Cool D "Tütar üksi kodus 5. osa"

Siim Nestor Areenist palus midagi öelda ühe Cool D laulu kohta pikemas loos, mis tähistab 20 aasta möödumist Eesti esimese hiphop-albumi ilmumisest ja käsitleb seksiteemat Cool D loomingus. Eks ma siis ütlesin.

Räpitekstide lugemine n-ö tavaluulena on muidugi tänamatu tegevus, tavaliselt palja tekstina lugedes mõjuvad nad lonkava rütmiga lohiseva kontsentreerimata lobana, kus leidub paar head kujundit. Räpi puhul mängib siiski kaasa esituse intensiivsus ja flow, mis väljendab räppari isiksust ja loob suure osa teksti mõjust. Cool D puhul on see veel eriti oluline, sest tema arrogantsi väljendava tooni jõulisus katab kinni need mõttearenduse hämarused, mis kirjalikku teksti lugedes kohe silma hakkavad. Kui ma nt loen ja kuulan tsükli „Tütar üksi kodus” ehk kõige hitimat 5. osa, siis hakkab see vahe kohe silma – salmiosadest jäävad kuulates kõrva tugeva mõjuga sirgjoonelised seksuaalsed märksõnad, kuid teksti lugedes on kohe näha, et nendevahelised „sillad” on üsnagi kobav täitematerjal, mida hoiab koos eelkõige vaid rütm ja riim. Cool D-le näib ka üldisemalt olevat iseloomulik, et ta ei kasuta eriti metafoore (selles laulus on selgeid metafoore vaid kaks), isegi võrdlusi on üsna napilt, pigem seisneb tema poeetika teatavas otsekoheses tulistamises ja võimalik katarsis ei tule keele ornamentaalsusest (nagu mõne teise räppari puhul), vaid teatavast transgressiivsest tungilisusest, mis kustutab maha ihaobjektide subjektsuse, jättes neist alles midagi, mis on korraga nii üle- kui alainimlik, nii intensiivselt ligitõmbav kui eemaletõukav.

Saatesõna Hlebnikovile

Ilmunud on EYS Veljesto X koguteos "Mõtteid valminud intelligentsist" (toimetajad Gea Kangilaski, Neeme Näripä ja Johanna Ross). Pealkiri viitab Veljesto esimesele koguteosele "Mõtteid valmivast intelligentsist" (1923). Raamat sisaldab Mart Kuldkepilt "Veljesto manifesti" ja mõtiskluse "Eesti praegusest rahvuslusest ja intelligentsist", Neeme Näripä essee ühiskondlikust ebavõrdsusest ja õiglustundest ("Kohvikuskäike on raske andeks anda"), Veljesto endine diktaator David Ilmar Beecher räägib sellest, kuidas lastekirjandus kannab endas ühiskondlikke utoopiaid ("Tõotatud maa Ameerika lastekirjanduses ehk Kuidas kasvatada lapsest diktaator"), Märten Rattasepp arutleb selle üle, millised piirid on avalikul ühiskonnakriitikal ("Iidsete aegade lood ehk Meie igapäevane retoorika"), Johanna Ross esitab "XXI sajandi (kultuuriteaduslike) artiklite tüpoloogia", järgnevad Sirel Heinloo ja Carolina Pihelgase luule ning Kaspar Jassa ja Lauri Pilteri proosa, seejärel Hlebnikovi-bukett. Koguteose lõpetab Veljesto liikmete koondnimekiri - kirjas on kõik liikmed, kes on seltsi alates selle loomisest 1920. aastal kuulunud, kaasa arvatud need, kes on hiljem seltsist mujale lahkunud (nt on ilmselt vähe teada fakt, et enne EÜS-i astumist oli president Ilves aastail 1989-1996 veljestolane - viimane, kelle võttis liikmeks veel pagulasselts).
Minu poolt on koguteoses vene avangardismi isa Velimir Hlebnikovi nurk: kolm tõlget Maakera Esimeeste mütoloogiat manifesteerivatest tekstidest - "Marslaste pasun", "Ljalja tiigri seljas" ja "Maakera esimeeste üleskutse". Lisaks saatesõna, mille riputan ka siia üles.
Hlebnikov koos kaasfuturistidega leiutas ka sellise nähtuse nagu zaum ehk mõistusetagune keel. Tunnistan, et üks ajendeist Hlebnikovi tõlkimiseks oli ka mõne aja tagune rühmituse ZA/UM esilekerkimine - tekkis tahtmine tuua pildile n-ö ajalooline traditsioonisügavik, tutvustada lähemalt "arhe-zaumnikut".

