NÜANSIMEELE KRIIS
otsi, küsi.
Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge
süsi.
Betti Alver
Laenan pealkirja ühelt Hasso Krulli artiklilt, mille ta kirjutas veerand sajandit tagasi tollase eesti kirjanduskriitika olukorda analüüsides. Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari abil.
Tegin aasta alguses Facebooki-postituse «Tujurikkuja» lõpulaulu kohta, kus ütlesin kaht lihtsat asja: et sisuliselt oli see protest nende vastu, kes püüavad patriotismi ja vabaduse ideed kaaperdada oma ksenofoobsete ideede külge, ja et tegu polnud laulu parodeerimisega. Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu «Tujurikkuja» tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
Mind hämmastasid vihased reaktsioonid mu postitusele, kuid samavõrra kummastas mind ka erakordselt suur laikide hulk. Mõlemad andsid tunnistust sellest, nagu oleks midagi väga tõsist kaalul. Ja ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et laul polnud mitte riiu tekitaja, vaid lihtsalt lasi sellel selgepiirilisemalt ilmneda. Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru «Tujurikkuja» pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad. Ühesõnaga, nad tajusid seda pila enda kohta käivana selle pärast, et neid on juba varem ebaõiglaselt sildistatud. Tegelikult on see kas tegemata jäänud informeerimise või hooletu väitluskultuuri tulemus. Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt pagulaste aitamise vajadusest ja sellest, et islam ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on Vene profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse diktatuuri käsilasteks.
Ühesõnaga, probleemi erinevaid aspekte tähtsustavad inimesed ei saa enam omavahel räägitud, väga ruttu läheb solvamiseks ja solvumiseks. Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega. Üks oluline tunnusjoon on see, mida ma nimetan üle-eeldamiseks. Esiteks eeldatakse, et vestluskaaslane/oponent jagab samu endastmõistetavusi mis minagi; see ei pruugi nii olla, tuleb teha (enese)seletamist. Teiseks, et teine valdab sama infot; ei pruugi, tuleb informeerida. Kolmandaks eeldatakse, et teine pole võimeline teatud asjadest niikuinii aru saama, järelikult väärib ta ignoreerimist või põlastust; ei pruugi, ta võib osutuda mõistlikuks inimeseks. Neljandaks, ja see on üks suhtlust tapvamaid üle-eeldamisi: et oponent jagab kõiki arusaamu, mis müütilist «vastaspoolt» iseloomustab (nt et immigrantide getostumise kartjal on ka rassistlikud vaated või et pagulastele kaasa tundmine tähendab Kölni kurjategijatele möönduste tegemist). Asja teeb keeruliseks see, et puhuti need asjad ongi nii, nagu eeldatud – kuid sageli mitte.
Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. Tulemuseks on väärad süllogismid, sest ei opereerita enam informeeritud ratsionaalsete argumentidega, vaid ujuva sisuga metafooride ning vigaste võrdustehetega (nt et moslemid on oma kultuuritausta poolest kuritegelikud või et patriotism on automaatselt ksenofoobne). Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
Ses suhtes oli eeskuju andev aastavahetuse põhilise «patukoti» Märt Avandi vabandus «Pealtnägijas», kus ta tunnistas, et tema varasem emotsionaalne üldistus, et kogu eesti rahvas on häbiväärselt ksenofoobne, oli eksitus. Avandi oli teinud ühe jõulise mütologiseeriva üle-eeldamise ning astus nüüd sammu tagasi. Ma arvan, et sellist sammu võrra tagasi astumist võiks kaaluda paljud meist, olgu nad «natsid» või «liberastid».
Oluline on valmidus tunnistada, et mul ei pruugi olla õigus või et ma olen hoogsalt liialdanud. Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna eeldus ning paratamatus. Mitte keegi meist ei valda absoluutset tõde, aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust arvamuse ja fakti, maailmavaate ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste üldistuste ja konkreetsete tõsiasjade vahel. Erimeelsus ei ole ühiskonna vigasus, sest erimeelte kogum ongi vaba ühiskonna tervik – mitte keegi eraldi ei saa tervikut kehastada.
Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid; valikukoht on see, kas samasooliste perede õigusi tagada just abielu staatusega või kas riik peaks toetama koguduste asutatud koole).
Niisiis, hoida kõigest hoolimata kontakti, mitte isoleerida erimeelseid (nt visata neid sõbralistist välja), üha väidelda, taganemata oma põhiprintsiipidest, kuid hoidudes jäikusest ning jälgides enesekriitiliselt, kus sa ise võid mütoloogilisse üldistusse kalduda. Eesmärk ei saagi olla kõigi üksmeel, kuid alati saab meeles pidada, et kuigi me oleme eri meelt, on miski, mis võimaldab meil siiski ühises ruumis elada – see erimeelte kontakti võimalus ise, vaba diskussiooniruum.
On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
Ole palun allikakriitiline, arvesta, et suur osa infoväljast on maailmavaateliselt värvitud ning suur osa sellest kuulub hoopis infosõja valda; püüa kindlaks teha, mis suunas ja kui palju on infoallikas kallutatud (see nõuab nüansimeelt). Küsi alati: kas minu sõnavõtt aitab lahendada probleemi või on selle põhiline eesmärk näidata oma meelsust ja tarkust ning vastaspoole nõmedust? Ja kui aitab, siis millist probleemi? Kas ma toetan kellegi poliitilist agendat, keda ma tegelikult ei tahaks toetada, st ega ma ei ulu koos huntidega? Ja kui see osutub nii olema, mõtle, kuidas end huntidest distantseerida, säilitades oma sõnumi iva.
Palun ära sõima, vaid argumenteeri – see, et sul on emotsioonid, pole midagi erakordset; eriline on see, kui luuakse jahe selgus kuumaks köetud kirgede keskel. See pole võistlus, kes suudab kõvema afekti saada; see on meie ühine võitlus õigluse ja adekvaatse maailmataju nimel.
Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda. Sest kodumaa koosneb eelkõige inimestest, kellega mul on midagi põhimõtteliselt ühist isegi siis, kui ma pole nõus nende maailmavaatega. Isamaa on mitmekesine maastik, mitte siledaks lükatud tasandik.
Üks mu sõber, olles jälginud mu pikki vestlusi oponentidega, ütles, et mul on hobuse kannatus. Ja ma arvangi, et see, millest ma räägin – nüansimeele alalhoidmine, isamaa kui omavahel suhtlevate inimeste kogukonna säilitamine – nõuab mõnedes olukordades hobuse kannatlikkust. See on töö. Jõudu tööle!