11/10/2018

Oomen

5.-7. oktoobrini mängiti Narva Kreenholmi manufaktuuris Jarmo Reha lavastust "Oomen". Lavastuse koduleht, kus kirjas kõik tegijad ja meediakajastus: https://www.saal.ee/et/performance/5279

Alljärgnev on lavastuse skript.

*


Aleksei Gastev, Jarmo Reha, Aare Pilv, Laur Kaunissaare & Co

OOMEN



[kaldkirjas on remargid, teises šriftis on Gastevi tekstid, väiksemas kirjas on need esimese poole tekstiosad, mis lavastuse lõppversioonis läksid kärpesse. Gastevi tekstidesse tehtud kärpeid pole märgitud.]

Osalisi on kuus: Pääru Oja (tinglikult „edasipürgija, läbimurdja”), Bert Raudsep („insener”), Riina Maidre („juubeldaja”), Jaanika Arum („leinaja”), Vox Populi segakoor ja Narva poistekoor.

Sajab vihma, kogu etenduse jooksul. Rahvas on kogunenud Kreenholmi manufaktuuri kaubavärava juurde. Kõigil on peas kõrvaklapid, kust hakkab varsti kostma juttu, vastavalt kanalile eesti või vene keeles (venekeelset teksti loeb Eduard Tee). Sissejuhatuseks tuleb klappidest Arseni Avraamovi „Töölismatuse marss” (https://www.youtube.com/watch?v=CjauwKb42d4).

Pääru: Oomen. Enne, ennustus, märk millestki, mida veel pole siin, kuid mis on juba kuskil lootustes või hirmudes olemas. Oomeneid tuleb lugeda, mõistatada, tõlgendada. Tähed, kuu- ja päikesevarjutused, lindude lend, looma sisikond, kohvipaks: kõik võib saada tähestikuks, milles pannakse kirja sõnumeid, mis ei taha otsesel kujul meie ette jõuda ja mis varjavad ennast. Kus nad end varjavad? Kus on tähenduste parim peidupaik? Muidugi: tulevikus. Kui tahate end korralikult ära peita, peitke end tulevikku. Peitke end teiste inimeste lootustesse ja hirmudesse. Siis tuleb teid lugema ja tõlgendama hakata, ära arvata, oleviku keelde aimamisi tõlkida.

Vaadake seda hiiglasuurt maja. See on üks Kreenholmi viiest vabrikust. Selle nimi on Joala vabrik. Võrrelge teda oma elumajaga. Võrrelge teda suurima katedraali või kirikuga, kus te olete viibinud. Mitu minutit võtaks selle maja ühest otsast teise kõndimiseks? Mitu aastat ootas see maja, enne kui te seda siia vaatama jõudsite? Üle 130 aasta – ja see ei ole Kreenholmi vanim hoone. Kus olite teie 130 aastat tagasi? Teie vanaisad? Vanavanaisad? See oli moodsate aegade algus. Liikuge nüüd edasi.

Rahvas läheb liikvele silla suunas.

Te asute teele ühe oomeni sisemusse.
Kas te teate, kui palju elab praegu inimesi Haapsalus? 10 200. Kui palju Võru linnas? Üle 12 300. Kujutage nüüd ette, et kogu Võru linn on koos ühes tehases. Kreenholmi vabrikukompleksis on kõrgaegadel, 1980ndatel, töötanud 14 000 inimest. Juba tsaariaja lõpus oli siin 10 000 töölist.
Praegu on ta inimtühi. Valetan muidugi, teie olete ju siin.
Miks te siin olete?
Miks te siin varem polnud?
Kus te olite 130 aastat tagasi? Liikuge edasi.

Vähe sellest, et siin olid tuhanded töölised. Siin on mürisenud sadu tuhandeid ketrus- ja kudumismasinaid. Varsti näete te ainsat masinat, mis on siia alles jäänud. Mille oomen, mille eelmärk on see tühi tohutu hoonetekogum praegu siin ühe väikese riigi piiril? Mille oomen oli ta oma rajamise ajal 160 aastat tagasi, siis, kui Kreenholm oli Venemaa ja Euroopa suurim tekstiilimanufaktuur? Mida ennustas kose ja masinate mühin siis, kui tööliste eneseteadvus sadakond aastat tagasi tõusis nõudma endale oma töö tulemust? Mitte ainult seda – ta tõusis endale nõudma ka tööd ennast. Ta tahtis allutada töötamise oma raudsele tahtepingutusele, pigistada tööst välja selle ülim efektiivsus. See nõudis vennastumist masinatega. See nõudis ise masinaks muutumist. See nõudis kellavärgina töötavat ühiskonda. Tikk-takk-tikk-takk-tika-taka-tika-taka-tiktiktiktiktik. Kuid mis oli selle taga, mida see nõudmine tegelikult ennustas? Kas tollal varjatult ennustatu on juba täitunud või veel täitumas? Või juba möödas? Liikuge edasi.

Bert: Seis! Rahvas jääb seisma umbes Joala vabriku nurga juures, kust on näha ka Georgi vabriku torn.
Nelikümmend tuhat ühte viirgu.
Valvel: manomeetrile vaat - jootekolvid valmis.
Malmrööbaspilgud.
Liini kontroll - tuld.
Lask piki liini.
Laengu trajektoor - kümme millimeetrit laupadest.
Kolmkümmend laupa pühitud - inimesed praaki.

Pääru: Liikuge edasi. Rahvas läheb edasi. Joala vabrik valmis eelviimasena, aastaks 1890. Esimestena valmisid 1858 niinimetatud Vana ketrusvabrik ja kohe seejärel talle külge ehitatud Vana kudumisvabrik.Nende taha, veel jõe poole jääb Uus ketrusvabrik, see sai valmis 1870. Kõige viimasena ehitati kõige suurejoonelisem, Kreenholmi keskel asuv nelja torniga Georgi vabrik – 1899. Seda te näete, kui lähete üle silla.

Bremenist pärit mees nimega Ludwig Knoop oli noore mehena läinud Inglismaale, Manchesteri, kus tegi ennast tekstiilitööstuse asjatundjaks. Masinate ajastu oli just alanud. Hakati looma suuri tehaseid. Inimesed voolasid tööd otsides maalt tehastesse. Seejärel läks Knoop Venemaale, hakkas Inglise tekstiilimasinaid Vene ettevõtjatele vahendama, aitas neil vabrikuid sisse seada ning sai ühtlasi nende vabrikute osanikuks. Niimoodi kogutud kapitaliga asutas ta lõpuks Kreenholmi. Teist nii suurt tekstiilitehast polnud terves Vene impeeriumis. Kogu Euroopas oli ta üks suuremaid. See oli üks uue ajajärgu keskpunktidest.

Mis toimus tollal, aastal 1857? Ilmus esimene vihik Kreutzwaldi „Kalevipojast”. Jannsen hakkas välja andma Perno Postimeest – „Terre, armas Esti rahwas!”.
Ameerikas toimus ajaloo suurim orjaoksjon: 2. ja 3. märtsil müüs Georgia osariigi orjapidaja Pierce M. Butler maha 436 meest, naist ja last. Kolm päeva hiljem otsustas USA ülemkohus, et mustanahalised orjad ei ole Ameerika kodanikud. See oli veel üks kivi Ameerika kodusõja alusmüüri, mis algas neli aastat hiljem. Sõja tõttu muutus Ameerika puuvillaturg ebastabiilseks ja Euroopa tekstiilitööstus hakkas toorainet otsima lähemalt. Briti impeerium hakkas puuvilla tooma Egiptusest ja Pärsiast, Venemaal sai puuvilla-alaks Kesk-Aasia.

Balti kubermangudes oli pärisorjus kaotatud juba rohkem kui inimpõlv tagasi. Ülejäänud Venemaal kaotati pärisorjus 1861. See omakorda andis tõuke vabanenud talupoegade liikumisele linnadesse. Kreenholmi töölised tulid küll suuremalt jaolt Eesti- ja Liivimaalt, kuid tsaariajal moodustasid umbes kolmandiku töölistest venelased. Nad olid alles hiljuti olnud orjad, ja kuigi nad tegid siingi orjatööd oli neil see vabadus, et nad said palka ja võisid ise ära minna. Kui oli, kuhu minna. Sageli ei olnud.

Kas teil on, kuhu minna, kui teil enam tööd ei ole? Kas meil on, kuhu minna?

Liigume nüüd edasi, edasi! Mis meil jalgade all on? Millisena maapind meile vastu astub? Kas see on looduslik või tehislik maapind?
Kui talumees Villem Luik saabus Kreenholmi alevisse, märkas ta et „jalgteed ja isegi suurem osa päris uulitsaid olid kõvakshangunud tõrvakarva ollusega kaetud, mille nimegi külamees ei tundnud, - siledad ja libedad nagu tantsupõrand.” Nii kirjutab Eduard Vilde oma romaanis „Raudsed käed”.

Jah, see talupoeg nägi siin asfalti. Kreenholm oli esimene koht Eesti pinnal, kus tänavad kaeti asfaldiga, 130 aastat tagasi. Ka see oli oomen. Kus me olime 130 aastat tagasi? „Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul kõik põlevad, siis kõnni ju nagu päikese paistel!” Kreenholmi ümber tekkis terve töölisasula, moodne, võimas. „tööpaleed ilmlugemata masinatega, terve alevik ilmatuid töölistekasarmuid, direktorite toredad lossid, kirju räga ametlikke hooneid ja ametnikkude elumaju, haigemajad, koolimajad, pagariärid, poed, vee-, gaasi- ja elektrivärgid, lõbumajad direktoritele, meistritele ja ametnikkudele, saunad, aiad, puiestikud!”
Uhke, loomulikult. Tööstus tähendab suurt hulka inimesi, see tähendab linna, ühiselu, ühiseid unistusi, ühist muret, ühist viha. See tähendab massiteadvust. Me oleme mass, me tiksume nagu pomm.


Bert: /.../ Kõik koos.
Kõik korraga.
Mehaanikud, mustatöölised, madrused, skulptorid, oraatorid.
Korraga.
Emmake: tööriistu, tööpinke, vasaraid.
Emmake.
Pidage neile tuhandekraadine kõne.
]a andke neile käsk sekundiga hõõgvele kuumeneda.