SAATESÕNA HLEBNIKOVILE

Velimir Hlebnikov (kodanikunimega Viktor Vladimirovitš Hlebnikov) sündis 28. oktoobril (ukj 9. novembril) 1885 Astrahani kubermangu (tänapäeva Kalmõkkia) põhjaosa külakeses. Tema isa oli kaupmehesuguvõsast pärit ornitoloog ja küla eestseisja. Isa tööülesannete tõttu liikus pere varsti Volõõniasse (tänapäeva Ukrainas), seejärel Simbirskisse ja Kaasanisse, kus Hlebnikov lõpetas 1903. aastal gümnaasiumi ja astus Kaasani ülikooli loodusteaduste osakonda. 1904 alustas ta esimeste loominguliste katsetustega, huvitus jaapani keelest ja vene sümbolistide loomingust, aga tegeles ka ornitoloogiaga, käies ekspeditsioonidel Dagestanis ja Põhja-Uuralis ning avaldades teadusartikleid. 1907. aastaks oli ta valinud kirjandusliku tegevuse ning õpingud unarule jätnud. Ta tutvus sümbolist Vjatšeslav Ivanoviga ning 1908 asus ümber Peterburisse, kus oli küll ülikooli nimekirjas, kuid elas boheemlikku elu, suhtles noorte sümbolistidega, huvitus paganlikust vene pärimusest ning lühiajaliselt ka panslavistlikust ideoloogiast, tegi trükidebüüdi ja muutis oma nime Velimiriks. Sellest ajast pärineb tema pseudomütoloogiline näidend "Snežimotška" (mida võiks tõlkida kui "Lumeneiuke").

1909 läks Hlebnikov ülikoolis loodusteaduskonnast üle algul ida keelte, seejärel slaavi filoloogia osakonda, kuid sisuliselt ta stuudiumiga ei tegelnud. Samal aastal kirjutas ta proosapoeemi "Loomaaed", poeemi "Luik" ja näidendi "Proua Lenín". 1910. aasta alguseks oli Hlebnikov sümbolistidest eemaldunud ning tutvunud vendade Burljukkidega (kunstnik ja luuletaja David, 1882–1967; kunstnik Vladimir, 1886–1917; kirjanik Nikolai, 1890–1920). Koos nende ning Vassili Kamenski ja Mihhail Matjušiniga rajati budetljaanide ("tuleviklaste" ehk futuristide) rühmitus, mis äratas tähelepanu oma eristumisega senistest kirjanduskonventsioonidest. Rühmitus, mis kasutas hiljem ka nime "Gileja", andis välja kogumiku "Kohtunike aed" ("Sadok sudei"). 1911. aastal heideti Hlebnikov võlgnevuste pärast ülikoolist välja. 1912. aastal lisandusid rühmitusse Vladimir Majakovski ja Aleksei Krutšonõhh. Ilmus Hlebnikovi esimene raamat "Õpetaja ja õpilane", traktaat tema enese välja arendatud matemaatilisest ajalooliste seaduspärade teooriast. Peagi ilmusid ka koos Krutšonõhhiga kirjutatud poeemid "Põrgumäng" ja "Mirskontsa" (mida võiks tõlkida kui "Maailm otsast peale").

Budetljaanide rühm sai sisse uue hoo ning aasta lõpus ilmus programmiline ühisteos "Kõrvakiil seltskondlikule maitsele", milles sisalduv manifest oli Hlebnikovi, Krutšonõhhi, David Burljuki ja Majakovski ühistöö. 1913. aasta oli samuti aktiivne: avaldati mitu kogumikku, arendati mõistusetaguse keele (заумь) kontseptsiooni ning esineti skandaalsete etteastetega, sealhulgas kirjutati ja lavastati ühistöös ooper "Võit päikese üle". Hlebnikov kirjutas poeemid "Šamaan ja Veenus" ning "Sõda on surm" ja "ülijutustuse" (сверхповесть) "Saarma lapsed", 1914 ilmusid tema esimesed autorikogud "Rjav!" ja "Luuletuste valik". 1914 toimus ka itaalia peafuturisti Filippo Tommaso Marinetti visiit Venemaale, mis lõi vene futuristid kahte leeri – Hlebnikov kuulus nende hulka, kes ei kiitnud heaks kummardamist euroopa futurismi ees ning pooldas seisukohta, et vene budetljaanlus on iseseisev liikumine. See viis grupi lagunemiseni juba 1915. aastal.

