Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui

Keeles ja Kirjanduses nr 7 ilmus arvustus Elo Viidingu luulekogule "Teadvuselooja".

*

Naeratav raev, pisar lõpmatust, kui

Elo Viiding. Teadvuselooja. Tallinn: Tuum, 2016. 64 lk.

Esimene selgema vormi võtnud mõte pärast „Teadvuselooja” läbilugemist oli, et kas tõesti Elo Viiding on muutumas Triin Soometsaks? Mõte üllatas mind ennastki – mis ma sellega õieti silmas pean? Ilmselt eelkõige seda, et ma tajusin „Teadvuseloojas” teatavaid omadusi, mis seostuvad praeguses luules eelkõige Soometsaga: mingite paradokside, vastamatuste, tunnetuslike Möbiuse lehtede sügavike selget, napiks lihvitud, loogilise vormini teravustatud kirjeldamist. Viiding on olnud oma kirjutamismeetodilt ikka pigem stiihiline ja labürintlik, kaootilisem ja krüptilisem – privaatkeelsem, kui nii saab öelda. Nüüd leiame siit lihtsaid teritatud ambivalentsusi, nagu näiteks hing, mis veealuse karina lõhub elu-laevu (lk 14), või endassekeerduv konstruktsioon, kus „Sinult” vabanemise küsimiseks peab enne iseendaga kohtuma ja vabanema (lk 55), rääkimata siis kujundist, et tõusmiseks on vaja kukkuda sügavikku (lk 11, mis on märgistatud „Elo Vee stiilis”).

„Teadvuselooja” tundub senise Viidingu taustal tõesti kuidagi lihtsustunum, minimalistlikum (siinsed tekstid on ka harjumuspärasest Viidingu luuletusest lühemad), lakoonilisem, teatud mõttes isegi „lugejasõbralikum”. Kindlasti aitab sellele muljele kaasa ka see, et luulekogu on loetav tervikliku kogumina, teekonnana, fragmentaarse poeemina.

Aga eelkõige toetab seda muljet muidugi see, et tervik näib olevat mingi arhetüüpse protsessi või protseduuri kirjeldus. See on väga oluline tugiraamistik, mis loob teatava äratuntavuse efekti. Muidugi on pinnaseks, millelt lähtutakse ja lahti tõukutakse – nagu üsna tihti Viidingu tekstides – mingi nivelleeriv ja pinnapealset harmooniat nõudev argitühmus, mille vastu seatakse poleemiline raev. Näib aga, et sedapuhku võtab see metafüüsilised, vähe sellest, müstilised mõõtmed. Spekter tõmmatakse laiali üsna alguses, kus lk 9 jälitab minategelast nõudev kõnetamine selle kohta, kuhu ta kunstimuuseumis ekseldes õieti minna tahab, mingi tavapsühholoogiline kimbatus, kuni minategelane küsib valvuriproualt vastu „kuhu te lähete?”, nii et see kõlab eksistentsiaalse küsimusena.

Ja lahti hakkab rulluma teekond, kuhu pillatakse järjest märksõnu, mis veenavad, et tegu on religioosset laadi, alkeemilise, šamanistliku moonde-, initsiatsiooni- või individuatsiooniriitusega. Asutakse Hermese teel (lk 21, otsene viide alkeemiale ja hermeetikale), mängu astuvad Lucifer (lk 23) ja Paabeli hoor (lk 27) kui kaose saadikud, võitlevad korra ja kaose jumalad Seth ja Apep (lk 32). Siin liigutaksegi piiril kaose ja korra vahel, kaos on hävitav, kuid kord on suretav (selle loodud Uut Inimest kirjeldatakse irooniliselt kui pelka tuge iseenda varjule, lk 24), seetõttu tuleb leida mingi eluvõimalus nende kokkupuute- ja kokkupõrkepunktis. Teadvust on esmalt kirjeldatud kui seina, mis tuleb maona läbistada (lk 7), seejärel aga kui meres ujuvat kala, kel raevu asemel on kasvanud uimed (lk 15). Raev on see tööriist, millega tõugatakse end liikvele ja käivitatakse esoteeriline enesehermeneutika, enese ümberloomine (avaluuletuses sõnastatakse see oma saatuse muutmisena). Kaose ja hävingu kaudu loomine on raamatus läbiv motiiv (kaosesse hukkudes tuleb maha raputada Teise kaotuse tuhk, „et algaks / enesetundmise leek”, lk 39; häving loob su, „kahtle kõiges, kuid sõlmi peegliga rahu”, lk 57) ning see kõik meenutab teatavat šamanistlikku ränka liigestest lahtivõtmise ja uuesti kokkupaneku protseduuri (sellele viitab kas või lk 26, kus just lahutamine on see, mis toob ühenduskohad esile).

Lõppsihti kirjeldatakse kui „otsatut tumedat tervikut” (lk 41), mis pole ikka veel kätte jõudnud („ja lõpmatus ikka veel / ei ole rahul mu kehas / ei ole see meri mus / vaid pisar”, lk 42); kuigi raamatu lõpupoole tekib ka mingeid rahunevaid toone (lk 47: „alistu lapse kapriisile / alistu herilase torkele / alistu gnosisele”), mingi tunnetuslik tervik hakkaks nagu ikkagi koonduma. Raamat lõpeb üleinimliku kirgastumispildiga, ollakse jõudnud kõrgmäestikuõhku, mis on hingamiseks liiga kerge (samas aga seostub tõde ahelatega, nii et teatav valgustav ja täiel teadvusel olekuga kaasnev kahetisus ei lähe kaotsi).

