Vene kirjanduslikest rühmitustest

Ilmunud on Sergei Zavjalovi esseekogu "Ars poetica". Raamat sisaldab kaks üldisemat käsitlust 20. sajandi vene luulest ("Peripeetia ja traagiline iroonia nõukogude luules" ning "Kaasaegsuse kontsept  ja aja kategooria "nõukogude" ja "mitte-nõukogude" luules"), eraldi esseed on Aleksandr Tvardovskist, Olga Bergholzist, Viktor Krivulinist ja Gennadi Aigist (viimane on üks olulisemaid sõjajärgse vene luule moderniste, kelle loomingust on varsti Ninniku Raamatukogu sarjas ilmumas valimik) ning lisaks vaade Vene soomeugrilaste kultuurilistele perspektiividele.
Koos Martin Opitzi "Raamatuga saksa luulekunstist" avab see TLÜ Kirjastuse uue sarja "Bibliotheca artis poeticae". 

Raamatu lisana olen kokku pannud ülevaate 20. sajandi esimese kolmandiku vene luulerühmitustest, mida jagan siingi.

*

Vene kirjanduslikest rühmitustest

Vene kirjanduselu tsaaririigi lõpuperioodil ja Nõukogude riigi alguskümnendil iseloomustab intensiivne ühinemine rühmitustesse ja katusorganisatsioonidesse.

1) Sümbolistid, akmeistid ja muud mitterevolutsioonilised kirjanikud

Niinimetatud hõbeajastu algas 1890. aastail sümbolistide rühma esilekerkimisega, kuid formaalset organisatsiooni neil polnud. Sümbolistid jaotatakse tavaliselt vanemaks ja nooremaks põlvkonnaks. Vanemasse põlvkonda kuulusid peterburilased Dmitri Merežkovski, Zinaida Hippius, Fjodor Sologub, Nikolai Minski ja Aleksandr Dobroljubov ning moskvalased Valeri Brjussov ja Konstantin Balmont. Uue sajandi alguses tulid nn noorsümbolistid – Sergei Solovjov, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Vjatšeslav Ivanov, Innokenti Annenski. Olulised koondajad olid Peterburi ajakiri Mir iskusstva ja Moskva kirjastus Skorpion.

1911 tekkis Nikolai Gumiljovi ja Sergei Gorodetski eestvõttel sümbolismile vastanduv akmeistide luulekoolkond, mis koondus rühmitusse Luuletajate tsehh (Цех поэтов). Tuntumad nimed on veel Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam. Rühmitus lõpetas tegevuse aprillis 1914. Luuletajate tsehh taaselustus veel aastail 1916–17 Georgi Ivanovi ja Georgi Adamovitši initsiatiivil ning veel kord 1920–22 Gumiljovi ja Adamovitši eestvõttel, kuid need ei olnud enam nii kindla esteetilise programmiga.

Esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel koondusid mitteproletaarsed, peamiselt sümbolismi ja akmeismiga, aga ka futurismi vähem revolutsiooniliste suundadega seotud kirjanikud mitme organisatsiooni ümber. Peterburis tegutsesid Literaatide Maja (Дом литераторов, 1918–22) ning Kunstide Maja (Дом искусств, 1919–23), olulised figuurid olid Ahmatova, Juri Annenkov, Blok, Gumiljov, Sologub, aga ka nt Vladislav Hodassevitš, Jevgeni Zamjatin, Kornei Tšukovski; neisse kuulus ka rida kirjandusteadlasi ja kunstnikke. Tegu polnud otseselt rühmitustega, vaid kultuuritegelaste vastastikuse abi ühingutega, mis korraldasid ka esinemisi, loenguid, kontserte, näitusi ja kirjastamistegevust. 1922 ei pikendanud NKVD enam Literaatide Maja tegevusluba.