Pärast sõja algust liikus Hlebnikov erinevate paikade vahel: Peterburi, Moskva, Astrahan ning maakohad Moskva ja Peterburi lähedal. 1915 kirjutas Hlebnikov arvu- ja ajateoreetilise jutustuse "Ka", sama aasta lõpus loodi tema algatusel müütilis-poeetiline Maakera Esimeeste ühing. Hlebnikovil tekkis lähedane sõprus maalikunstnik Pavel Filonoviga (1886–1941) - nende loomingut ühendavad vaimne sugulus ja vastastikused mõjutused.

1916 mobiliseeriti Hlebnikov sõjaväkke, kuid suurema osa seal oldud ajast veetis ta Tsaritsõnis (tänane Volgograd) ja Astrahanis järjestikuseid psühhiaatrilisi komisjone oodates, sest püüdis oma sõbrast hingearsti abil väeteenistusest vabastust saada . 1917. aasta kevadel anti talle sõjaväest pikem puhkus, ta sõitis Harkivisse ega naasnud enam armeesse.

Pärast Veebruarirevolutsiooni liikus Hlebnikov umbes aasta aega mööda Venemaad ringi (Peterburis, Harkivis, Kiievis, Taganrogis, Tsaritsõnis, Astrahanis, Kaasanis, Moskvas), seda tingisid nii ärevad ja huvitavad ajad kui ka sõjaväe poolt tagaotsitavaks muutumine. 1918. aasta suvel jäi ta stabiilsemalt pidama Astrahani, kus osales kohalikus kirjanduselus koos Rjurik Ivneviga (1891–1981, luuletaja, prosaist ja tõlkija, kes tegi koostööd futuristide ja hiljem imažinistidega). 1919 oli Hlebnikov Moskvas, seejärel Harkivis, kus viibis mõnda aega psühhiaatriahaiglas peidus Denikini armee mobilisatsiooni eest. Harkivi-aeg oli loominguliselt väga viljakas, muuhulgas valmis üks Hlebnikovi peateoseid, utoopiline poeem "Ladomir", samuti umbes 400 palindroomsest värsist koosnev poeem "Razin". Sellesse aega jääb ka tutvumine imažinistidega, kelle väljaannetes Hlebnikov samutioma tollast loomingut avaldas.

Sügisel siirdus ta Bakuusse, kus oli ROSTA teenistuses (Venemaa Telegraafiagentuur, mis andis välja ka agitatsiooniplakateid, nn "ROSTA aknaid", mille loomises osalesid paljud luuletajad ja kunstnikud). 1921. aasta alguses astus Hlebnikov lektori ametis Pärsia Punaarmee koosseisu, mille nõukogude valitsus oli Bakuus moodustanud, et toetada Põhja-Iraanis Gilani provintsis loodud Pärsia nõukogude vabariiki.

Hlebnikovi motiiviks oli võimalus pärsia kultuuriga vahetult kokku puutuda; ta tutvus Pärsias sealsete dervišitega ning sai kohalike hulgas tuntuks "vene dervišina", samuti teenis ta mõni kuu ühe kohaliku khaani juures laste õpetajana. Kui sõjavägi augustis taandus, tuli ka Hlebnikov tagasi.

Tema viimane eluaasta möödus ilma püsivama elukohata ringi liikudes: ta peatus Bakuus, Stavropoli krais Železnovodskis ja Pjatigorskis, töötades "Saatusetahvlite" kallal (traktaat ajaloo numbrilistest reeglipärasustest) ja pidades öövahi ametit; tema loomingusse tekkis kaasaega kajastav sotsiaalne toon. Selle aja tekstide hulka kuuluvad poeemid "Öö kaevikus", "Gulmulla pasun", "Öö enne Nõukogusid" ja "Tšekaa esimees". 1921. aasta detsembris siirdus ta Moskvasse, kus vanad sõbrad Krutšonõhh ja Majakovski aitasid teda aineliselt ning korraldasid talle loomingulisi õhtuid, ta võeti Luuletajate Liidu liikmeks. Prahas ilmus samal ajal esimene põhjalikum Hlebnikovi loomingu käsitlus Roman Jakobsoni sulest. Moskvas lõpetas Hlebnikov ühe oma peateostest, "ülijutustuse" "Zangezi".