Niisiis paistab siin olevat lausa klassikaline isiksuse ümbersulatamise kirjeldus, ja ma pakun, et see on üks oluline põhjus, miks „Teadvuselooja” tundub mingis mõttes lihtsamini ligipääsetav kui senine Elo Viiding keskmiselt. Mõistagi pole asjad sellega oma vastust saanud. Esimesele muljele järgneb küsimus, mis tasandil see klaarumine õieti aset leiab. Kas see selgus on seotud n-ö initsiatsioonišamanismi kui teatava kultuurilise vormi tuttavusega või kirjeldatakse meile mingit tegelikku klaarumist ja teisenemist? Kas see on vaid kogemuse kirjelduseks valitud „keele”, väljendusvahendite selitumine (sellest see soometsalikkuse-tunne) või on see tegeliku kirgastumise kirjeldus? Kas see on ütlemise või öeldava selgus? Kahtlus jääb, sest Elo Viiding on ju alati kõrvale põigelnud lihtalt vormistatavast (ette-vormistatud) programmilisusest ning olnud pigem luuletaja, kes ajab teraviku ühemõttelisuse lihaskiudude vahele. Üldisemalt on see muidugi küsimus sellest, et kui me tekstiga silmitsi olles tajume, et ta paistab läbi ja laseb oma tuuma nähtavale, siis kas see on ka tegelikult nii või on see keelele vahel omane efekt, et ta n-ö katab iseenda läbipaistvusega kinni selle, mis võiks tegelikult läbi paista.

See on loomulikult müstilise keelekäsituse üks põhiprobleeme. Ja „Teadvuseloojat” põhjalikumalt uurides tuleb välja, et selgus on petlik. See on ikkagi ainulise labürindi läbimise ad hoc kirjeldus. Esmapilgu-selgus võib olla veel ähmasem ja eksitavam kui heitlik, kuid seejuures tähelepanelik ja öelda-tahetavast raevukalt kinni hoidev kaootilisus. Siin on ju ka „sõgedaid” tekste, nt valu-tekst (lk 12), kus lõpuks ei saagi aru, kelle valust on õieti jutt, või lk 43, kus omavahelisse kiasmi keerduvad hing, pime öö ja neist läbi minek – kes läheb kust läbi ja milleks muutub? Ka pealkirja tasemele tõstetud teadvuse märksõna ise teiseneb ega ole käsitletav mingi kinnismõistena. Lähemal vaatlusel paistab ikkagi, et kui siin on mingi sümboolne süsteem, siis raamatu tasandil peaksime liiga palju taandusi tegema, et see koos püsiks. Sümboolne süsteem on luuletuse-põhine, ühe teksti või paari teksti järgnevuse raames koherentne, kuid teiseneb üha tekstide kulgedes. Kinnispositsioonid vajuvad eest, otsekui teeks mõisted ja kujundidki läbi teatavat šamaaniriitust, kus liigesed võetakse lahti ja pannakse teistpidi kokku, nii et kasutatavad tähistuste vahendid kaotavad oma üheselt fikseeritava identiteedi. Võiks ehk öelda, et kontseptsioonid – kord, kaos, hing, teadvus, vabadus, ise – ilmutavad raamatu jooksul arenedes ja teisenedes ning lõpuks otsustamatusse suubudes budistlikult-zenilikult dharmade olemuslikku tühjust. Aga päris zen see siiski pole, vähemalt mitte selle mugavas levitähenduses, pigem teatav raevukas zen, võrreldav mõnede mõtlusmeistrite jõhkrate meeleharjutustega.

Ses mõttes paotab ust selle luulekogumi loomuse juurde tekst lk 54, kus öeldakse: „See ongi metafüüsika / ... kui iga aisting ongi / ainult kergendus / siis tuleb luuletus / kui näole naeratus”. See enesehermeneutiline ring, mida selles raamatus toimetatakse, ei leia aset tegelikult luuletuste sees, ta jääb müstilisena neist väljapoole, luuletused on vaid kergendusnaeratused, mis annavad märku millestki, millest parasjagu kergendust saadakse. Ei kaos ega kord ole ise luuletustesse püütud (muidugi oleks see võimalik, sageli luule selles seisnebki, aga „Teadvuseloojas” esitatud horisondilt vaadates oleks see illusionism, tegelikkusest mööda vajuv mänglus). Tekstid on vaid hingetõmbepausidel tehtavad vahekokkuvõtted, kiired, kuid täpsed visandid. Loogiline, et lõpuks ei jää muud kui vait olla („ning siis / ole auga vait!”, lk 56; vrd „Teatud erandite” lõpuridadega: „Olla vait, luuletaja”).

Ja kui me nüüd hermeneutilist ringi pidi lõpust tagasi algusse pöördume, siis märkame, et võti on juba avaluuletuses antud. Meile ei esitata ainult pilti teadvusest kui seinast, vaid öeldakse „kui su teadvus on sein” – see tingimuslause osutabki sellele, et esitatav kirjeldus on lahtine, ajutine kokkulepe millestki kõnelemiseks, me võiks kasutada ka teisi sümboleid, vähe sellest, teisi individuatsiooni radu. Kirjatäht suretab, teab juba pärimus, seepärast tuleb jääda piirile, kus sümboolne süsteem on pidevalt kaose raevuka surve all; kergendusnaeratuse juur on betoonina sügavikku vajuvas hinges (lk 53), kirjeldatavuse rahu varjus on ikka torm, mis toidab, pingestab ja vastukaaluna rahu sees ähvardavale suretavale potentsiaalile hoiab piiril asujat elavana. Elususe teravik lõikab kahe surmatungi – hävitava ja hääbuva – vahelt osavalt läbi ning jätab oma müstilised jäljed.

