31/12/2016

Bernhard Widder "Kätekõne"

Jaan Malini kirjastus Luul on välja andnud Austria luuletaja Bernhard Widderi luulekogu "Kätekõne" (Handgerede / Slang of Hands). Kuna ka originaal on saksa- ja ingliskeelsete paralleeltekstidega (mis pole teineteise täpsed tõlked), siis on saksakeelne osa tõlgitud eesti keelde ning ingliskeelne osa vene keelde (tõlkijateks mina ja P. I. Filimonov). 
Siinkohal tutvustuseks Austria luuletaja ja kriitiku Christian Teissli saatesõna raamatule.


*



Christian Teissl

BERNHARD WIDDERI EKSIMATU KOHAVAIST

1
Ikka veel alahinnatakse jämedalt lähedast seost käimise ja kirjutamise, kõnnaku ja suletõmbe vahel. Poeetiline personaalstiil tekib lõpuks ju mitte kirjutuslaua taga, vaid kõndides, paikade vaheldudes, teele asumise ja päralejõudmise, ärasõidu ja tagasipöördumise vahel. Käimise rütm leiab oma vahetu järje kõnelemise ja kirjutamise rütmis; majade read muutuvad värsiridadeks, sammud värsijalgadeks, ja ka iga peatus teel tõlkub keelde ning saab seal tsesuuriks, stroofi lõpuks või hingetõmbepausiks pika lauseperioodi järel.
Luuletused, mis kristalliseeruvad välja niimoodi käimises või vähemalt isikliku kõnnaku kujutlemises, konkreetses teeloleku kogemuses, jäävad ise pärast seda, kui nad on „lukku paneku” jaoks selginenud, kuuldamatult liikumisse, kogu staatika juures, mis neile on üksikasjus võinud külge jääda. See on eriti ilusa selgusega näha Bernhard Widderi kogu „Handgerede/Slang of Hands” luuletustes, mis käesolevaga pärast kakskümmend aastat tagasi ilmunud esimest trükki saab ilmuda oma algsel, kakskeelsel kujul. Nad on teel, on jäänud on the road, möödujad, mis on juba ammu lendama õppinud. Päris paljude puhul võib arvestada, et nad juba järgmisel hetkel, olles alles äsja valla pääsenud, tõusevad õhku ja kaovad sinna alatiseks.
Selles kerguses ja läbipaistvuses, aga ka raskuses ja jäikuses, mille nad aeg-ajalt – kui ka harva ja kõhklemisi – valla laotavad, on nad teos, mille autor on õnnis jalgsi käija, kohtade koguja, kes on juba noorena enda jaoks ära tundnud ja endale südameasjaks võtnud selle, mida Ryszard Kapuściński on oma „Maailmakodaniku märkmetes” üldkehtiva maksiimi abil seletanud: „Kui inimene jääb liiga pikalt ühte kohta pidama, siis võivad temas tekkida surmavad emotsionaalsed käärimised – ta läheb hapuks, roiskub, läheb kõdunema ja hallitama. See on signaal selle üle mõtlema hakata, edasi minna, end teele asutada, nina tuulde pista, värsket õhku hingata.”
Muidugimõista pole Widderi luuletuste puhul tegu – kuigi neid nimetatakse „luuletusteks reisikirjast” (nagu 2007. aasta „Facettenis”) – reisilüürikaga kitsas mõttes, vaid kohaga seotud luuletustega, mitte rännakult kaasa toodud lüürilise külakostiga, vaid markeeringute, teetähistega, mis luuletaja on siia ja sinna paigutanud. Tühjade kätega on ta omal ajal, ligi 35 aastat tagasi, oma reisilt vanade saarekeltide maailmast naasnud ja on oma „Kätekõne” sinna maha jätnud: nagu jälje, mille saab taas kord üles võtta, Šoti Orkney saartele, Iiri Ulsteri provintsi lahtedesse ja küladesse ja ühele Yorkshire'i mäele.
Ta on need maha jätnud kahel moel: inglise ja saksa versioonis, mis saavad teineteise kõrval võrdsetena seista ja olla, ilma et peaks samas teineteise olemist suunama või kõiges vastastikku võrduma. Ingliskeelsed versioonid on kokkuvõttes meloodilisemad, rikkamad assonantside ja alliteratsioonide poolest – nii algab näiteks luuletus „Words” imelise kõlamaalinguga „getting loose, becoming loot / of one's own choice, / own chase” –, saksa versioonidele on see-eest omane suurem lakoonilisus ja väljendustiinus. On liigne küsida, mis on siin „originaal” ja mis „tõlge”; mulle näib, et üks on teise kaja. Luuletaja on otsekui iseenda teisik kõik selle köite tekstid lihtsalt kaks korda kirjutanud, ja nõnda leiab iga saksakeelne tekst siit oma inglise vaste ning igale ingliskeelsele tekstile on lisatud tema saksa vis-à-vis.