Kevadel süvenes haigus, mis oli Hlebnikovi vaevanud juba Pärsiast saadik; tõenäoliselt oli tegu malaariaga, olukorda halvendas sage nälgimine ja üldine kurnatus. Hlebnikov sõitis mais kosuma oma uue sõbra, kunstnik Pjotr Mituritši maakodusse Santalovo külla Krestsõ maakonnas Novgorodi kubermangus. Kuid seal tema tervis halvenes, provintsis ei leidunud piisavalt head arstiabi ning Hlebnikov suri liikumisvõimetuna 28. juunil 1922. Ta maeti lähedal asuva Rutši küla kalmistule.

Paari päeva pärast ilmus Moskvas "Zangezi" raamat.

1960. aastal maeti Hlebnikovi põrm ümber Moskvasse Novodevitšje kalmistule, tema endisele hauale aga pandi 1986 mälestusmärk ning Rutši külla rajati Hlebnikovi muuseum. 1977. aastal andis Krimmi astronoom Nikolai Tšernõhh enda avastatud asteroidile Hlebnikovi auks nime (3112) Velimir. Hlebnikovi sünnikülla Malõje Derbetõsse Kalmõkkias on talle püstitatud ausammas.

Hlebnikovi varane surm hoidis ära tõsisemad vastuolud nõukogude võimuga, mis oleksid tõenäoliselt 1920. aastate lõpupoole tekkinud, nagu need tekkisid sotsrealismi pealetungiga teistel avangardsetel loojatel. 1928–33 ilmus viieköiteline kogutud teoste väljaanne (koostajad Juri Tõnjanov ja Nikolai Stepanov), 1940 selle lisaköide. Keelatud autor Hlebnikov ei olnud, kuigi mõistagi ei kuulunud ta ka nõukogude kirjanduse põhivoolu; alates 1960. aastast on ilmunud mitu Hlebnikovi valikkogu. Aastail 2000–2006 ilmusid "Kogutud teosed" seitsmes köites.

Hlebnikov on eriti tähelepanuväärne uudissõnade loojana ning luule kõlaliste võimaluste uurijana, seejuures aga võib tema loomingus täheldada ka teatavat hübriidset, kuid kindlapiirilist metafüüsilist, mütoloogilist ja kujundilist süsteemi. Tema sõnalooming hargnes kahes suunas: slaavi keelte omavaheline sulandamine, mis püüdis vältida mitteslaavi päritoluga sõnu, ning seda hiljem asendanud kosmiline "mõistusetagune" keel. Kirjandusteadlane Juri Tõnjanov on selle kohta 1929. aastal kirjutanud: "Tema keeleteooriat rutati lihtsustama ja rahulduti sellega, otsekui oleks Hlebnikov loonud "mõttetut kõlakõnet". See pole õige. Tema teooria kogu tuum seisneb selles, et ta viis luule raskuskeskme kõla küsimustelt tähenduse küsimusele. Tema jaoks pole olemas tähendusest värvimata kõla, pole eraldi "meetrumi" ja "teema" küsimusi. "Instrumentatsioon", mida on kasutatud kõlajäljendusena, sai tema käes tähenduse muutmise tööriistaks, mille abil elustub sõna ammuunustatud sugulus teiste lähedaste sõnadega ning tekib uus sugulus võõraste sõnadega." [Ю. Н. Тынянов, О Хлебникове. Vt В. Хлебников, Избранные сочинения. Санкт - Петербург 1998, tsitaat lk 366–367. Algselt ilmunud Tõnjanovi raamatus: Архаисты и новаторы. Ленинград 1929. ]

Hlebnikovi filosoofilised huvid olid seotud aja ja ruumi suhetega, ka Einsteini 1915. aastal ilmavalgust näinud üldrelatiivsusteooria kontseptsioon ajast kui neljandast mõõtmest inspireeris teda omajagu.

Ossip Mandelštam kirjutas 1923. aastal Hlebnikovi kohta: "Hlebnikov mõtles keelest kui riigist, kuid mitte kui ruumilisest, geograafilisest, vaid kui ajalisest riigist. Hlebnikov ei tea, mis on kaasaegsus. Ta on kogu ajaloo, kogu keele- ja luulesüsteemi kodanik. Teatud idiootlik Einstein, kes ei oska eristada, kumb on lähemal, kas raudteesild või "Lugu Igori sõjaretkest". Hlebnikovi luule on idiootlik selle sõna algses, kreekalikus, mittesolvavas tähenduses. Kaasaegsed ei suutnud ega suuda talle andestada vähimagi vihje puudumist oma ajastu afektile." [О. Мандельштам, Буря и натиск. О. Мандельштам, Сочинения в двух томах. Том второй. Проза. Москва 1990, lk 289–290. ]

Hlebnikovi loomingu olulisem osa on üsna raskesti tõlgitav, sest see on täis neologisme ning keelespetsiifilisi konstruktsioone. Eesti keeles on siinkirjutaja teada varem ilmunud vaid katkend poeemist "Öö enne Nõukogusid" ("Vene nõukogude luule antoloogia", 1965, tõlkija Helvi Jürisson).