Nii et jah, Elo Viiding on ka transformatsioonis endale truuks jäänud.

Sergei Zavjalov - Nõukogude kantaadid

Vikerkaares nr 6 (mis on pühendatud vene diasporaa teemale) ilmus Sergei Zavjalovi luuletsükkel "Nõukogude kantaadid". Selle juurde käib ka väga põnev intervjuu, mille algust võib lugeda siit, aga terviku lugemiseks peate hankima ajakirjanumbri (jutt läheb marksismi teemal edasi ning puudutab nii poeemi kui üldse "inimese olukorda" ajaloos ja tänapäeval).
Poeemist paremaks arusaamiseks vaata lõpust ka saatesõna ja kommentaare - "Nõukogude kantaadid" on keeruka struktuuriga ja komplitseeritud viiteväljadega teos.
Sergei Zavjalov käis ka Tallinnas festivalil HeadRead, kus ta 24. mail "Kantaate" esitas - selle võttis videosse Igor Kotjuh. Poeem ise algab 8:15 ja kestab väikse vahepausiga kuni 36:15. Sellest saab pildi, milline on Zavjalovi enda kujutluses teose intonatsioon.

SERGEI ZAVJALOV

NÕUKOGUDE KANTAADID

Algupärand: Сергей Завьялов, Советские кантаты (2012-2015). Санкт-Петербург/Москва: Транслит/СвобМарксИзд, 2015.

I

Vana töölisbolševik Lenini kirstu kõrval

S. S. Prokofjev, op. 74, 8. osa

J. V. Stalin, Teosed. 6. kd, lk 46–51

1.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU KÕRGEL HOIDA JA PUHTUSES PIDADA

PARTEILIIKME SUURT NIME.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue elu algus

me ei anna sind ära surmale

me ei anna sind ära ajale                kapitali ajastule

sa jääd meie keskele        lebama kõdunemata

nagu karm kinnitus                               sellest et

surma pole                           proletariaadi jaoks

kes on üles tõusnud              et lammutada

kogu vägivalla maailm

metsikuim kurjus...

pööraseim viha...

meeletuim vale ja laimu rünnak...

2.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU PARTEI ÜHTSUST HOIDA

KUI SILMATERA.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue maailmakorra algus

me ei anna sind üle rahupaigale

me ei anna sind üle maale

ei võta vastu        tema peremehelikku rõsket lohutust

meie mure on meiega alati nagu sinagi

ta on väljakannatamatu alati                   otsekui sinu surm

oleks olnud hetk tagasi

tal on ülemaailmse

suure armee                             sõduri kuivad silmad

ei...

me ei tohi lasta end hirmutada

hirmunud kodanlaste karjetest...

3.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU HOIDA JA KINDLUSTADA

PROLETARIAADI DIKTATUURI.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE OLEME VALMIS OMA JÕUDU OHVERDAMA SELLEKS,

ET KA SEDA SINU KÄSKU AUGA TÄITA!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue aja algus

me ei anna sind välja minevikule

me ei anna sind välja                     penide ja timukate jõugule

sinu ootamatult vait jäänud hääle vaikimine

hoiab endas nördinud mõistuse raevukust

ja selles vaikimises

jääb kustumatuks          ka meie raev

kuni kogu töö pole

vabastatud parasiitide                    ekspluateerimisest

ta tuleb välja rebida kapitalistide alluvusest...

tema küljest tuleb lahti lõigata, lahti raiuda

kapitalistid...

4.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU KINDLUSTADA KOGU JÕUGA

TÖÖLISTE JA TALURAHVA LIITU.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue ülestõusu algus

me ei anna lammutusse        revolutsiooni lahingumasinat

tema halastamatu käik mööda kontinente

mida on sandistanud härraskond ja orjus

mis kannab vaesuse ja nälja needuse märki

on peatamatu

kinnitades su sõnu            kuuldes su häält

nähes sind        kes sa lõhestad peopesaga õhu

miljonid ülejõukäivast tööst kurnatud

esmakordselt    oma istanduste ja kolgaste

rohmakates murrakutes

lausuvad sõna                                                      Internatsionaal

sotsialismiks, ütlete te,

on vaja tsiviliseeritust...

väga hea...

tsiviliseerituse eelduseks on

mõisnike ja kapitalistide minemakihutamine...

5.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU KINDLUSTADA JA LAIENDADA

VABARIIKIDE LIITU.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue inimkonna algus

me ei anna ära ei oma vabadust

mille eest on makstud seltsimeeste verega

ei oma võrdsust                           mille on kehtestanud

parteiline südametunnistus

ei oma vendlust

mida on kinnitatud

hukatud türannide verega

giljotiin ainult hirmutas...

meile sellest ei piisa...

6.

MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN

MEILE KÄSU TRUUKS JÄÄDA

KOMMUNISTLIKU INTERNATSIONAALI PÕHIMÕTETELE.

VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,

ET MEIE OLEME VALMIS OHVERDAMA OMA ELU SELLEKS,

ET KINDLUSTADA JA LAIENDADA

TERVE MAAILMA TÖÖRAHVA LIITU –

KOMMUNISTLIKKU INTERNATSIONAALI!

sinu lahkumises seltsimees Lenin

on uue maailmakõiksuse algus

me anname uued nimed maale ja taevale

me süütame uued tähed

ja uus inimsugu virgub ellu

surnuist tõusevad kõik        kes on ääsid lõkkele puhunud

kes julgelt on tagunud

kommuuni tulist rauda

tema kiirte tules                                 oled sa elus

nagu alati jääd meid sihile juhtima

läbi planeetide ja päikeste

tihenevate ridade

hõiskavate hulkade

võitlus kapitalismi kukutamise eest...

võit on meie poolel...

elagu Kommunistlik Internatsionaal...

