Vvedenski, Harmsi ja Oleinikovi luulet

 

Dmitri Petrenko lavastuse "Väga palju päikest" tarbeks Vene Teatris tõlkisin kimbu oberiuutide Aleksandr Vvedenski, Daniil Harmsi ja Nikolai Oleinikovi luuletusi eesti keelde - need on mõeldud sünkroontõlke jaoks, kuigi kogemus näitab, et neid kasutatakse üsna napilt, ilmselt seetõttu, et suurem osa neist on tehtud lauludeks ja laulu peale tõlget lugeda pole hea. Laulude autorid ja esitajad on Aleksandr Žedeljov aka Faershtein ja Marika Otsa aka MariQ - lauludest on ilmunud ka plaat.

Eilse teatrikogemuse ja sellele järgnenud vestlusringi põhjal oli näha, et kuigi saal oli pooltühi, on kohaletulnute jaoks tegemist olulise teatrisündmusega, ilmselt nii noorte näitlejate eluenergia, Vene Teatri kontekstis ebakonventsionaalse lavastuskeele kui ka teema tõttu (teema - vabade loojate hävitamine julma ja rumala režiimi poolt - on tänapäeva vene kultuuri kontekstis ju iseäranis aktuaalne).

*

Aleksandr Vvedenski

ÕHK

Seal öise õndsa mere kohal

ju liikus haaramatu õhk,

ta lendas nagu sinikull,

öömürki neelas vaikides.

Ja mõtles õhk: kord möödub kõik,

veel vaevu ripub mäda vili.

Täht tõuseb taeva nagu uni

ja laulab igimesilane.

On inimene surm ja kivi,

las vaatab liiva sõnatult.

Lill õielehti igatseb

ja mõte laskub lillele.

(Ja pühkis merepinda õhk,

justnagu meri on metall.)

Sel tunnil talle arusaadav

nii mets kui taevas kui ka teemant.

See lill on põrm, see lill on tammik,

me teda näeme paremal,

ja kuni meil veel elukest,

me lõikame ta noaga maha.

(Ja pühkis merepinda õhk,

justnagu meri on metall.)

Saand inimesest targemaks,

ta palub, et tal oleks nimi.

Lill nimeks sai me käest Andrei,

tal on ju mõistus nagu meil.

Ta ümber põrnikad ja linnud

metskarikaina oigasid,

ta ümber jooksis kiire jõgi

kes pistis välja oma astla,

ja liblikad ja sipelgad

ta kohal helistavad kelli,

nii meeldiv ööbikute nutt,

kes õrnalt väljul lendasid.

Ja pühkis merepinda õhk,

justnagu meri on metall.

Daniil Harms

Konduktor

Konduktor arvude, kes pilkad kurjalt sõprust,

mis on sul mõttes nüüd? Kus on su laimu piir?

Pead matsiks Homerost ja Goethes näed vaid tõprust,

sa naerad välja Dante, – on Bunin su kumiir.

Su värss teeb vahel nalja ja vahel hakkab pähe,

või kõrvad kurvaks teeb, kui on liig antsakas,

ta vahel lausa solvab, ja kunsti on tas vähe,

ta tühisuste kuristikku ruttu prantsatab.

Pea kinni! Naase! Kuhu viib su külma mõtte

lend, ununud mil nägemusi nägev hulk?

Kes saab sult rinda morni noole, lastud tõttel?

Kes on su poolt? Kes vastu? Kus su surmatulp?

23. jaanuaril 1935

* (Järgmised stroofid on Harms maha tõmmanud.)

Siin koos su sõbrad, keda hüljanud on saatus:

neil kõigil teise kõnet kuulda vastumeelt;

ei enam kõrgeid hüppeid, ei enam endajaatust,

ei tüütusele näita oma teravkeelt.

On ammu jäetud vaidlus, jutt, mis liiga odav,

on järsku tummunud, ja pilk, mis põlgust täis,

nüüd lendab naabri poole, haavab nagu oda,

nii lüües sõna suult. Ja vestlus maha käib.

Refrään

Su värss teeb vahel nalja ja vahel hakkab pähe,

või kõrvad kurvaks teeb, kui on liig antsakas,

nii lüües sõna suult. Ja vestlus maha käib.

Nikolai Oleinikov

Koger

Kalake on praetud,

armas kogreke,

enam te ei naera,

nagu eile veel.

Kalake on praetud,

vaene kogreke,

kirelõõmas lõppes

tema elutee.

Mis teid hukka ajas,

mis te häda tuum?

Siin ei ole kena,

panni peal on kuum.

Mäletan, et koger

oli naerupall,

naerulagin kostis

Neeva lainte all.

Jumaldas teid kogu

kogretari-ilm –

soomused ja lohud,

kaunis kalasilm.

Kalakeste büstid –

lihtsalt imesta!

Kõike seda nähes

muudkui naerata.

Aga saabus hommik,

mil teid põrmustas

kaunis kalaemand,

soomus kiiskamas.

Viis teid enda koju,

kus tal armuvõrk,

aga tollel daamil

aru oli nõrk.

Kellega tal tegu,

ah, ei mõistnud ta –

meelitas, kuid pärast

ajas minema.

Koger võttis pähe -

päästab ainult surm.

Kalavõrku sööstis,

hinges kirehurm.

Kurjad inimesed

leidsid tema sealt.

Pliidi peale saatsid

kohe jalapealt.

Lõigati ta lõhki,

välja sisikond,

selga pandi soolast,

jahust ülikond...

