Tükke "Oomeni" toormaterjalist

Gastev lööki sooritamas

Vilde umbes "Raudsete käte" kirjutamise aegu

Katkendeid Aleksei Gastevi tekstidest

Tekstist „Tööseadeldised”

Kogu töötlusseadeldiste külluse võib taandada kolmele tüübile:

šabloonid, mis määravad täpselt koha,

suunajad, mis määravad täpselt liikumissuuna,

juhtijad, mis panevad liikuma.

Neid kasutatakse seni tööriista ja töödeldava materjali juures.

Kasutagem neid töölise juures -

alustagem töö masiniseerimist.

Tekstist „Töö õpetamine”

TsIT-i [Töö Keskinstituudi] metoodika seisneb selles, et tööline ümbritsetakse šabloonide, suunajate ja juhtijatega. Tänu sellele tema töö mehhaniseerub ja õpilane saab oma töö algusest saadik kätte õige seade. Sedamööda, kuidas õpilane treenib end ja sissekasvatatavad seaded muutuvad harjumuspäraseks, väheneb mehhaanilisus ja sel viisil jõuab õpilane järk-järgult sellise vabaduseni tööriista kasutamises, nagu on vaja. Just see kooskõla masinlik-mehhaanilise ning närvi- ja lihastesüsteemi vahel määrab õppinud töölise kvalifikatsiooni. Sel viisil on TsIT-i õppemeetodile iseloomulik spetsiaalne aparatuur, seadeldised, isegi kui need on primitiivselt tehtud. Teisalt viib selle meetodi arendamine õppe masiniseerimiseni, s.t õppeni erilises masinas, kus kõiki õpilase seadeid määravad mitte pedagoogi hüüatused ja osutused, vaid masina rauast ja puidust detailid. Sellise „sotsiaal-insenerliku” masina mudel on TsIT-is juba valmis ehitatud.

Kuid tähtis on üks: nagu primitiivne (lihtsate aparaatide abil toimuv) õpe, nii ka õpe „sotsiaal-insenerlikul masinal” toimub šabloonide, suunajate ja juhtijate alusel, mida rakendatakse tööriistadele, töödeldavale materjalile ja töölisele.

Tekstist „Trenaaž”

Läheme nüüd psühholoogilise trenaaži juurde.

Puht psühholoogilised omadused, mida on meil eelkõige vaja, on reaktsiooni kiirus ja töö automatism. Võib pidada teaduslikke vaidlusi, kas reaktsiooni kiirus allub treeningule, kuid igal juhul on neid omadusi – psühholoogilise erksuse seisund, kohmakuse puudumine, valmidus viivitamatult kategooriliselt vastata lühidalt küsimusele – meil hädasti vaja. Psühholoogilist lõtvust varjatakse meil sageli mõne filosoofilise fraasiga, mis on süllogistliku koormusega segaseks aetud, kusjuures on absoluutselt võimatu kindlaks teha, kas jah või ei või mõlemad koos. Psühholoogilises suhtes valitseb meil kõikjal samasugune originaalsusepretensioon nagu näiteks kammimata juuksed kirglikult veendunud revolutsionääridel. Tuleb endale reegliks teha, et inimeselt ei pea nõudma originaalsust, kuid tingimata tuleb temalt nõuda minimaalsetki automatismi. Inimesed, kes vaidlevad automatiseerimisele vastu, on veidrikud, kellega tuleb neil teemadel vestelda just sel hetkel, kui nad ammuli sui satuvad trammi rataste alla. Töötreening eeldab suurt kannalikkust ja isegi rangust. Isetegevuse keskendumatu kuulutamine, need pidevad loomingulised tuhud inimestel, kel pole kannatust arendada ühtsama mõtet mitmes suunas korraga, on kahjulikud ja reaktsioonilised. Treeningu juures on võimalik mitte ainult rõõmus meeleolu, mitte ainult niinimetatud vahetu huvi, vaid otsene vägivald meie isikliku loomuse suhtes, mis üleni protestib süsteemi ja regulaarsuse vastu. Ainult metslane või ainult laps võib ilmutada vahetut huvi töö või mängu suhtes. Kultuurse inimese jaoks ei saa tema töö iga aatom olla huvitav. Tuleb õppida töötama siis, kui pole tahtmist, treenida end siis, kui „pole tuju”. Orientatsioon meeleolule, orientatsioon laste ja täiskasvanute pidevale huvitatusele, see töökooli pedagoogide hulgas nii populaarne orientatsioon – see viib paratamatult kultuurilise lagunemiseni. Muidugi ei saa jutlustada kehalisi karistusi, kuid igal juhul tuleb ilma kahtlemiseta kehtestada karm kannatlik trenaaž, millele pole võõras ka sundimine.