II

Mordva kolhoositar laulab laulu Stalinist

S. S. Prokofjev, op. 85, 2. osa

F. I. Bezzubova, mordva ordenikavalerist jutuvestja.

Od pingeń morot. Mordovskoj gosudarstvennoj izdatelstvaś. Saransk, 1950, lk 5–7.

1.

Mu pisarad voolavad mööda nägu

kogunevad lõuale

teevad märjaks riided põlvedel

Kord korra järel naastes näljasesse koju

tühjaks jäänud hälli juurde

kustunud ahju juurde

Ma olen vappunud külmavärinate käes

midagi karjunud

kellegi poole palvetanud

Täna nutan ma rõõmust:

Sa oled karistanud neid        neid

keda ma põlvili palusin

OI, KUI PALJU, PALJU VALGUST KÕIKJAL SÄRAMAS!

OI, KUI KIRJUD LILLED HEINAMAADEL ÕITSEMAS!

KAS SIIS PÄIKE ÖISES PIMEDAS EI TUHMUGI?

KAS SIIS PÄIKE TALVEVALGUSES EI JAHTUGI?

NÜÜD JU PAISTAB MEIE PÄIKE – STALIN, KULLAPAI.

Carskoj dy fašistskoj ohrankatneń agentne,

špiontne, vrediteĺtne, predateĺtne, banditne

aštiť podsudimoeń skamejka langso.

2.

Ma tean

kuidas võib väriseda naisekeha

kui hirmus võib olla naise hääl

Mõnikord tundub

et see paneb mu lapsed

oma haudades liigutama

nad muutuvad muredateks

ja käivad vappudes mööda

kalmistupinna künkaid

Täna värisen ma rõõmust

Sa oled hävitanud nad          need

keda ma pisarais palusin

PALJU VALGUST, SOOJUST ERENDAVAS PÄIKESES!

KUID KUI TULEB MEIE JUURDE TALI METSATEELT,

KUI TA JÄÄTAB HELEDA JA HELGE JÄRVEVEE,

PÄIKSE TAEVAS MAHA JAHUTAB SEE PAKANE,

KALLIS NIMI STALIN SOOJENDAB MEID IKKA VEEL.

Lenineń-Stalineń partiäś, sovetskoj vlasteś

sumeli obezvrediť sovetskoj narodoń vragtneń.

3.

Kui ma istusin

nende lavatsil lebavate

jahtunud kehade juures

Kui vana velsker

aina pühkis prille

ja raputas jäätunud tindi purki

Kui ma viisin kooli ära

järele jäänud õpikud

ja lõpuni kirjutamata vihikud

Mõtlesin aina

kas saad Sa kunagi teada

mordvalaste hädast?

OI, KUI SAABUB SÜGISPÄEV, SEE KÕIGE HELGEM PÄEV,

MEES SIIS MULLE ÜTLEB: „TEELE VALMIS ENNAST SÄE,

LÄHME ÜLE KULDSE VÄLJA ÜHESKOOS ME NII,

HEALE STALINILE ESITAME RAPORTI“

Vaj, pokš pasiba Stalin jalganteń,

pasiba tejť, rodnoj tetä.

4.

Las siis kuulid

rebida nende kehad

veristeks tükkideks

Las hernetontidena tuule käes

kiikuda võllapuudel

kuni linnud nad paljaks nokivad

Rüvetatagu nende naised

uputatagu jääaukudesse

nende vanakesed ja lapsed

Nemad murdsid minu linnupojad

nemad kiskusid nad tükkideks

kuni Sina väänasid välja nende verised käpad

LAULAN, KIIGUTADES KÄTEL POEGA HEAD:

„KASVA NAGU KESET RUKKILILLI VILJAPEA,

STALIN – ESIMENE SÕNA, MIDA TEAD!

ARU SAAD, KUST VOOLAB VÄLJA ERE VALGUS SEE,

JOONISTAD SIIS VIHIKUSSE STALINI PORTREE.“

Robočejtne, kolhozniktne,

milliont sovetskoj graždantneń

trebuyt lednems rodinań podloj izmenniktneń.

5.

Olen juba vana mordva naine

enam kunagi ei hakka ma tantsima

enam kunagi ma ei sünnita

Töötan surmani kolhoosis

nutan surmani võõrastel matustel

käin surmani kalmistul

Ja ma laulan laule Sinust

sest Sina tegid mu õnnelikuks

sest Sina lohutasid mind

sest sina hävitasid pahategijad

sest Sina hellitasid leski ja orbe

Mordva maal

nõukogude maal

VALENDAVAID KIRSIPUID ON TÄIS NÜÜD MEIE AED!

KEVADISE KIRSIPUUNA ÕITSEB KA ME AEG!

LEEGITSEDES MÄNGIB PÄIKE KASTEPIISKADES.

STALIN MEILE TOONUD SELLE SOOJA, VALGUSE.

ARU SAAD, MU KULLAKE, ET TEMA VALGUSVÄED

SINUNI ON JÕUDNUD ÜLE PALU, ÜLE MÄE.

Šumbra uleze

Velikoj Oktäbŕskoj socialističeskoj revolyciäś.