Ometi ju elu

kaunilt kangastus.

Daamid teie vastu

tundsid armastust.

Valge sõstramari,

häda, mis nii must!

Kogrekesel läbi

armurõõm ja lust.

Kogreke ei kõnni

enam soojas vees,

ei ta vaata kella,

kas on kohting ees.

Uimekesi enam

ta ei liiguta.

Daame „tindikeseks“

ta ei nimeta.

Kohise siis, Neeva,

sogased su vood.

Lõpp on kätte jõudnud

kogre elulool.

Nikolai Oleinikov

Etskae!

Rüüs purpurses, ümber vaid mustendav grott,

end kivile külili seadnud on Lott.

Ja istub ta kõrval üks tütardest, kõhn,

kel paljastatud on kõht.

Ja teine, kes veiniga parimast tõust

klaaskarikast täidab kuldhelkivat nõud,

on põlvedel Lotil ta alasti jalg,

ta ligi on liibumas palg.

Ja kaugemal näha on Soodoma hukk,

on haaranud linna nüüd punane kukk,

ta kohal on punastes särkides voor –

peainglite pasunakoor.

Aleksandr Vvedenski

On kahju, et ma pole loom

1. me lähme enesega metsa kõndima

et vaadelda tühiseid lehti.

On kahju, et ma pole täht,

mis jookseb taevateel

ja otsib täpset pesa

ta leiab enese ning tühja maise vee,

ei ole keegi kuulnud tähelt ühtki kriuksu,

ta ülesandeks enda vaikimisega on julgustada kalu.

Veel on mul pretensia,

miks pole vaip ma, ei hortensia.

On kahju, et ma pole katus,

mis laguneb spontaanselt,

mida läbi leotab vihm,

mis ei sure momentaanselt.

Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,

ma olen ebatäpne, puudub trööst.

Paljudel on parem, olen murelik,

osa päevast, ühik ööst.

2.

On kahju, et ma pole kotkas

lennul üle mägede,

kelle pähe roninud on

inimene, järgiv arssinate väge.

Istume, tuul, nüüd sinuga

selle surmakivikese peale.

Veel on mul pretensia,

miks pole vaip ma, ei hortensia.

On raske olla minutitega,

nad on mind hirmus segi ajanud.

On hirmus, et ma pole rohi rohi,

on hirmus, et ma pole küünal.

On hirmus, et ma pole küünal rohi,

sellele ma vastasin,

ja kohe liigutavad puud.

On hirmus, et kui vaatan

kahte ühesugust asja

ei märka et nad erinevad,

et igaüks neist elab ainult korra.

On hirmus, et kui vaatan

kahte ühesugust asja

ei märka et nad kõigest hingest

sarnaneda püüavad.

3.

Ei meeldi mulle, et ma olen surelik,

et olen ebatäpne, puudub trööst.

Paljudel on parem, olen murelik,

osa päevast, ühik ööst.

Veel on mul pretensia,

miks pole vaip ma, ei hortensia.

me lähme enesega metsa kõndima

et vaadelda tühiseid lehti,

on kahju, et neil lehtedel

ei näe ma märkamatuid sõnu,

mille nimi on juhus, mille nimi on

surematus, mille nimi on aluspõhjade liik.

On kahju, et ma pole kotkas

lennul üle mägede,

kelle pähe roninud on

inimene, järgiv arssinate väge.

On hirmus et kõik on lõpuks niivõrd iidne

ja mina pole sellega võrreldes üldse uudne.

Nikolai Oleinikov

Hirmus elada on ilmas,

selles puudub õdusus,

ulub tuul, kui tuleb koidik,

hundid jänkut õgivad,

tõuseb tammepuult lind lendu,

otsib liha lastele,

aga talle jumal julmalt

ussikesi annab vaid.

Nutab väike vasikake,

lihunik kui tõstab noa,

vaene kala unisena

kalamehe võrku jääb.

Lõvi möirgab öisel tunnil,

kiisu ägab katusel,

põrnikad – pursui ja prole –

klassisõjas hukkuvad.

Kõik saab hukka, kõik saab otsa,

nii batsill kui elevant –

sinu armastus, ja laulud,

nii planeedid kui ka kuu.

Ja ka kirp, madam Petrova,

kes su vastas istub siin –

surema on tema valmis,

ja ta kohe surebki.

Putukas nüüd alla hüppab

hullumeelsest kõrgusest,

lõhki pea tal, vaesekesel...

Lõhki pea ka sina lööd!

Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast

Von Krahli teatris on Jaak Printsi lavastatuna  välja tulnud Reformierakonna ajaloost ja olemusest kõnelev "Kindlates kätes". Dramaturg on Eero Epner, mul oli rõõm kirjutada lavastuse laulusõnad ja värsistada osa tekstist. Lisan siia kavalehe jaoks kirjutatud saatesõna.

Saateks

Istusin hiljuti sõber Jarmoga Balta vastas türgi söögikohas ja aknasse paistis mäe otsast Stenbocki maja. Oli juba päris õhtu, aga valitsusel olid aknad veel valged. Viskasime selle üle nalja, umbes, et „Kaja, kuidas sa ei märka nüüd siis ära õhtule jääda“, ja hetke pärast taipasime, et Kaja ei istu Stenbockis enam mitu kuud. Kes seal siis on? Aa, jaa, see, mis ta nimi nüüd oligi, Michal, jah. Olen mujalgi kokku puutunud sellega, et inimestele pole pärale jõudnud, kes on juba suvest saadik peaminister.