Pääru: Mida tööstus veel tähendab? Teeme ühe arvutuse. Kui palju on maad Kreenholmist, ütleme, Bangladeshi? Linnulennul? Umbes 6000 kilomeetrit. Kui palju on 75 000 jagatud 6000ga? 12 ja pool. Mis arv see oli, mida me jagasime? 75 000 kilomeetrit riiet tootis Kreenholm aastal 1912. See teeb 205 kilomeetrit päevas. Pisut rohkem kui Narvast Tallinna. Iga päev. Tikk-takk-tikk-takk-tika-taka-tika-taka-tiktiktiktik.
Kui palju meil veel kõndida on?

Meil? Meie, mis see tähendab? Meid on siin sadakond. Kreenholmi alguses, 1860 oli siin töölisi 20 korda rohkem kui meid siin praegu. 2000 töölist, neist 40% naisi, üle 61 000 ketrusmasina, 650 kudumismasinat. Üksainus inimene jõudis valvata ja korras hoida ketrusmasinate rinnet mitmesaja lõngaga. Üks inimene töötas kahe kudumismasinaga. Tööpäev kestis 14 tundi.

1872 – 4600 töölist. Pärast streiki lühendati tööaega 13 ja poole tunnini.
1890 – ligi 389 000 ketrusmasinat ja 2140 kudumismasinat; Kreenholm andis 8% kogu Venemaa puuvillatööstuse toodangust. Kas me panime seda arvu tähele? Kaheksa.
1897 – Venemaa seadustega vähendati tööaega 11 ja poole tunnini.
1900 – 5400 töölist, neist 51% naised.
1907 – 8000 töölist – töötama hakati kahes vahetuses, see võimaldas tööliste arvu kiiresti suurendada. 11,5-tunnisest tööpäevast sai 9-tunnine vahetus.
1913 – 10 300 töölist, naisi juba kaks kolmandikku. Kreenholmi toodang moodustas veerandi kogu Eesti tööstustoodangust. Kas me panime tähele? Veerand kogu tööstusest.
1916 – 8800 töölist.
1917 – tööpäeva pikkus lühenes 8 tunnini.

Eesti Vabariigi ajal Venemaa turg kadus ja tehas tõmbus kokku – töölisi oli 2000 ja 3000 vahel.
Nõukogude ajal taastusid tsaariaegsed mastaabid. On meeles? - 14 000 töölist, enamus neist naised.
Kõige alguses toodi Kreenholmi 300 oskustöölist Saksamaalt ja meistrid Inglismaalt – nemad õpetasid kohalikud välja. Ametnikeks olid sakslased, inglased, venelased, ka veel sõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal. Töölistest olid enamik eestlased.

Kõik see muutus pärast II maailmasõda. Purustatud ja tühjaks jäänud Narva asustati Nõukogude Liidust pärit noortega. Narvast sai noorte linn, päris alguses noorte naiste linn. Nende hulgas omajagu sõjas orvuks jäänud Nõukogude Liidu lastekodude kasvandikke. Meesteks olid alguses põhiliselt Saksa sõjavangid, kes olid siin laagris ja pandi taastama purustatud Kreenholmi.

Kuid muidugi tulid ka vabad noored mehed Venemaalt, kes asusid tööle Narva elektrijaama ja masinaehitustehasesse Baltijets. Pered kasvasid, ja 1970. aastateks oli Narva järsku linn, mis oli täis noori pensionäre – sest Kreenholmi naised said tervistkahjustava töö tõttu pensionile juba 50-aastasena. Käive – tuhanded noored pensionärid, kes olid valmistanud senise elu jooksul nii palju kangast, et see oleks ulatunud sadu kordi ümber ekvaatori. Tegelikult muidugi magati nende kangaste vahel, istuti nende peal oma elutubades diivanitel, pandi neid endale selga. Elati oma igapäevast tööstuslikult valmistatud elu, tikk-takkjne.

Miks Kreenholm pankrotti läks? Selsamal põhjusel, miks ta kunagi jalad alla sai. Vaatame, mis on meil seljas – kui palju need riided maksid? Kus on nad tehtud? Kui kuskil Aasias, siis võib oletada, et need on valmistanud mõni väikest palka saav naine – või mõni laps. Töötav laps on odav. Seda teavad tänapäeva töösturid, kes leiavad need lapsed kuskilt Kagu-Aasiast, Indiast või Hiinast. Seda teadis ka Ludwig Knoop ja tema kompanjonid poolteist sajandit tagasi, ja nad tõid siia tööle lapsi Peterburi orbudekodudest. Algusaegadel oli kogu manufaktuuri töölistest viiendik lapsed. Veel enne I maailmasõda oli lapsi kümnendik.

Meilgi on ju lapsed. Kas sul on lapsi? Kui endal pole, siis mõni tuttav laps?
Kui vanad nad on? Kas nad ulatuvad juba üle laua ääre?
Kreenholmis töötamise vanuse alampiiriks oli alguses 7 aastat. 1877 tõsteti see 10 eluaasta peale. Alla 12-aastaste laste töölepalkamine keelati Vene riigis seadusega 1897, alla 14-aastaste laste töö keelati Eesti Vabariigis 1924.

Aga alguses - vabrikuhärra tuli kasarmusse ja kui nägi lapsi, kes ulatuvad üle laua ääre, veenis vanemaid, et laps tööle antaks. Näiteks päev läbi katkenud lõngaotsi sõlmima, püsti seistes. Hommikul kella viiest õhtul poole üheksani.

Kui pikk on sinu tööpäev? Kui palju sa oma tööpäeva jooksul istud?

Enne tööleminekut kruusitäis kuuma vett, tükk leiba ja soola, lõunaks hapukapsasupp, õhtul lõunasöögi ülejäägid. Pühapäeviti kahe peale üks heeringas. Palk neli rubla kuus, ülalpidamiskulud kuus rubla, nii et kaks rubla jäi võlaarvele, mille pidi tasuma juba täiskasvanuna, kui palk oli kõrgem. Eksimuste korral anti peksa. Liigu edasi.

Tööliste lapsed, kes olid tööks veel liiga noored, sai tööajaks anda lastesõime. Seal joodeti lapsi mooniekstraktiga, et nad palju magaksid ja vähem kära teeksid. See oli moodsate aegade algus. Nad liikusid oma oomeni poole. Just siinsamas see toimus.

Sa oled tulnud siia seda tühjust uudistama, ja sul on seljas riided made in Bangladesh. Mille ettekuulutus see on? Kus olid sa 130 aastat tagasi? Kus oled sa praegu? Liigu edasi.

Ollakse jõudnud silla juurde.

Siin vasakut kätt asus vanasti vabriku rajaja Ludwig Knoopi ausammas. See püstitati 120 aastat tagasi. Vanad töölised olevat hommikul tööle tulles selle ausamba ees mütsi peast võtnud. Muidugi, see oli juba ajal, mil töölistel olid Eesti riigis oma esindused ja õigused, palgaline puhkus, oma tööliseau. Rääkimata siis Nõukogude riigist, mis oligi ju töörahva riik, vähemalt idee järgi – aga ka tegelikult. See uus võim ei pidanud Knoopist enam midagi, ausammas võeti maha 1941. Ja 1972 püstitati teisele poole teed see monument – mälestussammas streigile.

1872. aasta Kreenholmi streik oli üks esimesi massilisi streike kogu Venemaal. Eeskuju saadi Lääne-Euroopast. Eestis puudus selle jaoks isegi veel omaette sõna, selle kohta öeldi mässamine või lihtsalt töölt ära minemine. Üks ajaleht kasutas moodsat väljendit „striket tegema”.
Kas sa oled kokku puutunud kooleraga? Ilmselt vaid teleuudistes. Kreenholmi streigi ajend oli vabrikualevis kiiresti levinud koolera. Kogunenud rahulolematus paisus ja plahvatas. Esimest korda Vene riigis esitasid töölised nõudmisi tööaja lühendamiseks ja palga tõstmiseks. Midagi tõesti ka saavutati, aga alles pärast seda, kui sõjavägi oli appi kutsutud mässu maha suruma ja rahutuste peamehed olid vangi saadetud. Eestvedajad olid Villem Preismann ja Jakob Tamm. Eestlased.

Kas sa nägid neile pühendatud ausambaid? Kas sa nägid ausambaid neile, mõnes mõttes eestlaste poliitilise eneseteadvuse esiisadele, sest Kreenholmi streik toimus vaid kolm aastat pärast esimest üldlaulupidu? Ei näinud loomulikult, sest neid ei olegi.

Kas sa nägid Vassili Gerassimovi nimelise kultuuripalee varemeid, kui sa siia tulid? Gerassimov oli tolle streigi ajal veel laps, ta osales streigis ka. Suure mehena läks ta Venemaale ja hakkas seal uusi streike korraldama.
1870. aastatel streikis Venemaal kokku 20 000 töölist – veerand sellest hulgast läheb Kreenholmi arvele.

Kreenholmis streigiti hiljemgi.
1905. aasta töölisprotesti märtriks sai Amalie Kreisberg. Ta suri Jamburgi vanglas. Tema mälestusmärki sa ilmselt nägid tulles tänava ääres. Kui tema kirst Aleksandri kirikusse toodi, hakkas rahvas meelt avaldama ja politsei raius mõõkade ja püssipäradega vabriku töölisi.
See oli umbes samal ajal, kui Kreenholm tootis riiet aastas 12 korda nii palju, kui on maad Eestist Bangladeshi. Tikk-takkjne. Kreenholmi kangad said Pariisi maailmanäitusel Grand Prix. Liigu edasi üle silla.

Minnakse üle silla.

Vaata seda jõge. Ta on praegu tühi, nagu Kreenholm isegi. Vanasti oli siin all mürisev kärestik. Töölised tulevad üle silla töölt koju, sulle vastu. Neid on sadu. Kas sa näed neid? Kas ma näen neid? Umbes 150 aastat tagasi varises sild inimeste raskuse all kokku. Sajad inimesed said jões hukka. Seejärel muudeti korda – töölisi hakati lõunale ja õhtule laskma jaokaupa, mitte ühekorraga.