Kunstide Maja stuudio liikmetest moodustus 1921. aasta veebruaris rühmitus Серапионовы братья ehk Serapioni Vennad. Selle liikmed olid Lev Lunts, Ilja Gruzdev, Mihhail Zoštšenko, Veniamin Kaverin, Nikolai Nikitin, Mihhail Slonimski, Viktor Šklovski, Vladimir Pozner, Jelizaveta Polonskaja, Konstantin Fedin, Nikolai Tihhonov ja Vsevolod Ivanov. Rühma ideeliseks juhiks oli Jevgeni Zamjatin, kuid tegevuses osales ka nt Anna Ahmatova ning neile elas kaasa Maksim Gorki. Rühmitus oli rõhutatult apoliitiline, distantseerus kunsti ideelisuse nõudest ning pooldas kantiaanlikku puhta esteetika ideaali. See põhjustas muidugi kriitikat proletaarsete kirjanike suunalt. Seejuures aga oli Serapioni Vendade hulgas ka kirjanikke, kes huvitusid ühiskondlikest teemadest, ning mõnest (nt Tihhonov) sai hiljem isegi nõukoguliku kirjanduse klassik. Rühmituseliikmete poeetilised ja stilistilised eelistused olid üsna erinevad. 1923 hakkas grupi tegevus raugema, sest olulisemad liidrid emigreerusid või asusid ümber Moskvasse, 1926 lakkas rühmituse tegevus lõplikult.

1918 loodi Moskvas Ülevenemaaline Luuletajate Liit (Всероссийский союз поэтов), mille esimeesteks olid 1918–27 järgemööda futurist Vassili Kamenski, sümbolist Valeri Brjussov ja endine egofuturist Georgi Šengeli. 1920 loodi ka Petrogradi osakond, seda juhtisid kuni 1929. aastani järjest Aleksandr Blok, Nikolai Gumiljov, proletaarne luuletaja Ilja Sadofjev ning Nikolai Tihhonov.

1920 loodi Literaatide Maja baasil Ülevenemaaline Kirjanike Liit (Всероссийский союз писателей), mis koondas revolutsioonieelsete kirjandusvoolude literaate. Liidu kese oli Petrogradis/Leningradis, seda juhtisid Akim Volõnski ja Fjodor Sologub, kuid oli ka Moskva osakond. Programmilisi deklaratsioone ei tehtud, küll aga korraldati hulgaliselt loomingulisi õhtuid. Petrogradis oli ÜKL kirjanduselu keskne organisaator, nii et liiduga ühines isegi väike hulk proletaarseid kirjanikke. 1922 oli liidul umbes 200 liiget. Nii Luuletajate kui Kirjanike Liit muutusid aja jooksul nõukoguliku kirjanduse eestseisjateks ning sulandusid lõpuks NSV Liidu Kirjanike Liitu.

1921 ilmus luministide manifest, tegu oli noorte luuletajate Veniamin Kissini, Dmitri Maizelsi, Nikolai Reštšikovi, Tarass Matšteti ja Natalja Kuguševa rühmitusega, mis kuulutas pöördumist maailma ühtse olemuse Luumeni (ehk Valguse) poole; põhiprintsiipideks olid väljumine psühhologismist indiviidi objektiviseerimise suunas ning „monumentaalne lüürilisus“. Rühmituse tegevus jäi lühiajaliseks, sest juba järgmisel aastal suri selle andekaim liige Kissin.

2) Futuristid, imažinistid, konstruktivistid jm avangardistid

1910 tekkis vene futuristide ring, kes nimetasid ennast budetljaanideks (sõnast „будет“ – „on” tuleviku vorm) ning lõid rühmituse Gileja (Гилея ehk Hylea – nõnda nimetas Herodotos osa Sküütiast); nad eristasid ennast Itaalia futuristidest, püüeldes algupärase vene futurismi poole. Rühmitusse kuulusid Velimir Hlebnikov, David Burljuk, Vassili Kamenski, Vladimir Majakovski, Aleksei Krutšonõhh. Erinevate futuristide hulgas olid nad kõige vasakpoolsemad. Just neilt pärineb manifest „Kõrvakiil ühiskonna maitsele“ (1912); koostöös avangardsete kunstnike ühendusega Noorsooliit (Союз молодёжи) asutasid nad oma teatri, kus muuhulgas lavastati „Vladimir Majakovski“. Et ennast teistest futuristidest eristada, nimetasid nad end kubofuturistideks.

