*
Konstantin Raikin: Sõnavõtt
Kallid sõbrad,
esiteks ma palun teilt vabandust, et ma hakkan nüüd rääkima
mõnevõrra niiöelda tasakaalutult, sest ma tulen proovist ja mul on
veel õhtul etendus ja mul sisemiselt „jalad on rahutud”, et
õigel ajal teatrisse jõuda ja valmistuda etenduseks, kus ma mängin.
Ja lisaks on mul üsna raske rääkida rahulikult teemal, mida ma
tahan puudutada. Esiteks, täna on 24. oktoober ja 105 aastat Arkadi
Raikini sünnist, ma soovin teile kõigile selle tähtpäeva puhul
õnne.
Teate, ma ütlen
teile nii: kui mu isa sai aru, et minust saab näitleja, siis ta pani
mu teadvusse ühe asja, mida ta nimetas „tsunftisolidaarsuseks”.
See on teatav eetika nende suhtes, kes teevad koos sinuga sama asja,
ja mulle näib, et praegu on väga õige aeg seda meelde tuletada.
Kõigile. Sest mulle teevad väga muret, nagu ma arvan, teile
kõigile, need nähtused, mis leiavad meie elus aset, need nii-öelda
otsasõitmised kunstile, sealhulgas teatrile. Need on ebaseaduslikud,
äärmuslikud, häbematud, agressiivsed, peidavad end sõnade taha
kõlblusest, moraalist, ja üldse igasuguste nii-öelda õilsate ja
kõrgete sõnade taha: patriotism, kodumaa ja kõrge kõlblus. Need
otsekui solvatud inimeste grupikesed, kes panevad etendusi kinni,
sulgevad näitusi, käituvad väga häbematult, kelle suhtes võim on
kuidagi kummaliselt neutraalne, distantseerub neist. Mulle tundub, et
need on näotud kallaletungid loominguvabadusele, tsensuurikeelule.
Aga tsensuurikeeld – ma ei tea, kuidas keegi sellesse suhtub, aga
ma arvan, et see on sajandi suurim sündmus meie elus, meie maa
kunstilises ja vaimses elus. See meie kodumaise kultuuri, meie kunsti
needus ja häbi, mis on kestnud sajandeid, keelati lõpuks ära. Ja
mis nüüd toimub? Ma näen praegu, kuidas kellelgi ilmselgelt
sügelevad käed, et see ära muuta ja tagasi pöörata, kusjuures
tagasi pöörata mitte lihtsalt stagnatsiooni aega, vaid veel
kaugemasse aega, Stalini aega. Sest meiega räägivad meie kaudsed
ülemused, kasutades sellist stalinlikku leksikat, selliseid
stalinlikke juhiseid, et lihtsalt ei usu oma kõrvu. Seda räägivad
võimu esindajad, minu kaudsed ülemused, härra Aristarhov [Venemaa
asekultuuriminister] räägib niimoodi – kuigi teda tuleb üldse
tõlkida aristarhovi keelest vene keelde, ta räägib keelt, mida on
piinlik kuulda kultuuriministeeriumi nimel rääkiva inimese suust.
Me istume ja kuulame seda, kas me tõesti ei suuda kõik koos oma
arvamust välja öelda? Ma saan aru, meil on üsna erinevad
traditsioonid, ka meie teatriasjas. Mulle näib, et me oleme väga
killustatud, me tunneme üksteise vastu üsna vähe huvi, aga see on
vaid pool häda. Peamine on, et on olemas alatu komme üksteist
laimata ja üksteise peale kaevata. Mulle näib, et see on praegu
lihtsalt lubamatu. Tsunftisolidaarsus, nagu õpetas mind isa,
kohustab igaüht meist, teatritöötajatest, näitlejat, lavastajat –
mitte rääkima teineteisest halvasti ajakirjanduses ja asutustes,
millest me sõltume. Sa võid kui tahes palju mitte nõustuda
loomingulises mõttes mingite lavastajate või näitlejatega –
kirjuta talle kuri SMS, kirjuta talle kiri, oota teda trepikojas,
ütle talle näkku – kuid pole vaja sellesse segada ajakirjandust
ja teha sellest kõigi omand. Sest meie lahkhelid, mis tekivad nii
või teisiti, loomingulised lahkhelid, erutumised, see on normaalne.
Aga kui me sellega nii-öelda täidame ajalehed ja ajakirjad ja
televisiooni, annab see relvad kätte meie vaenlastele, see tähendab
neile, kes tahavad kunsti painutada võimu huvide alla, väikeste,
konkreetsete, ideoloogiliste huvide alla. Me oleme, jumal tänatud,
sellest vabanenud. Ma mäletan – me kõik oleme sündinud nõukogude
võimu all – ma mäletan seda häbiväärset idiotismi, see on
ainus põhjus, miks ma ei taha olla uuesti noor ja sinna uuesti
naasta, nii-öelda uuesti lugeda seda jälestusväärset raamatut.