Bert:
Peied planeetide kalmistul.
Lein maailmade katakombides.
Miljonid, tuleviku luukidele.
Miljardid, tööriistad tugevamini pihku.
Mõistuse sunnitöö.
Südame jalarauad.
Inseneerige tõusikuid.
Kihutage neile geomeetria kaela.
Logaritmid neile žestidesse.
Jälgistada nende romantika.
Tonnide viisi kõlbmatust.
Sõna normaliseerimine poolusest pooluseni.
Fraasid kümnendsüsteemi.
Kõnede valukoda.
Hävitada kirjandus.
Anda tunneleile kõri.
Sundida nad rääkima.
Taevas - punaseks, ergutavaks.
Hammasrattad - ülikiirusele.
Ajumasinad - käivitus.
Kinosilmad - seadistus.
Elektronärvid - töösse.
Arteripumbad, käik sisse.

Pääru: Kas mina oled streikinud?
Kõige viimane streik toimus Kreenholmis 22 aastat tagasi. Ametiühingu juht Julia Dmitrijeva korraldas viiepäevase näljastreigi, kui juhtkond keeldus tõstmast töötajate palkasid. Nagu ta ise ütles, tegi ta seda ka üldstreigi ennetamiseks. Vaidlus lõppes kompromissiga. Julia Dmitrijeva sai hiljem Valgetähe teenetemärgi, suri natuke aega pärast Kreenholmi pankrotistumist ning talle anti postuumselt Narva aukodaniku tiitel.

Ma sisenen elavasse oomenisse. Mida ta mulle mõista annab? Mida andis ta mulle mõista 130 aastat tagasi, kui moodsad ajad olid veel helge unistus? Mida ütleb ta nüüd, kus progressi vähempakkumise on võitnud Kagu-Aasia? Mida ütleb ta mulle 130 aasta pärast? Ma küsin sammhaaval - tik-tak, tik-tak, tik-tak ...

Tehasevärava ees ja väravast sisse minnes.
Nendest väravatest läks läbi raudtee. Raudtee tekkis siia alles 1920ndail, enne seda veeti puuvilla ja vabrikus valminud kaupa hobustega. Kuhu viivad need kaarvõlvid nüüd? Kus ma olin 130 aastat tagasi? Kas ma olin siin, üks sajast, üks tuhandest? Kuhu mind need võlvid viisid – orjusse või maailmavalitsemiseni? Igapäevase leiva või lunastuse juurde? Kas olin siin lapsena tööl? Kas ma olin see, kes poisikesele lohakuse eest vastu kõrvu andis, ise puuvillatolmust köhides? Kas ma olin see, kes ei karda isandat, vaid nõuab talle silma vaadates 12-tunnise tööpäeva asemel 11-tunnist? Kas ma olin nende tuhandete masinate mürinast vaimustuses? Või nüristas see mu meeled?

Ma olin elav masin. Ma käisin kella peale tööl – hommikul minutipealt tööle, 45 minutit lõunat, minutipealt on tööpäev läbi. Kell 10 peavad korterites tuled kustunud olema. Mu tööd ei mõõtnud töö valmissaamine, vaid kell. Tikk-takkjne.

See oli just see hetk, kui hakati aega mõõtma minuti täpsusega – esimest korda ajaarvestamise ajaloos. Ma olen ajataju poolest tööstustööline – ja mina, ja mina, ja mina ka. Ma olen masiniseeritud, ma tiksun. Ma isegi ei kuule enam, et ma tiksun, sekundid jooksevad digitaalse sujuvusega mu randmelt, põuetaskust, käekotist läbi. Kunagine täpipealt õigel ajal kostev vabrikuvile oli oomen – see kuulutas ette sekundi täpsusega võetavat telefonikõne tasu. Mu jutt on täpselt üle loetud.

Bert:
Kronomeeter, valvesse.
Treipinkide juurde.
Püsti.
Paus.
Tähelepanu laadida.
Toide.
Sisse lülitada.
Isekäik.
Stopp.
Pool minutit seisuaega.
Ümberlülitus.
Operatsioon B.
Võte kaks, võte neli.
Seitse.
Seeria kakskümmend, tööle.

Rahvas jääb vabrikuõuele seisma.
Pääru: Aleksei Gastev kirjutas 1920. aastail:
Valdav hulk intelligentsist on osutunud kõlbmatuks nii sõja tempole, revolutsiooni tempole kui ka meie taassünni tempole. Tasa hingitsevate provintsiharitlaste ja müstilise radikalismi psühholoogia on neil maailmatähtsusega sündmuste aastail osutunud vaid olesklejate laiskuseks, mida hällitavad kodukardinate tasane liikumine ja tšehhovlikud „meeleolud”.
Kuid on ka juba inimesi, on uue ajastu karme töölisi, kes uuristavad oma jonnakusega hävingu roostetanud varemeid: nad on laiali puistatud üle kogu Venemaa, kuid nad pole veel esinenud koos kõlava koorina.

Vastasväravast ilmub käraga poistekoor, teeb õuel paar jooksumanöövrit ning ronib siis üles rõdule (mis on sinna jäänud „Kremli ööbikute” etenduste ajast). Järgmise lõigu jooksul hakkab poistekoor laulma „Internatsionaali”.

Me näeme neid.
Siin nad on.
Tehasejuhatajad, kes suudavad languseaastail luua uue tsehhi.
Meister, kes seisab töökojas postil päevast päeva nagu kapten roolikambris tormi ajal.
Tööline, kes oma käte ja tööpingiga on läbi murdnud töö segadikust nagu jäälõhkuja põhjamere jääst.
Jaama ehitaja, kes töötab keelepeksjate naeru ja vingumise saatel.
Aednik, kes kasvatab neil aastail maisi Moskva ümbruses ja tomateid Vologda kubermangus.
Spetsid” - kaugeltki mitte kommunistid, kuid nad armastavad uut Venemaad ja uut riiki ja annavad end neile ilma igasuguste tagamõteteta.
Leiutajad, laborandid, kes liigutavad teadust edasi noorusliku rõõmuga.
Õpetajad, kes elavad külmades kuurides leivakoorikuid süües, kuid kes loovad uue noorpõlve armeed.
Lõpuks, teatrikunstnikud ja kirjanikud, kes räägivad konstruktsiooni ja surve keelt.”

Olen kuulnud väljendit, et kirjanik on inimhingede insener – seegi pärineb tollest ajast, mil kujutati ette, et hinge on võimalik seadistada toimima nagu tõhusat aparaati.
Kas masin rõõmustab? Ma ju võin rõõmus olla? Kas masin võib laulda? Kas ma suudan laulda? Kas mul on suu? Ma avan oma suu ja laulan.

Viimaste sõnade ajaks lõpeb ka poiste laul ning rahvas liigub järgmisest väravast läbi.

Kus ma olin 25 aastat tagasi? Kas ma olin nende hulgas, kes uute aegade tulles, pärast vabriku kokkusulamist, kaotas töö, siis kodu ja läks elama Narva bastionikäikudesse, koos nahkhiirtega?
Kus olen ma praegu? Ma liigun edasi.

Et mitte olla masina ori, pean ma iseennast valitsema nagu masinat, olema oma liigutuste isand, nagu seda on sportlane. Ma pean võitma enda loiduse, väsimuse, kohmakuse. Ma pean saama endast kui inimesest võitu. Kes jääb järgi, kui ma olen inimese endas võitnud? Kes on see, kes on inimese minus võitnud? Kes ma olen? Mille ettekuulutus on selline võit?

Bert:
Telegrafistide vahetus, uinuda 2 tunniks.
Äratada telefonineiud 5 tunniks.
Remontida 20 miljonit jalutut.
Hobustada Austraalia elanikud.
Noorendada 30 aasta võrra kanadalased.
Võtta kolme minuti jooksul vastu poole miljardi sportlase raport.
Teha raportite ülekanne telemasinaile 10 minutiga.
Lülitada päike pooleks tunniks välja.
Kirjutada öötaevasse 20 kilomeetrt sõnu.
Laotada teadvus 30 paralleelile.
Sundida läbi lugema 20 kilomeetrit 5 minutiga.
Päike sisse lülitada.
Valida välja kõige vetruvamad.
Inimkond - torud kõrvade ja kõri juurde.
Kuulake sportlasi, nende kehas on luule.

Rahvas on kogunenud ukse ette, mille kohale on kirjutatud „Arhiiv” (see kiri pärineb ajast, kui Sulev Keedus tegi siin filmi „Kirjad Inglile” võtteid). Järgneva lõigu ajal liigub rahvas hoonesse sisse.

Pääru: Ma lähen sisse. Ma tulen siia sisse.Mulle lööb vastu niiske saunaleitsak, mis on täis peent villatolmu, õlilõhna ja higihaisu. Kõikjal mürisevad masinad. Ma elan ise nagu masin. Ma elan. Mida see siin tähendab?

Suurim raskus ketrajate töös on õppida kiiresti ja õigeaegselt sõlmima katkenud lõnga. Ei ole sugugi kerge peatada pooli, mille kiirus on tuhandeid pöördeid sekundis. Seda tuleb teha üheainsa kiire liigutusega. Kui sellega hilined, läheb pool sassi. Juhtub halvematki - põletab käe.
Ma sõlmisin algul katkenud lõnga viie-kuue võttega. Selleks kulus 5,3 sekundit. Kas tasub muretseda nii tühise ajakulu pärast? Kuid neist sekundeist saavad minutid ja minuteist - tunnid: ketrajal tuleb ju vahetuse jooksul lõnga sõlmida sadu kordi.
Ma saavutasin selle, et ma hakkasin lõnga sõlmimiseks kulutama 4,2 sekundit, siis 3,8 ja lõpuks 3,5 sekundit.

Ma tiksun. Nagu kell. Nagu pomm. Ma olen inimene. Ma olen alati alles ees. Ma alles tulen.

Rahvas on liikunud trepist üles ning liikunud kahe tehasekorpuse vahelisse vahesaali. Järgneva jooksul sisenetakse teise korruse pikka tsehhisaali, mille üks lööv on punase lindiga eraldatud. Saali keskel on „ekspositsioon”: neli vana kudumisaparaati ja postamendil monumendina seisev Jaanika, riietatud tehasetöölise kitlisse ja peas rätik.