Kubofuturismi hilisemaks järglaseks võib pidada 1922. aasta lõpus loodud ühendust LEF (Левый фронт искусств – Kunstide vasakrinne), mida juhtis Majakovski ja kuhu kuulusid veel Nikolai Assejev, Ossip Brik, Sergei Tretjakov jt (koostööd tegid ka nt Boriss Pasternak, Aleksei Gastev, Krutšonõhh, Kamenski, aga ka terve hulk tollaseid uuenduslikke kunstnikke, filmitegijaid ja arhitekte). LEF pidas ennast ainsaks tõeliseks revolutsioonilise kunsti esindajaks ning oli seega opositsioonis teiste proletaarsete kirjandusühendustega. Nende põhimõteteks oli suund dokumentaalsusele, tööstuslikule kunstile ja sotsiaalsele tellimusele. 1928 LEF lagunes, Majakovski püüdis veel edutult luua REFi ehk Revolutsioonilist rinnet, kuid 1930 astusid nii tema kui Assejev RAPPi liikmeks.

1911 koondus Igor Severjanini ümber Peterburi futuristide ring, mis võttis nimeks Ego (Эго) – need olid egofuturistid, märksa rafineerituma tundekäsituse esindajad futuristide liikumises. Sinna kuulusid Konstantin Olimpov, Georgi Ivanov, Rjurik Ivnev jt. Aasta pärast Severjanin lahkus grupist ning selle liidriks sai Ivan Ignatjev, kes asutas Intuitiivse Assotsiatsiooni ning kirjastuse Peterburgski glašatai, kuid egofuturism hääbus pärast Ignatjevi enesetappu 1914.

Egofuturismi Moskva versiooni esindas 1913 loodud ajakiri Mezonin poezii (Мезонин поэзии, Luule ärklikorrus), mida toimetas Vadim Šeršenevitš. Futuristide vahelistest vastuoludest annab tunnistust see, et kui ajakirja ümber koondunud seltskond kutsus 1914 Venemaale visiidile Marinetti, siis kubofuturistid kohtumisel „italofuturistiga“ ei osalenud. Egofuturismi teatavate järglastena on nähtud hilisemat imažinistlikku liikumist, aga ka 1920. aastate alguses Konstantin Vaginovi ümber koondunud lühiajalisi rühmitusi Narride klooster (Аббатство гаеров) ja Fofanovi-nimeline luuletajate ring (Кольцо поэтов имени К. М. Фофанова).

Kolmas olulisem futuristide rühmitus oli 1914 Moskvas loodud Tsentrifuug (Центрифуга), keskseteks autoriteks Sergei Bobrov, Nikolai Assejev ja Boriss Pasternak, kes eraldusid aasta varem tekkinud rühmitusest Lüürika (Лирика), mis püüdis ühendada sümbolismi ja futurismi. Nende looming oli pisut traditsioonilisem ning erilist rõhku pandi intonatsioonile, rütmile ja süntaksile. Rühmituse nime all ilmus raamatuid 1922. aastani.

1918 loodi Moskvas Imažinistide Ordu (Орден имажинистов), mille olulisemad tegelased olid Anatoli Marienhof, endine egofuturist Šeršenevitš ja varem nn uustalupoegliku luule koolkonda loetud Sergei Jessenin, järgmisel aastal ilmunud deklaratsioonile kirjutasid lisaks neile alla veel Rjurik Ivnev, Boriss Erdman ja Georgi Jakulov. Nende poeetikas oli olulisel kohal põhjalikult välja arendatud ning kohati epateeriv metafoorne kujund. Nad olid kirjanduselus üsna aktiivsed ning nende eeskujul moodustati imažinistlikke rühmitusi ka muudes linnades, tuntuim neist Petrogradis 1922 loodud Sõdivate Imažinistide Ordu (Орден воющих имажинистов; Aleksandr Zolotnitski, Semjon Polotski, Grigori Šmerelson jt). 1924 läks Moskva rühmitus laiali (aasta hiljem tegi Jessenin enesetapu), Leningradi rühm lagunes 1926.

Nitševokid („eimiskilased“) oli 1920. aasta alguses Moskvas moodustunud ning hiljem ka Doni-äärses Rostovis tegutsenud grupp, mis esindas dadaistliku liikumise vene versiooni. Rühmituse liider oli Rjurik Rok, sinna kuulusid veel Susanna Mar, Ilja Berezark, Lazar Suhharebski jt. Avaldasid mitu manifesti, on kirjanduslukku läinud sellega, et 1922. aasta alguses sekkusid Majakovski esinemisse ning soovitasid tal vene luule puhastamise asemel Puškini monumendi jalamil möödakäijate saapaid puhastada. Rühmitus hajus 1922, kui Rok oli kas emigreerunud või Tšekaa poolt arreteeritud (andmed lahknevad).

