Oli meeldiv võimalus osaleda järjekordsel Linnujämmil. Pakutud lindude vahel kaalusin esialgu ka laululuike, sest tal on nii ilus hääl, aga kuna ma teda päriselt pole vist kunagi näinud, kindlasti mitte laulmas kuulnud, siis valisin rasvatihase, kelle laul on vana tuttav. Minu etteaste algab 57. minutil.
Titi. Tititi. Tititi.
Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi.
Tititi. Sitsikleit.
Mida see tähendab.
Päike lumel. Lumi on heinakõrre ümbert sulanud.
Tihke lume sisse on uurdunud päikesekiirte sirged jäljed.
Midagi tuleb. Miski on tulemas.
Talv on varsti läbi. Mitte veel. Veel on külm.
Tititi. Titi. Titi. Sitsikleit. Mitte veel. Veel on külm.
Seda see tähendab:
Päike on siiski olemas. Siiski. Ikkagi. Ikkagi.
Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik?
Kuidas luuletada nagu tihane enne kevadet?
Nii et öelda vähe ja öelda kõik?
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane,
nokib, nokib, nokib, nokitab, nokitab, nokitab, vaatab targasti sisse
— tihase viis on see —
Vestab nokka, vaatab targalt ta...
Miks vaatab tihane targalt? Mis on tema tarkus?
Kas see on näha tema silmast? Pisike särav täpp, avaus igituleva kevade tulemise sügavikku? Või on tarkus näha sellest, kuidas tihane oma pead viltu hoiab? Otsekui küsides: kas sa siis ei tea?
Targasti, tititi, sitsikleit.
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad
mind nad, kui kahjurõõmuga...
Miks kahjurõõmuga? Nemad ju külmetavad, mitte mina siin toas? Pigem vist nii, et kahju on minult, aga rõõm nendelt, ja niipidi olen minagi üks "teine ka"? Või ma lihtsalt tahaks, et neil oleks minust kahju, aga et nad oleks ka rõõmsad? Kas ma tahan neilt kõike? Aga mida nemad tahavad?
Tititi?
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jäen neid vaatama:
mõtlen ma: Tuli ta:
lahtistel tiibadel lennuga —
teine ka!
Tihased käisid aknal mind vaatamas, siis jäin mina neile järele vaatama. Kogu luuletus. Muud ei ole mul mõelda, kui et teine ka? Teine ka? Öelda kahe sõnaga kõik. Tititi. Teine ka.
Jaapanis teadlased uurisid tihaseid, nende keelt.
Tuli välja – tihastel on süntaks, süntaks, süntaks, lauseehitus.
Nootide kõrgusel, arvul ja järjekorral on tähendus. Tähendus, tititi, sitsikleit.
Kui muuta järjekorda, muutub lause mõttetuks.
Lause muutub korda muuta mõttetuks kui järje.
Nõnda Jaapani tihastel. Kas ka siin? Sitsikleit?
Jaapan on kaugel.
Jaapan on?
Kaugel. Kaugel. Kaugel. Kaugel.
Suures linnas kunstihallis
Hieronymus Bosch, „Maiste naudingute aed“, hiiglaslik avaus ülesäritatud tähenduste maailma, näen seda esimest korda oma silmaga, lendan maali aknale, vestan nokka ja vaatan oma silmatäpiga:
palju inimesi, loomi, linde
pääsukesed, iibised, haigrud, kuldnokad, toonekured, sinikael-pardid, faasanid, paabulind (edevuse sümbol), vares, kodukakk (ketserluse sümbol), luik, luitsnokk-iibis, öösorr, veisehaigur, punaselg-õgija, koovitaja, hakid (kadeduse sümbol), tedred, pasknäär, jäälind (silmakirja sümbol), roherähn, vaenukägu (väärõpetuste sümbol), punarind (lõbujanu sümbol), ohakalind (kristluse sümbol), kõrvukräts. Ja üsna keskel, sürrealistliku oksa küljes, selg alaspidi rippumas – rasvatihane. Mida ta tähendab? Küsin tuttavalt kunstiteadlaselt. Ta ei tea. Tititi. Targasti. Teine ka. Keset kõike seda alasti inimkehade ja sümboolsete lindude süntaksit, sadade sõnadega vooderdatud ja kultuuriks nimetatud fantaasiarohke enesepõlguse keskel – ikkagi, päike on olemas, lumi sulab heinakõrre ümbert. Sitsikleit. Tititi.
Öelda vähe
ja kõik.
.
.
Märkus: pärast teksti valmimist sain selleltsamalt kunstiteadlaselt teada, et rasvatihane on olnud usukindluse sümbol.