2
On luuletajaid, kes ei lase end topograafiliselt paika panna ja põikavad seeasemel kujutluslikesse maastikesse, mis võtavad reaalsete etteantud linnade ja maastike omadused vaid selleks, et neist kohe instinktiivselt võõrituda, unenäoks või metafooriks muutuda. Selle kõrval on luuletajaid, kellele maailm ilmneb suure peegeltoana, kes igas pilves ja teekäänakus leiavad taas ainuüksi iseenda ja kelle iga portree muutub seepärast autoportreeks. Lõpuks on veel selliseid luuletajaid, kes lähevad teele, et õppida nägemist, varustatud ei millegi muuga kui teravdatud kohameelega, eksimatu kohavaistuga, seguga avatusest ja austusest metsiku ümbruse ja selle asukate, nende mineviku ja oleviku suhtes. Et Bernhard Widder on üks neist, peaks selge olema juba tema esimesest luulekogust, 1983 ilmunud „Liber Tropicusest”, on ju seegi raamat eranditult kohtadega seotud ja osutab väljendusrikkalt Widderi suuremale vaimsele ja emotsionaalsele seotusele Uue Maailmaga, eriti Mehhiko ja USA-ga, seotusele, mis sealtpeale on edasise – ja kaugeleulatuva – väljundi leidnud arvukates ameerika autorite tõlgetes (Gary Snyderist Anne Waldmanini) ja tema kaasosalusel välja antud antoloogias „Querungen”.
Teistsugusest, võõrast huvitumises autori mõõduandvat ja otsustavat kirjutamisimpulssi oletada ja sellest järeldada, et kohad, linnad ja külad, mäed ja tasandikud, millest ta on läbi käinud, on teda inspireerinud, oleks nii arusadav kui ka banaalne. Kohad, mida pikka aega on tuntud vaid nende igatsustiinete nimede järgi, kuni lõpuks ühel päeval nendega silmitsi ollakse, on tema sorti luuletaja jaoks palju enamat kui pelgad „inspiratsiooniallikad”; nad on, ühel juhul vähemal, teisel juhul suuremal määral, paljude tema luuletuste kaasloojad.
Sellega seoses meenub mulle režissöör Wim Wenders, kes mõned aastad tagasi ühes Münchenis peetud ettekandes pealkirjaga „Every Picture Tells A Story – kohtadest kui autoritest” avameelselt teada, et kõik tema filmid võlgnevad oma vormi, kujundid, kulgemise, alguse ja lõpu kohtadele, „mis tahtsid jutustatud saada, millel oli soov oma panus anda”, ja oma lood tänuväärselt Wendersi käsutusse andsid. Ta täpsustas ja seletas seda järgmiste pihtimuslike lausetega: „Kohtadel on minu jaoks vastupandamatu külgetõmbejõud. Nad on lõppematuks mõttevälgatuste ja lugude allikaks. (...) Ma arvan, et kohad mõtlevad lugusid välja ja hoolitsevad selle eest, et neid jutustataks; et lood niisiis niikuinii ei jää jutustamata ning vajavad vaid kohti, kus aset leida.”
Nendes formuleeringutes asub üks jutustamise poeetika, mis on minu arusaamist mööda suurel määral kooskõlas Bernhard Widderi isikliku värvinguga nomaadliku kirjutamisega, sest ka tema ei degradeeri kohti, mida ta külastab, mille ümber tiirutab ja mida oma sammudega mõõdab, oma rollimängude lavaks, pigem ta teenib neid, kui ta neid kujutab.
Olgugi, et Widder on kõike muud kui loojutustaja, on tema luules küllaldaselt ruumi narratiivsetele momentidele. Üks ilus näide selle kohta käesolevas raamatus on „Burwick Bay tõusu ajal”. Esimesest viimase reani puhas kirjeldus, tuleb see toime ilma mingisuguse metafoorse ülerõhutuseta, ilma stiliseerimata. Selle kolm algusvärssi „kaks aastat ootasin siin / koos ühe sõbraga. / paat tuli hilja” võiks ilma pikemata olla ka novelli algus. Olukord on visandatud, tegelased on sisse juhatatud, nad kerkivad esile ja kaovad taas, ilma et avaldaks meile oma saladuse.

