Dmitri Petrenko lavastuse "Väga palju päikest" tarbeks Vene Teatris tõlkisin kimbu oberiuutide Aleksandr Vvedenski, Daniil Harmsi ja Nikolai Oleinikovi luuletusi eesti keelde - need on mõeldud sünkroontõlke jaoks, kuigi kogemus näitab, et neid kasutatakse üsna napilt, ilmselt seetõttu, et suurem osa neist on tehtud lauludeks ja laulu peale tõlget lugeda pole hea. Laulude autorid ja esitajad on Aleksandr Žedeljov aka Faershtein ja Marika Otsa aka MariQ - lauludest on ilmunud ka plaat.
Eilse teatrikogemuse ja sellele järgnenud vestlusringi põhjal oli näha, et kuigi saal oli pooltühi, on kohaletulnute jaoks tegemist olulise teatrisündmusega, ilmselt nii noorte näitlejate eluenergia, Vene Teatri kontekstis ebakonventsionaalse lavastuskeele kui ka teema tõttu (teema - vabade loojate hävitamine julma ja rumala režiimi poolt - on tänapäeva vene kultuuri kontekstis ju iseäranis aktuaalne).
*
Aleksandr Vvedenski
ÕHK
Seal öise õndsa mere kohal
ju liikus haaramatu õhk,
ta lendas nagu sinikull,
öömürki neelas vaikides.
Ja mõtles õhk: kord möödub kõik,
veel vaevu ripub mäda vili.
Täht tõuseb taeva nagu uni
ja laulab igimesilane.
On inimene surm ja kivi,
las vaatab liiva sõnatult.
Lill õielehti igatseb
ja mõte laskub lillele.
(Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.)
Sel tunnil talle arusaadav
nii mets kui taevas kui ka teemant.
See
lill on põrm, see lill on tammik,
me teda näeme paremal,
ja kuni meil veel elukest,
me lõikame ta noaga maha.
(Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.)
Saand inimesest targemaks,
ta palub, et tal oleks nimi.
Lill nimeks sai me käest Andrei,
tal on ju mõistus nagu meil.
Ta ümber põrnikad ja linnud
metskarikaina oigasid,
ta ümber jooksis kiire jõgi
kes pistis välja oma astla,
ja liblikad ja sipelgad
ta kohal helistavad kelli,
nii meeldiv ööbikute nutt,
kes õrnalt väljul lendasid.
Ja pühkis merepinda õhk,
justnagu meri on metall.
Daniil Harms
Konduktor
Konduktor arvude, kes pilkad kurjalt sõprust,
mis on sul mõttes nüüd? Kus on su laimu piir?
Pead matsiks Homerost ja Goethes näed vaid tõprust,
sa naerad välja Dante, – on Bunin su kumiir.
Su värss teeb vahel nalja ja vahel hakkab pähe,
või kõrvad kurvaks teeb, kui on liig antsakas,
ta vahel lausa solvab, ja kunsti on tas vähe,
ta tühisuste kuristikku ruttu prantsatab.
Pea kinni! Naase! Kuhu viib su külma mõtte
lend, ununud mil nägemusi nägev hulk?
Kes saab sult rinda morni noole, lastud tõttel?
Kes on su poolt? Kes vastu? Kus su surmatulp?
23. jaanuaril 1935
* (Järgmised stroofid on Harms maha tõmmanud.)
Siin koos su sõbrad, keda hüljanud on saatus:
neil kõigil teise kõnet kuulda vastumeelt;
ei enam kõrgeid hüppeid, ei enam endajaatust,
ei tüütusele näita oma teravkeelt.
On ammu jäetud vaidlus, jutt, mis liiga odav,
on järsku tummunud, ja pilk, mis põlgust täis,
nüüd lendab naabri poole, haavab nagu oda,
nii lüües sõna suult. Ja vestlus maha käib.
Refrään
Su värss teeb vahel nalja ja vahel hakkab pähe,
või kõrvad kurvaks teeb, kui on liig antsakas,
nii lüües sõna suult. Ja vestlus maha käib.
Nikolai Oleinikov
Koger
Kalake on praetud,
armas kogreke,
enam te ei naera,
nagu eile veel.
Kalake on praetud,
vaene kogreke,
kirelõõmas lõppes
tema elutee.
Mis teid hukka ajas,
mis te häda tuum?
Siin ei ole kena,
panni peal on kuum.
Mäletan, et koger
oli naerupall,
naerulagin kostis
Neeva lainte all.
Jumaldas teid kogu
kogretari-ilm –
soomused ja lohud,
kaunis kalasilm.
Kalakeste büstid –
lihtsalt imesta!
Kõike seda nähes
muudkui naerata.
Aga saabus hommik,
mil teid põrmustas
kaunis kalaemand,
soomus kiiskamas.