Aga see on ju seesama Michal, kelle tõttu üks sodiaagiring tagasi, eelmisel draakoniaastal tulid inimesed tänavale, sest neil oli Reformierakonnast hakanud villand saama. Teatri NO99 „Ühtse Eesti Suurkogu“ kaks aastat varem oli äratanud Silver Meikari südametunnistuse ja tema kaudu jõudis avalikkuse ette nn kilekotiskandaal. Tallinnas ja Tartus tekkisid protestikambad nimega „Aitab valelikust poliitikast“ (AVP), mina kuulusin Tartu kamba taustajõudude hulka. Korraldasime Reformierakonna 18. sünnipäeval meeleavalduse Tartu Raekoja platsil, pidasime kõnesid (ma ise tribüünil ei käinud, kuid kirjutasin „Sünnipäevamanifesti“, millega inimesi kokku kutsuti, rõhusin seal sellele, et erakond astub nüüd „täisikka“ ning on aeg täiskasvanu kombel käituma hakata). Sealt algas mitme inimese poliitiline karjäär (mäletan, kuidas Gea Kangilaski pidas julgelt kõnet, sülelaps rinnal, see mõjus subliimselt) ja jätsime Reformierakonnale trepi peale sünnipäevakingitusi – nende Tartu kontor asus tollal Raekoja platsil. Rein Raud kirjutas ajalehes „moraalsetest värdjatest“, meist suurema kaliibriga tegelased kirjutasid Harta 12, millele järgnesid Jääkelder ja Rahvakogu. Tartu seltskonnast kasvas välja Vabakund, kes pääses järgmistel valimistel linnavolikokku, lõi volikogu „varikomisjonid“ (st korraldas avalikke arutelusid linnarahvaga küsimustes, mis volikogus päevakorras olid), kuid lagunes järgmisteks valimisteks, sest tema põhijõud oli olnud protestijõud, põhiideeks ajada poliitikat avalikult, tuua sinna otsedemokraatiat jne, aga ühtset konstruktiivset programmi ei tekkinud: seltskond pudenes laiali sotsidesse, rohelistesse, Vabaerakonda jne. Protest pudises Rahvakogu formaati ära, aga protesti energia jäi tegelikult kobrutama, ja selle korjas üles hoopis teine seltskond – mitte enam intelligendid ja anarhistliku meelelaadiga noored, vaid alandatute ja solvatute esindajaiks hakanud jõmmid.
Meil oli tollal kingitusi küll – need olid kingipakkidena vormistatud nõudmised: vajame ausat poliitikat, kus ei valetata ega tehta varjatud rahastamist, ja mis tollal veel enam südamel oli – oli tekkinud tunne, et võimu juures end mugavalt tundev seltskond on kurt ühiskonna suhtes, kommunikatsioon ei toimi, võim on rahvast võõrdunud. Nii et AVP sünnipäevakingitus oli tegelikult soov olla kontaktis, soov osaleda võimu teostamises, aga mitte salaliku poliittehnika ja valeliku manipulatsiooni kaudu, vaid vabalt ja avalikult, argumenteerimise ja vastastikuse ärakuulamise vaimus. Ja et me lihtsalt ei nõua võimult mingeid teeneid, vaid vastutuse jagamise võimalust, võim ei tohiks olla arvutiprogramm, vaid pidev kommunikatsioon; riigi juhtimine peaks olema kõigi kodanike asi. Nüüd tagantjärele näen, et meil oli olemas ühisosa Reformierakonnale aluse pannud „kodanike riigi“ manifestiga.

Paari aasta pärast läks Reformierakond pausile, ja nende naasmine toimus juba teisenenud keskkonnas: kultuurisõjas, kus vastamisi on avatus ja haritus ühelt poolt ning ressentiment ja ilmajäetus teiselt poolt.

Ühiskond on üha vähem integreeritud – see integreerimatus on 90ndatel thatcheristliku Isamaa ja neoliberaalse Reformierakonna domineerimise kaudu aluse saanud. Kui valdav hoiak on isiklik vabadus ilma solidaarsuseta, on tulemuseks ühiskond, kus omavahel integreerumata pole mitte ainult eestlased ja venelased, vaid ka tallinnlased ja lõunaeestlased, jõukad ja palgavaesed, Pirita ja Lasnamäe (kuigi lasnamäelased käivad Pirita promenaadil jalutamas). Eesti riigi inimeste vabadus pole ühine, jagatud, solidaarne vabadus, vaid individualistlik, kaubeldav, vahetusväärtusega vabadus. Eesti ei usalda ühis-konna kontseptsiooni, sest ühiselt saab olla vaid vaene ja tõrjutud, rikas ja sõltumatu ei saa olla kambakesi, vaid ainult lukustatavatel tänavatel kõrgete hekkide taga. See on hoiak, mida Reformierakond on peegeldanud ja alal hoidnud.
Ja kui ühistunne tuleb, siis tuleb see teismeliste jõmmide kambatundena, mis pole samuti solidaarsus, vaid lihtsalt jagatud vimm ja solvumine, nende oma, kes seda isiklikku vabadust pole saavutanud. See on ühistunne, mis on rajatud eitusele ja välistamisele.

Ja kui Reformierakond tähistab oma 30. sünnipäeva, me isegi ei tõsta enam kulmu, et 12 aasta taguste protestide põhjustaja juhib nüüd riiki. Me isegi ei mäleta, et ta seda teeb. Reformierakond on muutunud läbipaistvaks, lüümeks, nähtamatuks. Ta isegi ei vali enam peaministrit, vaid lihtsalt „usaldab“ talle ametikoha. Võimalik, et ta on samasugune „teflonmees“ nagu Ansip ning püsib Eesti riigi juhina terve järgmise kümnendi.

Ja me elame ühiskonnas, kus kultuuriinimesed ei protesti enam tõe, vaid raha nimel, sest tõde, nagu vahepeal on selgunud, võib olla ka alternatiivne – aga raha mitte. Sirpi ei ähvarda enam kaaperdamine, sest igaüks võib teha oma propagandakanali, ja kultuuriväljaandeid võib tellijate vähesuse tõttu lihtsalt rahast ilma jätta.
Ei valitsejail ega nende vastu protestijail ole enam sümboolset kapitali, järele on jäänud vaid summad, mida on vähe või rahuldavalt. Riik on vaesemapoolne vabrik, millel on direktor, halvasti tasustatud töölised ja õhinapõhine isetegevusring.
Mida me nüüd Reformierakonnale sünnipäevaks kingime? Kas see, mis oli kohane 18-aastasele erakonnale (sünnipäevakaart tekstiga „olge ometi inimesed, ärge olge masinad, ärge olge värdjad“), on kohane ka nüüd? Kes seda enam tõsiselt võtaks, Eestis, kus Reformierakond võtab rekordtulemusi eelkõige selle pärast, et nad on kindlaim viis jõmmid võimust eemal hoida – selle nimel andestatakse neile praegu palju rohkem kui tollal. Michalil pole enam valget kampsunit vaja, sest Ukrainas käib sõda ja Riigikogu saalis ähvardab Martin Helme istungi juhataja aknast välja visata – sellises olukorras on Michal igati okei. Aga sünnipäevaks on talle võimalik kinkida vaid tuules hõljuvaid tühje kilekotte. Või siis see lavastus.

*

Lisan siia ka ühed lavastusprotsessi algupooles kirjutatud laulusõnad, mis käiku ei läinud: see olnuks Michali patukahetsusaaria Händeli "Lascia ch'io pianga" viisil.

Kui ausalt öelda

olen ju minagi

täitsa tavaline

inimloom.

Ma olen tuhk ja põrm,

uhkuse minetan,

ülbusest segi

mu sisikond.

Nurjatu olin,

maine sai määritud,

ei nii teha tohi

üks liberaal.

Alandlik olgu

nüüd minu teguviis,

mu patud lunastab

madal profiil.

 

Madis Kõivu pärandi uurimisest

 30. augustil toimus Eesti filosoofia aastakonverentsi raames vestlusring Madis Kõivu pärandi uurimisest. Modereeris Henri Otsing, eeskõnelejateks Luule Epner, Jaan Kangilaski ja mina, pikemalt võttis sõna ka EKLA juhataja Kristi Metste, kes tutvustas Kirjandusmuuseumi teadurite vaadet asjale, kaasarääkijaid oli rohkem. Rääkisime sellest, mis Kõivu pärandist on veel avaldamist väärt ja mida sisaldab tema arhiiv EKLA hoidlas. Näiteks on veel avaldamata lühiproosat, näidend "Staircase" ning ning ilmselt lõpetamata näidend Marat'st, samuti nii mõndagi filosoofia-alast. Plaanimisel on valimik tema filosoofilisi kirjutisi, mis seni pole raamatukaante vahel ilmunud. Mõistatuslikem osa tema pärandist on nn T-päevikud, kaustikud pikkade mõttearendustega, mille dešifreerimine vajab nii võimet lugeda Kõivu käekirja, tema loomingu tundmist, pädevust nii analüütilises kui ka kontinentaalses filosoofiatraditsioonis kui ka ilmselt füüsikas, samuti saksa ja ladina keele oskust. Hea uudis on see, et Kirjandusmuuseum taotleb raha spetsiaalselt Kõivu arhiivi korrastamiseks lootusega see valmis saada Kõivu 100. sünniaastapäevaks - hoian sellele kõvasti pöialt. Kõivu arhiivi sisu esialgne nimestik on olemas ning seda saab küsida minult või Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist.

Kokkusaamise eesmärk oli edendada mõtet Kõivu pärandiga tegelevast võrgustikust, mis hoiab oma liikmeid kursis Kõivu pärandi uurimise ja publitseerimise asjus ning võib pakkuda ka konsultandiabi arhiivi korrastamise juures (esialgu lihtsalt ühine meililist, aga võib-olla ka mingi juriidiline keha, kui osutub vajalikuks rahasid liigutada). Võeti ka plaani mingisuguse üritusega tähistada Madis Kõivu 95. sünnipäeva tänavu detsembris. Kui keegi soovib võrgustikuga liituda, siis võib kirjutada aadressil pilvaare@gmail.com.

(foto autor Ove Maidla)

Paide-Maailm-Paide: Mõisaküla

Paide Arvamusfestivali kultuuriprogrammis "Kadunud Paide", mis korraldati koostöös Paide Teatriga, oli ka Mariliis Petersoni kureeritud buss "Paide-Maailm-Paide", kus võis kuulata audiorännakuid eri paikadesse. Minu poolt oli seal väike rännak ühte Mõisaküla majja. Salvestatud 30. juulil 2024.