3
Käesolev raamat tõestab oma laadi ja ülesehitusega ka seda, kui väga ikka veel käibel olev rahvuskirjanduse kontseptsioon meie pilku ähmastab ja eksitusse viib. Sest sellelaadset teost vaid austria kirjanduse kontekstis mõista ja tõlgendada tahta tähendaks tema vähendamist ja liiga kitsasse lugemisviisi aheldamist. Lahti lasknud peaaegu kõigest, mida Austria luuletraditsioon on 1945. aastast saadik kujundanud ja kinnistanud, seisab see sõltumatu luuleteos meie olevikus, ja see „slang”, mida selle autor kõneleb, pole ei rohkem ega vähem kui jätkuvalt sõltumatu rahvusteülene dialekt „luule maailmakeele” (Enzensberger) piires.
Bernhard Widder ei sõltu oma päritolust ja tal on seetõttu seda peenem kuulmine teisekeelsete luuletajate häälte suhtes. Minu silmis on ta kaugelt üle kasvanud kategooriatest nagu „tänapäeva Austria autor” või „saksakeelne luuletaja” ning kirjutab tekste, mis on võrdsel määral nii arhailised kui tänapäevased. Otse käesolevas raamatus on see väga selgelt näha: kauge minevik, mis end Bay of Skailli Skara Brae kivikirjades ilmutab, tuleb samavõrra pilku ja keelele kui Iiri kodusõja lähedane olevik (vt luuletust „Cushendall”). Sealjuures säilitab Widder vaatleja distantsi ning on samas vaadeldava maailma osa. Selle asemel, et harrastada kõrgelennulist lüürilist turismi – nagu nii paljud saksakeelsed autorid on Teise maailmasõja järel teinud –, loob ta endale ja meile teatud „keldi fenomenoloogia” ning osutub seega otsekui bardiks, kes ootamatult nähtavale ilmub, alustab laulu ning sama ootamatult jälle kaob.
Ühes pisut enne oma surma antud intervjuus juhtis Wieni polühistor Friedrich Heer „Euroopa keldi aluspõhja” suurele järelmõjule, mis toimib tänini. Talle omase rõhuga defineeris ta seda aluspõhja järgmisel viisil: „Olla kelt tähendab: olla literaat, olla keegi, kes on armunud sõnasse, laulu, väljamõeldisse, legendi, nalja, jutustusse, romaani, armastusluuletusse. Keldid olid ja jäid sõnainimesteks ning keltlus tähendab eelkõige laulu ja irooniat, suurt kirjandust.”