Psühholoogiline trenaaž läheb vahetult üle organisatsiooniliseks trenaažiks, ja organisatsioonilise trenaaži esimene eksam peabki muidugi olema mitte planeeriv või isegi korraldav töö, vaid täideviiv töö. Ütlemegi niimoodi otse - „kuulekus”. Siin pannakse proovile reaktsiooni kiirus, automatism ja töömeeleolu omandamise võime, millest peaks võimalust mööda puuduma igasugune juhuslik kodune lüürika. Isegi kõrgharidusega inimestele tuleb anda ülesanne kiiresti planeerida laud, sisustada tuba, otsida üles telefoninumbrid, leida aadressid ilma edasiste seletusteta. Need on kõik harjutused ruumis. Edasi tulevad harjutused ajas. Ei ühtki korraldust ilma tähtajata, ei ühtki ülesannet aja mõõtmiseta, ja vaid siis, kui antud subjekt läbib organisatsioonilis-täidesaatva treeningu karmi kooli, võib teda lubada korraldavate või planeerivate funktsioonide juurde. Ja uskuge, et praegu on märksa raskem valmistada isiklikku sekretäri mõne jaoskonnaülema jaoks kui näiteks määrata uut täitevkomitee esimeest.

Kõige selle alusel peab moodustuma eriline teadus – treeningupedagoogika. Seda ehitatakse üles pisiasjade kallal nokitsedes. Selles on kõik peenelt arvele võetud. Treeningupedagoogikas võib märkida kolme staadiumit: üldine gümnastika, töö imiteerimine ja lõpuks tõeline töö. Gümnastika on üksikute töö elementide lihvimine, just nende füüsiliste ja psühholoogiliste liigutuste lihvimine, mille võib arvutust töö komplekside hulgast eraldi välja tõsta. Ärgu olgu erilist närvilisust ega kiirustamist, et juba rutem loomuliku töö juurde asuda. See poleks arukas. See oleks kalliks minev praak. Gümnastika on puhas liigutuste mehhaanika, milles ei pruugigi olla argivajaduse elemente, kuid vaid see, just see on tõelise treeningu kool. Imiteeriva harjutuse eesmärk on õpetada inimesele koormuse talumist. Ja siis, kui me jõuame tõeliste loomulike operatsioonideni, tuleb neid kinnistada kõige visama, järeleandmatuma trenaažiga, et saavutada töö alasti automatism.

Treening ongi see, mis määrab ära automatismi, ja veel enam, mis määrab ära sotsiaalse automatismi. See sotsiaalne automatism on inimkultuuri terviklikkuse ja purunematuse pandiks hetkel, kui purunevad tema materiaalsed tugipunktid. Sotsiaalse distsipliini küsimused, tempo küsimused, ühiskonna seadistatud funktsioneerimise küsimused leiavad muidugi lahenduse selles sotsiaalses automatismis. Sotsialismi, kommunismi tegeliku teostumise küsimus seisneb märkimisväärsel määral selles, et koguda selline trenaažikapitali summa, mille juures poleks vaja nõukogude tugevatoimelisi vahendeid.

Tekstist „Kuidas tuleb töötada (Kommentaarid)”

II

...tuleb kõik kuni viimse naelani ette valmistada, aga kui me seda ei tee, siis peate paratamatult pidevalt tööd katkestama; järelikult hakkame unustama töö korda, hakkame pead koormama liigse murega ja ennast loomulikult demoraliseerima. Siis tööline otsekui istuks toolil, millel on pidevalt nael püsti. Kultuurset töölist võibki ebakultuursest eristada selle järgi, et esimesel on kõik käe järgi: kõik tööriistad ja iga pisiasi, mida töös vaja läheb. Ebakultuursel – lohakal – töölisel on kõik laiali visatud, kõik on ula. Inimesed, kes pidevalt rebivad end töö juurest eemale ja otsivad aeg-ajalt tööriistu ja abivahendeid, muutuvad järk-järgult paanilisteks inimesteks. Nad teevad kõike juhuslikult, kõik on hajali, ja nii nad rikuvad pidevalt nii ennast kui oma tööd. Niisiis – täpne arvepidamine tööriistade ja kõigi töös vaja olevate abivahendite üle.

