Igor Kotjuh - Loomulikult eriline lugu

Loomingus ilmus Igor Kotjuhi "Loomulikult eriline lugu" - algselt kirjutatud 33 inimesele jagatud Facebooki-postitustena, algselt tõlgitud novembris toimunud "Hullunud Tartu" festivali tarbeks.

*

Igor Kotjuh

Loomulikult eriline lugu

16. juuli

vihmane suvi mõnede päiksepäevadest järjehoidjatega, pidev niiskus tihedal murul ja kassitapp, mis võtab tihedasse sõlme kohevad väljakasvanud põõsad, laisk jalgpall prantsusmaa väljadel ja tuul, mis mängib aias tuulelillega; naabrikõuts ületab kartlikult õue – öö jooksul on ta välistrepile jäetud ämbrist ära vedanud kuus kala, kaks on järel, ahven ja roosärg; inimesi lömastav veoauto nice'is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis, vaesed, vaesed tomatid on veel rohelised

23. juuli

kord ta vallatles, kord käitus iseäranis tagasihoidlikult, kord virvendas virmalistena, näidates maailmale oma andeid ja võimeid, kord läks eraklusse, sekeldustest väsinud, temas olid koos ekstravert ja introvert, seepärast tundis ta end vahel tõmblukuna, sättides endas kokku vastastikku teineteist välistavaid omadusi, et siis võiks lukk neid mööda libiseda, kinnitades iga hamba vastaspoole kahe hamba vahele

7. august

nelikümmend aastat kui mingi ekvaator, mis jagab eluloo eelnevaks ja järgnevaks, optimismi täis minevikuks ja ettevaatlikuks tulevikuks, paberile tulvavateks sõnadeks ja sõnade ebaehtsust nägevaks kogemuseks, nagu piir mööduvate ärevushoogude ja kepikõnni vahel; nelikümmend aastat – otsekui teadvustatud valik poes olevate uute raamatute ja koduraamatukogu läbi lugemata raamatute vahel, nagu tee algus olemusliku ja ehtsa, läbipaistva ja lihtsa poole

7. august

vestlused: sumeritest hitlerini, punakhmeeridest tranströmerini, portugalist võru keeleni, munk xuanzangist lenini vanemateni, soomeugri substraadist mendelejevini, sapphost nabokovini, ladina maksiimidest prantsuse roppusteni, poolast lao-zi'ni, du fu'st tšerepanovite vedurini, pius v-st vene kriminullideni, eesti rahvalauludest kirikuslaavi keeleni, indoneesiast kuusiseni, rooma impeeriumist arvo pärdini jne jms — sergei zavjaloviga külas jaan kaplinskil

19. august

on olemas luulet, mis nimetab asju nende oma nimedega. küsib, mis tegelikult toimub. ja on luulet, mida on vaja mõistatada. kus kired keevad vahel üheainsa sõna ümber, mida ennast tekstis polegi.

kõik magavad. akna taga loksub meri ja pimedal luhal kõnnivad valged hobused. toas lõhnab õunte ja värskete soolakurkide järele. vilguvad tähed ja jaanussid. vihma ja kella on öösiti kuulda tavalisest selgemini, nende aste on praegu nagu rivisamm.

kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud. kellele lõhnavad õunad? kellele vilguvad tähed? kellele koputab vihm?

kuskilt lähedalt lendas mööda öökull

22. august

avameelsus lugejaga, püüdlus selle poole ja selle vältimine. püüdlus, sest nii on aus. vältimine, sest milleks end võõra ees alasti võtta. rääkida salajasest nii, et see lubaks autoril säilitada oma väärikuse ja ei kutsuks lugejas esile ebamugavust. kuidas kirjutada seksist nii, et see ei tunduks labane või triviaalne? kuidas kirjutada vaesusest nii, et see ei näeks välja vilets või haledust tekitav? kuidas kirjutada surmast nii, et see ei paistaks klišeena või müüdiloomisena? avameelsus kui kunst rääkida delikaatsest otse, kuid peenes serveeringus, et sõnad ei tunduks liiga rasked, kuid ka ei muutuks väärtusetuks. avameelsus kui anne ja töö