Bert:

TORN

Maa jubedate järsakute kohal, hirmsate merede põhjatuse kohal võrsus torn, töölispingutuste raudne torn...
Ebaõnne, kui palju ebaõnne on olnud, õnnetusi!
Käed ja jalad murdusid meeleheitlikes piinades, inimesed kukkusid aukudesse, maa õgis neid halastamatult.
Alguses loendati tapetuid, lauldi nende haudadel laule. Seejärel surdi ilma hüvastijätulauludeta, ilma sõnadeta.
Ja ometi võideti... ja istutati maasügavusse rasked tihked betoontugede kuubid.
Betoon — see on meie töölisehituse tagamõte, toidetud töö, kangelasteo, surmaga.
Betoonisse tungiti, betoonisse kasvati, nende raudsetel tugisamba-käppadel oli tuline haare.
Käpad keerlesid ülespoole.
Raske, ränkraske on see torn maa jaoks. Käpad rõhuvad, pressivad maa kihte kokku. Ja vahel see tornist kokku litsutud maa
otsekui ohkaks; oiged kostavad maa alumistest kihtidest, niisketest hõlmamatutest maa-alustest töölishaudadest.
Kostab laul surnutest, torni nimel hukkunutest, madal raudne oktav.
Käppadele on toetunud sambad, raudtalad, nurgarauad, relsid.
Relsid ja talad kerkivad kõrgusse, suruvad end üksteise ligi, löövad ja püüavad üksteist, hetkeks otsekui tarduvad keset võitlust risti üle üksteise ja jooksevad taas aina kõrgemale, aina vabamaks, võimsamaks, üksteist pitsitades, eitades ja taas üksteist oma teraskinnitustega pressides.
Kõrgele, kõrgele on nad pagenud, õuduseni kõrgele nurgarauad, talad ja relsid; neid läbib miljon hõõguvat neeti —ja kõik, mis on siin olnud eraldi löök, suletud tunne, on liitunud ühtsuse võimsa hoo harmooniaks. .. tugevate, otsusekindlate, julgete torniehitajate
harmooniaks.
Mis rõõm on tõusta selle sepistatud torni tippu!
Põimitised undavad ja laulavad, metalsel võbinal tõmblevad, värisevad raua labürindid. Selles võbinas on kõik — nii maisus, maa tuuma kaevunud maisus kui ka laul, mis kerkib tippude poole, vaevu nähtavate, pimedusse mähkunud tippude poole.
Raud — raud! . .. Undavad labürindid.
Heledas õhus näib torn ikka mustana, raud ei tunne naeratust: muret on temas rohkem kui rõõmu, mõtet on temas rohkem kui naeru.
Aja roostega kaetud raud — see on mõte, aina tõsine, epohhide ja aastasadade morn mõlgutus.
Raudtorni pärgab põimitud, hele, terasene püüdlus kaugete kõrguste poole — lihvitud tiputeravik.
Ta on ammu lõhki rebinud sinise taeva, mille poole palvetasid endised inimesed, ta on laiali pildunud pilved, ta saadab öösiti kuud nagu vanade, muistsete jutustuste ja pajatuste rändurit, ta lämmatab kuud oma valgusega, ta vaidleb juba päikesega. ..
Uduvinesse ja pimedusse on vahel mattunud meie tiputeravik: need on ebaõnne mustad päevad, liikumise katastroofid, see on töölisorjuse õudus, meeleheide, hirm ja usupuudus...
Neid, kes on tippu tõusnud, kõrvetab järsku õudne kahtlus: torni ehk ei olegi, see on ainult miraaž, see on metallist, graniidist, betoonist ilmutis, need on unenäod. Juba nad hajuvad... meie all on ikka seesama põhjatu kuristik — haud... -
Ja usu kaotanuna, tahte kaotanuna kukuvad nad alla.
Otse kaljude peale... Kividele.
Kuid kivid, julmad kivid...
Õpetavad!
Kas surm või ainult sinna, ainult üles — kinnitada ja sepistada, neetida, püsti tõusta ja taas aina ehitada ja ehitada raudtorni.

Haamri proovilöök. ..
Mootori madal laul.
Raudmasina jutt. ..

Mitte keegi ei saa puruks lüüa, hävitada, ära võtta seda sepistorni,
milles on üheks hingeks kokku valatud maailma töölised,
milles kuuldub nende liikumise löök ja tagasilöök, milles pisarad
ja veri on juba ammu muutunud rauaks.

Las tulla veelgi katastroofe. ..
Ees ootab veel palju haudu, veel palju langemisi...
Olgu siis nii!

Kõik hauad torni all valatakse veel kord rasket betooni täis, maa-alused hauakambrid põimuvad rauaga, ja sa kõrgud kartmatult maa—aluse surmalinna kohal.

Oo, mine,

ja põle,

tungi oma teravikuga kõrgustesse,
sina, meie jultunud tornjas maailm!

Siitmaalt ei tule tekst enam kõrvaklappidest, vaid näitlejate elavas esituses. Rahvas siseneb „kitliruumi”, kus segakoor laulab juba Rahmaninovi „Bogoroditse devot” (https://www.youtube.com/watch?v=QMXZvlrjk08&). Rahva kannul on tulnud ka Jaanika, kelle peost pudeneb aeg-ajalt põrandale polte. Punases kleidis Riina seisab poodiumil kolme seina vahel, millest kaks moodustavad nagis rippuvad sinised töökitlid, kolmanda kitlitesse rõivastunud koor.

Riina (koorilaulu saatel):
Patused, kas tahate saada pühadeks?
Minge piki tehasekoore, mööda kruustangidest, kahekümne sülla
kõrgusel sadamakai kohal.
Argpüksid. Kas te siis ei soovi vapruse õppetundi?
Jookske lehviku juurde, mis meil on ahjude juures kaevikutes.
Skeptikud, me tahame teid usuga nakatada.
Vaadake kronsteine. Nad on otsekui õlgedest. Neid pidi kihutab
kaks rongi minutis. Vaadake ja ärge pilgutage silmi.
Üksildased, kas te põgenete hulga eest?
Aga tulge meie sööklasse. Siin nad on, meie kümme tuhat seltsimeest. Kas pole nad kaunid oma kapsasupi taga pooletunnise puhkepausi ajal.
Vagatsejad.
Laskuge soojusjaama keldrisse. Käige võlvide all ja hingake külma
sisse. Siis ei tee te enam nägusid.
Tahtetud, ehk kuluks ära üks tahte õppetund?
Astuge peitelpingi juurde. Samal toonil, sama pingega, tuhanded
löögid tuhandete järel. .. peiteldab, taob, peiteldab, peiteldab.
Kõik, kes pole piisavalt kiskjalikud, kõik,
kes ei armasta elu.
Minge kompressori hooratta juurde. Kaalub kolm tuhat puuda. Sada pööret minutis. Matab, tuikab, hävitab, ulub pidulikult, loob liikumise poeemi.
Kas te teate, et me oleme katastroofide katastroofi lävel?
Olge abiks pneumaatilise vasara juures — ta annab rütmi teie südamele ning te hakkate uskuma, et sajandite uni variseb kokku.

Igaüks saab siit kitli, pane see selga ja – läheme edasi!

Riina liigub edasi järgmise ukseni, koor jagab rahvale kitlid ning üheskoos minnakse trepist alla saali. Seal on töövalgus, Pääru seisab seljaga (seljas must poolmantel ja valge särk), suur kuvalda õlal, Bert (pruunikas töömeheülikonnas) kleebib tagaseinale pabereid Gastevi tekstiga „Püstitame mälestusmärgi” (mis on ka kavalehel), Jaanika kõnnib ringi, poldid näpust pudenemas. Põrandale on pandud polte püsti, nii et vaatajad teevad neid kogemata ümber ajades ka ise heli. Kui rahvas on taburettidele istunud, kustub töövalgus ja näha jääb ainult tagasein. Helitaustaks tume kauge mürin.

Pääru:
Vaadake! — ma seisan nende keskel: tööpinkide, vasarate, malmisulatusahjude, ääside ja sadade seltsimeeste keskel.
Ülal on sepistatud raudlaotus.
Külgedel tõusevad talad ja nurgarauad.
Nad tõusevad kümne sülla kõrgusele.
Käänduvad paremale ja vasakule.
Ühinevad võlvisarikatega ja hoiavad kogu raudset ehitist ülal
nagu hiiglase õlad.
Nad on hoogsad, nad on marulised, nad on tugevad.
Nad nõuavad veelgi rohkem jõudu.
Vaatan neid ja ajan end sirgu.
Soontesse valgub uus, raudne veri.
Ma olen veelgi kasvanud.
Mulle endale kasvavad terasõlad ja määratu tugevad käed. Ma
olen ehitise rauaga kokku sulanud.
Ma olen kerkinud.
Surun õlgadega läbi sarikate, laetalade, katuse.
Mu jalad on veel maas, aga pea on juba hoonest kõrgemal.
Ma hingeldan veel neist ebainimlikest pingutustest, aga juba
hüüan:
Palun sõna, seltsimehed, palun sõna!
Raudne kaja matab mu sõnu, kogu ehitis väriseb kannatamatusest.
Kuid mina olen veelgi kõrgemale kerkinud, juba korstende kõrgusele.
Ja ma ei pajata mõnd lugu ega pea kõnet, vaid hüüan ainult oma
raudset hüüdu:
Töötame!”

Viimase sõna juures on Pääru astunud seina juurde, lööb sellesse noa, lõikab seina sisse avause ja astub sellest läbi. Talle järgnevad Bert ja Riina ning hanereas ka koor, igaühel pruss kaenlas, kõik kaovad seina taha.

Pääru: Töö-lis-löök!

Selle peale tõmbab koor üheskoos seina maha ning avaneb vaade järgmisele ruumile. Tolle tagaseina aukudest paistab läbi diagonaalset valgust. Ruumis on suur laudadest ehitatud kaadervärk, „sild”. Osa koorist on rivistunud diagonaalselt. Riina sõidab ühe tõukeratta moodi seadeldisega tagalaval ringi. Kostab rütmilisi haamrilööke, mitmes eri rütmis, need kostavad järgneva monoloogi jooksul. Helitaustaks mingi vaikne kõrin.