Šumbra uleze

Sovetskoj narodoś – kommunizmań stroicäś!

Šumbra uleze

boĺševiktneń rodnoj kommunističeskoj partiäś!

Šumbra uleze

narodtneń ine voždeś STALIN jalgaś!

Ura STALIN jalganteń!

STALIN jalganteń slava!

III

Suure Isamaasõja invaliidist komnoor Nikolai Ostrovski raamatuga

D. D. Šostakovitš, op 81.

J. A. Dolmatovski. Laul metsadest

1.

Ma näen oma lapsepõlvekodu

         (õu ja kaev, kaugusse kaduvad katused).

Näen amerikanka-trammi

         (see koliseb, kui pöörab sillalt kaldapealsele).

Näen tohutu veduriratta alt tulevat auru

         (mind viiakse suvilasse).

Näen musta suitsu tehasekorstnate kohal üle jõe.

Minu elu veereb praegu võitlusliinidel.

On, mille nimel elada,

aga füüsilist jõudu on järel vaid raasuke.

Näen puidust kuure naaberõues

          (lapsemängude lemmikkoht).

Näen petrooleumi vedavat tsisterniga veoautot

          (sohver laseb signaali, perenaised jooksevad laiali).

Näen koliseva klapiga koolipinki

          (põrand on üle tõmmatud punase mastiksiga).

Näen kooliorkestri pasunapuhujaid

          (huligaanide ümberkasvatamine).

Kuid ma pääsen siit välja, ma poleks mina,

kui ma ei rebiks elult endale veel kas või aastat,

et lõpule viia kõik oma kohustused partei ees.

Ma näen Kirovit pidupäevatribüünil,

Ma näen lippe Uritski väljaku kohal,

Ma näen, kuidas ema kohendab pintsakukest mu seljas

                                                          ja isa suitsetab paberossi,

Ma näen kõike seda nii hästi.

Ilma raudse enamlaste partei liikmepiletita

on elu säratu.

ON SÕJA LÕPETANUD VÕIT,

MAA KERGELT HINGATA NÜÜD VÕIB

JA PUHKEB KEVADINE ÕIS.

JA PUHKEB VÕIDU AUKS SALUUT.

KUI KREMLIS HOMMIKSÄRA KOIDAB,

SUUR JUHT, KES MEID NII TARGALT HOIAB,

ON KAARDI EES, MIS HIIGLASUUR.

VOLGAST KUNI BUGI JÕENI

PÕHJAKAAREST LÕUNANI,

KUST ON LÄBI KÄINUD VÕIDUVÄED,

SEAL TA PUNALIPUKESI NÄEB.

2.

Veel näen ma tümaks muutunud kaevikuid

        (püüame vett välja kühveldada, kuid ei õnnestu).

Näen kohtlast juuti, kes ei õppinudki sammu pidama

        (ta tapeti esimesena).

Näen auravat katelt supilurriga

        (pidupäev: köök on kohale sõitnud).

Näen küljest tulevat saapatalda

        (kui naaber tapetakse, saad uue).

Kõik mu kehaorganid saboteerivad raevukalt, tõprad,

keelduvad kategooriliselt täitmast oma kohustusi,

vaatamata minupoolsele verisele terrorile.

Näen, kuidas sanitaarrood laadib veovankrile haavatuid

         (kui paljud kohale jõuavad?).

Näen, kuidas polkovnik lööb vastu nägu meie pataljonikomandöri

         (juba elatanud meest).

Näen agoonias hobust

         (õhtul sööme ta ära).

Näen vere ja heitmete jälgi lumel

         (see hakkab sulama: kevad).

Bolševikuna pean langetama otsuse

lasta maha organism, mis on käest andnud kõik positsioonid

ja muutunud täiesti tarbetuks:

nii ühiskonna, tema enda kui minu jaoks.

Ja ma näen, kogu aeg näen ma seda sähvatust.

Nüüd näen ma ainult seda.

Ta helendab nagu tuhat päikest.

Aastad lähevad, aga ta ei kustu.

Need loomalikud rakud ei taha töötada,

ja ma vihkan neid.

Mulle on loomu poolest vaja raudseid,

riknematuid rakke, mitte selliseid tõpraid.

NEED STEPID, PÕLLUD, KODUMAA,

SEE PALJUKANNATANUD MAA.

AUVÄÄRSET SANGARLUST,

KODUMAA VÕITMATUST,

RAHVASTE ÕNNE

MÕLGUTAS MÕTTES ME JUHT.

JA KÄEGA, MIS JUHTINUD VÕIDULE KANGELASVÄED,

NEID LIPPE TA KAARDI PEALT NOPIB, ENNÄE.

3.

Ja siis nägin ma kõike (aeg kadus).

Ma nägin punast lippu Potjomkinil,

Ma nägin Balti laevastiku madruseid, kes tormasid Talvepalee peale,

Ma nägin suurt Leninit.

Mul oli seltsimeestega rajoonikomiteest

tuline vaidlus selle üle,

kas on hea, et juhtiv seltsimees

õpetab oma 4- ja 7-aastasele lapsele

prantsuse keelt (50 rbl kuus)

ja õpetab klaverit isiklikul instrumendil (1500 rbl).

Ma nägin punase ratsaväe laavat,

Ma nägin keeva metalli põrgulikke vooge,

Ma nägin inimese tehtud koske,

                   mis mürises alla Dneprogesi tammilt,

Ja ma nägin seltsimees Stalinit,

                   kes põrmustas kahjureid, diversante,

                   spioone ja mõrtsukaid.