4
Üks nende luuletuste eriline kvaliteet seisneb minu arvates tõsiasjas, et nad koosnevad pika vältuse jooksul puhtast, katkematust tajust. Nende rütmis ja värssides avaldab teel käies ja peatudes intensiivselt kogetu ja tajutu niivõrd otseses, moonutamata ja selgel viisil, et iga lugemise puhul usud end olevat mitte lugeja, vaid seesama, kes siin kõike tajub ja endas vastu võtab.
Need on luuletused, kuhu võib sisse astuda, mille käsutuses on rohked, enamasti lihtsasti leitavad sisse- ja väljapääsud. Ka siis, kui nad räägivad kohtadest, maastikest ja inimestest, mida ja keda lugeja kunagi näinud pole ja võib-olla kunagi ei näe, ei tunne ta end nende juures pelgalt võõrana või piletita pealtvatajana. Kui ma näiteks loen: „ärgates oli see ainus unenägu: / pidevad puised löögid, / nagu oleks miski edasi liikunud. / raskelt lõi puit vastu puitu” – siis olen see kaheldamatult mina, kes siin ärkab, ja mitte vähem kaheldamatult olen ma see, kes seda puidu-unenägu näinud on. Vastuväitele, et see pole midagi erilist, mitte midagi iseloomulikku, see pole mingi spetsiifiline iseärasus, vastaksin ma, et lüürilised stseenid, protsessid ja protseduurid, millesse sel moel võib sisse elada nagu muidu parimal juhul romaanitegelase puhul, kujutavad modernses Euroopa luules Rimbaud'st ja Mallarmést saadik endast absoluutset haruldust.
Luuletuses „Epitaaf” on järgnevad värsid: „ta umbusaldas oma mälu / ja kirjutas üles, mida koges...” – Ma arvan, et need on võtmevärsid, kuivõrd nad sisaldavad Widderi poeetika võtit, ja lisaks ka võib-olla lühikirjeldust selle kohta, kuidas ta luuletajana töötab (igal juhul kuidas mina seda ette kujutan): selle asemel, et mälestustes mõnuleda, umbusaldab ta mälestusi ning kirjutab just praeguses hetkes üles selle, mida näeb, kuuleb, maitseb, mida teised temaga jagavad, lühidalt: mida ta kogeb. Tema luuletustele tuleb see ebatavalisel kombel kasuks: nad toimivad situatiivselt ja kõlavad üsna nii, nagu oleks nad kindlast olukorrast, kindlast hetkest välja kasvanud. Vähem oluline pole märkida, et nad on kuimitte ilmale tulnud, siis vähemalt eostatud lahtise taeva all. Siia lisandub veel, otsekui esimesest pilgust nähtavate eelistena, nende lapidaarne diktsioon, nende vormiline veenvus, mis nad vahel pärimuslike laulude lähedusse juhib, nende konkreetsus (nende lakkamatu intiimse asjadeläheduse tähenduses).
Sel lüürikal on aga ka – ja sellest on raske mööda vaadata – tõmme fragmentaarsuse poole. Mõned neist luuletustest toimivad nagu vestluse katkendid või lühike lõik tegelikkuses mitu tundi kestnud litaaniast, mis on tuulest edasi kantud ja võõrasse kuulmekäiku istutatud; läbipaistva kõne, suure selguse, lihtsuse ja tungivusega laulude kõrval on oma koht ka paljutähenduslikul, seosterohkel ja salapärasel sosinal, nagu näiteks järgnev:

need mõtted lähevad ära
nad kuuluvad siia.
kui ma võtaks asjad kaasa
näiteks tüki valget ajupuud

kuu aja pärast oleks ta peal vaid tolm,
ei mingit soola.
see poleks enam puu, ainult üks vale.

Luuletus, mis ei jõua kohale ja näib olevat teel eikuhugi, mis tõmbub tagasi, enne kui temaga lähemalt tutvuda saab. Järsk viide alguses „neile mõtetele” on samavõrd krüptiline ja enigmaatiline kui koht, kus nende kohta väga kindel otsus langetatakse, see jääb nimetuks ja ebakindlaks. Ka sellistele intonatsioonidele on „Kätekõnes” märkimisväärne resonantsiruum antud.
Ometi käib Widder ka siin programmiliste toonidega ümber äärmiselt säästlikult, nagu oma teostes üldiselt. Ainuüksi luuletus „Aikernessist mööda (II)” käitub otsustaval moel poetoloogilise refleksioonina lihtsates, aga kindlates värssides, mis esitavad ja kinnitavad selget positsiooni:

luuletus ei koosne sõnadest,
ta pole peas.
ta peidab end kehas,
kasvab õõnsustes.

ta on linnuhääl,
mis ülevalt hüüab:

kui kaugele suudad sa minna?
kui palju suudad sa näha?

Luuletused pole tegelikult tehtud sõnadest, vaid teedest, kõrval-, ära- ja eksiteedest, mida teinekord käia tuleb, ja sündmustest, mille tunnistajaks teel ollakse; üksindusest, milles oleme sünnist saadik, kaotustest, mida kahetsetakse, avastustest, millele juhuslikult satutakse, ja piiridest, mida ületatakse, et üheks lühikeseks õnnerohkeks hetkeks avatusse ulatuda.

Bernhard Widder on oma „Kätekõnega” selliseid ületamisi kahtlemata saavutanud.


No comments:

Post a comment