Jaanika (senise vaheseina kohal kõndides):
Aeglaselt...
Oh, koormatult liigume,
meiega on kogu meie kraam —
Sada rongi jalaraudadega.
Piinakeldrid.
Roiskunud higi järved.
Oleme kokku kogunud vere, vöötanud maakera ja tõmmanud maa peale vereekvaatori.
Taevas on lämbunud.
Üle jõu.
Tulista mind välja,
täisvereline, täisraudne linn.
Või ma väristan mandrit.
- Ssäh.
Hhhhingan.
Raudne hüüumärk kaheksakümmend korrust kõrge.
Imperaatorid, suured, väikesed, elusad, surnud, troonipärijad,
kuningad, printsid. '
Kõik kuldsesse viirgu.
Kes teist on võimeline — meie juurde mustatööliseks.
Tasu tariifi järgi.
Tonnid kuumust.
Soomusnägu.
Tsement ja juuksed, tsement ja juuksed.
Kuum, jää, higi.
Kuum, jää, higi.
Taguda. Tahuda. Möirata.
Kinnitada tornid saturni taha.
Kõrgahjud uppi lüüa.
Naerda laavana.
Me oleme mustas, me oleme kurjad, me oleme loomalikult otsusekindlad.
On ju selge, et meie nimi on Malm.
Maak, Nafta, Raud… ja veel miljon miljonit nime.
Meridiaanid. Paralleelid. Perpendikulaarid.
Kinnineeditud inimesed.
Kolmas. Viiekümne seitsmes. Null, seitse, kaks, kolm, üheksa, kolm.
Maailm on betoneeritud.
Teil on puhas pesu seljas.
Te olete valmistunud mahalaskmiseks.
Alustame.
Edasi!
Teeme kolmsada tuhat rumalust.
Miljon viga.
Läheme tuhat korda lapsikult närvi.
Ja laseme käed rüppe.
Ja tõstame käed taas.
Lülitame masina sisse ja ilma kahetsuseta lööb mürisema fortissimo.

Selle peale lisandub rütmilisele taustale ka koor oma prussidega, natuke aega kõlab vali rütmibukett, mis katkestatakse Pääru käskluse peale. Järgneva jooksul ehitab koori meespool „silla” lõpuni, monteerides konstruktsioonile külge suure nööride küljes rippuva redeli. Koori naispool annab samal ajal hoogu konstruktsiooni küljes kiikuvale Jaanikale.

Riina:
Kõik koos.
Kõik korraga.
Mehaanikud, mustatöölised, madrused, skulptorid, oraatorid.
Korraga.
Emmake: tööriistu, tööpinke, vasaraid.
Emmake.
Pidage neile tuhandekraadine kõne.
]a andke neile käsk sekundiga hõõgvele kuumeneda.
Töösse armunud mehaanikud, sel ööl leiutage ruupor.
Kaikugu igasse ilmakaarde:
Kaarvõlv Euroopas“.
Käed üksteise õlgadele.
Sakslased, romandid, kamtšadaalid, inglased, slaavlased, juudid,
tunguusid.
Ilma mõtlemata — kaare alla.
]a õhku.
Vasarate äike maa all.
Lammuvad mäed.
Riikide varing.
Vanakeste ja laste halatulekahi.
Näljaste pogrommid linnadele.
Kaltsakate ihnsus.
Rahvad.
Raske alla.
Kerge üles.
Hullumeelsed, sandid, mudilased, rivistuge!
Kõik koos.
Kõik korraga.
Kaare alla.
Hääl — löök.
Mõte — masin.
Tema kõrgus — tähtedeni.
Rahvad!
Minge. -
Siin on teile ristimine.
Kaare alla.
Üks, kaks...
Üks, kaks...
Kaar, pea vastu.
Üks, kaks...
Üks, kaks...
Olete kaare all?
Kaarvõlv, valvel!
Kaarvõlv, üks, kaks...
]ulgemalt!
Jalg kindlamaks.
At—tvaa.
Hullumeelsed, sandid..
Üks, kaks...
Seitse rongi näljaste agitaatoritega, marss euroopa peale!
Tiibade ja häälega.
Näljaste huiletega.
Tormake.
Kiiruseks 200 kilomeetrit.
Meie järel.
Kaarvõlv Euroopas!
Kaarvõlv Euroopas!

Koor laulab „Marseljeesi”. Selle lõppedes astub silla redelile Bert, vaatab ringi, tõmbab vaheseinast ära veel viimased ripendama jäänud paberipaanid, lööb silla külge veel ühe naela ning võtab sisse ennast kõrvalt vaatava poosi, haamer tõstetud käes. Tema monoloogi ajal ronib Pääru sillale lae alla ning liigub tahapoole. Helitaustaks kauge tume mürin.

Bert:
Me ühendame kõik kokku.
Pimestame mandrid...
Lõhkame pimedusse uppunud kolmemiljonilise maja.
Ja röögime pragudesse ja katakombidesse:
tule välja, raudne,
(„raudne” vastab: kostab vali tume urahtus ja korraks pimenemine)
tule nüüd välja, betoonne!
(sama vastus)
Verstakõrgune.
Tema jalg on soomuslaev.
Tema pöid on nagu Vesuuv.
Tema silmad on kõrgahjud.
Tema käed on viaduktid.
Mine.
Vaikides,
hääletult.
Raske sammuga.
Jaluta mööda ilma.
Sinu teekond:
Euroopa, Aasia, Vaikne ookean, Ameerika.
Sammu ja sõtku rauda ja kivi keset ööd.
Kui jõuad astanguni,
siis see on Atlandi ookean.
——- Kärgata.
Jahmata neid.
Ookeanid hakkavad pladisema, pritsmed tähtedeni.
Mississippi embab Volgat.
Himaalaja viskub Kordiljeeridele kaela.
— Naera!
Et kõik puud maa peal tõuseksid turri ja küngastest kasvaksid mäed.
Ja ära anna asu.
Võta tahtetu maa.
Sõtku teda nagu tainast.

Pääru on teistpoolt silda alla tulnud, haarab Berdi jutu lõpus nöörist ning tõmbab tagumise seina mürtsuga maha (viimasel etendusel lõhkus ta seina kuvaldaga maha). Avaneb kolmas ruum sooja kollaka valgusega ning Chopini nokturniga. Pääru vaatab rahva poole ja kutsub neid „Edasi!”, samuti kutsub rahvast edasi Riina, kästes neil taburetid kaasa võtta. Rahvas liigub läbi koori moodustatud spaleeri kolmandasse ruumi, istub ruumi keskele. Vaatajaid ümbritseb neli „trooni”, igaühel istub üks näitleja. Päärul on käes ikka tema kuvalda, Bert lehitseb mingit raamatut, Jaanikal on käes lehtedega puuoks. Tagasein on metallist. Järgnevate lõikude ajal (mis pärinevad Gastevi teksti ”Kuidas teha tööd” kommenteeritud versioonist) liigub koor kahes suunas ringiratast ümber näitlejate ja vaatajate, kõlksutades aeg-ajalt otsekui tervituseks haamreid vastakuti. Chopin mängib endiselt, näitlejate toon on sõbralik ja õpetlik.

Riina (Gastev räägib Vene ja Lääne töölisest, need asendusid lavastuses lihtsalt rumala ja targa töölisega): Kui me püüaksime mõõta Vene töölise pulssi tema töö päris alguses, siis näeksime, et päris töö alguses hakkab tema organism kohe mässama, ja on arusaadav, et selline tööline peab üsna varsti „järele andma”; ta muutub väga kiiresti närviliseks; ta võib väga ruttu pettuda esimese ebaedu peale. Kogu töölise kiirusekunst seisnebki selles, et ta peab sisenema töösse nagu järk-järgult sisse lülitatav mootor ja seejärel töötama juba võimalikult ühtlaselt, ühtlase kiirusega.. Võib imestada selle üle, kuidas Lääne-Euroopas töötab hirmsa palavusega maakaevaja või kiviraidur ega higista; Vene tööline aga kõigepealt läheb higile ning seejärel hakkab töötama väga aeglase tempoga ... nagu prantslased ütlevad, ta saboteerib (sabotage tähendab täpses tõlkes kohmerdamist, aeglast tööd); töö lõpu eel tuleb tööline meelemärkusele ja lisab survet; siis tõuseb tema kiirus uuesti ja lõpuks jääb täiesti aeglaseks. See viimane tempotõus töös meenutab väga sureva haige agooniat, kes kogub kokku viimsed jõuvarud ja teeb mingeid seletamatuid, uskumatuid, ebatõenäolisu pingutusi ja teeb seejärel viimse hingetõmbe.
Me soovitaksime igaühele teha selline katse: hommikust saadik kergelt tõsta oma töökiirust vaikselt, vaikselt – sisenedes järk-järgult töösse, kui teatava kiiruse saavutanult hoida seda kiirust kogu päev. See oleks tõeline töökultuuri alane võit, mille tööline võib saavutada ilma keeruliste tööriistade, raamatute, loengute, teatrita.

Bert: ...kui teil on tööpingil igasugu kola, kui vajalike tööriistadega kõrvuti on terve vanakraamiturg, siis hakkab tööpink teid abistamise asemel iga minut segama; ta hakkab teid iga minut ärritama. Lohakad töölised ei saa sageli aru, miks neil on tööl halb tuju, aga tehke nendega katse – puhastage nende tööpink, korjake ära kõik liigne – te näete, et tööline läheb helgemaks, tema töös toimub tõus. Võrrelge näiteks, milline on naise meeleolu, kes pole aasta aega põrandat pesnud, kuid lihavõtete eel on selle põranda ära pesnud: isegi juba enne pühade saabumist tunneb ta end tiivustatuna, vaatamata sellele, et ta on ääretult väsinud. Puhtus ja liigse puudumine on töös suur asi. Puhtus annab pideva erksuse, tõstab meeleolu.

Pääru: Enne, kui võtate käsile töö raske vasaraga, tuleb ta võtta lihtsalt kätte ja nii-öelda kaaluda; võtta vasar kätte niimoodi, nagu te kaaluksite teda; seejärel teha selle vasaraga järsk liigutus, kuid lööki tegemata ... tehke alguses kerge löök, luurelöök, ja alles seejärel riskige metallile anda raske löök. Kui teil on vaja töötada kogu kerega, pingutada, siis mõne minuti jooksul proovige natuke kogu kerega järele anda ja alles seejärel viia kogu kere täielikku liikumisse, käed ja jald tugevdatud tegevusse. Mitte kunagi ei tohi sellistel puhkudel töötada ägedalt.
Tuleb teha nii, et teil oleks rahulik meeleolu, et teil poleks hinges midagi ärevat; isegi kui teil on sees mingi rahutus, siis annate rahuliku väljapeetud tööga kohe oma meeleolule rahuliku iseloomu, ja siis läheb teil töö hulga paremini.