1920. aasta aprillis moodustati Odessas rühmitus Poeetide kollektiiv (Коллектив поэтов); see oli vasakpoolsete vaadetega ja sinna kuulusid nt Eduard Bagritski ja Semjon Kirsanov, aga ka nt prosaistid Ilja Ilf, Juri Oleša ja Valentin Katajev. Rühmitus tegeles ka üldhariva tegevusega, korraldati eri kirjanikele pühendatud teemaõhtuid, tegeldi raamatute vahendamisega punaarmeelastele ja töölistele. 1922. aastal rühma tegevus hääbus, sest selle juhtivad tegelased olid lahkunud Harkovisse või Moskvasse.

Mõned neist osalesid LTsK (ЛЦК – Литературный центр конструктивистов) ehk Konstruktivistide Kirjandusliku Keskuse tegevuses. See loodi Moskvas 1923 Ilja Selvinski poolt ning kuulutas ratsionaalset marksistlikku kunsti. Kunstiteos pidi olema tehnikaajastule vastavalt maksimaalselt funktsionaalne, ideaaliks oli „lokaalne semantika“, mis tähendas metafooride, riimide ja rütmide allutamist teose põhiidee teenistusse. Peale Selvinski kuulusid rühmitusse veel Korneli Zelinski, Vladimir Lugovskoi, Eduard Bagritski, Veera Inber, Jevgeni Gabrilovitš, Boriss Agapov, Dir Tumannõi, Aleksei Tšitšerin jt. 1928 tõi Selvinski rühmitusse juurde veel kimbu luuletavaid tudengeid, kes said tuntuks „konstromoletsitena“ (analoogiana komsomoletsitele ehk komnoortele). LTsK andis oma eksistentsi jooksul välja kolm koguteost; rühmitus lõpetas tegevuse 1930.

3) (Uus)talupoeglik luulekoolkond

Nn talupoegliku luule koolkond tekkis 1872, mil talupojapäritoluga luuletaja Ivan Surikov koostas endasarnaste poeetide kogumiku „Koidik” («Рассвет»); tekkis nn surikovlaste liikumine vene luules, mis 1903 formeerus Surikovi Kirjanduslik-Muusikaliseks Ringiks (Surikov oli selleks ajaks juba surnud, nii et tema nimi tähistas voolu üldisemalt), kuhu kuulusid ka rahvalaulikud ja -muusikud. Selle ringiga olid seotud ka noorema põlvkonna autorid, keda on hakatud nimetama uustalupoeglikeks luuletajateks, tuntuim neist oli Jessenin (kes siirdus varsti imažinistlikku liikumisse), aga ka Nikolai Kljujev, Sergei Klõtškov, Pjotr Orešin, Aleksandr Širjajevets jt. 1921 loodi selle ühenduse baasil Ülevenemaaline Talurahvakirjanike Ühing (ВОКП – Всероссийское общество крестьянских писателей). Suur osa talurahvaluuletajaid vaikis 1930ndatel ning represseeriti 1937.

4) Proletaarsed kirjanikud

1917. aasta septembris (seega juba enne oktoobripööret) loodi revolutsioonilise kultuuritegelase ja hilisema nõukogude kultuurijuhi Anatoli Lunatšarski eestvõttel ja proletaarsete kultuurilis-hariduslike ühingute baasil Ülevenemaaline Proletkult (Всероссийский Пролеткульт, lühend nimetusest Пролетарские культурно-просветительные организации – proletaarsed kultuurilis-valgustuslikud organisatsioonid). Pärast kommunistide võimuletulekut muutus see kiiresti massiorganisatsiooniks, millel oli palju osakondi ning hulk ajakirju (1920 kuulus organisatsiooni umbes 80 000 inimest). 1920 allutati Proletkult valgustuse rahvakomissariaadile (ehk haridusministeeriumile), kuid kuna bolševikud jäid organisatsiooni juhtimises vähemusse ning ta leidis kriitikat ka riigivõimu poolt, hakkas Proletkult 1922 hajuma ning sellest pungus mitmeid väiksemaid kooslusi; lõplikult lakkas Proletkult olemast 1932. Proletkulti ideoloogid olid Aleksandr Bogdanov ja Aleksei Gastev, kes lähtusid kultuuri klassilisest determineeritusest ning pidasid seega oluliseks just proletaarsele klassile eriomase kultuuri arendamist. Selle negatiivseks aspektiks sai muidugi traditsioonilise kultuuri eitamine ning allasurumine.

