Eero Epner tegi valiku kirjadest, mis ma talle olen aasta jooksul saatnud, ning avaldas selle uues
NO99 ajakirjas nr 4. näib, et ajakiri on üsna tihedalt seotud nende uue lavastuse
"Iga eht südamelöök" tagapõhjadega, ajakiri sisaldab palju pilte näitlejate võõramaareisidest, mis nad lavastuse ettevalmistamise käigus tegid, ning oluline teema on teater kui emotsioonide kunst (vt selle kohta ka Eero Epneri hiljutist artiklit Sirbis,
"Avalikkus ja teater"). ajakiri sisaldab teatriteemalisi katkeid Iris Murdochi romaanist "Meri, meri", Tiit Ojasoo vestlust Ööülikoolis, Eero Epneri intervjuusid Meelis Oidsalu, Tarmo Jüristo, Eha Komissarovi, Mart Kangro ja Münchner Kammerspiele kunstilise juhi Johan Simonsiga, Tambet Tuisu intervjuud Kaurismäe-näitleja Kati Outineniga, ajakirja TheaterHeute intervjuud Alvis Hermanisega, katkendeid Rasmus Kaljujärve viimaste aastate kirjadest ja vestlustest, osaleja meenutusi Grotowski rituaalidest, Itaalia lavastaja Romeo Castellucci lavaliste kujundite ideid ning veel mõnesid killukesi. nii et jällegi huvitav väljaanne.
panen tolle kirjavahetuse (koos mõnede kommentaaride ja täiendustega) ka siia. enamasti on need minu esmamuljed ja -mõtted pärast uute lavastuste väljatulekut.
AASTA TEATRIS
Aare Pilve kirjad
Aktsioon [Sünnipäevaaktsioon 19.02.2012] – no eks ta muidugi oli natuke eeskavalik – aga miks ka mitte,
"Nafta!" oli samamoodi eeskavalik. Ene etteaste oli tõesti
sümpaatne; mulle väga meeldis Raudsepa seitse minutit vaikust -
lihtsalt mulle väga meeldib, kui inimene laval oskab pikalt vaikida
(nt meeldib mulle väga ka Tartu Uue Teatri Rein Paku tüki algus,
kus Pakk just nagu hakkaks kohe rääkima, aga ikka ei hakka,
lihtsalt vahib publikut umbes viis minutit). Naiste kava oli ka
huvitav, kuigi ma tundsin kohe, et siin vist vihjatakse millelegi,
millega ma pole kursis, pärast Ene-Liis ütleski, et see oli Pina
Bauschi tsitaatidele üles ehitatud (mulle väga meeldis see
turbamulla-koht, kuigi seegi vist oli tsitaat). Jaagu riietumisnumber
oli vaadatav tema kunagise aktsiooni epiloogina, mu meelest vaimukas.
Tambeti numbri üle jäin mõtlema, et kas see oli nüüd nadivõitu
mõte või just väga hea mõte; mingi piinlikkuse-moment siin oli,
mis paneb arvama, et see vist oli siiski hea mõte.
Igal juhul oli funky ja
groovy, ja mitu asja püsivad meeles praeguseni, mis tähendab, et
oli ikkagi ka diipi.
Aare
27.02.2012
----------------------
Tere,
/.../
Iphigeneia asjus polegi
Sulle kirjutanud; igal juhul mu meelest hea asi, Mirtel eriti mõjuv.
Aga tahaks seda veel näha, sest esikal jäi kergelt mulje, et
näitlejate registrid polnud omavahel võib-olla päris täpseks
häälestatud.
Ole terve,
Aare
03.04.2012
----------------------
Tere,
/.../
Nägin täna Tallinnas
juhuslikult Tambetit, kes rääkis, milline hoopis teine kultuur
Londonis on näitlejate töö suhtes, palju reglementeeritum ja
loovust kammitsevam kui NO-s või Saksas.
"Õgimist"
käisin vaatamas eelmisel reedel (oli vist teine etendus), meeldis
väga, nii üldises mõttes kui näitlejate kaupa.
Aga kirjutan kohe varsti
uuesti ja pikemalt.
Ole terve,
Aare
23.05.2012
--------------------------
Tere,
"Õgimist"
käisin jah vaatamas, meeldis väga – iseendast ju suhteliselt
triviaalne põhiidee, aga mu meelest igal tasandil (tekstide valik,
rollid, tempod jne) väga veenvalt ja mõjuvalt läbi viidud. Mul on
Laglega seni olnud probleeme, see on vist viies asi, mis ma temalt
olen näinud, esimene, "Portselansuits" tundus ka väga
õnnestunud ja huvitavana, aga kõik vahepealne on tundunud umbes
selline, et huvitava lavakeelega lavastaja küll, aga mis asja ta
õigupoolest ajab või kas ta seda isegi teab, möllab niisama,
hormoonid jne. Nüüd aga oli kõik järsku paigas, kõik tundus
kuidagi põhjendatud, kuigi kaugeltki mitte lihtsalt ümber
sõnastatav – mis ongi ju õnnestunud poeetilise akti tunnus.
Näitlejad olid kõik väga head, aga selle lavastuse puhul on Eva
kõige meeldejäävam – esiteks see tema vuntsidega monoloog, kus
naljakas, jube ja kurb register vaheldumisi ja läbisegi, ja teiseks
see jahunäo-stseen, poleks uskunudki, et sellise sisuga stseen võib
mõjuda nii traagiliselt (mis mõttes traagiliselt – ei teagi
täpselt), väga hea kujundileid ning väga hea teostus. Eva on üldse
omapärane oma psühhofüüsiliselt jooniselt, veidi nurgeline ja
poisilik, aga seejuures kuidagi kartmatu - ma mõtlen nii psüühilise
enda mängu paneku mõttes (meenub nt nutustseen "Rise and
Falli" terapeudi juures) kui ka füüsiliselt, mingi vabadus ja
valehäbi puudumine torkab silma. (Temast muidugi raskevõitu mul
rääkida, sest ta on ainus NO99 näitlejatest, keda ma ka pisut
lähemalt tunnen – kuigi ei teagi, kust ja miks; meie emad olid
Pedas õppides toakaaslased, aga Evaga tutvusin ma alles siis, kui me
mõlemad juba suured olime, ilma emade vahenduseta.)
Lõpustseen
– pikk tardumus, kuni kraanikauss üle ajab – oli ka väga mõjuv.
Heli ja muusika mängis muidugi olulist rolli kogu selle rütmika ja
staatika ülesehitamisel, hea töö. Üleüldse kuidagi "kohalolev"
lavastus, peaaegu kaks tundi, aga kui läbi sai, oli tunne, et ainult
tund.
Nii et sel kevadel kaks sellist puhta struktuuriga ja
otsekohest lavastust; tahaks öelda "vaene teater", aga
kuidas seda öelda teatri kohta, kus lava ujub pasteedist?
Katku-teater (pidu katku ajal)? "Iphigeneiat" tahaksin
järgmisel nädalal uuesti vaatama tulla, olen terve nädala
Tallinnas ühe konverentsi pärast, aga ei tea veel hetkel, kuidas
ajaliselt õnnestub. Nägin selle teist etendust (või kolmandat?) ja
mulle näis, et näitlejate mänguregistrid polnud veel lõpuni
unisoonis, tahaksin üle vaadata, milline see lavastus nüüd pärast
sissemängimist on; ja seda ka, milline see Eva seal täpselt on,
esimesel vaatamisel Mirtel kuidagi tõmbas tähelepanu endale, nad ju
on seal enamasti korraga laval.