Järsku muutub kõik – muusika asendub tumeda mürinaga, valgus muutub külmemaks, Pääru seirab metallist tagaseina, läheneb sellele ning hakkab monoloogi ajal kuvaldaga vastu seina lööma. Löögid tekitavad suurt kõminat. Samal ajal kleebib Bert taas seinale paberilehti Gastevi tekstiga. Viimasel etendusel voolas selle stseeni ajal laeaugust vett.


Pääru:
Pole jõudu.
Me kukume töö juures kokku.
Leiba leidub ainult muuseumis.
Tuleb end kokku võtta: me manifesteerime!
Lõunast põhja.
Ja hoiame sihti.
Minna —
Murda —
Raiuda —
Hävitada.
Edasi!
Edasi!

Pääru taob seni vastu seina, kuni väsib ja vajub seina najale. Koor võtab kahte viirgu, igaühel haamrid üles tõstetud käes, ja hakkab seina poole liikuma, lauldes Stravinski „Ave Mariat” (https://www.youtube.com/watch?v=RUNruEH3DK8&). Jaanika ja Riina lähevad ja lükkavad seina väravana lahti, avaneb ülejäänud osa tehasesaalist, sada meetrit sambaridu. Koor liigub järgneva monoloogi jooksul saalisügavusse valgusele vastu, pidevalt lauldes, ning kaob seejärel. Jaanika tõstab kuvalda püsti ning paneb kuvaldavarre otsa põlema küünla. Monoloogi esitab ta kas ees seistes ja aeg-ajalt üksikuid polte maha puistates või siis pealtvaatajate hulgas ringi kõndides. Teised näitlejad seisavad või põlvitavad väravas, näoga avanenud ruumi poole.

Jaanika:
Suur minevikus, lõputu tulevikus on mu elu.
Paljusid aastasadasid pole ma meelde jätnud. Mäletan vaid, kui käisin ahelais ja olin kinni oma vangla — töö — küljes.
See olin mina, kes kakskümmend aastat tagasi peksis ja purustas masinaid. See olin mina, kes, veel üleni inimlik, tõusis üles oma külmade vaenlaste vastu. Ma andsin tollal kogu oma kire sellesse raudsesse kahevõitlusse; ma kutsusin tollal jumalaid appi ja ikkagi
kaotasin võitluses mitu pead. Siis heitsin ma meelt ja viskusin masinate ihutud teradele, pihustasin nad, kuid purunesin ka ise metalli haardes.
See olin mina, kes valas sada aastat tagasi maailma linnade tä navad üle oma verega ja lehvitas lippe, suus ülestõusu ja kättemaksu sõnad.
Ka see olin mina, kes seejärel purunes ja rebis oma keha tükkideks mõlemale poole piire.
Ja nüüd olen see taas mina, kes ma otsekui uuesti sündinuna, lähen ja ehitan. Kõik käib minu käte ja tööriistade alt läbi. Loon viadukte, teid, masinaid, mikroskoope. Oma tööpingi pulsi ja oma sae poognatõmbe kaudu tajun kõige varjatumaid mõtteid.
Mina — tunnetuse halastamatu lõiketera kandja.
Käin igal pool oma vasaraga, meisliga, puuriga. Kõikjal maailmas... Sammun üle piiride, mandrite, ookeanide. Kogu maakera teen ma oma kodumaaks.
Seisan töölismaja ees Berliinis. Seisan ja vaimustun: siin on mu tohutu, mu raske, rohmakas—tugev kodu. Ja kõik temas on minu oma: nii uksekaar, mille kohal valgustatud vasar tungib kivist välja ja palub meilt laule, kui ka alasi sekretäri laual kui ka edasi—tagasi
käivate seltsimeeste read.
Sisenen kooperatiivi Manchesteris ja värisen rõõmust: minu! Sündinud kaugel, kuid kooskõlas sellega, mis on mulle omane.
Ma olen Pariisi suitsunud ja musta Tööbörsi võlvide all. Algul võõras, ehitatud võõra, mitte tööliste rahaga, sai ta meie omaks, ja tema suitsunud seinad said vaevatud väsinud jõu sümboliks.
Õnnetus... Auk, haud... Lõuna—Aafrikas on plahvatus. Tuhat ohvrit. See on löök, see on... löök minu pihta... otse südamesse.
Suitsuta šahtid, tuhaga kaetud... See on maailma äärel, mälestusmärk minu haavatud südamele, minu maailmasüdamele.
See, mis minu, suri eile, see, mis minu, kandub täna edasi, ja juba näitab oma leeki see, mis homme minu.
Lapsepõlvest pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult — kaugustesse.
Mu elu ei mõõda aastad.
Mu elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad.
Ma elan maailma loomisest saadik.
Ja ma elan veel miljoneid aastaid.
Ja minu jooksul pole piiri.

Jaanika ja teised näitlejad liiguvad ruumi lõpu poole, kuni kaovad samuti. Ruum täitub selle jooksul suure seinu väristava mürinaga, valgus hakkab sammaste vahel liikuma, nii et jääb mulje, nagu sõidaks kogu ruum kiiresti edasi. Mürinasse ilmub järsku ruumi tagaotsast poistekoor, kes jookseb kisaga vaatajateni ning kutsub neid endaga kaasa - „S nami!”, „Dalše!” -, ning vaatajad lähevad läbi eelmiste ruumide nendega väljapääsuni. Vabriku õue jõudes võivad vaatajad teise korruse avatud aknast kuulda, et koor laulab Riho Pätsi laulu „Jõudu tööle!” Poisid juhatavad publiku läbi vihma manufaktuuri väravani, üle teise silla, mille pealt on näha veehoidla lüüsid ja kaugusest Georgi vabrik oma täies uhkuses. Kui on päevane etendus, on poistel käes puupulgad, mille klobina järgi vaatajad saavad orienteeruda, kui on õhtune etendus ja pime, on poistel taskulambid. Väravani jalutamine võtab 10-15 minutit, sellega väljutakse ka etendusest.



LISA 1

Tekstid Laur Kaunissaare koostatud kavalehelt:










LISA 2

Lavastusest jäi lõpuks välja Gastevi pikk tekst „Sild”

Sild


I

PROOV


Hoorattad käiku.
Sada tuhat töölist töösse.
Mingem kartmatult rauasse. Anname talle südame.
Ahjudesse.
Kaks tuhat kraadi...
Valikpataljoniga ahjukurku.
Kakssada keevat valutoorikut.
Lebavad nagu neitsid.
Sammume.
Põleme.
Võidame ja tõuseme nagu viirastused.
Õrisevad ja lendavad valutoorikud.
Hukkuvad oieldes...
Tõusevad surnuist. ..
— Sulatusvannid. Meis on jumalad. Aheldatud tulekaos.
Seinu murrab...
Tuline kosk.
Tööriistade naerulagin.
Surm.
Surm.
— Rahu! seal on kakssada valvurit.
Higised, kähehäälsed, kõhnad, roostetanud. ..
Metalli kaunid loojad.
Kakssada mustade prillidega.
Surnud, te olete kuradiga mestis.
Ülemistel korrustel on meid nelikümmend tuhat.
Me usume teisse.
— Lõhake, suitsutame tööpinkide taga imelist lõhna.
Pressid, te õgite vaikides. Kaks metallirongi olete alla neelanud.
Taas kuumus. Leegitsev sosin.
Olge rahulikud, horisondilt kihutavad vedurid siiapoole.
Täna öösel õgite veel nelikümmend, veel nelikümmend rongi.
Viaduktidel müra.

Öine vahetus.
Mehaanikud sõbrustavad masinatega.
Sametis suplevad rattad.
Õrnade lõiketeradega mikroskoopidesse hiilinud.
Kuulmatult hiilinud.
Lihvivad neid peenelt.
Millimeetri kümnetuhandikud.
Me oleme metalli aatomites.
Meid pole. Tööpingid on tühjad.
Oleme lahustunud.
Plaanseibid, spindlid sahisevad.
Asuurne valge valgus.
Ja sosin, sosin, sosin.
Ornus, hellitus, iha.
Tööpingid— ilmutused.
Kerge tuul.
Videvik, mudilaste hingamine.
Tööpingid —ämblikuvõrgud.
Tööpingid —— valguskiired.
Tööpingid — eeter.
— Sarikad!
Sambad, raamid, torud, ellingud.
Malmgigandid, laulge.
Ja uksed, avanege.
Saal —— kokkupanek.

Raudtänava montaaž. '
Seitse kilomeetrit trotuaare.
Laotuge, katused.
Tänav, tõuse.
Trammide, majade, kaarte, lossidega — taevani.
Tuhat lukkseppa, liftidesse.
Katelsepad, jalgsi kõrgustikule.
Enne tööd hommikueine.
Paigutuge seal taladele nagu naridele.
Ja olge kõigist seitse kilomeetrit kõrgemal.
Korrused.
Terrassid.
Nelikümmend korpust.
Kakssada torni.
Laternad tippudes.
Taeva taga.
Laternalõkked.
Valgus taevale. Valgus maale.
Töö altarid.
Söakuse monumendid.
Kõmin.
Värin.
Löök.
Varing. 3x
Tornide, inimeste, konstruktsioonide, poeemide matused.
Linnade lein.
Laternad, laternad, laternad.
Terrassid, terrassid, terrassid.
Ülestõus, helid, püssikõmmud.
Korpused, korpused, korpused.
Kraanad, tungrauad, muulid, söemäed.
Löögid, löögid, löögid.
Tulekahjud, tulekahjud, tulekahjud.
Veri. Nälg. Plahvatused.
...Veejoad. Meri. Päike.
Laulud. Tantsud.
Meeletus. Lipud.
Värvid. Värvid.
— Sireen...
Sada tuhat väravaisse.
Kaks minutit väljumiseks.
Pime. Pime. Pime.




