selles tõe- või reaalsusepingutuses, mida raamatu põhitekst kannab. Ja see viimane mind kõige rohkem selle raamatu juures huvitabki.

„Kink psühholoogile” on labaselt öeldes dokumentaalluule (mõistagi meenub viimase aja kirjandusest kohe Maarja Kangro „Klaaslaps”) – kirjanik võtab aine oma elust ning loobub neist poeetilistest võtetest, mis peaks autori ja jutustajakuju vahele seadma mingi maski, distantsi. Jutustatakse iseenda elust, jutustatakse sellest, millest tavakonventsioonide järgi ei ole kombeks kirjutada. Tehakse seda, mida Viivi Luik on pidanud kirjanduse õigustuseks – kirjutatakse sellest, mis on „piinlik”. Ja seejuures on tulemuseks siiski kirjandus, sest poeetika asub mujal, see pole autori ja tegelase vaheline membraan, vaid asetub kirjutajamina (ja seekaudu lugejamina) eri kihtide vahele.

Vilu raamat on tema bipolaarsest häirest. Esimest korda on ta bipolaarsust tematiseerinud novellis „Hurtsikumeister” (Värske Rõhk nr 36, 2013), 2014. aasta oktoobris tuli ta sellega isiklikult avalikkuse ette oma blogipostituses. „Kink” on muidugi teos, mis võimaldab teistel pilku heita selle häire sisekogemusse, ning ühtlasi täidab seda funktsiooni, mida kunst sageli – anda hääl sellisele kogemusele, millel seda tavaliselt pole või on väga kitsalt institutsionaliseeritud ja tehnologiseeritud kujul (arsti ja patsiendi vahelise vestlusena näiteks või psühhiaatriakäsiraamatu diagnoosikirjeldusena).

See kuulub loomulikult selle raamatu väärtuste hulka. Kuid minu meelest ei piirdu asi vaid sellega. Muidu võiks lihtsalt öelda, et „räägitakse tabuteemadest vabalt” või, mis halvem, antaks Vilu luuletajakujule teatav reaaleluline „seletus”, või mis veel halvem, püütaks luua teatavat „hullu poeedi” kuvandit. Aga sellega siin tegu pole. Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud siiski sel viisil, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe esitamiseks. Diagnoosist saab läbi poeetilise teksti dia-gnosis, läbi-tunnetus mina-tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal viisil. Asi pole „tabudest vabalt rääkimises”; asi on endast vabalt rääkimises.

Raamatu pealkiri tuleneb ühest arutlusest, et on mõneti veider kinkida lilli või komme sellele (psühholoogile), kes on aidanud enesetappu vältida: „Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul / ikka kinkida? Oma elu? Kas ma mitte pole seda / juba teinud?” (lk 67) Kink psühholoogile on niisiis elu, ellujäämine ise. Aga et see ei jääks „paljaks eluks”, vajab see siiski ju teatavat kontseptualisatsiooni, liigendatust. On näha, et temaatilisel tasandil tegeldakse sellega raamatu lõpupoole, kus pöördutakse ühiskondlike teemade poole, mis on läbi põimunud isikliku pöörde vajaduse tunnetusega. Selles on midagi peaaegu agambenlikku – püüe leida pelgast rohtude toel olesklemisest väljaliikumises pidepunkt „poliitilise olendina” (isegi kui see on tugeva isikliku eksistentsiaalse aluspõhjaga). Kuid see on pealispind.