Ole terve,
Aare
24.05.2012
-----------------------------------
Lugesin jah, lehest seda
Saare vaakumi-lauset ja mõtlesin – muidugi, vaakumis ei saa ju
hingata ;) Üldiselt nukker värk vaadata, kuidas inimesed juba
mitmendat päeva lihtsalt ilmselgelt valetavad, saades seejuures aru,
et kõik saavad aru, et nad valetavad. See uue partei loomise
kahtlustus on ka naljakas, Ansip kahtlustab mingit eri peent
poliittehnoloogiat, ja sealt kõlab läbi kaeblus: "Oleme seni
valetamisega parteisid teinud, kas te tahate nüüd tõerääkimisega
uut parteid alustada – see pole aus mäng!"
Aare
24.05.2012
[Siin viidatakse sõnadele, millega sotside peasekretär Indrek Saar vastas Eesti Päevalehe küsimusele, kas tema partei kaudu on musta raha pestud: "Ma ei ole sellest teadlik. Aga kui vaadata probleemi olemust, siis tuleks arvestada sellega, et ükski inimene ega organisatsioon ei toimi vaakumis".]
-------------------------------
["Reformierakonna juhatuse koosoleku" kohta]
Muljed on väga head. Põhimõtteliselt nagu "Ühtse Eesti"
valimiskoolid, aga nimedega ja detailselt. [Eero on ajakirjast välja jätnud tema kohta käiva: Tekst ise oli tihke, hästi komponeeritud, kahtlustan
Sinu kindlat kätt, kuigi seda kuskil märgitud pole (remargid
tundusid küll väga Sinu stiilis olevat).] Arutasin ühe sõbraga
täna (ta ise ei näinud eilset aktsiooni), et kunstiliselt
raamistatuna (milleks piisab juba sellest disclaimerist alguses, et
kokkulangevused tegelikkusega on juhuslikud jne) on sellistest
asjadest kummalisel kombel parem kõnelda kui lihtsalt žurnalistlikus
võtmes; tekib huvitav efekt, et kui kunstnik ütleb, et ta võib
vabalt ka valetada, siis loob ta sellega endale palju suurema
vabaduse tõde esitada kui see on võimalik poliitikul või
ajakirjanikul, kes peab järgima tõekohustust (või vähemasti jätma
sellise mulje). Fiktsioon loob teatava mängu-registri, kus saab n-ö
läbi proovida, kuidas tõerääkimine päriselt käib, ja selle
käigus saabki tõde rääkida; ses mõttes oli see aktsioon (ja ka
ÜE) tõestuseks sellest, et kui ikka tõega on halvasti, tuleb tal
väljamõeldise ruumi põgeneda, et tõena säilida – see ongi
võib-olla üks kunsti fundamentaalseid funktsioone, miks teda vaja
on.
Ja kogu see kiire reageerimine on omaette kiiduväärne asi;
meenus omaaegne Laansalu "Ameerika" (olen sellest vist
kunagi kirjutanud).
Kas see nüüd midagi nii
eriti muudab, ei tea; eks on samamoodi nagu ÜEga, et nihutab mingeid
suhtumismustreid ja efekt on näha aegamööda. Aga teatava
statemendina oli see aktsioon küll oluline, kui pessimistlikult
öelda, siis õnnepalulikult, et "jätsime oma väikse kuldse
astla kätte, mis meid tappis" [ebatäpne tsitaat Õnnepalu poeemist "Mõõt"]; kui optimistlikumalt, siis
sinijärvelikult "üldiselt minge muidugi persse" [rida Sinijärve luuletusest "Tere, tahmaste nägudega poolpankurid"].
Esituslikus mõttes oli
ka täitsa hea, väiksed rollivisandid juba tekkisid (Ristol
näiteks), Mirteli monoloog oli väga hea (kukkus niimoodi välja,
ega ta seda vist niimoodi läbi polnud mõelnud). Mõned kujud ehk
olid natuke liiga groteskis, kas tekstis (Lillo kohati nagu oli) või
esituses (hüsteeritsev Gräzin), aga põhimõtteliselt oli see
tõepärasuse-nihestuse suhe tasakaalus mu meelest.
Pisut jälgisin ka
vastukajasid; Randpere reaktsioon (umbes et "pulli sai")
oli ootuspäraselt nürivõitu. Muuseas, Randpere oli tekstist välja
jäänud, aga mu meelest oli tema üldse esimene, kes Meikari
artiklile reageeris ja seejärel täitsa vait jäi.
Kas on midagi plaanis
selle asjaga ka veel ette võtta – tekst avaldada, salvestus
plaadile panna? Või mõtlete veel midagi edasi arendada, mingit
jätku?
Aare
07.06.2012
-------------------------
Lihtsalt seda, et
vaatasin just telekast "Rise and Falli" – kurat, see on
ikka väga hea tükk. Kolmandat korda vist nägin (enne üks laivis
ja üks videost) ja jälgisin nüüd ka kompat – kuskilt sealt
trepist ronimisest ja Marju monoloogist saab täistuurid sisse, nii
et tõstad iga stseeni peale sisimas pöialt, tõusvas joones. Pole
ka noid segavaid kontekste, mis alguses häirisid, niimoodi videost
vaadates tundub värk eriti puhas ja lõikav. Võib-olla on aga
kontekst ise vahepeal tolle teravusega rohkem unisooni läinud, ei
tea. [ajakirjast välja jäänud lause: Ja muidugi Marju monoloog on ikka
suurepärane tekst, see lööb järsku kogu lavastuse idee sügavuti ja
laiuti lahti.]
Ole terve,
Aare
25.08.2012
--------------------
Jaa, lugesin ka seda [Margus Mikomäe intervjuu Rein Langiga] nüüd hommikul. Iseendast väga hea, et Mikomäel selline intervjuu
õnnestus saada, representatiivsem kui ametlik poliitiline programm.
No kurvaks teeb küll, mitte ainult see, mis ta NO99ga seoses räägib,
vaid üleüldine hoiak, nt mis ta kirjanikupalkade kohta räägib,
näitab, et talle pole Sinijärve hoolikast lobitööst asja
põhipoint ikka üldse pärale jõudnud. Mis teha, turuideoloogiline
prill (ja selle osaks saanud arrogants) ikka murrab inimese ära,
nukker vaatepilt.
Aare
04.09.2012
----------------------
[lavastusest "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp"]
Tere,
käisin
eile vaatamas – päris kummaline asi.
Kuulub ilmselt selliste tükkide hulka, kus etenduse ajal on tunne,
et ei tule päris pärale, kogu aeg on nagu mingi ootus, et päris
asi veel tuleb, kuni tükk saabki otsa – aga asi ise jõuab kohale
alles pärast, kui mõtled tervikule ja kogemusele tagasi. Igal juhul
tuli eilne etendus hommikul iseendast meelde ja pani mõtlema, see
tähendab, et mõjub ja haagib täitsa kõvasti.
Ma polnud muidugi seekord
õiges positsioonis, et etendust "puhtalt" vaadata, kuna ma
olin tolle teksti teinud ja muidugi ei saanud ma välja lülitada
seda eelteadmist, et kuskil see tekst tuleb (erinevalt tavalisest
vaatajast, kes proovisaalis toimuvat vaatab ilma selle teadmiseta),
ja kui ta tuli, siis tegelesin eelkõige selle kuulamisega, et kuidas
ta selles esituses siis kõlab.
See proovisaali-osa jäi mõneti
uduseks – otsekui oleks mingit lugu jutustatud, aga kõigist
nüanssidest aru ei saanud; aga väga võimalik, et ei esitatudki
lugu(sid), vaid lihtsalt teatavaid modaalsusi – igatsust, iha,
kurbust, pettumust jne. Jah, tõenäoliselt. Sest see on ju
proovisaal, siin tehaksegi proovi. Ja mida proovitakse – kuidas
jõuda intiimse kontaktini. Vaatajad on siinsamas, aga kogu tolle
stseenirea kokkuvõtteks peab tunnistama, et vaatajad asetuvad siin
väga kummalisse rolli – nad on küll otseses mõttes proovisaalis
kohal, aga tegelikult kehastavad nad kujuteldavaid vaatajaid, keda
proovi tegev näitleja vaid ette kujutab. Nii et vaatajad kehastavad
iseendi fantoome, näitleja kujutlust publikust. Sellest sain aru
alles tagantjärele tervikut kokku pannes, ja see tundub mulle väga
peen nipp.
Mõned viited Põhuteatri-aktsioonile, mis ei tööta
nende jaoks, kes pole aktsiooni näinud – kuigi ka nt mulle
töötasid nad pigem mingite abstraktsete seostena, teatava ühtse
vormistus- ja väljenduskeele signaalidena (pigem nagu korduv
muusikaline motiiv), mitte teravalt tähenduslike sildadena. Ja eks
see nii pidigi olema, sest aktsiooni isiklikkus oligi siin nüüd
asendunud üldistuse, abstraktsiooni, kujundiga, siin ei jutustatud
Kaljujärvest, vaid näitlejast (või õieti sellest, mis temast
erinevate taandamiste kaudu järele jääb, teatavast näitleja
piirjuhtumist - kui temalt ära võtta artikuleeritud sõna, isiklik
nägu, etendust toetav-vooderdav inimkaadervärk jne).
Mis oli kummaline, et
kuigi ühest küljest oli see üksik näitleja, kloun, nii üksi,
tuli selle etenduse käigus välja, kui üksi on tegelikult vaataja,
kui ta on vastamisi ainult näitlejaga, kes on algusest peale oma
rollis – kui tal pole kavamüüjat, riidehoiuneiusid, kohvimüüjaid,
inimesi kuskil maja sügavuses, kes süütavad tulesid, isegi
kabinetid on tühjad. Ühesõnaga, kui etendusel pole voodrit ümber.
Lõpp oli ses mõttes eriti hea – kloun näitab, et astu uksest
välja, võtad kõheldes oma jope ja koti, et ei tea, kas majja
tagasi tulemist enam ongi, seisad siis õues, vaatad, mis toimuma
hakkab, aga ei toimu muud, kui et kloun klõpsab lõpuks ukse
lihtsalt seestpoolt lukku (nagu ema seal jutus, eksju). Ja kui saad
ka aru, et proovisaalis olid sa tegelikult iseenda fantoomi rollis,
mõjub see ilma tseremooniata lahkumine veelgi enam. Üks seltskond
küll algatas garderoobis plaksutamise, kuid Rasmus ei teinud sellest
välja, vaid jäi järeleandmatult uksehoidjaks – ainuõige
lahendus.
Üks üllatus oli muidugi
veel – ma ei tea, kas ta teiste jaoks nii reljeefselt kohale
jõudis, loodetavasti jõudis; minul oli teadmine, et Rasmus esitab
seda monoloogi minavormis, otsekui oleks see temaga juhtunud, aga
tegelikult tuli välja, et tema tegelane on hoopis rebasepeigmees (ta
on klounina põlvistki konksus vist seepärast, et ta tegelik roll on
kükakil rebasepeigmees?), ja see asetab vaatajad tolle minategelase
positsioonile, kes metsa lähevad ja kes etenduse lõppedes teatrist
välja vikerkaare poole astuma saadetakse. Nii et tegelikult heidab
see stseen helki vaataja positsioonile, kui ta on näitlejaga,
teatrietendusega vastamisi – lavastuse enda loogikat pidi on ainus
tõeline etendushetk siis, kui monoloogi keskel läheb valguspult
valgeks ning näitleja vaatab rebasepeigmehena publikut (kes seisab
laval, loomulikult, teda ju vaadataksegi). Ikka seesama teatri
salajasem mõte, et mitte sina ei lähe vaatama näitlejat, vaid
lähed kogema, kuidas sind ennast näitleja kaudu läbi nähakse, et
siis niimoodi nähtuna oma vikerkaare poole astuda.
