Joanna Ellmann "Sulgunud ruum"

;paranoia kirjastuselt on ilmunud Joanna Ellmanni neljas luulekogu "Sulgunud ruum". Tegu on omaette multimediaalse kunstiteosega: illustratsioonid on teinud Divine Enfant, raamatuga koos on CD, kus Joanna loeb oma raamatu ette Kiwanoidi loodud mõjuva helitausta saatel (seda on võimalik kuulata ka ;paranoia kodulehelt). Minu rolliks oli teha teksti keeletoimetus ning kontrollida üle raamatu ja salvestuse omavaheline vastavus, sestap olen raamatus kirjas toimetajana.

Sergei Zavjalov "Meelika. Kõned"

"PEN-i raamatukogu" sarjas on ilmunud vene luuletaja Sergei Zavjalovi raamat "Meelika. Kõned", tõlkijateks Katrin Hallas ja Aare Pilv. Raamat sisaldab tekste aastaist 1993-2009, kogumikest "Meelika" (1998, täiendatuna 2003) ja "Kõned" (2010), välja on jäänud vaid Zavjalovi esimese perioodi tekstid, mis ilmusid 1994. aastal raamatuna "Oodid ja epoodid". Raamat sisaldab ka Igor Kotjuhi huvitavat intervjuud Zavjaloviga, autori enda sisukat järelsõna ning siinkirjutaja saatesõna. Ja kuna Zavjalovi luule on üsna viiteline, on tõlkijad autori abil koostanud ka kommentaariumi, mis loodetavasti hõlbustab tekstidest arusaamist.
Igal juhul on tegu väga kõvade tekstidega (kõvaduse kõigis tähedustes), loodetavasti on tõlked suutnud seda säilitada. Minu jaoks on oluline see, mida Zavjalov ise on öelnud oma luulelaadi kommenteerides: et luule peaks olema "kaifimurdja", mitte pelk intellektuaal-esteetiline teenus.
Minu tõlked on varem ilmunud Ninnikus nr 12, mai 2012 (nüüdse raamatu jaoks on neid kohendatud), Katrini omad minu teada mitte. Lisan siia ka oma saatesõna, mis annab esmase tausta.

Luuletaja ja kirjandusteadlane Sergei Zavjalov on sündinud 1958 Tsarskoje Selos (tollase nimega Puškin) mordva taustaga perekonnas. Alates 1970. aastast elas ta Leningradis/Peterburis, õppis Leningradi riiklikus ülikoolis klassikaliseks filoloogiks ning töötas klassikaliste keelte ja antiikkirjanduse õppejõuna Peterburi kõrgkoolides. 2004–11 elas vabakutselise literaadina Soomes Espoos, alates 2011. aastast Šveitsis Winterthuris (on lugenud Zürichi ülikoolis kursusi vene luuleloost).

1980ndail hakkas ta osalema Leningradi alternatiivses kirjanduselus ning avaldama oma tekste samizdat-väljaannetes, kuuludes loomingulisse ühendusse Klub-81 (see poolametlikult tunnustatud organisatsioon koondas ligi 70 inimest eri valdkondadest, meil tuntud nimedest võib mainida selle liikmeid Viktor Krivulinit, Elena Švartsi, Arkadi Dragomoštšenkot). Selle perioodi luuletused on kogutud 1994 ilmunud raamatusse „Oodid ja epoodid“ (Оды и эподы). Zavjalovi erialast tulenevalt on neis külluslikult viiteid antiikkirjandusele, vormilt on need erilist liiki vabavärss (ebaregulaarsed logaöödid ehk kvaasilogaöödid).

Zavjalovi teises raamatus „Meelika“ (Мелика, 1998) ilmunud tekstid on komplitseeritumad, nad on mitmekeelsed, jäljendavad kohati antiikmeetrikat, dekonstrueerivad keelt, tekstidesse ilmuvad mordva temaatika ja motiivid. Viktor Krivulin on Zavjalovi toonast luulet iseloomustanud kui balansseerimist kahe pooluse vahel, mida esindavad 20. sajandi vene luule suurkujud Gennadi Aigi ja Jossif Brodski; Aleksandr Skidanilt pärineb määratlus „varemetekst“ (текст-руина), mis on muutunud üheks levinud Zavjalovi luulet kirjeldavaks märksõnaks. 2003 ilmus uus raamat, taas pealkirjaga „Meelika“, kuhu olid koondatud kaks eelmist luulekogu ning uute luuletuste tsükkel. Viimastes oli näha liikumist kõrgmodernismi-taotlustelt minimalismi poole, veelgi radikaalsemaks muutub Zavjalovi luules arhailise ja püha ainestiku ühendus avangardse ja sekulaarse vormiga, mida on tõlgendatud ka kui üht vastust küsimusele, kuidas on võimalik luule pärast Auschwitzi.

2010 ilmus raamat „Kõned“ (Речи), mis koondab uuel sajandil kirjutatud tekste ning mida iseloomustab eemaldumine lüürikast eepilise ja proosapärase väljendusviisi juurde. Raamatu saatesõnas arendab Oleg Dark edasi Skidani kujundit ja kirjeldab Zavjalovi tekste nüüd kui „katastrooftekste“: nende aineks on sageli mingi katastroof, kuid ka vormilisel tasandil „eelneb Zavjalovi tekstile alati sõnaga toimunud katastroof“; seepärast püüavad need tekstid loomult aheneda, kokku tõmbuda või hoopis katkeda. Selle proosaluule vormi juurde jõudmise taustaks on Zavjalovi tsükkel „Tõlked vene keelest“, mis koosneb eri vene luuleklassikute parafraasidest ja mille kirjutamise käigus jõudis autor veendumusele, et luule ei seisne üldse välistes vormilistes võtetes, vaid teatavais psüühika süvaseisundeis, mis säilivad ja teevad luule luuleks ka igasuguste luule vormiliste tunnuste kadudes. Kahel korral, 2002 ja 2010 on Zavjalov olnud maineka Andrei Belõi auhinna nominent.

Zavjalov on ka huvitav esseist, tema põhilised teemad on 20. sajandi vene luule arengud (kusjuures ta püüab kohati ühtses raamistikus vaadelda nii ametlikku nõukogude kirjandust kui mitteametlikku kirjandust – need kaks on Venemaal arenenud suhtelises eraldatuses), antiikluule vene keelde tõlkimise problemaatika ning soome-ugri ja mordva kultuuri võimalikkus ja väljavaated.

Zavjalov on tegutsenud ka tõlkijana, ta on tõlkinud Horatiuse oode Gasparovi traditsioonis (s.t vabavärsis) ning tänapäeva leedu luuletajat Eugenijus Ališankat, samuti soome luuletajaid (Jyrki Kiiskinen, Jouni Inkala, Jarkko Tontti jt).

2007 ilmus tema enda loomingust raamat soome (Melika, tlk Jukka Mallinen) ja 2009 rootsi keeles (Melik & tal, tlk Mikael Nydahl), 2012 ilmus Jukka Mallineni tõlkes valik „Kõnedest“ pealkirjaga „Joulupaasto“. Antoloogiates, almanahhides ja perioodikas on Zavjalovi tõlkeid ilmunud veel kümnes keeles. „Joulupaasto“ eest pälvis Jukka Mallinen 2013. aastal „Tanssiva karhu“ tõlkeauhinna, mida annab välja Yleisradio.