14/11/2016

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Ajalehes Tsoon ilmus Konstantin Raikini sõnavõtt Venemaa teatritegelaste liidu VII (XXI) kongressil Moskvas, mis on Venemaal suure tähelepanu osaliseks saanud. Kõnet ennast võib kuulata siit.


*

Konstantin Raikin: Sõnavõtt

Kallid sõbrad, esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on veel õhtul etendus ja mul sisemiselt „jalad on rahutud”, et õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin. Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul õnne.
Teate, ma ütlen teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas „tsunftisolidaarsuseks”. See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja, ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada. Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud, äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni, sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule. Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust. Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa, kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat – mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes, millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega – kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda trepikojas, ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne. Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste, konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud, sellest vabanenud. Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut. Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud – ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid, kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest, kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on – võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud, vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim meile – nagu ütlevad meie juhid – et „te tehkegi nii, nagu vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et „need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri. Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen, meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile, unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire'i sõnu – sest mul on sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia]. Aga kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad vapustatud.
Mingi aja tagant kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika panema? Miks ta peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse, milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja, tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane. Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju, massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi – suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle tensuur? Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit, kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda eestkostet jälle tagasi. No mida me küll... kas tõesti on ta selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie nii-öelda orjameelsuse. Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni „Jeesus Kristus superstaar” - issand, see solvas kedagi! Jah, solvab kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse – ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega, te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt anda sellele vastulöök.

Kõik. Veel kord – palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.


No comments:

Post a comment