Viis teid enda koju,
kus tal armuvõrk,
aga tollel daamil
aru oli nõrk.
Kellega tal tegu,
ah, ei mõistnud ta –
meelitas, kuid pärast
ajas minema.
Koger võttis pähe -
päästab ainult surm.
Kalavõrku sööstis,
hinges kirehurm.
Kurjad inimesed
leidsid tema sealt.
Pliidi peale saatsid
kohe jalapealt.
Lõigati ta lõhki,
välja sisikond,
selga pandi soolast,
jahust ülikond...
Ometi ju elu
kaunilt kangastus.
Daamid teie vastu
tundsid armastust.
Valge sõstramari,
häda, mis nii must!
Kogrekesel läbi
armurõõm ja lust.
Kogreke ei kõnni
enam soojas vees,
ei ta vaata kella,
kas on kohting ees.
Uimekesi enam
ta ei liiguta.
Daame „tindikeseks“
ta ei nimeta.
Kohise siis, Neeva,
sogased su vood.
Lõpp on kätte jõudnud
kogre elulool.
Nikolai Oleinikov
Etskae!
Rüüs purpurses, ümber vaid mustendav grott,
end kivile külili seadnud on Lott.
Ja istub ta kõrval üks tütardest, kõhn,
kel paljastatud on kõht.
Ja teine, kes veiniga parimast tõust
klaaskarikast täidab kuldhelkivat nõud,
on põlvedel Lotil ta alasti jalg,
ta ligi on liibumas palg.
Ja kaugemal näha on Soodoma hukk,
on haaranud linna nüüd punane kukk,
ta kohal on punastes särkides voor –
peainglite pasunakoor.
Aleksandr Vvedenski
On kahju, et ma pole loom
1. me lähme enesega metsa kõndima
et vaadelda tühiseid lehti.
On kahju, et ma pole täht,
mis jookseb taevateel
ja otsib täpset pesa
ta leiab enese ning tühja maise vee,
ei ole keegi kuulnud tähelt ühtki kriuksu,
ta ülesandeks enda vaikimisega on julgustada kalu.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
On kahju, et ma pole katus,
mis laguneb spontaanselt,
mida läbi leotab vihm,
mis ei sure momentaanselt.
Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,
ma olen ebatäpne, puudub trööst.
Paljudel on parem, olen murelik,
osa päevast, ühik ööst.
2.
On kahju, et ma pole kotkas
lennul üle mägede,
kelle pähe roninud on
inimene, järgiv arssinate väge.
Istume, tuul, nüüd sinuga
selle surmakivikese peale.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
On raske olla minutitega,
nad on mind hirmus segi ajanud.
On hirmus, et ma pole rohi rohi,
on hirmus, et ma pole küünal.
On hirmus, et ma pole küünal rohi,
sellele ma vastasin,
ja kohe liigutavad puud.
On hirmus, et kui vaatan
kahte ühesugust asja
ei märka et nad erinevad,
et igaüks neist elab ainult korra.
On hirmus, et kui vaatan
kahte ühesugust asja
ei märka et nad kõigest hingest
sarnaneda püüavad.
3.
Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,
et olen ebatäpne, puudub trööst.
Paljudel on parem, olen murelik,
osa päevast, ühik ööst.
Veel on mul pretensia,
miks pole vaip ma, ei hortensia.
me lähme enesega metsa kõndima
et vaadelda tühiseid lehti,
on kahju, et neil lehtedel
ei näe ma märkamatuid sõnu,
mille nimi on juhus, mille nimi on
surematus, mille nimi on aluspõhjade liik.
On kahju, et ma pole kotkas
lennul üle mägede,
kelle pähe roninud on
inimene, järgiv arssinate väge.
On hirmus et kõik on lõpuks niivõrd iidne
ja mina pole sellega võrreldes üldse uudne.
Nikolai Oleinikov
Hirmus elada on ilmas,
selles puudub õdusus,
ulub tuul, kui tuleb koidik,
hundid jänkut õgivad,
tõuseb tammepuult lind lendu,
otsib liha lastele,
aga talle jumal julmalt
ussikesi annab vaid.
Nutab väike vasikake,
lihunik kui tõstab noa,
vaene kala unisena
kalamehe võrku jääb.
Lõvi möirgab öisel tunnil,
kiisu ägab katusel,
põrnikad – pursui ja prole –
klassisõjas hukkuvad.
Kõik saab hukka, kõik saab otsa,
nii batsill kui elevant –
sinu armastus, ja laulud,
nii planeedid kui ka kuu.
Ja ka kirp, madam Petrova,
kes su vastas istub siin –
surema on tema valmis,
ja ta kohe surebki.
Putukas nüüd alla hüppab
hullumeelsest kõrgusest,
lõhki pea tal, vaesekesel...
Lõhki pea ka sina lööd!