*

Maakera Valitsus, Tähe Ülemriik, Noorte Riik, 22-aastaste Riik, Liit 317, Maakera Esimeeste Ühing - neid nimesid kandis üks Velimir Hlebnikovi poeetilistest utoopiatest. See oli mõeldud kultuuritegelaste rahvusvahelise ühendusena, mis pidanuks koosnema 317 liikmest ning teostama ülemaailmse harmoonia ideed. Hlebnikov rajas selle Moskvas 1915. aasta 20. detsembril esmalt Aja Riigina, kuulutades ennast Aja Kuningaks. Varsti hakkas ta ühingusse uusi liikmeid kutsuma, esimeste hulgas olid kirjanikud Dmitri Petrovski ja Vjatšeslav Ivanov; hiljem lisandusid (osa neist enda teadmata) David Burljuk, Vladimir Majakovski, Vassili Kamenski, Nikolai Assejev, Rjurik Ivnev, Mihhail Kuzmin, kunstnik Kazimir Malevitš, heliloojad Artur Lurje ja Sergei Prokofjev. Endi hulka kutsuti ka teisi luuletavaid lendureid (peale Kamenski) ning tollaseid Peterburis tegutsenud Hiina ja Abessiinia diplomaate, seljataga võeti endi hulka Rabindranath Tagore, Herbert George Wells, Filippo Tommaso Marinetti. Loetelu pole ammendav.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni sai "ühing" uue hoo, Hlebnikov kirjutas siingi tõlgitud "Üleskutse", maikuus osaleti oma lipuga rongkäigus, mille Peterburi kunstitegelased korraldasid Ajutise Valitsuse välja kuulutatud riigilaenu toetuseks. Alguses Ajutise Valitsuse juhi Kerenski isegi Maakera Esimeheks nimetanud, muutus seltskonna suhtumine aegamööda - sügisel hakati Kerenskile saatma juba pilakirju. Üks neist vihjas tollal Maria teatris mängitud Puškini "Kivist külalisele", mille Don Juani tegelaskujus nähti Kerenski paroodiat: "Maria palee. Ajutine Valitsus. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks. "Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina – "Kommodoori kuju"". Teine kiri aga oli selline: "Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale. Kõigile! Kõigile! Kõigile! Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus? Ei, te ei tea, et ta on juba olemas. Maakera Valitsus (allkirjad)".

Pärast enamlaste võimuhaaramist ning kodusõja puhkemist jäid Maakera Esimeeste ettevõtmised suuresti soiku. 1920. aasta kevadel tutvus Hlebnikov Harkivis imažinistide Sergei Jessenini ja Anatoli Mariengofiga, kes korraldasid linna teatris tseremoonia, kus Hlebnikov ja Petnikov krooniti Maakera Esimeesteks. Hlebnikovi eluajal oli uute esimeeste valimise õigus ainult temal endal. Hiljem on aga seda poeetilist mängu edasi mängitud: kunstnik Maria Sinjakova-Uretšina jagas 1970.–80. aastail seda tiitlit mitmele Leningradi ja Kiievi noorema põlvkonna kunstnikule ja luuletajale; Hlebnikovi otsene "troonipärija" Petnikov aga nimetas 1963 enese järeltulijaks esimehe kohal Ukraina luuletaja Leonid Võšeslavski, kes omakorda pärandas tiitli 1998. aastal teisele Ukraina luuletajale Juri Kaplanile. Nii et mänguline traditsioon elab edasi, kuigi on kolinud pigem Ukraina kirjandusellu; Ukrainas on isegi peetud luulefestival Maakera Esimeeste Ühingu egiidi all.

Siinsesse kimpu on valitud kolm kõige ilmekamat teksti, millega Hlebnikov Maakera Esimeeste olemasolu deklareeris ("Ljalja tiigri seljas" pole küll otseselt manifest nagu kaks teist teksti, kuid on ideestikuga tihedalt seotud enesemütologiseering). Tõlgete aluseks on 1987. aastal Hlebnikovi-spetsialistide Viktor Grigorjevi ja Aleksandr Parnisi koostatud ja kommenteeritud valikkogu "Tvorenija" võrguversioon http://rvb.ru/hlebnikov/.