Sügavamal ja elementaarsemal tasandil kogutakse subjekt kokku just teatava endast võõrandumise kaudu. „Kink psühholoogile” kui tervikteos ise ongi selle jälg. Sellest vaatepunktist koondub „Kink” kahe punkti ümber. Raamatu sisuline ja kompositsiooniline pingepunkt saabub keskpaigas, kus toimub vestlus psühhiaatriga, kes on avastanud, et minajutustaja on luuletaja, lugenud tolle tekste ning solvunud, sest teda on kirjeldatud keskmise ja hallina („Kingi” avatekstis). Tähelepanuväärne on järgnev: „”Ei-ei, see on fiktsioon ju, ilukirjandus, ma karikeerin, / ekstrapoleerin sind ja...” / „Keegi ei poleeri mind.” / „Kurb. Ühesõnaga, kindlasti on seal ka reaalset, aga / seda ei saa kõike nii tõsiselt võtta. Teised on ka ju / seal suht jobud.” / „Ahah. / Aga sa kirjutad seal ju... päris otse nagu. Kas su / haigus on ka siis sinu meelest fiktsioon või?” / „Ei, ei, või... no ma ei teagi, mina pole siin ekspert. / Valu on päriselt! Must masendus, mäluauk, / paranemine, kõik on tõsi!”” (lk 48-49) See on koht, kus kogu tekst keerdub järsku iseenese ümber, avab iseenda sisemise lõhe – tekst põrkub iseenda ainestikuga, ja kehastab nõnda ka subjekti põrkumist iseendaga, või oleks täpsem öelda – subjekti komistamist enda pihta. Paneme tähele, milline pööre siin toimub: see tekst on fiktsioon – kas teksti ainestik (haigus) on ka fiktsioon? Vastus: valu, masendus, mäluauk (st kõik, mis on iseenesest artikuleerimatu) on päriselt, ei ole fiktsioon; haigus ise, diagnoos – võib-olla. Selle tehte tulemus on, et kõik artikuleeritav on fiktsioon. Aga fiktsiooni tähenduseks pole siin väljamõeldis.

Teine oluline punkt, mis sellega teiselt poolt haakub, on juba motona tsiteeritud lõputekst, kus küsitakse, kelle varbad need on, ehk – kas see olen mina, ja kui olen, siis millele see minuks-olek põhineb. Kõik on nagu korras, kõik on rahulik, aga selles terviklikkuses endas on mingi häire – mu enda kehaosa on küsimuse all.

See küsimus näib ühest küljest teatava nõutusena, endast võõrdumisena, kuid teisalt on see tegelikult vabaduse eeldus. Sellise enese lahti kirjutamise mõte on küll ühest küljest leida mingi enesesidusus, kuid see leitakse tegelikult just enese lahti, endast lahku artikuleerimisega. Ja ses mõttes on vestlus psühhiaatriga märgiline – kitsikus, mida minategelane tunneb, on just kitsikus sellest, et teda sunnitakse olema üks oma rangelt tarastatud artikuleerimatusega. Vabadus aga seisneb võimes ja võimaluses end ise kokku jutustada, ennast fabuleerida, võtta iseend kui materjali ja anda sellele fiktsiooni kuju – isegi kui temaatilisel tasandil on kõik „päriselt”. Luua endast midagi sama võõrast kui keha teises otsas, mu silmadest (mina-fookusest) kõige kaugemal olevad varbad.

See tähendab, et küsimus pole siin üldse tõesuses või väljamõeldises (selles, kas autori ja tegelase vahel on mingi poeetiline membraan). Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on. Antud juhul ainestik vaid rõhutab seda üldinimlikku paradoksi, et subjekti sidusus eeldab tema sisemist distantsi endast, tema võimet endale fiktsiooni kuju anda. See on kujutlusvõime küsimus – nagu Vilu ise ütleb intervjuus Carolina Pihelgale: „Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks.” (Looming nr 1, 2016, lk 85) Empaatia seisnebki ju selles, et ollakse võimeline mõistma teist, sest mõistetakse iseennast kui teist.

Selles on kirjanduse lohutav, lepitav, liigutav otstarve: võtta see, mis pole mitte midagi, mis on pelk hääl, lausa hääletus („Aga milline on universaalne hääl? Milline on / sootu, rahvusetu, keeletu hääl? Hääl ilma / igasuguste bioloogiliste ja kultuuriliste piiranguteta. / See on vist esmalt surmakarje. Ei, see on / karjatuse puudumine. See on hääletus. / Surm ise.” - lk 65), piiritlemata tühjus – ja luua sellest piiritletud tühik, mille ühelt äärelt saaks küsida teise ääre kohta „kas see olen mina?” Ja selles küsimuses, enda fiktsionaalsuse – ning selle pöördvastena reaalsuse – kahtlustamises ning võimaldamises kehastubki sidusus, mida otsitakse.

Ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda.