27. oktoobril oli Jarmo Reha lavastuse "EIDOS" esietendus ja 22. veebruaril 2024 viimane etendus. Kajastusi võib vaadata siit ja "kavalehte" siit.Alljärgnev on lavastuse skript ehk sõnaline külg. Plakati autor on Allan Appelberg, fotod on pärit teatri kodulehelt (autor Herkko Labi) ja lavastuse videosalvestisest, mille tegi Sten-Johan Lill, üks pilt ka ERR Kultuuriuudiste videost.
EIDOS
Skript
Idee ja lavastus: Jarmo Reha
Kunstnik: Urmas Lüüs
Helikunstnik: Kiwa
Operaator: Sten-Johan Lill
Valguskunstnik:
Siim Reispass
Videokunstnik: Aleksandr
Mirson
Dramaturgid: Jarmo Reha, Aare
Pilv
Saali eesruumi sisenedes
näevad vaatajad kõigepealt
mannekeeni, kellel on nuku nägu ja kes ulatab sisenejaile
poomisnööri; seejärel
hiiglasuur rauast lühter põlevate
küünaldega, selle taga
pianiino; seejärel köiega
jalgupidi laest rippuv ja aeglaselt pöörlev alasti mannekeen,
väljasirutatud kätes küünlad
ja rinnale kirjutatud EIDOS. Saali sisenedes kõigepealt
istmeridade taga mannekeeni jalad ja tagumik, ülemine kehapool riide
taha peidetud. Saali esimeses reas paistavad diivani alt samuti
kellegi jalad. Lava: kummaski lava servas postamendi otsas
mannekeenide ülakehad laiali sirutatud
kätega, vasakul eesnurgas lauad pultide ja arvutitega,
mille taga istub Inimene, seljas punakaspruun maika, tema kohal suur
lamp, mis teda valgustab. Puldi ees vana kineskooptelekas. Paremal
pool eeslaval poissmannekeen, seljas valge särk. Poisimannekeeni
peal on kohtvalgus. Lava keskel paremal pool maas subtiitriekraan,
mis hakkab näitama oranži helendavat teksti, vasakul pool
ratastoolis naismannekeen, kelle liikmed on puutükkidest
„lahastega“ kokku
naelutatud. Tagapool seinte ääres
veel kaks mannekeeni, üks neist seljaga publiku poole,
kapuutsiga jope seljas. Tagasein on üleni suur ekraan. Lava
tugiraamistik on pisut põiki.
Inimene istub puldi taga ja
ootab, kuni vaatajad istet võtavad,
siis kustutab aeglaselt publikuvalguse, poisimannekeeni valguse ja
laulab mikrofoni:
This
is a strange affair
The
time has come to travel and the road is filled with fear
This
is a strange affair
My
youth has all been wasted and I'm bent and grey with years
And
all of my companions are now taken away
And
who will provide for me against my dying day?
I
took my own provisions, but they fooled me and wasted away
Oh,
where are my companions?
My
mother, father, lover, friend and enemy
Where
are my companions?
They're
prisoners of death now and they're taken far from me
And
where are the dreams I dreamed in the days of my youth?
They
took me to illusion when they promised me the truth
And
what do sleepers need to make them listen?
Why
do they need more proof?
Won't
you give me an answer?
Why
is your heart so hard against the one who loves you best?
When
the one with the answer
Has
wakened you, and warned you, and brought you to the test
And
wake up from the sleep that plays like clouds upon your eyes
And
win back the life you had lived before this dream of lies
Turn
your back on yourself and if you follow through you'll win the
lover's prize
This
is a strange, a strange affair
Kui laul läbi, kustub
valgus Inimese kohalt ja tagaseinale ilmub video: käed, mis
lehitsevad vastu päikest üht raamatut, päikesevalgus paistab läbi
raamatulehtede, käed silitavad ja uurivad raamatut. Selgub, et
raamat on Platoni „The Trial and Death of
Socrates“. Kõik
videod on aegluubis. Videoid ja kogu lavastust saadab
amorfne sisekaemuslik ning meie piirjooni kriipiv heliteoste maastik.
Subtiitrid:
Nõnda
on jumalad,
tundes kaasa
vaevadesse
sündinud inimestele,
kinkinud neile pühad
pidustused,
et anda
neile hingetõmmet
nende pingutustest;
ja nad on andnud neile
pidukaaslasteks muusad
ja Apolloni, muusade isanda,
ja Dionysose,
et inimesed
võiksid
jumalate seltsis
end
värskendada
ja
end sirgu ajada.
Käte ja raamatu taustal on
meri päikesepaistel. Raamat kaob varsti kaadrist, muusika vaibub,
näha jääb vaid käsi,
mis sirutub päikese poole ja püüab teda otsekui
puudutada.
Subtiitrid:
Mis on ilusamat päiksest?
See kera..
Tulekera.
Mis peab jahti meie kohal.
Lookleb meie
kohal.
Särab.
Hingab.
Õhkab.
Ilus päike.
Paitab.
Põleb.
Põletavalt
paitab.
Neelab.
Meid varsti.
Mis on ilusamat päiksest?
Suvises taevas.
Heites meile varje.
Kuju.
Ootab.
Tõuseb.
Tõuseb.
Tõuseb.
Langeb.
Langeb.
Langeb.
Ilus päike.
Võta
mind endaga kaasa.
Kas ma suren
peagi?
Kergelt
möödun.
Ehk.
Video hajub valgusse,
korraks on kogu ruum üleni valge, seejärel
uus video koos muusikaga: astuvad jalad
ülaltvaates, kõigepealt
kõnnivad
asfaltteed mööda, siis pöörduvad teerajale heina
sees, kuni jõuavad
mererannani ja astuvad vette, alguses kaldamuda sees, siis üha
kaugemale merre.
Video jooksul on aeg-ajalt
subtiitrid:
mu pilk on juba
päikselisel tipul
ja teel, mis
vaevalt
alata on jõudnud
nii haarab
see meid,
mida me ei haara,
niivõrd
siin kohal,
kuigi kaugel
veel -
meid muudab, kuigi meid ei
puutu,
selleks,
kes teadmatuna juba oleme.
üks viibe vastab meie
viipele...
kuid meie
nägudel
on vastutuul.
*
Niisiis
vajaks ta harjumist,
kui
ta tahaks vaadata seda,
mis
on ülal.
Ja
esiteks võiks
ta
kõige
kergemini
silmadega
eristada varje,
ja
pärast seda
inimeste
ja muu eidosi vees,
hiljem
alles neid endid.
Siit
edasi aga seda,
mis
on taevas,
ja
taevast ennast,
mida
talle oleks kergem jälgida
öisel
ajal, vaadates
tähtede
ja kuu valgust,
kui
et päeva ajal
päikest
ja päikese valgust.
Nii
oleks ta lõpuks
võimeline
silmadega
eristama
ja
kaema päikest -
mitte
enam pelgalt tema
ilmumeid
vees või
muul pinnal,
vaid
teda ennast
talle
endale vastavalt
tema
paigas,
nii
nagu ta on.
Ja
alles pärast
seda
võiks
ta järeldusele
jõuda,
et
päike
on mingil viisil
kõige
selle põhjus,
mida
ta näinud on.
*
See on
leitud.
Mis? - Igavik.
See on meri,
mis loojub
koos
päiksega.
Valvas hing,
pomisegem tõotusi
öös, mis nii tühi,
ja päevas,
mis põleb.
Inimeste
soosingust,
ühistest
püüetest
vabastad
enda
ja lendad, kuis võid.
Lootust ei ole,
ei ole koitu.
Tea ja kannata,
vaevad on
kindlad.
See on
leitud.
Mis? - Igavik.
See on meri,
mis loojub
koos
päiksega.
Umbes
poolel teel muutub taustamuusika ja valgus, ruumi lakke tekib sinine
valguslaine. Lõpuks
jõuavad
jalad kivini ja astuvad selle peale. Video tagaseinal kaob ning sama
video jätkub
ees telekas, näidates,
kuidas jalad kõnnivad
merest tagasi kaldani. Kostma hakkab laulu taustrefrään. Lava paremas küljes oleva ukse pragudest on hakanud kumama valgust. Inimene tõuseb puldi tagant, kõnnib ratastoolis mannekeeni lähedusse, paneb mikrofoni jala otsa, kõnnib üle lava uste juurde ja avab need – tekib hele valgusvihk risti üle lava. Inimene kõnnib mikrofoni juurde ja laulab sinise lainetava valguse sees:
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown
Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown
Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown
Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown
Master's going to sell me
Shallow oh shallow brown
Sell me to a yankee
Shallow oh shallow brown
Sell me for a dollar
Shallow oh shallow brown
Great big spanish taller
Shallow oh shallow brown
Gonna cross those distant mountains
Shallow oh shallow brown
Drink from a crystal fountain
Shallow oh shallow brown
Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown
Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown
My ship, it sails tomorrow
Shallow oh shallow brown
My heart's filled with so much sorrow
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Laulu taustrefrään sumbub vaikusesse, sinises toas. Inimene kõnnib puldi juurde tagasi ja lülitab sisse järgmise video koos heliga. Pimeduses sajab vihma, keset kaadrit on hele valgusallikas,
üldtonaalsus pruunikaskollane. Videos kõnnib Inimene valguse ette,
jääb seisma seljaga meie poole ja tõstab
aeglaselt käed
valguse poole. Soe kollakas valgus, mis on suunatud vaatajate poole,
ja akende peale, flikerdab nagu tuli.
Subtiitrid:
Ma ei kummarda kellegi ees.
Minu austus inimeste
või
autoriteetide ees
ei ole automaatne,
vaid see
sünnib sellest,
et me peame vastastikku
teineteise pilgule vastu.
Mu pilk küsitleb
ja kutsub välja,
ja ma saan austada neid,
kes mulle vastavad ning
väljakutse vastu võtavad,
ei põgene
ega põikle pilguga,
ei muutu ülbeks ega
püüa minust üle olla,
nõnda
oma ebakindlust paljastades
vaid vaatavad otsa ja ütlevad,
mis neil
öelda on.
Ma austan ja usun ainult neid,
kes on
minuga võrdsed
ja kannatavad
minu küsimused
välja,
ja kelle küsimused
mulle
on kantud huvist
minu vastuse vastu,
mitte
soovist mind allutada
või
end kaitsta.
Ma usaldan neid,
kes ennast ei kaitse,
sest kaitse on rünnak.
Sest minu silmadest vaatab teid
minu veri ja minu lootevesi.
Ma saan usaldada
vaid iga rakuga.
Ja neid on mul 30 triljonit,
rohkem kui
universumis galaktikaid.
Ma usaldan iga oma rakku,
aga mu
usaldus pole pime,
tema silmad on pärani,
tema
silmaterad on tumedad
ja teravad nagu vastu päikest.
Lõpuks
Inimene videos langetab käed
ja kõnnib vasakule ära. Ruum läheb pimedaks, algab uus video koos uue helitaustaga: tormine meri, mis paiskub vastu kaid ja paiskab õhku
kõrgeid
veevalle – ainult et me
näeme seda tagurpidi, nii et lained lähenevad
vasakust küljest õhust
ja otsekui taanduksid tagasi merre; taevas on sinakashallilt pilves.
Videos keskel seisab Inimene vaataja poole seljaga, seljas seesama
särk ja püksid, mis tal saalis puldi tagagi seljas on; tal on käed
üleval. Video kestab pikalt, ligi kümmekond
minutit, lõpupoole
hakkavad Inimese käed langema. Alles siis, kui Inimene hakkab
tagurpidi meie poole kõndima,
tulevad subtiitrid, mis jätkuvad ka pimeduses ja vaikuses pärast
video lõppu:
näe - see on minu kuju
vesi vaatab mind
ja tõmbub
endasse
mu sisemusse varjule
näe - see
on mu keha
tuul vaatab mind
peatub korraks
ja nõjatub
mu vastu
näe - see
on mu ihu
valgus
vaatab mind
ja teeb mu silmadest
endale pesa
näe - see
on mu vorm
mu veri vaatab sind
läbi mu naha
ja pulbitseb
näe
Hakkab kostma uus helitaust,
eesservas olevate mannekeenide silmist ja kõrvust
purskub suitsu, poisimannekeenile langeb kohtvalgus, on näha, et
tema valge särgiesine
on midagi punast täis
valgunud. Video: pime kaader, siis tõuseb
altservast Inimene,
paljas, üleni nõrgudes
otsekui verest, raputab pead, nii et juuksed pritsivad igale poole,
seejärel vaatab otse kaadrisse, on näha,
et ka tema silmaiirised on punased, lõpuks
kaob jälle ekraani allservas olevasse veretünni. Samal ajal ees
telekas kaadrid, kus verest nõrguvad
käed
või
selg tõusevad
ja jälle
langevad.
Mingil hetkel ka subtiitrid:
ME TULEME SIIA MAAILMA TAHTMATA
JA SUREME,
SAAMATA SÕNA
SEKKA ÖELDA
MUL ON ARMASTUST, MIDA ANDA
MA VAID EI TEA, KUHU SEDA
PANNA
Video kasvab üle stroboefektiks, kus
pimedad kaadrid vahelduvad valgushetkedega, kus on näha
Inimest valge tausta vastu paiskumas, näeme tema
juukseid, käsi, keha, otsekui ta lainetaks ja põrkuks
millegi vastu. Ees telekas on näha lainetavat merd. Mannekeenid
purskavad uuesti suitsu. Selle kõige
taustal kaootilise rütmiga subtiitrid:
keegi pole minult
mu olemasoluks luba küsinud
ja ega mul seda anda polekski
ma tahan olla ilma loata
öös, mis nii tühi,
ja päevas,
mis põleb.
suruda oma
astel kätte,
mis mu tapab
ma olen surnud,
sest mul puudub iha
mida
tähendab kohal olla?
see on olla ees serval
kohe üle
serva kukkumas
kas surm
ootab mind?
kas ta
loodab mu peale?
ma tahan puhata
kunagi oli igas majas haldjas
igas kirikus jumal
nüüd istun oma
kehakoopas ma ise
päike marrastab
mu silmade sarvkesti
kriimustuste varjud
mu sisemuse
seintel
mu veri vaatab mulle otsa
päike
tõuseb ainsa
hüppega
silmapiirile
maa kattub kulla
ja kuumusega
ma lainetan ja purskun
ma õitsen
ja roiskun
näe
Uus heli
ja uus video: Inimene tõuseb
taas veretünnist,
lükkab
juuksed üle pea, ta nõrgub
üleni, silmastki langeb punane pisar, ta avab silmad ja vaatab
kaadrisse, pilt hakkab kergelt vibreerima. Ees telekas sama lainetav
meri, mille keskele on tekkinud must ruut. Subtiitrid:
Ma nõrisen
üleni
mu keha nõristab
sülge higi
pisaraid
ajuvedelikku maomahlu
vistrike mäda
rasu vaiku sappi
kust rooja ninakoobaste lima
spermat kuuverd hormoone
ambroosiat ja inglipiima
ma vibreerin
üleni
mu lihased
jooksevad
nagu hiired naha all
mu veri jookseb
nagu madu mu soonis
mu luud jooksevad
minu sees
maratoni
mu kõõlused
nagisevad
mu keha raskuse all
mu sooled lirtsuvad ja
mulksuvad
surudes mu
sees põrmu oma
haua poole
mu söögitoru õõksub
taeva poole
kui mu kõht
keeldub
rooja sigitamast
mu seljalülid vajuvad paigast
kui gravitatsioon
mu keha väänab
mu
perse läheb krampi
kui ma sügavalt
mõtteisse
vajun
mu silmad lähevad
rähma täis
kui ma komberdan
all une
pimekambris
mu nahk võib
rebeneda
mu luud murduda
mu sooled
lõhkeda
mu silmad tühjaks joosta
mu süda komistada
mu veri paisu taha kinni jääda
mu sõrmed
külmast
mustuda ja otsast kukkuda
mu hingetoru umbe minna
mu liigesed välja väänduda
mu kuju haihtuda
Video kaob, heli vaibub,
vaikuses näeme subtiitrite lõppu,
seejärel video: küünlaleek,
millele lähenevad huuled ning tõmbavad
leegi suhu.
Inimene puldi taga kustutab
toas kõik üleliigse valguse ning süütab ainult valguse, mis
paiskub uksest risti üle toa. Seejärel
tõuseb Inimene
puldist, läheb mikrofoni juurde ja laulab:
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
In
the summer sky
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Gently
pass on by
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Am
I going to die
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Take
me on your flight
Inimene läheb puldi taha
tagasi ja algab uus video: peaaegu valge ekraan, millest saab
ajapikku aru, et seal on kaks kätt, mis liiguvad ümber heleda
valgusallika, otsekui seda silitada püüdes, otsekui päikest
püüdes. Lava valgus on selle video jooksul kiirelt muutuv, eri
värvides vilkuv, ruumitaju eksitav. Valgus käitub kui meid
ümbritseva koja sädelemine ja sähvimine. Telekas on vaskselt
helendav lainetav meri. Selle
kõige
jooksul subtiitrid:
istun oma keha koopas
koopastikus:
kõhukoopas
emakakoopas
vaagnakoopas
rinnakoopas
südamekoopas
üdikoopas
neelukoopas
suukoopas
ninakoopas
koljukoopas
silmakoopas
koopapõhjas
koopahõlmas
koopasuus
koopaneelus
koopasüdames
koopapäras
siin ma elan kogu elu
kuskilt immitseb valgust
päike marrastab
mu silmade sarvkesti
kriimustuste varjud
mu siseseintel
*
päike lööb lõhki
nagu küps puuvili
ja voolab
üle kogu maailma
otsekui soe ja lämmatav mahl
tsikaadide kontserdi saatel
see kuldne
mahl katab mere
otsekui õlikihiga
ja meri saadab
päikese
alla litsutud maale
sooja
hinguse,
mis puhub kõrgele
koirohu, rosmariini
ja kuumade kivide lõhna
ma avan silmad meeletule
ja kaardus merele
mis erepunasena on täis
jumalaid ja naeratusi
ma pöördun
oma
südamerõõmus
maailmade tõe
poole
*
jooksen vastu maad,
kust olen pärit
lainetan vastu teda
oma raskusjõu
najal
mu keha raskus muutub jõuks
maa toel
mille vastu ma põrkan
mille vastu ma liibun
mida kallistades
ma end ära
löön
mida emmates
ma end loon
mu silma koguneb meri
mu iirisest võrsub
päike
mu astumisest eostub maa
mu
sisikonnas voolab magma,
mu pinna alla ladestuvad
kogetud
embuste
ja löökide
eelajaloolised kihid
ma sajan sajandeid
ma pihustun ja tõstan
oma hajuvad pihud üles
tuleva iseenese poole,
kes annab mulle kuju
ma loojun oma raskusjõusse
ja tõusen
oma pudenevusse
ma lainetan ja purskun
ma nõrgun
ja auran
ma tardun ja hargnen laiali
ma olen võimeline
sündima
ma olen võimeline
surema
ma olen võimeline
idanema
sügaval
üsas
ma olen võimeline
jumalana
kõrgelt
kukkuma
ma virvendan
veepinnana
ja tilgun verena
ma pilgun silmana
ja avanen suu kuristikuna
mul on lõhn
ja maitse
ma õitsen
ja roiskun
ma väetan
enesega mulda,
millest
võrsub homme
päikeseid
Siinkohal subtiitrid
jätkuvad, haarates igal etendusel erinevaid hektilisi hetki
eelnevast tekstist, seda kui toorest sõgedust vaatajale pakkudes.
Lõpuks
uus video ja uus heli:
lähivaates Inimese parem
silm, seejärel vasak silm, vaatab ainiti kaadrisse ega
pilguta, on näha, kuidas alumise lau peale koguneb pisaravedelikku,
mille taha jääb osa silmaiirisest; iiris hakkab ajapikku helendama
nagu päike. Siis silm sulgub ja pisar voolab alla. Inimene avab
silma, noogutab kergelt ja kaob vasakule ära. Samal ajal hakkab
tooliridade alt ekraani suunas paistma lainetav valge valgus, nagu
virvendav päike läbi vee või
lehtede. Pisut aega vaadatakse seda vaikuses.
Lõpuks Inimene süütab
puldi kohal lambi, tõuseb ja
kummardab. Publik plaksutab ja lahkub.
(Viimastel etendustel
kutsusid subtiitrid publikut lavale uitama, kui soovi on; publik
kasutaski seda võimalust.)
Lavastuse tekstis on kasutatud
katkendeid Platoni
„Riigist“ (Marju Lepajõe
tõlkes)
ja „Seadustest“, Rilke luuletust „Jalutuskäik“, Rimbaud'
luuletust „Igavik“ ja tükikest Camus' romaanist „Õnnelik
surm“ (Tanel Lepsoo tõlkes),
üksikuid lauseid Tõnu
Õnnepalult ja Madis Kõivult,
Thomas Andersoni filmist „Magnoolia“ ja Tarkovski „Stalkerist“.
Laulud on Richard Thompsoni „Strange
Affair“ Will Oldhami versioonis,
vana orjalaul „Shallow Brown“
Richard Hawley versioonis ja Jim Morrisoni „Bird
of Prey“.