Mõisaküla raudteejaama perroon

Anu Kree "Palangukõnd"

 On olnud rõõm kaasa aidata Anu Kree viienda luulekogu "Palangukõnd" valmimisele. Andsin koostamisel pisut nõu ja kirjutasin tagakaaneteksti:

See luule mõjub mulle nagu mets, kus esialgu on ehk keeruline orienteeruda, kuid edasi kõndides ja harjudes saan aru, et kõigel on siin oma kindel ja õige koht, sest see on elus keskkond. Anu Kree on oma selgelt eristuva poeetilise keele ja kujundiilmaga luuletaja, kes tunneb inimliku lausumisvõime ja -võimetuse piire ning mõistab neil nõtkelt liikuda. Usaldust selle luule tõetunde suhtes tekitab ka oskus, mis on üldiselt harv – kirjutada armastusest mitte selle puudumise, vaid kohaolu kaudu, nii nagu ollakse kohal looduses.

Luulekogu Tartu-esitlust on võimalik vaadata siit.

EIDOS. Skript

 

27. oktoobril oli Jarmo Reha lavastuse "EIDOS" esietendus ja 22. veebruaril 2024 viimane etendus. Kajastusi võib vaadata siit ja "kavalehte" siit.

Alljärgnev on lavastuse skript ehk sõnaline külg. Plakati autor on Allan Appelberg, fotod on pärit teatri kodulehelt (autor Herkko Labi) ja lavastuse videosalvestisest, mille tegi Sten-Johan Lill, üks pilt ka ERR Kultuuriuudiste videost.

EIDOS

Skript

Idee ja lavastus: Jarmo Reha

Kunstnik: Urmas Lüüs

Helikunstnik: Kiwa

Operaator: Sten-Johan Lill

Valguskunstnik: Siim Reispass

Videokunstnik: Aleksandr Mirson

Dramaturgid: Jarmo Reha, Aare Pilv

Saali eesruumi sisenedes näevad vaatajad kõigepealt mannekeeni, kellel on nuku nägu ja kes ulatab sisenejaile poomisnööri; seejärel hiiglasuur rauast lühter põlevate küünaldega, selle taga pianiino; seejärel köiega jalgupidi laest rippuv ja aeglaselt pöörlev alasti mannekeen, väljasirutatud kätes küünlad ja rinnale kirjutatud EIDOS. Saali sisenedes kõigepealt istmeridade taga mannekeeni jalad ja tagumik, ülemine kehapool riide taha peidetud. Saali esimeses reas paistavad diivani alt samuti kellegi jalad. Lava: kummaski lava servas postamendi otsas mannekeenide ülakehad laiali sirutatud kätega, vasakul eesnurgas lauad pultide ja arvutitega, mille taga istub Inimene, seljas punakaspruun maika, tema kohal suur lamp, mis teda valgustab. Puldi ees vana kineskooptelekas. Paremal pool eeslaval poissmannekeen, seljas valge särk. Poisimannekeeni peal on kohtvalgus. Lava keskel paremal pool maas subtiitriekraan, mis hakkab näitama oranži helendavat teksti, vasakul pool ratastoolis naismannekeen, kelle liikmed on puutükkidest „lahastega“ kokku naelutatud. Tagapool seinte ääres veel kaks mannekeeni, üks neist seljaga publiku poole, kapuutsiga jope seljas. Tagasein on üleni suur ekraan. Lava tugiraamistik on pisut põiki.

Inimene istub puldi taga ja ootab, kuni vaatajad istet võtavad, siis kustutab aeglaselt publikuvalguse, poisimannekeeni valguse ja laulab mikrofoni:

This is a strange affair
The time has come to travel and the road is filled with fear
This is a strange affair
My youth has all been wasted and I'm bent and grey with years
And all of my companions are now taken away
And who will provide for me against my dying day?
I took my own provisions, but they fooled me and wasted away

Oh, where are my companions?
My mother, father, lover, friend and enemy
Where are my companions?
They're prisoners of death now and they're taken far from me
And where are the dreams I dreamed in the days of my youth?
They took me to illusion when they promised me the truth
And what do sleepers need to make them listen?
Why do they need more proof?

Won't you give me an answer?
Why is your heart so hard against the one who loves you best?
When the one with the answer
Has wakened you, and warned you, and brought you to the test
And wake up from the sleep that plays like clouds upon your eyes
And win back the life you had lived before this dream of lies
Turn your back on yourself and if you follow through you'll win the lover's prize
This is a strange, a strange affair

Kui laul läbi, kustub valgus Inimese kohalt ja tagaseinale ilmub video: käed, mis lehitsevad vastu päikest üht raamatut, päikesevalgus paistab läbi raamatulehtede, käed silitavad ja uurivad raamatut. Selgub, et raamat on Platoni „The Trial and Death of Socrates“. Kõik videod on aegluubis. Videoid ja kogu lavastust saadab amorfne sisekaemuslik ning meie piirjooni kriipiv heliteoste maastik.

Subtiitrid:

Nõnda on jumalad,

tundes kaasa

vaevadesse sündinud inimestele,

kinkinud neile pühad pidustused,

et anda neile hingetõmmet

nende pingutustest;

ja nad on andnud neile

pidukaaslasteks muusad

ja Apolloni, muusade isanda,

ja Dionysose,

et inimesed võiksid

jumalate seltsis

end värskendada

ja end sirgu ajada.

Käte ja raamatu taustal on meri päikesepaistel. Raamat kaob varsti kaadrist, muusika vaibub, näha jääb vaid käsi, mis sirutub päikese poole ja püüab teda otsekui puudutada.

Subtiitrid:

Mis on ilusamat päiksest?

See kera..

Tulekera.

Mis peab jahti meie kohal.

Lookleb meie kohal.

Särab.

Hingab.

Õhkab.

Ilus päike.

Paitab.

Põleb.

Põletavalt paitab.

Neelab.

Meid varsti.

Mis on ilusamat päiksest?

Suvises taevas.

Heites meile varje.

Kuju.

Ootab.

Tõuseb.

Tõuseb.

Tõuseb.

Langeb.

Langeb.

Langeb.

Ilus päike.

Võta mind endaga kaasa.

Kas ma suren peagi?

Kergelt möödun.

Ehk.

Video hajub valgusse, korraks on kogu ruum üleni valge, seejärel uus video koos muusikaga: astuvad jalad ülaltvaates, kõigepealt kõnnivad asfaltteed mööda, siis pöörduvad teerajale heina sees, kuni jõuavad mererannani ja astuvad vette, alguses kaldamuda sees, siis üha kaugemale merre.

Video jooksul on aeg-ajalt subtiitrid:

mu pilk on juba

päikselisel tipul

ja teel, mis vaevalt

alata on jõudnud

nii haarab see meid,

mida me ei haara,

niivõrd siin kohal,

kuigi kaugel veel -

meid muudab, kuigi meid ei puutu,

selleks,

kes teadmatuna juba oleme.

üks viibe vastab meie viipele...

kuid meie nägudel

on vastutuul.

*

Niisiis vajaks ta harjumist,

kui ta tahaks vaadata seda,

mis on ülal.

Ja esiteks võiks ta

kõige kergemini

silmadega eristada varje,

ja pärast seda

inimeste ja muu eidosi vees,

hiljem alles neid endid.

Siit edasi aga seda,

mis on taevas,

ja taevast ennast,

mida talle oleks kergem jälgida

öisel ajal, vaadates

tähtede ja kuu valgust,

kui et päeva ajal

päikest ja päikese valgust.

Nii oleks ta lõpuks võimeline

silmadega eristama

ja kaema päikest -

mitte enam pelgalt tema

ilmumeid vees või muul pinnal,

vaid teda ennast

talle endale vastavalt

tema paigas,

nii nagu ta on.

Ja alles pärast seda

võiks ta järeldusele jõuda,

et päike on mingil viisil

kõige selle põhjus,

mida ta näinud on.

*

See on leitud.

Mis? - Igavik.

See on meri, mis loojub

koos päiksega.

Valvas hing,

pomisegem tõotusi

öös, mis nii tühi,

ja päevas, mis põleb.

Inimeste soosingust,

ühistest püüetest

vabastad enda

ja lendad, kuis võid.

Lootust ei ole,

ei ole koitu.

Tea ja kannata,

vaevad on kindlad.

See on leitud.

Mis? - Igavik.

See on meri, mis loojub

koos päiksega.

Umbes poolel teel muutub taustamuusika ja valgus, ruumi lakke tekib sinine valguslaine. Lõpuks jõuavad jalad kivini ja astuvad selle peale. Video tagaseinal kaob ning sama video jätkub ees telekas, näidates, kuidas jalad kõnnivad merest tagasi kaldani. Kostma hakkab laulu taustrefrään. Lava paremas küljes oleva ukse pragudest on hakanud kumama valgust. Inimene tõuseb puldi tagant, kõnnib ratastoolis mannekeeni lähedusse, paneb mikrofoni jala otsa, kõnnib üle lava uste juurde ja avab need – tekib hele valgusvihk risti üle lava. Inimene kõnnib mikrofoni juurde ja laulab sinise lainetava valguse sees:

Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown

Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown
Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown

Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown
Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown

Master's going to sell me
Shallow oh shallow brown
Sell me to a yankee
Shallow oh shallow brown

Sell me for a dollar
Shallow oh shallow brown
Great big spanish taller
Shallow oh shallow brown

Gonna cross those distant mountains
Shallow oh shallow brown
Drink from a crystal fountain
Shallow oh shallow brown

Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown
Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown

My ship, it sails tomorrow
Shallow oh shallow brown
My heart's filled with so much sorrow
Shallow oh shallow brown

Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown

Laulu taustrefrään sumbub vaikusesse, sinises toas. Inimene kõnnib puldi juurde tagasi ja lülitab sisse järgmise video koos heliga. Pimeduses sajab vihma, keset kaadrit on hele valgusallikas, üldtonaalsus pruunikaskollane. Videos kõnnib Inimene valguse ette, jääb seisma seljaga meie poole ja tõstab aeglaselt käed valguse poole. Soe kollakas valgus, mis on suunatud vaatajate poole, ja akende peale, flikerdab nagu tuli.

Subtiitrid:

Ma ei kummarda kellegi ees.

Minu austus inimeste

või autoriteetide ees

ei ole automaatne,

vaid see sünnib sellest,

et me peame vastastikku

teineteise pilgule vastu.

Mu pilk küsitleb

ja kutsub välja,

ja ma saan austada neid,

kes mulle vastavad ning

väljakutse vastu võtavad,

ei põgene ega põikle pilguga,

ei muutu ülbeks ega

püüa minust üle olla,

nõnda oma ebakindlust paljastades

vaid vaatavad otsa ja ütlevad,

mis neil öelda on.

Ma austan ja usun ainult neid,

kes on minuga võrdsed

ja kannatavad

minu küsimused välja,

ja kelle küsimused mulle

on kantud huvist

minu vastuse vastu,

mitte soovist mind allutada

või end kaitsta.

Ma usaldan neid,

kes ennast ei kaitse,

sest kaitse on rünnak.

Sest minu silmadest vaatab teid

minu veri ja minu lootevesi.

Ma saan usaldada

vaid iga rakuga.

Ja neid on mul 30 triljonit,

rohkem kui

universumis galaktikaid.

Ma usaldan iga oma rakku,

aga mu usaldus pole pime,

tema silmad on pärani,

tema silmaterad on tumedad

ja teravad nagu vastu päikest.

Lõpuks Inimene videos langetab käed ja kõnnib vasakule ära. Ruum läheb pimedaks, algab uus video koos uue helitaustaga: tormine meri, mis paiskub vastu kaid ja paiskab õhku kõrgeid veevalle – ainult et me näeme seda tagurpidi, nii et lained lähenevad vasakust küljest õhust ja otsekui taanduksid tagasi merre; taevas on sinakashallilt pilves. Videos keskel seisab Inimene vaataja poole seljaga, seljas seesama särk ja püksid, mis tal saalis puldi tagagi seljas on; tal on käed üleval. Video kestab pikalt, ligi kümmekond minutit, lõpupoole hakkavad Inimese käed langema. Alles siis, kui Inimene hakkab tagurpidi meie poole kõndima, tulevad subtiitrid, mis jätkuvad ka pimeduses ja vaikuses pärast video lõppu:

näe - see on minu kuju

vesi vaatab mind

ja tõmbub endasse

mu sisemusse varjule

näe - see on mu keha

tuul vaatab mind

peatub korraks

ja nõjatub mu vastu

näe - see on mu ihu

valgus vaatab mind

ja teeb mu silmadest

endale pesa

näe - see on mu vorm

mu veri vaatab sind

läbi mu naha

ja pulbitseb

näe

Hakkab kostma uus helitaust, eesservas olevate mannekeenide silmist ja kõrvust purskub suitsu, poisimannekeenile langeb kohtvalgus, on näha, et tema valge särgiesine on midagi punast täis valgunud. Video: pime kaader, siis tõuseb altservast Inimene, paljas, üleni nõrgudes otsekui verest, raputab pead, nii et juuksed pritsivad igale poole, seejärel vaatab otse kaadrisse, on näha, et ka tema silmaiirised on punased, lõpuks kaob jälle ekraani allservas olevasse veretünni. Samal ajal ees telekas kaadrid, kus verest nõrguvad käed või selg tõusevad ja jälle langevad. Mingil hetkel ka subtiitrid:

ME TULEME SIIA MAAILMA TAHTMATA

JA SUREME,
SAAMATA SÕNA SEKKA ÖELDA

MUL ON ARMASTUST, MIDA ANDA

MA VAID EI TEA, KUHU SEDA PANNA



Video kasvab üle stroboefektiks, kus pimedad kaadrid vahelduvad valgushetkedega, kus on näha Inimest valge tausta vastu paiskumas, näeme tema juukseid, käsi, keha, otsekui ta lainetaks ja põrkuks millegi vastu. Ees telekas on näha lainetavat merd. Mannekeenid purskavad uuesti suitsu. Selle kõige taustal kaootilise rütmiga subtiitrid:

keegi pole minult

mu olemasoluks luba küsinud

ja ega mul seda anda polekski

ma tahan olla ilma loata

öös, mis nii tühi,

ja päevas, mis põleb.

suruda oma astel kätte,

mis mu tapab

ma olen surnud,

sest mul puudub iha

mida tähendab kohal olla?

see on olla ees serval

kohe üle serva kukkumas

kas surm ootab mind?

kas ta loodab mu peale?

ma tahan puhata

kunagi oli igas majas haldjas

igas kirikus jumal

nüüd istun oma

kehakoopas ma ise

päike marrastab

mu silmade sarvkesti

kriimustuste varjud

mu sisemuse seintel

mu veri vaatab mulle otsa

päike tõuseb ainsa hüppega

silmapiirile

maa kattub kulla

ja kuumusega

ma lainetan ja purskun

ma õitsen ja roiskun

näe

Uus heli ja uus video: Inimene tõuseb taas veretünnist, lükkab juuksed üle pea, ta nõrgub üleni, silmastki langeb punane pisar, ta avab silmad ja vaatab kaadrisse, pilt hakkab kergelt vibreerima. Ees telekas sama lainetav meri, mille keskele on tekkinud must ruut. Subtiitrid:

Ma nõrisen üleni

mu keha nõristab

sülge higi pisaraid

ajuvedelikku maomahlu

vistrike mäda

rasu vaiku sappi

kust rooja ninakoobaste lima

spermat kuuverd hormoone

ambroosiat ja inglipiima

ma vibreerin üleni

mu lihased jooksevad

nagu hiired naha all

mu veri jookseb

nagu madu mu soonis

mu luud jooksevad

minu sees maratoni

mu kõõlused nagisevad

mu keha raskuse all

mu sooled lirtsuvad ja mulksuvad

surudes mu sees põrmu oma

haua poole

mu söögitoru õõksub

taeva poole

kui mu kõht keeldub

rooja sigitamast

mu seljalülid vajuvad paigast

kui gravitatsioon

mu keha väänab

mu perse läheb krampi

kui ma sügavalt

mõtteisse vajun

mu silmad lähevad rähma täis

kui ma komberdan

all une pimekambris

mu nahk võib rebeneda

mu luud murduda

mu sooled lõhkeda

mu silmad tühjaks joosta

mu süda komistada

mu veri paisu taha kinni jääda

mu sõrmed külmast

mustuda ja otsast kukkuda

mu hingetoru umbe minna

mu liigesed välja väänduda

mu kuju haihtuda

Video kaob, heli vaibub, vaikuses näeme subtiitrite lõppu, seejärel video: küünlaleek, millele lähenevad huuled ning tõmbavad leegi suhu.

