Siinkohal teine pool tõlgitud luuletustest.
*
TÕESTI
Anna Ahmatovale
Kellel sõnu kunagi
puudu pole,
ja ma ütlen teile,
kes end ise aidata
oskab
ja sõnadega –
seda ei saa aidata.
Ei otse
ega kaude.
Üht ainsat lauset
vastupidavaks teha,
välja pidada sõnade
pimmpammis.
Ei kirjuta seda
lauset ükski,
kes alla ei kirjuta.
REKLAAM
Aga kuhu me läheme
mureta ole mureta
kui läheb pimedaks
ja kui hakkab külm
ole mureta
aga
muusikaga
mida peame tegema
rõõmsalt ja
muusikaga
ja mõtlema
rõõmsalt
silmitsi lõpuga
muusikaga
ja kuhu me viime
kõige parem
oma küsimused ja
kõigi aastate värina
unelmate
pesumajja mureta ole mureta
aga mis juhtub
kõige parem
kui surmavaikus
sisse astub
TEIE, SÕNAD
Nelly Sachsile,
sõbrale, luuletajale, austusega
Teie, sõnad, üles,
minu järel!,
ja kui oleme ka juba
kaugemale,
liiga kaugele
läinud, tuleb minna veelgi
kaugemale, sellel
polegi lõppu.
Selgust ei saabu.
Sõna
ju vaid
tõmbab teisi sõnu
enda järel,
lause lauset.
Nii tahaks maailm
lõplik olla,
end peale sundida,
juba öeldud olla.
Ta ei ütle.
Sõnad, minu järel,
et ei lõpeks,
– see sõnaiha
ja väited ja
vastuväited!
Laske nüüd natuke
aega
tunnetel mitte
rääkida,
südame musklil
end treenida
teisiti.
Laske, ütlen ma,
laske.
Kõrgeimasse kõrva
ei,
ei midagi, ütle ma,
sosistades,
surma kohta ärgu
tulgu sul ühtki mõtet,
lase, ja minu järel,
mitte leebelt
ega mõrkjalt,
mitte troostivalt,
troostita
mitte tähistav,
nõnda ka mitte
märgita –
Ja ainult mitte
seda: kujutis
tolmu lõimestikus,
silpide tühi
kõma, surmasõnad.
Ei ühtki surmasõna,
Teie, sõnad!
TEE MULLE SELGEKS,
ARMAS
Su kübar tuulutab
end õrnalt, lehvib tuules, tervitab
su katmata peal on
mütsiks pilved,
su südamel on mujal
tegemist,
su suhu sulab uusi
keeli,
maas võtab võimust
värihein,
ja mesitähti suvi
sisse-välja hingab,
sa tõstad helbeist
pimestatult oma näo,
sa naerad, nutad,
enda vastu puruned,
mis sinuga veel
juhtuma küll peaks –
Tee mulle selgeks,
armas!
Lööb leegitsevas
hämmastuses oma saba lahti vau
ja tuvi tõstab üles
oma sulekrae,
täis tulvil
kudrutusi, paisub õhk,
ja isahani hüüab,
võtab metsmett
nüüd kogu maa, ka
korrastatud parkides
on iga peenar
ääristatud kuldse tolmuga.
Seal kala punastab,
ta jätab maha oma parve
ja murrab läbi
grottide korallisängini.
Seal hõbeliivaheli
saatel tantsib häbelikult skorpion.
Seal põrnikas ju
haistab kaugelt oma jumaldatut,
kui mul ta meeled
oleks, tunneks ka,
kuis tema kilbi all
need tiivad säravad,
ja kauge maasikate
puhma poole viiks mu tee!
Tee mulle selgeks,
armas!
Teab vesi, kuidas
kõnelda,
ja laine võtab
lainel kinni käest,
ja kobar paisub
viinamäel, murdub oksalt, pudeneb.
Nii pahaaimamatult
kojast välja tigu sirutub!
Teab kivi, kuis
teist kivi pehmendada!
Tee mulle selgeks,
armas, see, mis mulle arusaamatu:
kas peaksin selle
lühikese õudse aja
vaid mõtetega läbi
käima, üksinda
ei miskit armsat
tundma, ei miskit armsat tegema?