Ei ole proletaarset leppimatut viha

võõrelementide vastu.

Meil, kommunistidest töölistel, tuleb sellega

halastamatult võidelda.

Ja ma nägin uusi heledaid töötajate paleesid,

                    mis uppusid aedadesse.

Nägin traktoreid, mis vallutasid kolhoosipõlde,

                    mis kadusid silmapiiri taha.

Nägin teraskulle,

                    kes allutasid põhjatu taeva,

Nägin rahvusvähemuste lapsi

                    koolipinkides.

Ühelgi elajal ega lojusel

ei luba me leninlikke tõotusi murda.

Kõigile, kes on kodanlusele järeleandmiste poolt, – anda vastu hambaid.

MEIE, LIHTNE NÕUKOGUDE RAHVAS,

KOMMUNISM ON ME KUULSUS JA AU,

KUI ON STALIN KORD ÖELNUD, ET „SAAGU!“

SIIS ME VASTAME JUHILE: „SAAB“

STALINGRADLASED, KÕRGELE LIPP!

VÄLJA SAATNUD ON KOMSOMOL POLGUD,

ET PUUVÕRADE ROHETAV LEEK

KERKIKS ÜLES ME VOLGA JÕE KALDAIL.

4.

Minu armas, sa oled üks,

          keda ma enam ei näe.

Ei näe, kuidas sa laulad kodanlikku aariat

          („Rikkused, mis inimkond on välja töötanud“).

Ei näe, kuidas sa naerad

          („Kui sa oled poeet, siis luuleta mulle gaseel“).

Ei näe, kuidas sul külma käes suust auru tuleb

          („Suudleme“).

Nüüd ma tahan sulle kirjutada millest –

oma parteilisest tütrest – Rajakesest,

ta astub ÜK(b)P liikmeks.

Ma jäin alatiseks pimedaks sel päeval,

          kui sain vastuse järelepärimisele dekanaadist:

„Hukkus lahingupostil Leningradi kaitsel“

          (see käib ju sinu kohta).

Oli selline kaunis kevadpäev.

          (Rindel püsis vaikne).

Rajake, mu hea tütreke –

see on mu viimane VK(b)P liikmemaks,

liikmemaks elava inimesena –

ta on võitleja, aus, ustav töötegija.

ÖÖBIKUD RÕÕMSASTI LAULAVAD,

VAIKUSE HELAMA PANEVAD,

ÜLE PÕLLU, ÜLE NURMEDE

ÜLISTAVAD NOORUST, KEVADET.

MEIE INIMESED HOOLIKAD

AIAKS MUUTNUD KOGU MAA,

RIDADENA KASED SIHVAKAD

KÄSIKÄES KOOS SEISAVAD.

5.

Nüüd on mu silmad avatud vaid tulevikku.

Tulevik on silmanähtav ja selgepiiriline.

Ma olen seal, kommunistlikus vendluses.

Ma olen seal, säravas kauguses.

Kes oleks võinud arvata,

et mul on nii õnnelik elulõpp –

hukkumine võitluspostil, mitte invaliidide tagahoovis.

Ma näen metsade jahedust seal, kus laiusid kõrbenud stepid.

Ma näen pulbitsevaid aedu seal, kus oli jäätunud tundra.

Ma näen jõgesid, mis joodavad elutuid tühermaid.

Ma näen inimese ees taanduvaid meresid.

Kogu elu ja kogu jõud on antud kõige kaunimale

maailmas – võitlusele inimkonna vabastamise eest.

Ja seal, lõpus,

           näeb mu kodumaa-armastusest lõõmav süda,

Kuidas igas inimeses

           võidab nõukogude kangelane,

Kuidas põlvilt tõusevad ja astuvad teineteisele vastu

           Rahva-Hiina ja Demokraatlik Korea,

Kuidas rahvaste võitlusvendlus

           tuhastab sõjaõhutajad.

Kõige kallim on inimesele elu.

See antakse vaid üks kord.

Ma olen väga õnnelik inimene, vaatamata kõigele.

TÕUSEB NÜÜD KOIT – KOMMUNISM!

MEIEGA TÕDE JA ÕNN,

KUI MEIE ISADE MAAD

LENIN NÜÜD NÄHA VEEL SAAKS!

UHKENA KÕRGUVAD PUUD

VENEMAA JÕGEDE PEOL,

AU SULL', PARTEI LENINLIK!

AU SULLE, RAHVAS JA MAA!

AU SULLE, STALIN NII TARK!

AU SULLE!

Saateks

Sergei Zavjalov (1958) on vene luuletaja, esseist ja tõlkija. Elanud ja tegutsenud Peterburis, Soomes ja praegu Šveitsis. Eesti keeles on varem ilmunud tema luule valikkogu „Meelika. Kõned” (2015, tlk K. Väli ja A. Pilv) ning esseeraamat „Ars Poetica” (2016, tlk A. Pilv) – kummagi saatesõnadest võib leida põhjalikumat infot Zavjalovi kohta. Siin tõlgitud „Nõukogude kantaatide” eest anti Zavjalovile Andrei Belõi auhind (selle nominent on ta olnud varem kaks korda).