Inimene puldi taga kustutab toas kõik üleliigse valguse ning süütab ainult valguse, mis paiskub uksest risti üle toa. Seejärel tõuseb Inimene puldist, läheb mikrofoni juurde ja laulab:

Bird of prey
Bird of prey
Flying high
Flying high
In the summer sky

Bird of prey
Bird of prey
Flying high
Flying high
Gently pass on by

Bird of prey
Bird of prey
Flying high
Flying high
Am I going to die

Bird of prey
Bird of prey
Flying high
Flying high
Take me on your flight

Inimene läheb puldi taha tagasi ja algab uus video: peaaegu valge ekraan, millest saab ajapikku aru, et seal on kaks kätt, mis liiguvad ümber heleda valgusallika, otsekui seda silitada püüdes, otsekui päikest püüdes. Lava valgus on selle video jooksul kiirelt muutuv, eri värvides vilkuv, ruumitaju eksitav. Valgus käitub kui meid ümbritseva koja sädelemine ja sähvimine. Telekas on vaskselt helendav lainetav meri. Selle kõige jooksul subtiitrid:

istun oma keha koopas

koopastikus:

kõhukoopas

emakakoopas

vaagnakoopas

rinnakoopas

südamekoopas

üdikoopas

neelukoopas

suukoopas

ninakoopas

koljukoopas

silmakoopas

koopapõhjas

koopahõlmas

koopasuus

koopaneelus

koopasüdames

koopapäras

siin ma elan kogu elu

kuskilt immitseb valgust

päike marrastab

mu silmade sarvkesti

kriimustuste varjud

mu siseseintel

*

päike lööb lõhki

nagu küps puuvili

ja voolab üle kogu maailma

otsekui soe ja lämmatav mahl

tsikaadide kontserdi saatel

see kuldne mahl katab mere

otsekui õlikihiga

ja meri saadab

päikese alla litsutud maale

sooja hinguse,

mis puhub kõrgele

koirohu, rosmariini

ja kuumade kivide lõhna

ma avan silmad meeletule

ja kaardus merele

mis erepunasena on täis

jumalaid ja naeratusi

ma pöördun

oma südamerõõmus

maailmade tõe poole

*

jooksen vastu maad,

kust olen pärit

lainetan vastu teda

oma raskusjõu najal

mu keha raskus muutub jõuks

maa toel

mille vastu ma põrkan

mille vastu ma liibun

mida kallistades

ma end ära löön

mida emmates ma end loon

mu silma koguneb meri

mu iirisest võrsub päike

mu astumisest eostub maa

mu sisikonnas voolab magma,

mu pinna alla ladestuvad

kogetud embuste

ja löökide eelajaloolised kihid

ma sajan sajandeid

ma pihustun ja tõstan

oma hajuvad pihud üles

tuleva iseenese poole,

kes annab mulle kuju

ma loojun oma raskusjõusse

ja tõusen oma pudenevusse

ma lainetan ja purskun

ma nõrgun ja auran

ma tardun ja hargnen laiali

ma olen võimeline sündima

ma olen võimeline surema

ma olen võimeline idanema

sügaval üsas

ma olen võimeline jumalana

kõrgelt kukkuma

ma virvendan veepinnana

ja tilgun verena

ma pilgun silmana

ja avanen suu kuristikuna

mul on lõhn ja maitse

ma õitsen ja roiskun

ma väetan enesega mulda,

millest võrsub homme päikeseid

Siinkohal subtiitrid jätkuvad, haarates igal etendusel erinevaid hektilisi hetki eelnevast tekstist, seda kui toorest sõgedust vaatajale pakkudes.

Lõpuks uus video ja uus heli: lähivaates Inimese parem silm, seejärel vasak silm, vaatab ainiti kaadrisse ega pilguta, on näha, kuidas alumise lau peale koguneb pisaravedelikku, mille taha jääb osa silmaiirisest; iiris hakkab ajapikku helendama nagu päike. Siis silm sulgub ja pisar voolab alla. Inimene avab silma, noogutab kergelt ja kaob vasakule ära. Samal ajal hakkab tooliridade alt ekraani suunas paistma lainetav valge valgus, nagu virvendav päike läbi vee või lehtede. Pisut aega vaadatakse seda vaikuses.

Lõpuks Inimene süütab puldi kohal lambi, tõuseb ja kummardab. Publik plaksutab ja lahkub.

(Viimastel etendustel kutsusid subtiitrid publikut lavale uitama, kui soovi on; publik kasutaski seda võimalust.)

Lavastuse tekstis on kasutatud katkendeid Platoni „Riigist“ (Marju Lepajõe tõlkes) ja „Seadustest“, Rilke luuletust „Jalutuskäik“, Rimbaud' luuletust „Igavik“ ja tükikest Camus' romaanist „Õnnelik surm“ (Tanel Lepsoo tõlkes), üksikuid lauseid Tõnu Õnnepalult ja Madis Kõivult, Thomas Andersoni filmist „Magnoolia“ ja Tarkovski „Stalkerist“. Laulud on Richard Thompsoni „Strange Affair“ Will Oldhami versioonis, vana orjalaul „Shallow Brown“ Richard Hawley versioonis ja Jim Morrisoni „Bird of Prey“.