10. september

surev puškin pöördus oma koduraamatukogu raamatute poole: «hüvasti, sõbrad!» võimatus aega tagasi pöörata, astuda samasse jõkke teist korda, tühistada hirmus õnnetus. kurbustunne — iseenda oma ja kellegi teise oma. kahju ilmaaegu tehtud tööst, ilmaaegu tuntud murest, ilmaaegu kogetud ilust. kahju on isegi süütust fraasist, mille vestluskaaslane muuhulgas ütles, kuid mis on nii võrratu, et kui seda mitte kirja panna, siis tunduks see barbaarne möödalask. sõber jutustab: «minuga juhtus loomulikult eriline lugu», aga sinu jaoks on see sündmus. ja nõnda õngitsed poeesiat inimeste kõnest, otsekui võimaldaks see peatada aega, otsekui oleks selles mingi mõte

11. september

kui vähe on vaja, et aru saada, kui vähe sa tead. piisab vaid, et kodust väljuda, vaadata mitut sorti rohtu ja põõsaid, mis akna all kasvavad, osata neid kirjeldada — kõik need rohelise varjundid, mida sisaldavad erineva vormi ja tihedusega lehekesed, mis kasvavad vastamisi ja ühekaupa, madalatest kõrgeteni — osata neid kirjeldada, kuid mitte osata neid nimetada. värske õhk ja anonüümsete taimede maailm

15. september

olla mitte juht, vaid juhitav; elada mitte tänu, vaid kiuste; sõltuda asjaoludest nagu mingil turniiril, kus ositiivne tulemus sõltub mitte ainult isiklikest jõupingutustest, vaid ka grupi teiste kaasvõistlejatega kohtumisest; olla pesu nööril, laud ehitaja seljas, purjus inimene sõbra õla naja; võidelda iseseisvalt meeleheite ja eufooriaga

16. september

üks on tulvil plaane, kuid peab võitlema raske tõvega, ja haigus osutub lõpuks tugevamaks; teine ei kurda tervise üle, kuid on elus niivõrd tugevalt pettunud, et ei näe sel mõtet; kolmas sõidab autoga sõprade juurde, kuid ei tule juhtimisega toime, lendab maanteelt välja ja saab surma; neljas sõidab pärast öist vahetust koju, lendab maanteelt välja, kuid jääb terveks ja vigastusteta; elu kui arhitektuuristiilide korratu segu; nagu linn, kus kaja kajab oma äranägemist mööda

17. september

raamatud väljuvad autoritest ja elavad oma elu nagu kõrre otsast eraldunud seebimullid. kuid vahel on nii huvitav kõrvutada teost autori välimusega: kevadet ülistavad pidulikud värsid kõrvuti need kirjutanud luuletaja häälega, vägivallastseene täis romaan kõrvuti selle kirjutanud proosairjaniku füüsiliste andmetega, monumentaalne nimi kaanel kõrvuti selle omaniku üldise välisilmega. kõigel sellel pole muidugi mingit suurt mõtet. sest teksti imeline ühtelangemine tema kirjutaja isiksusega võib vaimustada samavõrd kui vasturääkivus nende vahel

17. september

tahaks olla lauake baaris, iste bussis, jope jalutuskäigul, riiul saunas, paat kalalkäigul, käärid juuksuritöökojas — et vaid teada saada, kuidas inimesed elavad, kas või natukegi

24. september

noor dramaturgineiu kutsus külla. laua taga istusid: indoneesia kultuuri spetsialist, laevateki laadungi kinnitamise spetsialist, personalivaliku mänedžer, neuropsühholoog, merebioloog, teatrikriitik, ajakirjanik, moelooja, programmikirjutaja ja muusik, kes mängis trianglit. seltskond nagu orkester või lillekimp. mõnedel on annet laia sõpruskonna peale, nad korraldavad oma elu nagu ideaalset näidendit

25. september

silmale nähtamatute asjade ilu: bretoni ja soupault' magnetväljad, malevitši must ruut, duchamp'i fontään, cage'i 4'33'', abramovići kunstnik on kohal

silmale nähtamatute asjade ilu: vaakumtekstid, monostihhon, vabavärss, proosaluuletus, ülilühijutt

silmale nähtamatute asjade ilu: väikese lapse lalin, sõprade embus, mõttekaaslaste suhtlus, kahe teineteisele sümpaatse inimese lähenemine ja kaugenemine