Sergei Zavjalov on ise oma poeemi kohta ütelnud (intervjuus Kirill Kortšaginile, mis ilmus „Kantaatide“ esmaväljaande saatesõnana 2015), et ta püüdis rekonstrueerida oma tegelaste hääli, tõlkides neid tänapäeva lugejale mõistetavasse keelde ning puhastades need sotsiaalsest eksotiseerimisest. Tööline, kolhoositar ja töölisperest pärit tudeng esindavad nõukogude ühiskonna homogeenset enamust, nad on n-ö tragöödia koori korüfeed. Olles kannatajatena silmitsi ühiskondliku ja isikliku katastroofiga, kaotades oma terviklikkuse, saavad nad edasi elada ekstaatilises hulluses; seda ei tohi segi ajada võimuideoloogiaga samastumisega, ideoloogia vaid laenab sellele sõnu ja kujundeid. Me näeme ekstaatilist kultust, mis taastab maailmakorra pärast katastroofi.

Poeemis kasutatud muusikateoste tekstid viitavad sellele samuti – näiteks Prokofjevi „Toosti“ tekst kujutab kolhoosnike peret Püha Perekonnana ning parteijuhti Jumal-Isana; „Laul metsadest“ aga jutustab uues idioomis Eedeni rajamise loo.

Zavjalov püüdis mõista, mis peitub ametlikel loosungitel rõõmustavate inimnägude taga – ekstaas, milles ilmneb kangelaslik teadvus, mis on tuttav näiteks Homerose eepostest. Zavjalovi jaoks on põhimõttelise tähtsusega mõista nõukogulikkust kui kangelaslikkuse üht viisi. Kultuuris levinud kangelasetüübid on sõdalane, usujuht või trikster, kuid siin ilmneb uus tüüp: kangelane-ori, kangelane-holopp. See on emantsipeerunud plebei klassiteadvus, mille mõistmises seisneb nõukogude inimesest arusaamise võti. Kõige keerulisem koht selles on 1930. aastate suur terror, mida poeemi tegelased kogevad ühemõtteliselt õiglase sotsiaalse kättemaksuna, samas kui nad ise on selle tüüpilised ohvrid. Ühiskondliku ebaõigluse tunnetus võib ulatuda nii kaugele, et inimese ainus väljapääs on nõustuda iseenese hävimisega vana korra hävimise käigus. Stalinism, mis meile näib revolutsiooni lämmatamise ja reaktsioonina, on neile tegelastele revolutsiooni kõrgeim vorm, mis on valmis uskuma inimkonna enda sobimatust uue maailmakorra jaoks.

Lisaks korüfeedele on ka protagonistid – Lenin, nimetu Mordva parteitegelane ja Ostrovski, kuid nende hääled ei kosta lavalt, vaid Hadesest.

Kommentaarid

Poeemi kõik kolm osa koosnevad kolmest komponendist. Suurtähtedega kirjutatud osad pärinevad kantaatidest, millele viidatakse alaosade alguses. Paksus kirjas osad on samuti tsitaadilised, tavalises kirjas osad on Zavjalovi originaaltekst.

I osa

Suurtähtedes osa pärineb Stalini kõnest 2. üleliidulisel nõukogude kongressil 26. jaanuaril 1924, mis on peetud Lenini surma puhul; seda nimetatakse ka „Stalini tõotuseks“ (siin on väikeste muudatustega kasutatud Stalini kõne tõlget Leningradi eestikeelsest ajalehest Edasi, 22.01.1937). See tekst moodustab ühe osa Sergei Prokofjevi 1937 loodud „Kantaadist Oktoobri 20. aastapäevaks“ („Кантата к двадцатилетию Октября“), mille Nõukogude Liitu elama naasnud helilooja komponeeris (nagu allpool kõneks oleva „Toostigi“) n-ö kümnisena, et režiim võimaldaks tal oma loominguga tegelda. Prokofjev on viisistanud osi Marxi, Lenini ja Stalini tekstidest ning tollasest Nõukogude konstitutsioonist. Prokofjevi eluajal (seega ka Stalini eluajal – nad surid samal päeval) teost ei esitatud, kuna selle helikeelt peeti sobimatuks nõukoguliku muusika jaoks. Hiljem esitati seda väljajätetega, esimese algse versiooni salvestuse tegi Neeme Järvi Londoni filharmoonikutega 1992.

Paksus kirjas on tsitaadid Lenini kõnedest ja artiklitest „Dreyfusiaad“ (1917), „Kas bolševikud suudavad enda käes hoida riigivõimu?“ (1917) ja „Meie revolutsioonist“ (1923).

II osa

Suurtähtedega on mordva rahvalauliku Fjokla Bezzubova „Laul Stalinist“ (ersa keeles „Моро Сталинде“), mis on ersa keeles trükisõnas ilmunud 1950, nagu pealkirja juures viidatud. Prokofjevi kantaat „Toost“ („Здравица“), mis on kirjutatud Stalini 60. sünnipäevaks 1939, kasutab S. Vjugini tehtud vene tõlget, mis on küll originaalist stiililt ülevam ja pateetilisem (see on esitatud ka Zavjalovi algupärases tekstis). Kantaadi loomise ajal oli see veel anonüümse Mordva rahvalauliku suust tehtud üleskirjutus, mis oli ilmunud kogumikus „NSV Liidu rahvaste luuletused ja laulud Leninist ja Stalinist“ („Стихи и песни народов СССР о Ленине и Сталине“, 1938), Bezzubova nime all ilmus see esmakordselt 1947 kogumikus „Mordva luuletajad“ („Поэты Мордовии“). Fjokla Bezzubova (1880–1966) oli ilma hariduseta rahvalaulik ja jutuvestja, elas Semilei külas; 1936 jõudsid temani folkloristid, kes kirjutasid talt üles hulgaliselt materjali, tema looming hakkas trükis ilmuma. 1938 võeti ta kirjanike liidu liikmeks, 1939 asus ta elama Mordva pealinna Saranskisse ning elu jooksul ilmus tema loomingust kümme raamatut nii ersa kui vene keeles. Talle anti mitu ordenit ning Mordva ANSV rahvalauliku aunimetus.