Esimesena eraldus Proletkultist juba 1920. aasta jaanuaris rühmitus Kuznitsa (Кузница, Sepikoda), kuhu kuulusid Sergei Obradovitš, Mihhail Gerassimov, Vassili Aleksandrovski, Nikolai Poletajev, Vladimir Kirillov jt; rühmitus andis välja samanimelist ajakirja. Põhisuundumuselt proletaarse kultuuri eestvõitlejad ning ägedad oponendid revolutsioonieelsele kodanlikule kunstile; olles küll väga ideoloogilised, ei tunnistanud nad partei diktaati loomingu suhtes (osa rühmituse liikmeid isegi lahkus parteist, pidades tolle tegevust – nt NEPi kehtestamist – maailmarevolutsiooni idee reetmiseks). Loomingus on palju tööliste, metalli ja masinate ülistamist. Kuznitsa hakkas tähtsust kaotama 1922 pärast rühmituse Oktjabr loomist. 1928 läks enamik Kuznitsa liikmeid üle VOAPPi ning hiljem said mitmed neist (Aleksei Novikov-Priboi, Fjodor Gladkov jt) nõukogude kirjanduse klassikuteks.

Peagi eraldus Proletkultist rühmitus Kosmist (Космист) eesotsas Aleksei Gastevi, Vassili Kazini ja Ilja Sadofjeviga. Nende vaated olid üsna lähedased Kuznitsa omadele, nad kuulutasid ülemaailmset revolutsiooni ning taotlesid kujundite kosmilist hüperboolsust. Rühmitus lõpetas tegevuse 1923.

1920. aasta oktoobris loodi Kuznitsa initsiatiivil kokku kutsutud proletaarsete kirjanike konverentsil Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ehk VAPP (ВАПП – Всероссийская ассоциация пролетарских писателей). Järgmisel aastal tunnustas valitsus seda ka proletaarse kirjanduse katusorganisatsioonina. VAPPi juhiks sai Vladimir Kirillov.

Mais 1922 loodi Demjan Bednõi, Ivan Filiptšenko, Ivan Doronini jt eestvõttel rühmitus Rabotšaja vesna (Рабочая весна ehk Tööliskevad). See kuulus ajalehe Rabotšaja Moskva juurde ning koondas eeskätt töölisnoorust; välja anti neli kogumikku. 1924 rühmituse tegevus katkes, ta taaselustati 1926 VAPPi koosseisus, kuid 1927 katkestas sellega sidemed ning sulandus Kuznitsasse.

Oktoobris 1922 loodi komsomoli kuuluvatest noorkirjanikest organisatsioon Molodaja gvardija (Молодая гвардия ehk Noor Kaardivägi). Sinna kuulusid juhtivatena Aleksandr Bezõmenski, Aleksandr Žarov, Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Ivan Doronin, Valeria Gerassimova. 1923 muutus rühmitus VAPPi filiaaliks ning kaotas iseseisva tähtsuse.

Detsembris 1922 lõid noored kommunistlikud kirjanikud rühmituse Oktjabr (Октябрь, Oktoober), selle juhtideks said G. Lelevitš, Semjon Rodov ja Ivan Vardin, olulisemad liikmed olid Aleksandr Bezõmenski, Artjom Vesjolõi, Ivan Doronin, Aleksandr Žarov, Juri Libedinski, Aleksandr Tarassov-Rodionov, Dmitri Furmanov, Leopold Averbahh. Oktjabr vastandas ennast teravalt Kuznitsale, nõudes kirjanduse tingimatut allumist partei liinile. Kuigi Oktjabr nimetas ennast proletaarseks kirjandusühenduseks, oli suurem osa liikmetest pärit revolutsioonieelse intelligentsi hulgast. Oktjabril oli kaks ajakirja – Na postu ja Oktjabr.

1923. aasta märtsis asutasid Oktjabri tegelased koos rühmitustega Rabotšaja vesna ja Molodaja gvardija MAPPi (МАПП – Московская ассоциация пролетарских писателей) ehk Moskva Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni, mille üks põhiülesandeid oli võitlus Kuznitsa ning tolle mõju all oleva VAPPiga.

1923. aasta lõpus eraldus Oktjabrist ja Molodaja gvardijast grupp, mille nimeks sai Pereval (Перевал, tõlkes „koorma ümberlaadimine“ või „mäekuru ületamine“; nimi pärineb rühmituse organisaatori Aleksandr Voronski artiklist „Na perevale“, mis kutsus üles liikuma kommunistliku kirjanduse poole). Rühmituse esimees oli Nikolai Zarudin, sinna kuulusid Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Aleksandr Jasnõi jt. Algul ajakirja Krasnaja nov ümber koondunud väike rühm suurenes pidevalt, 1927 avaldatud Perevali manifestile kirjutas alla juba 56 kirjanikku, nende hulgas olulisematena lisaks eelmainitule nt Artjom Vesjolõi, Ivan Katajev, Andrei Platonov, Mihhail Prišvin, Eduard Bagritski (kes hiljem läks üle LTsKsse). Rühmitus avaldas 8 samanimelist koguteost ning 1930 antoloogia. RAPPi kriitika survel hakkas Pereval 1920. aastate lõpus lagunema, kuni selle jäänused ühinesid NSVL Kirjanike Liiduga. Perevali põhimõteteks olid loomingu siirus (isegi kui see lahkneb parteidistsipliinist) ja „mozartlus“ ehk inspiratsioonikesksus; tunnistati küll sotsiaalse tellimuse tähtsust, kuid see ei tohtinud kammitseda kirjaniku loominguvabadust. RAPPi kriitika süüdistas Perevali reaktsioonilisuses, ebaajaloolisuses, klassivälises lähenemises ning trotskistlikus antiproletaarsuses.

1924 aprillis said VAPPi domineerivateks jõududeks parteidogmaatilised MAPP ja Oktjabr; VAPP hakkas taotlema hegemooniat kirjanduse suunamises, Kuznitsa ja Pereval moodustasid selle vastu ühisrinde. 1925–26 toimus VAPPis uus võimuvõitlus, Oktjabri juhtkujud Vardin ja Lelevitš kõrvaldati juhtkonnast ning nende asemele tulid veelgi ortodokssemad karmi liini pooldajad Leopold Averbahh, Juri Libedinski, Vladimir Kiršon ja Vladimir Jermilov, hiljem ka Aleksandr Fadejev. Oktjabr ise lakkas eksisteerimast, MAPP muutus VAPPi Moskva-osakonnaks. VAPP pidas võitlust „kaasajooksikute“, formalistliku poeetikakoolkonna, konstruktivistide ja Perevaliga. Proletaarse kultuuri loosung asendati „klassikutelt õppimise“ loosungiga, kirjanduse põhisuunaks pidasid VAPP-lased „elava inimese“ psühholoogilist kujutamist (see märkis vaikset liikumahakkamist sotsrealismi põhimõtete poole). Kirjanduse parteilisuse märksõna abil rünnati muuhulgas Mihhail Bulgakovit, Majakovskit, Gorkit, Aleksei Tolstoid. VAPPi ajakirjaks oli Na literaturnom postu. 1928, kui loodi VOAPP, nimetati VAPP ümber RAPPiks (Российская ассоциация пролетарских писателей) ehk Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooniks. Tolleks ajaks oli organisatsioonil juba üle 4000 liikme. Kui 1932–34 reorganiseeriti Nõukogude Liidu kirjanduselu ühtse Kirjanike Liidu ümber, said mitmed RAPPi liidrid Kirjanike Liidu juhtideks.

1928 loodi Üleliiduline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioonide Ühendus ehk VOAPP (Всесоюзное объединение Ассоциаций пролетарских писателей), kuhu kuulusid RAPP, ukrainlaste VUSPP (Всеукраїнська спілка пролетарьских письменників ehk Üleukrainaline Proletaarsete Kirjanike Liit) ning Valgevene, Taga-Kaukaasia, Turkmenistani ja Usbekistani APPid ning rühmitus Kuznitsa.

5) Oberiuudid

1925 moodustus Leningradis Daniil Harmsi ümber seltskond, keda tuntakse tšinar’idena (чинари – raskesti tõlgitav sõna, mis ligilähedaselt tähendab teatavasse auastmesse või ametiastmesse või seisusse kuulujaid); see oli sõpruskond, kuhu kuulusid peale Harmsi veel Aleksandr Vvedenski, Jakov Druskin, Leonid Lipavski, Tamara Lipavskaja. Ühendusel olid filosoofilis-esoteerilised huvid ning nad olid rõhutatult apoliitilised. Ilukirjandusega tegelesid sellest seltskonnast peamiselt Harms ja Vvedenski (kes kuulusid lühikest aega ka avangardist Aleksandr Tufanovi asutatud rühmitusse Орден зауми ehk Mõistusetaguse Ordu).

1926 asutasid Harms ja Vvedenski koos Igor Bahterevi ja Nikolai Zabolotskiga rühmituse Levõi flang (Левый фланг, Vasaktiib), mis 1927 nimetati ümber Vasakpoolsete Klassikute Akadeemiaks (Академия левых классиков) ning hakkas jaanuarist 1928 esinema OBERIU (Объединение реального искусства, kusjuures „toreduse pärast“ lisatud U akronüümi lõpus ei tähenda midagi) ehk Reaalse Kunsti Ühingu nime all. Lisandusid Konstantin Vaginov (kes varsti rühmast lahkus), Doivber Levin, Juri Vladimirov, Nikandr Tjuvelev; rühmitusele olid lähedased ka kunstnikud Kazimir Malevitš ja Pavel Filonov ning näitekirjanik Jevgeni Švarts. OBERIU manifestis deklareeriti avangardistlikke kunstilisi eelistusi; nad püüdsid taastada selleks ajaks juba tugeva surve alla sattunud modernistlikke, eriti futuristlikke traditsioone, eirates argiloogikat ning kuulutades kunstile spetsiifilist reaalsust; kuid erinevalt varasematest avangardistidest polnud nende jaoks oluline tegelda nn mõistusetaguse keele ja neologismidega, vaid pigem kujutatava tegelikkuse enda nihestused. Nende loomingus on sagedased absurd, nihilistlik huumor, grotesk, alogism, kuid analüüsid on näidanud, et nende teoste taga seisab teatav kindel aja, surma, keele ja maailma suhte filosoofia (millest annavad tunnistust kas või Druskini husserliaanliku põhjaga inimliku paradoksaalsuse metafüüsikat avavad traktaadid). Trükki pääsesid nad küll väga harva ning nende avalikke esinemisi kritiseeriti huligaansusena, kuna need olid sageli antiesteetiline epateerimine. Mitmed oberiuudid leidsid avaldamist vaid lastekirjanikena, nende avaldamiskohaks kujunesid lasteajakirjad Jož ja Tšiž, mida toimetas oberiuutide hea sõber Nikolai Oleinikov. 1931. aastal algasid Harmsi, Vvedenski ja Bahterevi kui nõukogudevaenulike tegelaste vastu repressioonid, nad arreteeriti ning saadeti asumisele. Pärast naasmist 1933–34 jätkas oberiuutide ring mitteametlikult kooskäimist. Enamik oberiuutidest hukkus vangistuses või sõjas 1930. aastate lõpus või 1940. aastate algul (peale Zabolotski ja Bahterevi, kes repressioonidest läbi tulnuna püüdsid 1950. aastail luua võimudele sobilikku kirjandust); paljud nende teoste käsikirjadest on hävinud ning on teada vaid nimepidi.

6) Pamir

Üks hiliseid mitteproletaarseid rühmitusi oli Pamir (Памир), mis tekkis 1928 Novosibirskis vastukaaluks kohalikele ultravasakpoolsetele kirjanikele ja mille juhtkujud olid Nikolai Anov, Leonid Martõnov, Sergei Markov jt. Järgmisel aastal siirdus suur osa neist Moskvasse, kus nad lülitusid metropoli kirjandusellu ning langesid kohe ka RAPPi terava kriitika alla. Pärast lühiajalist registreeritud tegevust saatsid nad rühmituse laiali, kuid 1930. aasta sügisel koguti Moskva siberlastest kirjanikud taas organisatsiooni Siberi brigaad (Сибирская бригада), mis oma poliitilises programmis tõstis esile vene talupoegade olukorda pärast kollektiviseerimise algust. 1932 mõisteti suur osa selle liikmetest nõukogudevastase tegevuse eest vangi, osa neist langes pärast vabanemist teistkordsete repressioonide alla 1930. aastate lõpus. Kõrvuti oberiuutide üle peetud protsessiga oli Pamiri kohtuasi esimesi suuremaid nõukogude repressioone kirjanike vastu.

7) Draamakirjanikud

Draamakirjanikel olid olnud eraldi organisatsioonid juba alates tsaariajast. 1870 oli Moskvas loodud Vene Draamakirjanike Kogu (Собрание русских драматических писателей), kuhu kuulusid Nikolai Ostrovski, Nikolai Leskov, Mihhail Saltõkov-Štšedrin, Ivan Turgenev jt. Ühenduse eesmärk oli kaitsta draamakirjanike juriidilisi ja materiaalseid huve, s.t ta toimis peamiselt autoriõiguste esindajana. 1875 liitusid sellega heliloojad ning tekkis Vene Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing (Общество русских драматических писателей и оперных композиторов). Muuhulgas kuulus sellesse hiljem ka Anton Tšehhov. 1904 lõhenes ühing kaheks – moskvalaste MODPiK (Московское общество драматических писателей и композиторов) ehk Moskva Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing ning Peterburis tegutsev Dramsojuz (Драмсоюз, lühend nimest Драматический союз) ehk Draamaühing (mille juhtkonda kuulus hiljem ka Mihhail Bulgakov). 1929 ühinesid need taas Ülevenemaaliseks Heliloojate ja Draamakirjanike Ühinguks ehk Vseroskomdramiks (Всероскомдрам – Всероссийское общество композиторов и драматических писателей). 1933 selle tegevus lõpetati ning liikmeskond jagunes Kirjanike Liidu ja Heliloojate Liidu vahel.

8) Koondumine ja tsentraliseerimine

1926. aasta detsembris moodustasid VAPP, talurahvakirjanike VOKP ning pigem mitteproletaarse taustaga Ülevenemaaline Kirjanike Liit ühisel koosolekul FOSPi (ФОСП – Федерация объединений советских писателей) ehk Nõukogude Kirjanike Ühenduste Föderatsiooni. Kuigi kolm osapoolt säilitasid formaalselt autonoomia ning FOSPi juhtorganites oli nende esindajaid võrdselt, oli põhikirjas siiski rõhutatud proletaarse kirjanduse juhtivat rolli. Hiljem ühinesid FOSPiga veel LEF, Pereval, Kuznitsa ja LTsK. FOSPil oli oma kirjastus, häälekandjaks sai ajaleht Literaturnaja gazeta; FOSPi juurde moodustati Kirjandusfond, mis tegeles kirjanike olmeprobleemide lahendamisega. Sisuliselt oli tegu vaheastmega ühtse Kirjanike Liidu loomises: kui too 1934 loodi, siis paljus võttis ta üle FOSPi administratiivse struktuuri.

23. aprillil 1932 andis ÜK(b)P Keskkomitee välja määruse „Kirjanduslik-kunstiliste ühenduste ümberkorraldamisest“, millega alustati ühtse NSV Liidu Kirjanike Liidu organiseerimist; kõigi muude kirjanduslike organisatsioonide tegevus lõpetati ning 1934. aastal peeti Kirjanike Liidu asutamiskongress, kus esimeseks esimeheks valiti Maksim Gorki. Põhikirja järgi oli KL põhieesmärk luua „kõrge kunstilise väärtusega teoseid, mida hingestab rahvusvahelise proletariaadi kangelaslik võitlus ning sotsialismi võidu paatos, ja mis peegeldab kommunistliku partei suurt tarkust ja heroismi“. Põhikiri määratles ka kirjanduse põhimeetodina sotsialistliku realismi. Sellega oli lõpule jõudnud vene kirjanduse revolutsioonieelne ja -järgne mitmekesisus.