Loomingus ilmus artikkel Madis Kõivu ja Sulev Keeduse ühisfilmide kohta. Artikli aluseks on ettekanne Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma ning Eesti Kirjanike Liidu korraldatud seminaril "Etüüde nüüdiskultuurist: Madis Kõiv ja Sulev Keedus" 8. novembril 2013.
MADIS KÕIVU JA SULEV KEEDUSE SÕJATRILOOGIA?
Käekirjaanalüüs
Pealkiri on esitatud küsimusena, kuid see pole kindlasti küsimus, millele võiks vastata tõsimeelselt jah või ei, vaid alljärgnev on pigem lihtsalt katse Madis Kõivu ja Sulev Keeduse koostöös valminud kolme filmi - "Georgica" (edaspidi G), "Somnambuul" (S) ja "Kirjad Inglile" (KI) - suhestada nende ühiste motiivide ja teemade kaudu ning vaadata, milline kontiinum filmide põhjal moodustub. Kindlasti muudaks seda pilti järgmine film, mille stsenaarium on Kõivu ja Keeduse ühistöö, juba tegemisel olev kolmest filminovellist koosnev teos. Niisiis, see triloogia järele küsimine on tolle tandemi "käekirja" või "alfabeedi" väljajoonistamise katse. Neis filmides on kokku saanud Kõivu aistiline ja psüühiline tumedus ning Keeduse inimsuhete kujutamise teravus, kuid muidugi on raske täpsemalt kindlaks määrata, millised elemendid pärinevad Kõivult ja millised Keeduselt - sellele aitaks ehk jälile, kui võrrelda stsenaariumikäsikirjade eri järkusid, aga leppigem kokku, et see pole praeguse käsitluse fookus. [Seminaril esinenud Jaak Lõhmuse info kohaselt on G režiiplaan olemas Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumis ning S ja KI materjalid on leitavad Eesti Filmi Instituudi (endise EFSA) arhiivist. G puhul tuleks arvesse võtta ka Toomas Raudami stsenaariumi "Karistus" 1990. aastast, mis oli selle filmiprojekti algne lähtepunkt ning mis Jaak Lõhmuse andmeil asub Tallinnfilmi arhiivis.]
Järgnev on pole niivõrd analüüs kuivõrd esialgne filmide motiivistiku korrastatud loetelu, mis on esitatud teatavas gradatsioonis üksikumalt ja vormilisemalt laiema ja kontseptuaalsemani.
Ajaliselt on kõige varasem S - filmis endas on selgelt öeldud, et tegevus kestab sügisest 1944 kevadeni 1945. G paigutub tõenäoliselt 1940. aastate lõppu või 1950. aastate algusse. Täpseim dateeringuviide on raadiost kõlav laul "Taiga", mis pärineb Juri Miljutini ooperist "Rahutu õnn" - see esietendus Leningradis 1947 ning Tallinnas 1949. KI tegevus toimub 21. sajandi esimese kümnendi keskpaiku - filmis kõlavate poplaulude ja Eesti Afganistani-missiooni alguse järgi arvestades mitte varem kui 2003.
Koht.
Kõige enam paistab kohta määratlevat suhe merega. G tegevuse põhiosa toimub merest ümbritsetud saarel ning filmi lõpus lahkub Maecenas merele. S alguses tuleb merest Eetla ning filmi tegevuspaik on tuletornikoht mere ääres. KI aga (nagu edaspidigi näeme) vastandub kahele esimesele filmile. Meri on siin otsekui välja suletud - mõned stseenid küll toimuvad mere ääres (nt karaokebaar, kus Kirotaja on koos Edda ja Hildegardiga, stseen, kus Kirotaja õpetab Sentale tulistamist, või stseen, kus Merily mängib mere ääres tšellot), kuid mere poole ollakse pigem seljaga ning merre või merele ei minda kordagi. Aktiivne veekogu on pigem hullumaja pargi tiik, mille ääres nudistide teater teeb proove ja kuhu upub Freddy-nimeline mees. KI peategelane Kirotaja läheb hoopiski tagasi kõrbe, st sisemaale (ja sealt edasi mägedesse, mida filmis visuaalselt ei näidatagi).
Kõigis filmides sisaldub tugeva märgina mahajäetud kirik. G-s on kirikus mesilastarud ning selle tornis tehakse silo ning jälgitakse sõjaväeõppusi, siin mängitakse orelit ja toimub ristimine. S-s toob Gottfrid tühja kirikusse lehma ja muud asjad, et Eetla sõdurite käest välja osta - kirikust on saanud inimesega kauplemise koht. KI-s toimuvad kirikus korraga nii Kirotaja isa matused kui Loveli Laabuse performance. Nii et kui G kirik on veel säilitanud teatava jälje oma algsest funktsioonist, siis S-is on tegu kiriku antiteesiga ning KI-s on kirikuruum muutunud täiesti ambivalentseks.
Korduv on ka torni motiiv. G-s on kirikutorn heinu täis, seal elab hobune ja sinna ronitakse kõrget redelit mööda, S-s on kõige kohal kõrguv tuletorn, KI-s on sellega keerulisem, kuid siiski - Edda elukoht on kuskil kõrges tuvisid täis kellatornis ning psühhiaater Hildegardi "Hüpnoosituba asub kuskil "üleval".
Kohaga seostub ka selle abstraktsioon - maakaart. G saare kaart on olemas nii filmi algusstseenis sõjaväeosas kui ka Jakubi elamispaigas, saar ise on aga jaotatud kvadraatideks, mille põhjal toimub sõjaväeõppuste jägimine; sellele vastandub kaart Maecenase vagunelasmus, millele poiss vajutab jälgi oma verise sõrmega, lausudes sinna juurde Aafrika kohanimesid, mis kehastavad tema soovi olla kuskil "mujal". KI-s kutsutakse Kirotaja vaatama Senta ostetavate maade kaarti - teda koheldakse "maamõõtjana", kuigi see on põhjendatud vaid sellega, et Kirotaja noorpõlveluulekogu pealkiri on "Lahinguväljade maamõõtja kaart". Seda saab tõlgendada ühe viitena paljudest, et kogu filmi tegevuspaik on tegelikult lahinguväli - nagu seda on tegelikult ka teiste filmide toimumispaigad.
Sõjaga on seotud teine motiivide kimp. S-i tegevus toimubki sõja lõpus, G tegevus toimub sõjapolügoonil, KI maailm on samuti sõjast läbi imbunud: Kirotaja on sõjast tulnud ja sinna naasev sõdur, kodulinnas domineerib sõjaväelaste õppekeskus ja Kirotaja mõtisklustes on juttu sõjast kui inimese loomulikust olekust.
Sõjaga seostub loomulikult relv. G-s on selleks nuga, millega ta ema armukest ründab. S-is ründab Eetla heinahanguga Kasperit, kuid korduvalt astub mängu jahipüss: Gottfrid haavab sellega Kasperit, laseb paadipõhja auklikuks ning lõpuks tapab tumma sõduri; Eetla püüab maha lasta, kuid seejärel masturbeerib selle püssi abil (stseen, kus sõdivad vastandid ühinevad kimäärsel viisil - thanatos saab eroseks, naine muutub ejakuleerivaks meheks). KI-s on püsse mitu - Eddal on tuvide tulistamiseks püss, millega ta endal kõrva peast laseb; Sental on püstol, millega ta Kirotaja juhendamisel harjutab ning seejärel ilmselt tapab metsas oma mehe, hiljem satub see Kirotaja kätte, kes püüab ennast maha lasta, kuid fotovälgu pimestus katkestab selle.
Sõja kohalolust annavad märku lennukid, mis S-is lendavad aeg-ajalt üle ning korra ka tulistavad tuletorni, G-s on neil keskne koht, sest lennukid käivad polügooni pommitamas ning Jakub nimetab neid oma "uueks jumalaks". Ka KI-s on õppuste ajal kuulda lennukimürinat.
Kõigis kolmes filmis on rõhutatud positsioonil plahvatus. S lõpeb tuletorni plahvatusega (mis on teatav võimendatud kordus eelmainitud masturbatsioonistseenist), G-s jõuavad lennukitelt heidetud pommide plahvatused lõpuks kirikutornini, mille tagajärjel Jakub hukkub ning Maecenas hakkab rääkima. KI-s on kunagine plahvatus põhjustanud Kirotaja silmade ülitundlikkuse, st plahvatus - elu muutnud katkestus - kordub tema jaoks üha uuesti, hoides teda oma kunagise murdepunkti küljes kinni; tema kasutütar Safia, kelle Kirotaja on sellesama plahvatuse käigus päästnud, hukkub aga enesetapurünnakus.
Omaette suur ja keskne motiivipesa on naised ja seksuaalsus. On selgelt näha, et naistel on neis kolmes filmis eriline positsioon, kusjuures nad näivad sageli olevat just teatava nihke, häire pesitsuspaigaks ja lähtepunktiks, mis on seda komplitseeritum, et ka emad on naised. G-s on Maecenase ema sõjaväelase armuke ning Maecenase ärasaatmise põhjus on just see, et ta on toda armukest rünnanud. Jakubil, kelle juurde ta saadetakse, on aga ideaalnaine, igatsuseks jäänudki Silli. Jakub räägib ka seoses mesilastega ka aafriklaste seksuaalkommetest.
S tegevus käib üleni Eetla ümber, kes korraga nii kardab kui ihaldab vägistamist. Juba Eetla ema on olnud naistearst Kasperi armuke ning Eetla nimetab ennast ja ema emasteks ja litsideks. Kui S-i tegevust ja tegelasi näha allegooriana piiripealses situatsioonis oleva rahva kohta (see tõlgendus surub end paratamatult peale), siis väljendab see film üsna ränka arusaama ajaloolistest valikutest, näidates ohvristaatuse sisemist ambivalentsust ning vägivalla paratamatut seost eluihaga.
KI-s kujutatakse "naiste maailma" (ka suur osa sõdureist on naised), kus kõik on kas hullud, meeleheitel või muudmoodi nihkes, esiplaanil on seksuaalsus. Selle vastukaaluks on Ingel, kes nende "surnud hingede" kõrval on "olematu hingeline", ning Safia, hingega surmamineja. Linda, Kirotaja endine naine ja Ingli ema, on kadunud, nii nagu ka G-s ja S-is on ema kuskil ära. Kui S-is saavad kõik meestegelased lõpuks surma, siis KI-s on nad tarbetud (lesbiteema) või jõuetud (hull kolonel, lõtv tšellist, segane ja ilmselt narkomaanist Elvis, uppunud Freddy).
Seksuaalsus on väga sageli seotud vägivallaga: Maecenas ründab ema ja armukest just nende armatsemise ajal, Gottfrid laseb tumma sõduri maha, kui too üritab Eetlaga vahekorda astuda (rääkimata kogu S-i läbivast nihkest, kus kogu seksuaalsus taandubki suuresti vägistimisihale ja -hirmule). KI-s räägib Elvis oma fantaasiast, kuidas ta tapab oma naise Merily orgasmi pealt. Ja eks ka Hildegardi teraapia ole vaadeldav teatava vägivallana - seksuaalakti külm mehhaanilisus, emotsioonide täielik väljasulgemine.
Siinkohal meenub muidugi Kõivu tekstides korduv motiiv orgasmist kui millestki vägivaldsest ja pealesunnitust, millestki, mis tühistab vaba valiku.
Huvitav on näha, millised on alasti naiste pildid - G-s on nendeks Aafrika neiude fotod ning pilt Sillist - viimane on negatiivpilt, st Silli on samuti tume nagu aafriklannadki, esindades nõnda teatavat puhast, teispoolset alget. S-is on näha Gottfridi tehtud aktijoonistusi Eetla emast. KI-s vastandub neile aga kaubastumine ning igasugusest hingelisest emotsioonist vabastatus - alasti naisekeha on näha vaid pornoajakirjades ja -videotes või reklaamides.
Eelnevaga külgnevad mõned füsioloogilised tegevused. Urineerimisel näib olevat seos seksuaalsusega: S-is kuseb Eetla Kasperi haavale ning sellest saab alguse seksuaalne pinge nende vahel; samuti räägib Eetla oma ema alasti kehast, mis helendas, "nagu oleks tal küünal põies". KI-s urineerib Hildegard enne Kirotajaga vahekorda astumist, kommenteerides seda "Ärge kartke, see on puhas uriin"; Edda käib rannas pissil, enne kui Kirotaja endale külla kutsub.
Teine kehast vaba tahte vastaselt esile kerkiv füsioloogiline reaktsioon on oksendamine (samuti korduv motiiv Kõivu tekstides - miski tuleb peale nagu oksendamine). Maecenase ajab oksele kalarappimine - kala sisikonnast verised käed seostuvad ema verise käega, kui too Maecenase noarünnaku peatas. Eetla oksendamine on filmi ainus märk, et ta on rasedaks jäänud. Kirotaja oksendab pärast Hildegardi "hüpnoosiseanssi" tagasi hotelli jõudes.
Omaette motiivipesa on linnud ja loomad. Jakub nimetab kajakaid hukkunud meremeeste hingedeks, kes "sittuvad laeva valgest" - G-s on neil niisiis teatav minevikku elusana alles hoidev funktsioon, nad on ühenduslüli saare minevikuga. S-is on kajakad Gottfridi topiste kujul - minevikust on saanud juba elutu vorm, ja kui Eetla need merre pillub, saab sellest üks Gottfridi enesetapu ajend. KI-s on lindudeks kellatornis elavad tuvid, keda Edda tulistab ning kelle väljaheidete eest kaitseks on kogu eluase kaetud kiledega - asjade loomulik kord on juba täiesti nihkes. Veel ühed linnud on kuuldavad Hildegardi "hüpnoosi" ajal - lõunamaised linnuhääled lindi pealt (see seostub allpool jutuks tuleva masinsuhtluse motiiviga).
Loomadest on G-s oluline tegelane silotornis kinni olev ja heina sõtkuv valge hobune. Valge hobune on ka S-is Gottfridil, kuid märgilisem on lehm, kes viiakse linna pulli juurde, kuid seejärel tapetakse kirikus, kui ta on Eetla vastu välja vahetatud. S-is on veel üks mõistatuslik loom - koer, kellele Eetla ukse taha oma söögi viib, kuid hiljem filmis enam koera pole ning tema kadumist ei näidata. KI-s loomi pole (on vaid sikud kõrbes varjualuses). Surnud ja söödavatest loomadest on peale juba mainitud kala ja linnutopiste veel kana, keda Eetla kitkub oma jalgade vahel, ise samal ajal ema ilust rääkides. KI-s pole aga sedagi loomulikku suhet, näha on vaid singilõike tsellofaani pakitud taldrikul. Märgiline on muidugi Loveli Laabuse performance'i nimi "Emakala surm" (emakala on eriline kala seepoolest, et ta paljuneb sünnitades).
Tähtis ja mitmekülgne temaatika on neis filmides kommunikatsioon ning probleemid sellega. Kirjutamine kui distantseeritud, kuid samas tulevikku sihitud suhtluse arhetüüp on kõigis filmides olemas: Jakub tõlgib "Georgicat" suahiili keelde (kuigi kirjutamistegevust ennast ei näidata), Gottfrid paneb kirja lahkunud külaelanike mahajäänud vara, KI teljeks on Kirotaja kirjad Inglile, samuti on ta varem avaldanud luuleraamatu. Kirotaja puhul rõhutatakse tema kirjade iseloomu sellega, et tindipliiatsit huulte vahel niisutades ta otsekui võtaks kirja pandavaid sõnu otse oma suust.
Palju on masina vahendatud suhtlust, mis sageli jääb ühepoolseks. G-s on saare ainsaks ühenduseks muu maailmaga telefon, mille kaudu Jakub saab juhiseid õppuste jaoks, Maecenas kuuleb sealt ema häält, kuid ei vasta. Telefonile mingil määral vastanduvad vaharullid, millel on salvestusi Aafrikast - fonograafis vähemasti ei lähe sõnum kaotsi, kui "toru" teises kedagi pole, kuid seegi on ühepoolne suhtlus - filmi lõpus jätab kõnevõime tagasi saanud Maecenas oma sõnumi vaharullile, kuigi telefon samal ajal heliseb. S-is tegeldakse raadiolainete püüdmisega ("mida hääled räägivad?"), püütakse leida läbi raadiolainete ragina mingit tähenduslikku teadet - taas ühepoolne suhtlus, sest välja ei saa sõnumeid saata. Motiiv saab uue tähenduse, kui kuuleme raadiolainete häält ka vee all, kuhu Gottfrid filmi lõpus kukub - meri muutub seega samasuguseks lainetavaks eetriks, mis sisaldab võimalusena kõike kadunut (üle mere läinud ema, merre uppunud põgenikud, vabadus). Kirotaja rännaku ja kirjade põhjuseks on kunagi telefonist kuuldud Ingli hääl (mille tõesus jääb kahtlaseks) - Kirotaja on Ingli hääle küljes "nagu nõiutud". Kindlasti mängib siin kaasa Ingli etümoloogia, kreeka angelos on "sõnumitooja" - Kirotaja jälitab niisiis kaotsiläinud sõnumit, nagu seda S-is tehti raadiolaineid kruttides. Ühepoolse masinsuhtluse alla kuuluvad ka mobiiltelefonile Pakistanist tulev kõne, mille Kirotaja katkestab, ning baariruumis mängiv televiisor, kust tuleb meelelahutust, aga ka Safia hukkumisteade.
Suhtluse alla võib liigitada ka ravitsemise. Jakub ravitseb Maecenase mesilasetorkeid (ja kaudsemas mõttes kogu filmi vältel tema tummust). Gottfrid ravitseb sõdurite juurest tagasi tulnud Eetlat, samas ambivalentsem toon tuleb sisse naistearstist Kasperiga, kes on ravinud Eetla ema (ja oli ühtlasi tolle armuke?). KI puhul tuleb taas mainida Hildegardi kummalist seksiravi, aga ka silmaarsti, kellelt Kirotaja abi ei saa - ravitsemine selle algses tähenduses kadunud.
Äärmusliku kommunikatsioonina on kindlasti tõlgendatavad naiste karjed. G-s karjub ema Maecenasele "Jää vait!" - see on murdepunkt, käsk teostubki otses mõttes. Eetla karjub peegli ees oma häbet vaadates, kui sõdurid esimest korda torni juurde saabuvad, samuti röögib ja sõimab ta Kasperit, kui too merele kaob (nagu hiljem selgub, Kasper uppus). KI-s kisendab Merily tühjas toas pärast privaatset tšellokontserti, mis katkes enne algust (tšellomängule antakse juba filmi alguses seksuaalse sümboli tähendus). Senta karjub autos ning sõimab oma meest, kelle ta on ilmselt äsja maha lasknud. Nõnda on neil karjetel korraga nii üksijäämisvalu või -hirmu kui eemaletõrjumist väljendav sisu, igal juhul püüavad nad edasi anda midagi, mis oma ambivalentsuses ja intensiivsuses ei leia sõnu.
Omaette motiiv on surnud keel. G-s tõlgib Jakub ladinakeelset Vergiliust elavasse keelde, mis omakorda on aga kauge ning on kahtlane, kas tõlge oma sihtmärgini kunagi jõuab. Sellele annab kontrapunkti Jakubi enda murdeline elus keelekasutus. Maecenas räägib tagasivaatelistes stseenides iseendaga, kasutades Aafrika kohanimesid, mis on tema jaoks elavamad kui vahetu suhtlus. S-is on kuulda taas ladina keelt, kui Gottfrid pomiseb linnunimetusi - see on paralleelne linnutopistega, midagi kindlat, kuid samas juba surnut möödunud ajast. Hildegard kasutab esperantokeelseid fraase - surnud tehiskeel, mis ei täida oma esialgset ülesannet olla inimeste ühendajaks. KI puhul võib veel meenutada, kuidas mitmel korral hääldatakse nimesid tähthaaval, otsekui vajaksid nad kirjalikku vahendust ega toimiks vahetus kõnes ("Fee kahe e-ga", "Edda nagu Budda").
Kui jälgida filmide endi vaatepunkti jutustamistehnilise vahendina (st kuidas on üles ehitatud filmi maailma ja vaataja suhe), siis S on ses suhtes kõige neutraalsem, fookus on tegelasteülene, kuid kahes teises filmis on vaataja seotud ühe tegelasega. G-s näeb vaataja seda, mida näeb ka tumm tegelane Maecenas (välja arvatud Jakubi Aafrika-mälestused - mis aga vaatepunkti Maecenase-kesksust silmas pidades võivad olla ka Maecenase kujutlused Jakubi jutustuse põhjal - on ju Jakub nois stseenides peaaegu sama vana kui filmi põhiliinis, igal juhul mitte noormees, nagu ta peaks olema). KI-s näeb vaataja seda, mida näeb Kirotaja, ja seepärast võib filmi hüperboolsuse panna ka Kirotaja pilgu arvele, kes näeb ümbritsevat tugevate nihetega, üle tõlgendades ja vahelejätteid tehes. Mõlemal juhul aktualiseerub filmides kujutatav kommunikatsiooni keerukus ja probleemsus ka metatasandil, positsioonis, millesse filmi "jutustajafookus" nad asetab - vaatajad ei saa arvestada n-ö realistliku ja vahetu maailmakujutusega.
Enne kõige üldisema tasandini jõudmist kirjeldan veel paari motiivi, millel näib olevat eraldi rõhk. Esimene neist on laev/paat. G-s näeme Jakubi paati heinte vedamiseks, millega Maecenas lõpuks lahkub, ning suurt mahajäetud laeva, milles on kujuteldavalt saarelt lahkunud inimesed. S-is tulistab Gottfrid oma paadi auklikuks, seejärel tuuakse tallu julla ehk ühepuulootsik, et Kasper saaks sellega üle mere põgeneda; alasti Eetla lebab selles enne Kasperiga magamist, sama kummuli lootsiku peal vägistab tumm sõdur Eetlat; lõpuks läheb lootsik ümber, kui Gottfrid uputab sõduri laipa. Eetla ütleb filmi lõpus, et tal on pilet "Lendavale Hollandlasele", pidades küll silmas ooperit, kuid tuues nõnda mängu kummitustelaeva, mis ei jõua kunagi sadamasse (selge paralleel G laevaga). KI-s sõidab Kirotaja ühepuulootsikuga oma isa matustele (Fee sõidab temaga koos, et jõuda performance'ile); Loveli Laabuse mootorlaeva lained ajavad lootsiku ümber. Kirikusse sõidetakse oja mööda, kuid tähelepanuväärselt mitte paadi, vaid traktoriga.
Vann on teatav paadi "negatiiv": S-is Gottfrid sukeldub vanni (enesetapu eeltakt), KI Edda istub verises vannis ja tulistab tuvisid; lisandub veel tühi bassein, kus toimub performance'i proov, ujujad on trossidega basseini kohale õhku riputatud - pole enam ei ujumise ega uppumise võimalust.
Oluline motiiv on ka silm. G-s on Jakubil klaassilm, mille ta filmi alguses Maecenase kätte hoiule usaldab (pakkudes niimoodi sümboolselt oma pilku maailmale), lõpuks aga paneb Maecenas klassilma killud Jakubilt kingiks saadud kaleidoskoopi. Maecenase ja Jakubi ühtekuuluvust ning teatavat järglust sümboliseerib ka torniredelilt ("taevatrepilt") kukkudes saadud kulmuhaav (Jakub kaotas silma oma Aafrika-misjonil), mida Jakub kommenteerib: "Hea, et silm tervest jäi." S-is on tegu nägemisraskustega - Gottfrid loeb kahekordsete prillidega ning kogu filmi läbib avasilmi unenägemine, st korraga on tegu nii pimedusega reaalsuse suhtes kui "ülenägemisega". Kirotaja kannatab silmahaiguse all, mis on kunagise plahvatuse tulemus; hele valgussähvatus katkestab tegevuse mitmel puhul: enese pildistamine, seks, matused, enesetapp. Kaitseks kasutab Kirotaja musti snaipriprille.
Veel üks ühendusliin on misjonäri märksõna. Jakub on olnud misjonär ning ka ta tema hobuse nimi on Misjonär. KI-s naaseb see uues kontekstis: Alina ütleb oma Afganistanis teeniva mehe kohta "meie misjonär".
Lõpuks vaadelgem, milline on üldine maailmamudel, mida neis filmides näidatakse. Kõigis filmides on olemas vastandus ja pinge siinse maa ja kauge maa vahel: paradiislik Aafrika, kus Jakub oli misjonär, Rootsi, kuhu S-is põgenetakse (kusjuures põgenemisel on juures reetmise maik), KI Afganistani mäed, mis küll asub kodulinnaga samasuguses üldise sõja võrgustikus, kuid kus on olemas mingi piiritletus ja kord, "vahekorrad on selged", nagu Kirotaja ütleb.
Omaette tasandi moodustavad teatri/vaatemängu erinevad käsitused. G-st võib siia alla paigutada aafriklaste loomulikud rituaalid, millel pole vaatajaid ega esinejaid, vaid on osalised. S-is on juttu Stockholmi teatrist, mis seostub riivatusega: ema ronib "Nora" etenduse ajal lavale ja ta rinnad ripuvad "nagu lehmal"); lisaks juba mainitud "Lendav Hollandlane". Teater on siin juba midagi ebaloomulikku. KI-s tegutseb nudistide rändteater, Laabus teeb oma performance'it, kuhu on kaasatud ka üks kesksooline ingel, Kirotaja võtab Elvise juurest kaasa pornofilmi "Angel", üsna filmi alguses satutakse autokatastroofi tunnistajateks ning selgub, et need on pelgalt õppused (nagu sõda üldse on kohal peamiselt õppusena, simulatsioonina). Üleüldse on KI maailm väga vaatemänguline, ainus sisuline rituaal on Kirotaja isa matustel esitatav itk. Filmide gradatsioon on ses mõttes ilmne.
S-is on endina maailm kokku varisenud, Gottfrid püüab veel selle jäänuseid alal hoida - hoolitseb torni eest, kannab kokku mahajäetud majade kraami ning üldse säilitada endist korda. G-s on Jakubil sarnane roll - see väljendub nii klassikalise põllupidamisõpetuse tõlkimises suahiili keelde kui ka saare alalhoidmises elanike naasmise lootuses (mis paraku tähendab ka saare vallutajate teenistuses olemist). Selle taustsüsteemiks on aga "tõeline oikumene", millest Jakub räägib aafriklaste ristimispeo puhul, maailma ühtsus katkestustest hoolimata, mis võimaldab järjepidevust. Kontrastiks sellele on KI, mis algab motoga Platonilt "Kui ei ole Üht, siis ei ole midagi" ning kus Kirotaja otsingud Ühe (st Ingli) jälil satuvad vastamisi maailmaga, mille sümboliks oikumene asemel on Paabel (sellele viitab Elvise värske tšellopala nimi "Babylon") - kus kõik oleks nagu korraga kohal (nagu oikumeneski), kuid läbisegi, ilma korrata ja seega ilma tähenduslike distinktsioonideta. Ilmekas kujund selle kohta on Merily kehale kiilkirjas tätoveeritud kümme käsku - naisekeha, maailma vanim kiri ja ühe moraalisüsteemi alused on kokku sulatatud ilma, et sel oleks sügavat tähendust, ilma et see kommunikeeriks midagi või edastaks mingeid väärtusi, ning see tähendusetus on kirjutatud ihaldusväärse ihu naha alla - ning see ihu kisendab, sest teda ei ihaldata.