Paksus kirjas on tsitaadid Mordva ajalehest Ленинэнь киява (Leninlikul Teel) aastaist 1937–1938. See on tollane mordvakeelne parteižargoon, mis, nagu näha, on vene toorlaene kuhjaga täis. Siin tõlkes on see esitatud mordva ladinakirjalises ortograafias, nagu kasutab Zavjalov. Toon nende lõikude tõlke kõigepealt eesti keelde ja siis sellisena, nagu see võiks kõlada, kui vene laenud oleksid eesti keelde tunginud samamoodi kui mordva keelde (loomulikult tuleb arvestada, et kõik need laenud pole spetsiifiliselt nõukogude žargooni osa, mordva keeles ongi rohkem vene laene, nii et efekt on natuke hüperboolne):

* Tsaarivõimu ja fašistide julgeolekuagendid, spioonid, kahjurid, reeturid, bandiidid istuvad kohtualuste pingis. / Tsaari ja fašistlike ohrankade agendid, spioonid, vrediitelid, predaatelid, bandiidid istuvad podsudiimide skameikal.

* Lenini-Stalini partei, nõukogude võim on suutnud kahjutuks teha nõukogude rahva vaenlased. / Lenini-Stalini partija, soveti vlast sumeelisid obezvreedida naroodi vraagid.

* Suur tänu seltsimees Stalinile, tänu sulle, armas isa. / Passiibo, seltsimees Stalin, passiibo sulle, rodnoi isa.

* Töölised, kolhoosnikud, miljonid nõukogude kodanikud nõuavad alatute kodumaareeturite mahalaskmist. / Rabotšid, kolhoosnikud, miljonid soveti graždanid trebovad roodina podlõide izmennikute mahalaskmist.

* Elagu Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon! Elagu Nõukogude rahvas – kommunismiehitaja! Elagu armas kommunistlik bolševike partei! Elagu suur rahvaste juht seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Au seltsimees STALINILE! / Elagu Veliikaja Sotsialistlik Oktoobrirevoluutsia! Elagu soveti narood – kommunismi stroija! Elagu bolševike rodnoi kommunistlik partija! Elagu suur naroodide vožd seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Slaava seltsimees STALINILE!

III osa

Suurtähtedega on katked Dmitri Šostakovitši oratooriumist „Laul metsadest“ („Песнь о лесах“), mille sõnad on kirjutanud Jevgeni Dolmatovski. See on kirjutatud 1949, aasta varem põlu alla sattunud Šostakovitš rehabiliteeris end sellega võimu silmis ning pälvis Stalini preemia. Hilisemal ajal on teksti redigeeritud, kõrvaldatud on kõik viited Stalinile – Zavjalov kasutab algversiooni teksti. (Eestis esitati oratooriumi Paavo Järvi dirigeerimisel 2012. aastal, see kutsus esile avaliku skandaali, nii et dirigent palkas endale kontserdi ajaks turvamehed. Paavo Järvi ja ERSO salvestatuna ilmus teos plaadil 2015.)

Paksus kirjas on tsitaadid nõukogude kirjaniku Nikolai Ostrovski (1902–1936) kirjadest ning tema ametlikult kultusteose staatusse tõusnud (aga ka tollase lugejaskonna hulgas väga populaarsest) romaanist „Kuidas karastus teras“ („Как закалялась сталь“). Romaan on fiktsionaliseeritud autobiograafia, mille peategelane Pavel Kortšagin osaleb punaste poolel Vene kodusõjas. Zavjalov on kasutanud romaani esimest redaktsiooni, mis ilmus 1932–1934 ajakirja järjejutuna; 1936 ilmunud raamatuversioon (mis sai ka hilisemate väljaannete ja tõlgete aluseks) oli tugevasti kohendatud, et paremini vastata sotsrealismi nõuetele.

Amerikanka, „ameeriklanna“ – nii kutsuti rahvasuus trammitüüpi LM-33, mida ehitati Leningradis 1930. aastatel ja mis oli Leningradis kasutusel kuni 1970. aastateni; selle prototüüp oli laenatud Ameerikast. Tänapäevani on säilinud kaks vagunit, mis asuvad Peterburi elektritranspordi muuseumis.

Sergei Kirov (1886–1934) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, Leningradi parteijuht. Ta tapeti 1934, väidetavalt oli mõrva organiseerinud NKVD, kuna Kirov oli muutunud liiga tugevaks parteisiseseks rivaaliks Stalinile. Mõrvaga seotud inimesed represseeriti järgmiste aastate jooksul, Kirovist aga sai üks Nõukogude „pühakuid“, kelle järgi nimetati palju kohti ja asutusi.

Uritski väljak – 1918–1944 kandis Uritski väljaku nime Peterburi Palee väljak, sest selle ääres asuvas siseministeeriumi hoones tapeti 1918 tollane Petrogradi Tšekaa juht Moissei Uritski.

Dneproges – Dnepri hüdroelektrijaam, Ukrainasse Zaporižžjasse 1927–1932 rajatud suurehitis, üks Nõukogude riigi elektrifitseerimise sümboleid.

„Rikkus, mille inimkond on välja töötanud“ – viide Lenini 1920 komsomolikongressil peetud kõnele „Noorsooliitude ülesanded“, kus on lause „Kommunistiks võib saada vaid siis, kui rikastad oma mälu kõigi nende rikkuste tundmisega, mis inimkond on välja töötanud.“