II

PIIRAMINE


Jooksen.
Prožektorid. Marutsevad tulekäpad. Tehas on palavikus. Sonib.
Sadakond määrdunud valajat.
Metsikus paanikas.
- Ärgake. Hakkame klaase sisse lööma.
- Stopp. Kuhu.
— Lõgisevad nähtamatud diislid. Äike on kustutanud küünlad kõi—
gis kirikuis... Seal kõnelevad prohvetid Hirmsast Kohtust.
— Meid on veel nelikümmend tuhat... Uksehoidja, ava!
- Kuhu te tormate? Täna on pühapäev.
- Tehast pole. Seal on järv.
Keskel saar.
Saarel tormitsevad kaevud.
Korallid, vase kõla.
Labürindid.
Maa all tiinude kaupa hõõguvaid metallilaaste.
Teraskanarbik. Laulab maa–alust hümni.
Laulab kogu maapõu.
Tehas liikus paigast.
Ta läheb merd mööda.
Jätab maaga hüvasti.
—— Trossid. Tros—sid. Tros—sid!
Joondu, töölised,
tuhandete kaupa.
Sammu.
Süüta.
Pikali ja peitu.
Sada tuhat väravaisse.
Kaks minutit sisenemiseks.
Katustele, katustele, katustele.
Piki tehast jooksevad ketid.
Kette mööda ronivad katlakütjad.
Pilvede juurde.
Ja süütavad pilvedes kolded.


III

MIITING


Tuhanded, tuhanded, tuhanded:
sahin klaaskatustel.
— Detailitöölised, viimane pilk oma joonistele.
Ta esineb.
Määrdunud, must, maa—alune ja taevane ühekorraga.
Katuseastanguile, katusejärsakuile.
Mõtte, instrumendi, tahte laengud.
Ta räägib.
Suru kõrvad kõvemini kinni. Meliniidivagun.
Raskustega... Kuid ta tuleb välja.
Häälestub.
Kõne...
taevas savipritsmeis.
Ebakindlalt väriseb päike.
Sada tuhat on valmis.
Me teame kõike sekundipealt, tertsipealt.
Kahe minuti pärast pole enam seda kivimurdu.
Üks, kaks, kolm, neli...
Üks, kaks, kolm, neli...
Öö. — Päev?
Surm. — Elu?
Minut. —— Sajand?
Euroopa. — Ameerika?
Marss. — Maa?
—Aplodeerige!
Purse.
Kukume. Tõuseme.
Liigume. Seisame nagu naelutatud.
Läbi maa, läbi maa.
Aplodeerime meeletult.
Kivimurd on ümber pööratud.
Haisevana, tahmununa trügib raudskelett edasi.
Edasi!
Edasi!
Tammid. Estakaadid. Korstnad. Tunnelvaksalid.
Sada vedurit on valmis.
Müdisevad koha peal.
Edasi!
Edasi!
Edasi!
Muldtammid ei kannata välja.
Muldtammid vabisevad.
Relssidelehvikud põlevad.
Raudne orkaan ulgudes horisondi poole.
— Meie sada tuhat, las käia.
Raudlõuad, avanege laiemalt.
Kogu relssidelehvik on tuledes, laternais, võnkumises.
Kas mitte ülespoole?
Või meeletul galopil tagasi maasse?
Edasi!
Edasi!
Edasi!
Raud, me röögatame üheskoos, kõik sada tuhat.
Meie sada tuhat veel edasi.
Edasi!
Las laulab kõik jalge all.
Häälestuge.
Relss — kammertoon.
Rööpad on klahvid.
Teid on sadu.
Põtkige.
Emmake liipreid.
Hellitage relsse.
Sada tuhat, valmistage närvid ette.
Mootorid, tähelepanu.
Muldvallid lähevad ja kerkivad ülespoole.
Tõus nelikümmend viis kraadi.
Sild. Sild.
— Sirge, kõrvalekaldumatu.
—— Üle tundrate ja kuristike.
— Sild! Mida see meile ka maksma ei läheks.
Edasi!
Edasi!
Edasi!



IV
PÜSTITAMINE


Sada tuhat silda püstitama.
Plokid puhkevad laulma.
Polgud, plokkide polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid, julmad ja küünilised, jumalannad.
Vermimine kisendab vahetpidamata kõrge falsetiga, üha hüüab.
Raiumine klammerdub häbitult kõigi külge ning muudab roostevärvi
Violetseks.
Kirg, mis muudab patu pühaduseks.
Neetimine loob raevukalt.
Heitlus tules.
Pulbitsev alastus.
Löögi joobumus.
Õnn ja ristilöömine üheskoos.
Rahvad. Klassid. Hõimud.
Surge.
Või ehitage koos meiega...
Ja igal juhul silla alt välja.
Te olete ehitanud suvilad ja need lilli täis istutanud. .. Vabandust —
siia tuleb nõgi, süsi, šlakk...
Niisiis, välja silla alt.
Te olete kas reeturid või argpüksid.
Tosin pargast munakividega
kohe fermidele.
Ja... müraki lilleklumpide ja lehtlate peale.
Tellitagu pappidele palvus.
Kakskümmend tsisterni naftat. .. pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu
madu viimsel kohtupäeval.
Kui nad küll saaksid katki murda kõik kaks tuhat aastat...
Et ainult elada...
Viimane signaal.
Sada tuhat mootoritele.
45 kraadi.
Lülitame kõik viimseni sisse.
Meie armastusest hellitatud raudpenid.
Lülitame veel sisse.
Mootorid hakkasid kõrgemalt undama. Tulvil raudset usku.
Must pealetung.
Lülitame. Lülitame. Lülitame sisse.
Baritonid astuvad basside asemele.
Hoovõtt. .. ja lülitame veelgi sisse.
Meeleheitlik, tormitsev tenor,
veel, veel ja veel.
Tiivuline, lendav tiiskant.
Maha naeratused.
— Karmust!
Mootorid oktav madalamalt...
Veel oktav...
Mootorid krigisevad.
Reisid põlevad.
Hammasrattad murenevad.
Laagrid suitsevad.
Mootorid on agoonias.
Kaitsekestad lõhkevad.
Sada tuhat, pea vastu.
Valgust, valgust.
Lambid kõikjal, laternad.
Küte — maksimumi.
Roobitsege küttekoldeid.
Tekitage aur.
Rivistu: dünamo, transformaatorid, turbiinid, plokid.
Soojenege...
Pritsige õli, naftat, laaste, purustage puud.
Sada tuhat, te olete higist märjad.
Las määnduvad särgid...
Kõik lemmikmootorpenide heaks.
Teine kallas... ta on näha.
Horisondilt murdlevad sillatalad meie poole.
Fermid. Jumalikud fermid.
Raudsilla poolvikerkaared.
Elagu!
Seis.
Mitte tolligi edasi.
Veetlevad jumalannad:
Raiumine,
Vermimine,
Neetimine,
teie tants,
teie manifest,
teie pidulik undamine,
võiduhuilged.
Tuli, aplausid, prožektor.
Elagu sild.
Tuhanded... Tuhanded...
Langeme.. .
Surm.
Elagu. .
Hukk... Hukk...
Uued sada tuhat, elagu.
Tuhk tähtedeni...
Lein maa südameni...
Tuhandeid kaks...
Tuhandeid kaks ellujäänuid. ..
Uue ehituse pantvangid...
Tornid. Kolm kaunist.
— Laulu raudvaremeile...
Kurba laulu raudjäänustele.
Nende kallaste raudvikerkaarele.
Kaks tuhat ellujäänut matustele.
Ja laibad... laibad, laibad, võtke rivvi.
Laulu raudvaremeile.
Kaks tuhat, käest kinni.
Laibad, soojad, lähedased...
Olge meile liipreiks.
Käed, tehke veel relsse...
Mis saab, mis saab.
Tõusule.
Me kihutame teie peal, õnnistatud liiprid.
Edasi!



LISA 3

Põhja Eesti, 20. XII 1939

Inimesed, kes kaswanud wabriku masinate wahel
Kreenholmi 90-aastase tööweteraani jutul

