Jaan Kaplinski venekeelseid luuletusi 2

Vikerkaares 2017/4-5 ilmus kümme Jaan Kaplinski luuletust. Lisan siia need, mis eelmisest valikust välja jäid.


*

Ma ei imesta selle üle et te olete tagasi tulnud härrased inkvisiitorid

ma tundsin teid kohe ära — te olete vähe muutunud kuigi teie küsimused

pole enam need teid ei huvita enam kas ma usun kommunismi

ja Jumala olematust nüüd tahate teada

kellele minu arvates kuulub Krimm

parem ärge küsige seda minult ma pole seal käinud

küsige neilt keda pole kuid kes on Krimmis elanud

küsige Tšehhovilt Vološinilt Šmeljovilt Grinilt

küsige neilt kes seal on surnud kes seal on tapetud

kindral Wrangelli sõduritelt ohvitseridelt

Krivošeini valitsuse teenistujatelt

maha lastutelt surnuks piinatutelt hävitatutelt uputatutelt

kelle nimesid teavad vähesed kuid kelle hääli võib kuulda

ka praegu kuigi nad on peaaegu eristamatud lainete ja tuule häälest

ja nende keel on peaaegu eristamatu

Tšehhovi Vološini Šmeljovi ja Grini keelest

*

Ei tea kas see oli armastus kuid kas ongi vaja teada

oli igatsus olid salaja loetud leheküljed

kirg ja aastatepikkune janu ja meeleheide

kire hääled kõrvus — seina taga

armatseti kaua häbitult

ja ma ei teadnud kas ma ootan Kaunist Daami

või Paabeli Hoora — lõpuks

oli see minu jaoks ükskõik ja lõpuks

ta ilmus naeratas tuli minu juurde

ja ma võisin armulauda saada sisenedes temasse

tema niiskesse sooja ihusse ja sealt välja tulla

uue inimesena hingates täiel rinnal

kõik mis jääb on vaid tänulikkus

usk ja lootus mis on ümber sündinud armastuseks

armastus mis on ümber sündinud Veenuse peegelduseks

järvepinnal mis pudeneb tuhandeks

helgiks pinnale tõusnud kala sabalöögist

*

Mis on raskem ja kurvem – olla keha ilma hingeta

või hing ilma kehata kas võib hing

midagi näha ilma silmadeta kuulda ilma kõrvadeta

kui ta kuskil on siis vaid kui jäänus mälust

lõplik hulk mälestusi möödunust

tehtust kirgedest ja soovidest

mille ees ta on täiesti kaitsetu

kui ta vaid pole osanud kaasa võtta

peotäit allikavett et kustutada

jagamata armastuse ääretu igatsuse leeki

leevendada seda valu mis on elu ise

millest said aru siis kui oli juba hilja

said aru et elu tuum ongi valu

ja sul on vedanud kui sul on käepärast

jäätükk sulavast taanduvast liustikust

mida sa võid vastu rinda suruda kuulates

kuidas süda lööb järjest rahulikumalt aeglasemalt

ja sa tasapisi unustad nii valu kui elu

.