Kas inimene peab
vaid mõtlema? Tast tuntakse ju puudust ka?
Sa ütled, et üks
teine vaim ta peale loodab...
Ei, ära selgita. Ma
näen, kuis salamander
läheb läbi iga
tule.
Ei taba teda ükski
hirmuvärin, ja ta ei tunne valu.
BÖÖMIMAA ASUB MERE
ÄÄRES
Kui siinkandis on
majad rohelised, astun veel ühte majja sisse.
Kui siin on sillad
terved, käin kindlal põhjal.
Kui armuvaev
kaotatakse alatiseks, kaotan selle siin meeleldi.
Kui see pole mina,
on see keegi, kes on sama hea kui mina.
Kui piirneb siin üks
sõna minuga, siis lasen tal piirneda.
Kui Böömimaa asub
veel mere ääres, usun ma jälle meresid.
Ja kui ma veel usun
meresse, siis loodan ka maa peale.
Kui see olen mina,
siis on see igaüks, kes on sama palju kui mina.
Ma ei taha midagi
enam enda jaoks. Ma tahan põhjani minna.
Põhjani – see
tähendab merre, seal leian ma Böömimaa jälle.
Põhjani jõudnud,
ärkan ma rahulikult üles.
Põhjast üles teed
tean ma nüüd, ja ma pole kadunud.
Tulge siia,
kõik te böömid, meresõitjad, sadamahoorad ja ankurdamata
laevad.
Kas ei taha te böömid olla, illüürlased, veroonlased
ja
veneetslased kõik. Mängige komöödiaid, mis panevad naerma
Ja mis
on nutmiseks. Ja eksige sada korda,
nagu mina eksisin
ega teinud katseid läbi,
ometi tegin nad
läbi, üha uuesti.
Nagu Böömimaa tegi
nad läbi ja ühel kenal päeval
lubati mere äärde
ja nüüd asub vee ääres.
Ma piirnen veel ühe
sõnaga ja ühe teise maaga,
ma piirnen, kui
tahes vähe, kõigega üha enam,
bööm, vagant, kel
midagi pole, keda miski ei hoia,
kellel on vaid veel
kaheldava mere õnnistus näha enda valitud maad.
EKSIIL
Surnu olen, kes
rändab
kellest ei räägita
kuskil enam
tundmatu prefektide
riigis
ülearune kuldsetes
linnades
ja roheneval maal
kõrvale heidetud
ammu juba
eimillegagi meelde
jäänud
Ainult tuulega ajaga
ja heliga
mina, kes ei saa
inimeste hulgas elada
Mina saksa keelega
selle pilvega enda
ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi
keelte
Oo kuidas ta
hämardub
tumedad toonid
vihmatoonid
vaid vähesed
langevad
heledates tsoonides
kannab ta siis surnuid üles
ILMA DELIKATESSIDETA
Miski enam ei sobi
mulle.
Kas pean
metafoori sisustama
mandliõiega?
süntaksi risti
lööma
valguseefektile?
Kes hakkab oma pead
murdma
nii ülearuste
asjade pärast –
Ma olen õppinud aru
saama
sõnade abil
mis olemas on
(alamklasside jaoks)
nälg
häbi
pisarad
ja
pimedus
Puhastamata
kurtmisega,
kahtlusega
(ja ma kahtlen
kahtluseski)
selle rohke
viletsuse üle,
haiguspuhkuse,
elukalliduse üle,
saan ma hakkama.
Ma ei jäta unarule
kirja,
vaid ennast.
Teised teavad kuidas
jumalteab
end sõnadega
aidata.
Mina pole enda
assistent.
Kas pean
mõtte vangi võtma,
juhtima ta
valgustatud lausekongi?
Silma ja kõrva
kostitama
esimese järgu
sõnaampsudega?
uurima vokaali
libiidot,
määrama meie
konsonantide armukeseväärtusi?
Kas pean
rahest pekstud
peaga,
kirjutamiskrambiga
selles käes,
kolmesajaöise surve
all
paberi katki rebima,
ära pühkima kokku
klopsitud sõnaooperid,
hävitades nii: mina
sina ja tema
meie teie?
(Pean ju. Peavad
teised.)
Minu osa, see peab
kaotsi minema.
No comments:
Post a Comment