71 aastat järjest wabriku masinate wahel töötada – see nõuab juba terwist ja wastupidawust. Kreenholmis elab praegu rauk, kes on nii palju aastaid teinud ränka tööd wabrikumüüride wahel ja otsekui saatuse kiuste see 90 aastane on praegu palju kõbusam kui mõni 60-70-aastane, kellel on õnn osaks saanud palju kergemat elu maitsta. Siin on juttu Kreenholmi tööweteraanist Aleksander Platonowist, keda Kreenholmi oma rahwas hüüab lihtsalt wanaks Platoniks. Toodud juba lapsena wabrikusse endale leiba teenima, ta on kõik need pikad aastad päew-päewa kõrwal rühkinud tööd teha ning on nüüd juba mõnda aega pensionil. Käitise juhatus on Platonowi kui kõige wanema Kreenholmi töölise waewa hinnanud pajukiga, mis on märksa suurem teistele pensionäridele maksetawast elatisrahast. Oma kasinast tööpalgast on ta üles kaswatanud 12 last – wiis poega ja seitse tütart. Wanakese elukaaslane puhkab juba ammu mullas ja elus on weel kõigest kaks tütart. Wana Platon on aga otsustanud wähemalt saja-aastaseks elada ja peab ütlema, ega selleks eeldusi ei puudu. Taat loeb prillideta peent trükikirja, käib pühapäewiti hoolega kirikus ja kui just raha juhtub taskus olema, ega siis Platon ei möödu ka trahterist kuiwa suuga. Ainult kuulmine on jäänud pikapeale masinatemüras töntsiks.
Platonow on üks nendest paljudest Peterburi riikliku lastekodu kaswandikest, keda toodi wanasti Kreenholmi wabrikusse tööle, sest töökätest oli siin tollal suur puudus. Wanakese mälestuse järgi neid olnud kokku 500 last, nii poisse kui ka tüdrukuid. Mudilased toodi kohale suure hobusekillawooriga, raudteed weel sel ajal Narwa ja Peterburi wahel polnud. Platonowi kasuõdedest-wendadest on praegu elus ainult mõni üksik, kuid ükski nendest pole nii kaua wabrikus töötanud kui wana Platon. Wõib-olla sellepärast, et ta oli nendest kõige noorem ja raudse terwisega. Enamik on langenud riwist wälja „juba” 40-50 tööaasta piirides, wähesed on suutnud wastu pidada 60 aastani, kuid 71-ni, milleni ei küündi isegi paljude inimeste eluiga, surus wälja ainult wana Platon.
Kurb ja ränk oli nende laste elu. Karmi rezhiimiga karastati neid wastupidawateks masinaorjadeks. Tööd tehti siis 14 tundi päewas. Wabrikusse mindi juba hommikul kell 5 ja õhtul kell pool 9 sai alles koju. Sellest oli lõunawaheaega tund ja weerand. Õhtul pärast wäsitawat tööd tuli minna weel koolitarkust õppima. Kool oli sunduslik. Seal õpetati kirjutamist, lugemist ja pisut ka rehkendust, niipalju kui just inimesel hädasti waja. Tööwäsimusest koolipinki tukkumajäänud lapsi wirgutas koolmeistri joonlaud wõi kõrwalehest näpistamine.
Kaswandikud olud majutatud praegusesse kasarm nr. 7-sse. Poeglapsed, keda arwuliselt wähem, elasid maja alumisel korral, tütarlapsed ülal. Tööliselamuid oli weel tollal Kreenholmis wähe ning praeguse turuplatsi kohal haljendas suur juurwiljaaed. Kaswandikud said kehwasti süüa, mispärast käidi ikka wahete-wahel juurwiljaaedades näppamas kartuleid, mida siis salamahti küpsetati köögis pliidi all. Hommikul enne tööleminekut anti igale lapsele kehakinnituseks kruusitäie kuuma wett, tükk leiba ja soola. Selle kõhutäiega tuli wastu pidada kuni keskpäewani, millal wabrikust lõunale tulles ootas ees tawaliselt hapukapsasupp, kuna õhtul toodi seda, mis lõunasöögist oli üle jäänud. Teed ja suhkrut ei näinud kaswandikud üldse. Pühapäewiti anti kahe peale ka üks heeringas, mida „osanik” pidi poolitama, kuna teisel oli seewastu õigus walida, kumma poole heeringast ta endale wõtab. Sellise kodukorrapunkti tõttu pidi muidugi lõikaja poolitama soolase suutäie millimeetrise täpsusega, et mitte lühemat poolt endale saada. - Köögis seisis alaliselt janu kustutamiseks kaljatõrs, kuhu kallati ikka üks pang kalja ja teist niipalju wett. Pühade puhul said lapsed maitsta ka saia. Igaühele anti kätte 1,5-naelane kamakas ja tükike sealiha. See oli siis kolme päewa maiusroaks.
Paaril korral käis oma endiseid hoolealuseid külastamas ka Peterburi kaswatusmaja hooldaja kindral Bezobrazow. Neil puhkudel oli ikka supp raswasem ja kali maitswam.
Kaswandikele maksis wabrik neli rubla kuus. Toit, riietus ja ulualune oli arwestatud aga 6 rubla peale kuus. Puuduw kaks rubla kanti iga kuu wabrikus wõla arwele. Nii töötasid lapsed aastaid ilma, et oleksid saanud kopikatki ja wõlg pealegi aina kaswas. Ka hiljem, kui juba noortöölise palk oli üle kuue rubla kuus, ei antud talle raha, enne kui wabrikust tehtud laen oli lõplikult tasutud.
Kaswandike liikumiswabadus piirdus ainult wabriku ja selle lähema ümbrusega. Tööliselamuid ümbritses kõrge plankaed, kust neid wälja ei lastud. Ainult wahete-wahel pühapäewiti kojamees wiis neid riwikorras linna kirikusse ja niipalju neil oligi kokkupuutumist wälismaailmaga. Pole siis imestada, et sellises kitsendatud olukorras olid põgenemiskatsed sagedased. Kaks põgenikku olid korra jalgsi matkates jõudnud Jamburist mööda, kuid posthobustega jälitades nad saadi kätte ja toodi tagasi. Poisid pidid aga oma eksimuse lunastama tubli keretäiega.
Ihunuhtlust said kaswandikud sagedasti.
Täiskaswanud töölised kohtlesid neid wabrikus toorelt. Tihti pikemagi eksimuse puhul. löödi wastu põski ja sikutati kõrwust. See oli aga tühine selle kõrwal, mis üleannetuse wõi laiskuse pärast sai osaks wabriku kontoris, kui asi ulatus ülemuse kõrwu. Seal pekseti masinarihmadest lõigatud nuudiga nahk kibedaks, nii et mitu päewa ei saanud korralikult istuda. Peksumeheks oli elatanud mees, nimega Wladimirow, kellest lapsed hoidusid hirmuga eemale.
Platonow ütleb mäletawat eluaeg keretäit, mille ta saanud selle eest, et wabrikusaalis niidirulle põrandalt üles noppides ta wisanud ühe rulli laisa poisi kombel põrandalt kükitades aknalauale. Seda märkas juhuslikult möödunud meister, kes tegi esmalt poisi kõrwad kuumaks ja seejärele saadeti weel eksinu piitsamehe korraldusse.
Täisealiseks saamisel kaswandikel lõppes tööleping käitisega ja nad wõisid siis walida, kas jääwad edasi wabrikusse tööle wõi lahkuwad. Noormeestest läksid paljud kohe kroonusse, Platonow sai walge passi ja jäi tööle edasi. Wabadusse pääsedes tal oli oma ülalpidamise eest wabrikule wõlgnew summa tasutud ja 60 rubla jäi weel ülegi, mille ta kulutas naisewõtul pulmapeoks ja uue elu sisseseadmiseks, nagu ta ise ütleb.
Maast-madalast endale leiba teenima hakanud ja ohtrasti wiletsuspäewi kannatanud Platonowi karjäär lõppes poolmeistrina. Oma eluaja kestel ta on näinud Kreenholmi wabriku kolme suurjuubelit. Kõige ilusamad mälestused on taadil säilinud wiimasest juubelist, millal pühitseti käitise 75-a. kestwust. Sel puhul wabriku rahwamajas korraldatud kooswiibimisel sai osaks hõbepäisele tööweteraanile austus ja lugupidamine, millest ta armastab nüüd alati kõnelda.

-den.


LISA 4

Kasutatud kirjandust

Roman Bode, Viktoria bastion. Tallinn, 1990.
-den, Inimesed, kes kaswanud wabriku masinate wahel. Kreenholmi 90-aastase tööweteraani jutul. - Põhja-Eesti, 20. XII 1939.
F. T. Narwast. Kokkupõrkamine soldatitega 1. mail. - Wirulane, 4. V 1906.
Aleksei Gastev, Kak nado rabotat' (Kommentarii). - A. Gastev, Kak nado rabotat'. Praktičeskoe vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva: Ekonomika, 1972, lk 121-138.
Aleksei Gastev, Naši zadači. - A. Gastev, Kak nado rabotat'. Praktičeskoe vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva: Ekonomika, 1972, lk 21-32.
Aleksei Gastev, Trenaž. - A. Gastev, Kak nado rabotat'. Praktičeskoe vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva: Ekonomika, 1972, lk 55-59.
Aleksei Gastev, Töölislöögi poeesia. Valik tekste. Tlk Aare Pilv. Loomingu Raamatukogu, nr 25-27, 2009.
Ago Gaškov, Kreenholmi saar kui Eesti Hong Kong. - Ehitaja, nr 1-2, 2013, lk 20-23.
Mihhail Hodjakov, Välismaalastest sõjavangid Kreenholmi puuvillaladudes. 1945. aasta. - Tuna, nr 3, 2013, lk 101-108.
Elena Howarth, Kreenholmi kangakujundus kunstnik Natalia Kapajeva 1970.-1980. aastate tööde näitel. - Narva Muuseum. Toimetised 18. Endised Narva vaalad – kindlus, kaubandus, tööstus. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Toim Merike Ivask. Narva: Narva Muuseum, 2017, lk 1211-233.
Merike Ivask, Kreenholm. Narva: Narva Muuseum, 2017.
Merike Ivask, Madis Tuuder, Naiste paradiis Narva. - KesKus, veebruar 2018, lk 33-36.
Pavel Kann, Kreenholmi streik 1872. Tallinn: Eesti Raamat, 1972.
Kui sõjavanker veeres üle Narva. Põhja Kodu, 22. VIII ja 25. VIII 1941.
Ülar Mark, Kreenholmi minevik ja tulevik. - Muinsuskaitse aastaraamat 2012. Tallinn, 2013, lk 68-70.
Ülar Mark, Varesesaar inimestele. - Õu, nr 7, 2013, lk 78-83.
Marge Monko, I Don't Eat Flowers. Tallinn: Lugemik, 2012. 
Eleonore de Montesquiou, Na Grane. Narva – Ivangorod. Berlin: Argobooks, 2010.
Mälestusi vanast Narvast. Tallinn: Vana-Narva Selts, 1999.
Narwast [kirjasaatja G. K. teateid streigist]. - Eesti Postimees, 4. X 1872.
Maie Pihlamägi, Igapäevaelu Narva Kreenholmis 1857-1940. - Vana Tallinn XVI (XX). Modus vivendi II. Tallinn: Estopol, 2005, lk 393-429.
A. Schulbach, Streik, kolera ja püssitikud. Suured töölisrahutused Kreenholmis a. 1872 ja 1882. - Waba Maa, 20. VII – 6. VIII 1932.
Elena Sokhrannova, Kunst Kreenholmi kangastel. - Narva Muuseum. Toimetised 9. Linnas ja muuseumis. Uurimusi Narva ajaloost. Koost Merike Ivask. Narva: Narva Muuseum, 2009, lk 102-136.
Irina Solodova, Ludwig Johann Knoop. - Narva Muuseum. Toimetised 18. Endised Narva vaalad – kindlus, kaubandus, tööstus. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Toim Merike Ivask. Narva: Narva Muuseum, 2017, lk 139-158.
Eduard Vilde, Raudsed käed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
The Great Slave Auction – artikkel Wikipedias: https://en.wikipedia.org/wiki/The_Great_Slave_Auction
T. Tomberg, V. Zubov, Kreenholmi manufaktuur 1857-1957. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.

Infokildude eest tänu ka Narva Muuseumi töötajatele Ivo Postile, Andres Toodele ja Aili Vesterile.








 vaade alla



Laur 

värav tagantpoolt 

 see kompositsioon lavastuse lõppversiooni ei jäänud

 poistekoori proov 














No comments:

Post a comment