Muidugi võiks põhjalikumalt käsitleda nende motiivide paralleele Madis Kõivu muus loomingus, nt seda, kuidas tema mälestustes poisike tunneb võõristust oma ema suhtes, kui avastab, et too on ühtlasi ka naine, või kogu Kõivu mälukirjutust telgsena läbivat katkestust 1944. aastal, mil sõda lahutas ta isast ja senistest elukohtadest. Kuid selline käsitlus oleks omaette üritus ning oleks ka õiglane, kui samamoodi vaadeldaks Sulev Keeduse muudest filmidest tollesse "triloogiasse" jooksvaid assotsiatsiooniliine (näiteks dokumentaalfilm "Perekond", mis kujutab üht ema, tema kaht täiskasvanud tütart ning korraks filmis vaikivana näidatavat ja perest lahus elavat isa, pakuks huvitavat võrdlusmaterjali Keeduse loojutustamis- ja fokuseerimisvalikute kohta).
Troloogiast rääkimine saab niisiis mõistagi olla vaid tinglik, kuigi sugugi võimatu poleks tõlgendada asju näiteks nii, et Maecenas on Eetla poeg. Kas Kirotaja oleks Maecenas, on juba kahtlasem, kas või juba kronoloogilises mõttes (Kirotaja on ilmselt sündinud 1960. aastatel), aga mingis üldises sümboolses mõttes võiks see kõne alla tulla, sest KI maailm on mingis loogilises järgnevusseoses G ja S-i maailmadega, esitades nõnda pessimistliku vaate maailmale, kus spetsiifiline sõjaolukord on muutunud permanentseks ja argiseks, korrastatud ühtset oikumenet sümboliseeriva "taevatrepi" või meresõitjatele teed näitava tuletorni varemetest on üles ehitatud Paabeli torn.
MK: Ja mina sõitsin siis Viljandist läbi, aga nemad [Olterid] Viljandis peatusid. Ja siis see Olter, kogu see aeg, kui me Raplas olime, muud ei rääkind – minu meelest muud ei rääkind –, kui väärt linn oli Viljandi ja kui ilus linn oli Viljandi ja kui palju õunu seal Viljandis oli. Need Viljandi õunad on mul kõik aeg meeles olnud, nii et kui ma õunu näen ja kui ma eriti häid õunu näen, ja kui ma eriti heade õunte peale mõtlen, siis ma mõtlen Viljandi õunte peale 1944, mida mina mitte ühtegi ei saanud, ma tulin siit läbi ja...
JM: No sel aastal on päris palju õunu ka Viljandis, usun ma.
MK: Jah, ma usun, et see on selle poolest hea aasta, et sellel aastal on ka Viljandis. Kuigi sõda jällegi ei ole, selle poolest on ta jälle kehvem, see aasta (Malin naerab) Aga Viljandi õunu on kindlasti...
JM: Nii et sa tahaks, et oleks sõda?
MK: Ei, ma ei taha, et on sõda. Ma ei taha sõda, aga võrdlemiseks, noh, kui ikka midagi on, siis on ikka rohkem, aga nüüd sõda ei ole.