IX

Meie mahajäänud maal on juba ammu kombeks, et inimesed töötavad tohutu pingega kuni täieliku väsimuseni ja seejärel on täielikus puhkeseisundis, täiesti laisas seisundis. Nii on teada, et külas töötatakse suvel täieliku kurnatuseni, aga sügisel ja talvel ollakse poolunes. See puhkuste sesoonsus jätab oma jälje isegi tehasetööle. Me teame, et suviti liigub rahvas tehastest tööle maale, aga sügisel ja talve alguses naaseb tehasesse, ja väga sageli tuleb nii välja, et puhkusele lastud töölised töötavad tugevasti enda juures maal, aga tehasetööle vaatavad kui pooleldi puhkusele. ... See kurnatuseni ulatuv energilisus ja täieliku laiskuseni ulatuv puhkamine tuleb tingimata lõpetada. Tuleb teha nii, et töös oleks puhkused jaotatud ühtlaselt. ... Ülimalt kahjulik on töötada nii kaua, et süda hakkab juba peksma, nii et inimene kurnatusest kukub või maha istub.

X

Töökodades ja tehastes on väga levinud komme töö ajal midagi närida, juua teed ja suitsetada. Tuleb palju pingutada, et sellest harjumusest vabaneda. Kui tööletuleku ja lõuna vahel tekib nälg ja leib on käepärast, siis on parem töö katkestada ja süüa, kuid mitte kunagi süüa töö enese ajal. See on halb maole, see on väga halb ka inimese iseloomule, kellel kaob igasugune vastupidavus, aga veel kehvem on see töö enda jaoks, mida söömise ajal tehakse kindlasti lohakalt. Rääkimata sellest, et töökohale tekivad kruusid, klaasid, leib, söögipudemed ja kord läheb käest – söömine töö ajal tekitab kindlasti lohakust ja korralagedust. Kui pole võimalik lõunani oodata, siis tuleb minna selleni, et juba kogu töökoda teeks hommikusöögivaheaja umbes 10-15 minutiks. ... Meil, venelastel, on väga kahjulik komme juua palju teed. Tee tarbimine suures koguses nõrgestab inimest hirmsasti, aeglustab tema organismi tööd ja teeb inimese väga närviliseks; Lääne-Euroopas juuakse teed või kohvi klaasikaupa, aga meil kümne klaasi kaupa. See harjumus on meil ka töö ajal. Juua tuleb ainult janu kustutamiseks, kuid janujoogina tuleb tee hävitada, seda enam, et tehas muutub niimoodi mingiks teemajaks ja tekib suur korralagedus.

Suitsetamise osas tuleks väga rangelt keelata suitsetamine töö ajal, kuid kuna seda teha ei saa, sest see kahjulik harjumus on põhjalikult juurdunud, siis peaks reegliks tegema, et igal juhul inimesed ei töötaks, pabeross suus, vaid suitsetaksid töö vaheaegadel, puhkuse ajal; paberossisuits, mida töö ajal tõmmatakse sisse erilise jõuga, rikub kopse palju rohkem kui rahulikus olekus. Tõsi, arvatakse, et pabeross ergutab inimest ja töö läheb suitsetades kiiremini. See on mõnikord õige, kuid vaid ajuti, aga üldiselt toimub ainult iseloomu riknemine. Tööline teeb siis just seda põhipattu, et töötab tugevate hoogudega ja annab ruttu järele. On inimesi, kes üldse ei suuda töötada ilma paberossita. See on juba kõige ohtlikum moment; sellise harjumusega tuleb kõikjal võidelda. ... Kui töö ei lähe – ära haara paberossi järele, parem hinga sügavamalt sisse ...

X, XII, XV

... Kuid kui ikkagi töö on kinni kiilunud, töö on töölise lõplikult ära tüüdanud, siis tuleb teha järgmist; tuleb end kokku võtta, tuleb puhastada käed, riided, tuleb korda seada tööpink, kogu töökoht, tuleb korralikult kohale panna tööriistad, hästi järele vaadata, kas töökohal pole midagi liigset, ja samal ajal, kas äkki miski pole puudu, ja pärast seda, kui kord on taastatud ja inimene tunneb teatavat meeleolutõusu, tuleb hakata uuesti tööle, ja siis hakkab töö kindlasti tahes-tahtmata minema. ...

Katkendeid Eduard Vilde „Raudsetest kätest”

„Veristest mälestustest jutustasid mõlemad kindlused, niihästi rootslaste Narva kui ka venelaste Jaanilinn; kohutavad lahingud olid neil kantsidel möllanud, verd oli nende müüridelt ojadena voolanud, ning jõgi nende vahel kandis tihti punaseid laineid alla mere poole.

Teistmoodi kindlused, teistmoodi kantsid ja müürid paistsid lõuna poolt vastu. Need kindlused ja kantsid ei olnud varemetes, ei kõdunenud tühjalt ega mahajäetult vihma, lume ja päikese käes, vaid neis kihises elu. Lahingud, mida neis löödi, olid töölahingud: punase vere asemel voolas seal valge higi.”