Aga mind sunnitakse seda praegu uuesti lugema. Sest sõnadega
kõlblusest, kodumaast, rahvast ja patriotismist varjatakse reeglina
väga madalaid eesmärke. Ei usu ma neid vapustatud ja solvatud
inimeste gruppe, kelle nii-öelda religioosseid tundeid on solvatud –
ei usu! Usun, et nad on kinni makstud, need alatute inimeste grupid,
kes võitlevad ebaseaduslike, alatute vahendite abil kõlbluse eest,
kas teate. Kui kusega valatakse üle, ütleme, fotosid, mis see on –
võitlus kõlbluse eest, või mis? Üleüldse pole vaja ühiskondlikel
organisatsioonidel võidelda kõlbluse eest kunstis. Kunsti enda sees
on piisavalt filtreid: lavastajad, kunstilised juhid, kriitikud,
vaatajad, kunstniku enda hing. Need on kõlbluse kandjad. Pole vaja
teha nägu, et võim on ainus kõlbluse ja moraali kandja. See pole
üldse nii, üldiselt on võimul nii palju kiusatusi ümberringi, et
tark võim maksab kunstile, et kunst hoiaks tema ees peeglit ja
näitaks selles peeglis selle võimu vigu, eksimusi ja pahesid. Tark
võim maksab selle eest kunstile. Mitte selle eest ei maksa võim
meile – nagu ütlevad meie juhid – et „te tehkegi nii, nagu
vaja, siis me maksame teile”. Kes teab, mida on vaja, kas nemad
teavad, mida on vaja? Kes ütleb mulle, et... praegu ma kuulen, et
„need on meile kahjulikud ja võõrad väärtused, kahjulikud
rahvale” – kes seda otsustab, et kahjulik, kas seda otsustavad
nemad? Nad ei pea üldse sekkuma, nad peavad aitama kunsti, kultuuri.
Mina isiklikult arvan, et meil on vaja ühineda, veel kord ütlen,
meil on vaja ühineda, meil on vaja mõneks ajaks sülitada neile,
unustada need meie peened kunstilised nii-öelda refleksioonid
üksteise suhtes. Mulle võib mingi lavastaja kui tahes ebameeldiv
olla, kuid ma toon oma naha turule, et ta saaks oma arvamuse välja
öelda. Ma kordan sisuliselt lausa Voltaire'i sõnu – sest mul on
sellised kõrged inimlikud omadused, saate aru [eneseiroonia]. Aga
kui nüüd mitte nalja teha, siis mulle näib, sellest saavad kõik
aru. See on normaalne – on need, kes pole nõus, kes saavad
vapustatud.
Mingi aja tagant
kohtuvad meie teatritegelased presidendiga. Need on sellised harvad
kohtumised, ma ütleks, dekoratiivsed, kuid nad siiski toimuvad, ja
seal võib otsustada mingeid tõsiseid küsimusi. Ei, miskipärast
hakkavad ka siin peale ettepanekud panna paika võimalikud piirid
klassika tõlgendamisele. Miks peaks president need piirid paika
panema? Miks ta peaks üldse neisse asjadesse sekkuma, ta ei saa
neist aru ja ta ei peagi neist aru saama, milleks seda? Ja üleüldse,
milleks seda piiri on vaja paika panna, kes hakkab sellel
piirivalvuriks? Aristarhov, saate aru. No ei ole seda vaja,
tõlgendatagu kuidas tahes, keegi saab vapustatud – suurepärane.
Meil toimub praegu teatris massiliselt väga huvitavaid asju,
massiliselt huvitavaid lavastusi. Massilisega pean ma silmas, et
palju, ma arvan, et see on hea. Erinevaid, poleemilisi lavastusi –
suurepärane! Ei, miskipärast tahame me jälle... meie, üksteise
kohta levitame kuulujutte, teeme vahel lausa pealekaebusi, ja tahame
jälle puuris elada. Milleks küll jälle puuri, et las tulla jälle
tensuur? Pole vaja, pole vaja, issand, mida me küll teeme, ise
loobume kättevõidetust? Kas me tahame illustreerida Dostojevskit,
kes ütles, et jäta meid vaid eestkostest ilma, kohe me palume seda
eestkostet jälle tagasi. No mida me küll... kas tõesti on ta
selline geenius, et ta ka meid nägi läbi tuhat aastat ette? Meie
nii-öelda orjameelsuse. Ma teen kõigile ettepaneku, sõbrad, meil
on vaja kõigil selgesti arusaadavalt välja öelda oma arvamus
selles asjas, nende sulgemiste kohta. Muidu me lihtsalt vaikime. Miks
me vaikime kogu aeg? Suletakse lavastusi, pandi kinni „Jeesus
Kristus superstaar” - issand, see solvas kedagi! Jah, solvab
kedagi, solvab kedagi, ohh, ahh! Ja mis siis, ja mis siis? Ja meie
õnnetu kirik, kes on unustanud, kuidas teda taga kiusati, hävitati
vaimulikke, kisti ristid maha ja tehti juurviljalaod meie kirikutesse
– ka tema kasutab praegu samasuguseid meetodeid. Tähendab, õigus
oli Lev Nikolajevitš Tolstoil, kes ütles, et kirik ei tohi võimuga
ühineda, sest siis ei teeni ta Jumalat, vaid teenindab võimu? Mida
me suurel määral näemegi. Ja [kui öeldakse, et] pole vaja, et
kogu kirik solvub – no pole midagi, pole midagi. Pole vaja kohe
kõike kinni panna, või kui pannakse, siis on vaja sellele
reageerida, meil üheskoos. Püüti ju midagi teha Borja Milgramiga
Permis – me tõusime turri selle vastu, paljud meist – ja ta
pandigi oma kohale tagasi. Kujutage ette, meie võim tegi sammu
tagasi. Olles toime pannud rumaluse, astus ta sammu tagasi ja
parandas selle rumaluse – see on hämmastav. See on nii haruldane
ja ebatüüpiline. Kuid seda tehti, ja meil oli selles oma osa, tuleb
öelda, sest kogunesime kokku ja järsku ütlesime oma arvamuse
välja. Ja mulle tundub, et praegu, väga raskel ajal, väga
ohtlikul, väga hirmsal, väga... see sarnaneb, ma ei ütle, millega,
te saate ise aru... meil tuleb väga kokku hoida ja väga selgelt
anda sellele vastulöök.
Kõik. Veel kord –
palju õnne Arkadi Raikini sünnipäeva puhul.
No comments:
Post a Comment