„Villem Luik pani juba esimesel päeval elava imestusega tähele, kui vähe niisuguses tohutu suures töökoplis – võrreldes masinavärkide arvuga – oli töölisi ametis. Üksainus inimene näiteks jõudis ketrusvärkide kahekordset laia rinnet, mitme- ja mitmesaja lõngaga, valvata ja korras hoida. Ka kahe ilmatu kiirusega töötava kudumistelje tarvis oli üksainus inimene, meeste- või naisterahvas, tegevuses. Villemi imetlus kasvas, kui ta nägi, kuidas suuremad lapsedki – alaealised poisid ja tüdrukud – mõnesuguseid raudseid töömurdjaid oskasid taltsutada. Masinate murru seas paistis tööliste hulk hoopis vähesena. Ja ometi loeti Joa vabriku tööliste arvu kuue tuhande peale. Vabriku suurust, mehhaaniliste töövahendite päratut paljust võis külamees seejärgi umbkaudu arvata, vähemasti aimatagi.”

„Raudsed käed, terasest näpud, sajad tuhanded ühenduses, tegid päevaga töö ära, mille kallal miljonid lihaseid sõrmi aasta otsa oleksid vaevelnud! Raudsed käed võtsid töö lihastelt ära; viimaseid tarvitavad nad üksnes eneste liikuma- ja seismapanemiseks ning mõne töövea parandamiseks. Inimesesilm teeb siin tähtsamat tööd kui ta käsi. Silm on siin kuningas, käsi ainult ta abiline ning terasest näpud nende mõlema orjad.”

„Annele tuli kõndides veel meelde see isevärki ja tore nähtus, mida Joa vabrik pimedal õhtul pakkus, kui ta sajad ja tuhanded aknad olid heledasti valgustatud. ... Nagu mõni nõiutud imeloss muinasjutust seisis ta ees. ... otsekui oleks temas keset ilutulede merd suurt vürstlikku rõõmupidu pühitsetud. Kuid ei, seal tehti ainult tööd, igapäevast tööd harilikul valgustusel; seal polnud kellelgi piduriiet seljas ega pidutuju peas; seal taltsutati raudseid töömurdjaid ja oodati väsinud liikmetele õhtust puhkerahu.”

„Villem märkas juba esimesel aastal, kuidas vabrikuruumide ränk, kuum õhk, see niiske saunaleitsak täis imepeent, salalikku villatolmu, täis õlilõhna ja higihaisu, nagu kitsas, raske vammus ta rinna ümber heitis, teda pigistama ja rõhuma hakkas. Ja mitte ainult rinna ümbert. See rõhk pitsitas ja muljus ka pead. ... teisel-kolmandal aastal hakkas ta märkama, nagu oleks ta peas mõni koht, mis enne oli elavalt tuksunud, tuimaks läinud ja soiku jäänud. Ta tundis peas ja silmade ees vahel nagu unist udusompsu. Vaimne lõtvus ja loidus laskusid töö juures tihti ta peale. ...

Villem nägi varsti ära, et masin mitte töölise ori ei olnud, vaid tööline samuti masina ori oli. Masin teenis vabrikut, tööline masinat ja vabrikut mõlemat. Nende mõlema töö oli masinatöö, nende mõlema liikumised masinaliikumised. Selle töö juures polnud terasest masinal, polnud lihasmasinal midagi mõtelda. Üks ja seesama tegevuseosake – kitsas, poolik, üksluine -, üks ja seesama toiming ilma vähimagi vahelduseta, töö ilma alguseta, ilma lõputa, ilma et sa näeksid oma asja edenevat kujunemist, valmimist, oma vaeva küpset vilja ...

Ta vajus nüüd, kui oli jõudnud tuppa, lõdvalt, umbsel loidusel kuhugi istmele, laskis käed ja jalad rippuda, nagu ta vaimgi rippus, ega mõelnud, tundnud, tahtnud, soovinud pikka aega mitte midagi.

Aga Villem Luik oli rahul oma eluga, nagu kõik teisedki rahul olid. Oli tal ju soe tuba, süüa ja juua – mida võis temasugune rohkem nõuda. ... Ta oli nii rahul, et talle naisevõtmistki meelde ei tulnud.”

Pavel Kann raamatus “Kreenholmi streik 1872”:

“Kreenholmi ettevõtlikud peremehed teenisid isegi rooja pealt. Peahoovi ümbruskonnas paiknevates tööliskasarmutes elavad töölised olid sunnitud kasutama majade vahel asuvaid avalikke käimlaid. Need “väljakäigud” olid nii ehitatud, et kusi koguti eraldi ja müüdi kasuga edasi naabruses asuvale kalevivabrikule, kus seda kasutati villa töötlemisel. Ülejäänud fekaalid veeti aga väetisena naabruses asuva mõisa põldudele. Muidugi mitte ilma tasuta.”