Õigupoolest ei oskagi
kogu seda konstruktsiooni korralikult sõnastada, igal juhul peenelt
läbi mõeldud rituaal – mitte teater, kust lähed elamust saama,
vaid kust kõnnid läbi nagu mingist piiripealsest ruumist, sind
asetatakse iseenda kujutluspildi rolli ning seejärel rebaste pulmi
näinud poisi rolli. Jaa, mida rohkem selle üle mõtlen, seda vingem
see värk tundub. Vaataja nihutamine oma positsioonist välja, väike
üleminekuriitus, väga puhtalt läbi viidud, kuigi etenduse ajal
oled segaduses, et mis värk on – aga see ongi vajalik, sest muidu
ei jääks pärast mõtlema, mis sinuga nüüd toime pandi.
Muidugi on seal veel need
tähenduskihid, mis olulised näitleja ja teatri enesenägemise
seisukohast, aga neid teavad tegijad ise paremini (näitleja
üksindus, enese väljendamise võimalikkuse ja võimatuse viisid,
ühtaegu väga intiimne ja samas nii distantseeritud suhe vaatajaga
jne, konkreetse teatri lõputeadvus, tagasihelgid avalavastusest
jne).
(Saada Rasmusele ka, kui arvad – ma ei tea, kas ta vajab
mingeid segavaid tõlgendusi või vastukajasid enne, kui lavastus
veel kavast maha pole läinud. Igal juhul suured tänud talle.)
Ole
terve,
Aare
25.09.2012
--------------------------
Tere,
mõtlesin,
et vaataks Rasmuse tükki veel korra - kas oleks võimalik saada
piletit laupäevaks, 13. oktoobriks?
Ole terve,
Aare
07.10.2012
-----------------------------
Tere,
teatris
Rasmust vaatamas käisin ära. Kirjutasin Sulle ja siis alles
mõtlesin, et Sa võib-olla oled Venemaal, ei hakanud rohkem torkima.
Oli vist muutunud natuke
kindlamaks ja tihedamaks, ja mul on tunne, et vist ka lühemaks (vist
proovisaali-osa on kuidagi tihedam või siis lihtsalt kiirem, või
siis läks algusega pisut lobedamalt). Teistmoodi oli see, et publik
oli alguses kogunenud trepile istuma nagu saali, lausa pisut tegemist
oli neil, et ära mahtuda – ma ei tea, kas see oli
iseorganiseerumine või oli neile antud mingi vihje nii teha (mattide
näol nt). Muljed on põhimõtteliselt samad, kuigi oluline on ikkagi
see, et ei tea, mis juhtuma hakkab, ses mõttes jälle raske
võrrelda. Nüüd vaatasin põhiliselt seda, kuidas Rasmus oma
pantomiimi tegi, ja jälgisin pisut rohkem ka publikut. Publik oli
naeruhimulisem kui eelmine kord, isegi monoloogi alguses leidsid
mõned naerukoha üles – mis oli iseendast hea, sest hakkas tööle
see mehhanism, mis mulle teatris on ikka meeldinud – et ühe
stseeni sees liigutakse naerust tõsidusse. See oli see koht, kus ema
ütleb, et rebaste pulmi ei tohi näha, ja saal läheb pimedaks –
too naer tõmbas tegelikult selgema joone proovisaali
sugutusliigutuste ja rebasepulma vahele, mis mõjub esimesel hetkel
lihtsalt humoorika kõrvalefektina, aga tegelikult toimib see side
ikka päriselt ka; mõtlesin sellele juba esimesel korral, aga siis
ei mänginud publik seda seost nii selgelt välja.
/.../
Ma ei imestaks sugugi
(või noh, imestaks küll, aga oma aimdusi ära tundvalt), kui Tiit
oleks kahekümne aasta pärast teatavas mõttes religioosne
lavastaja, mitte praeguse kiuste, vaid just loogilise arengu
tulemusel.
[selle lause kontekstiks on tegelikult see, et Eero rääkis oma kirjas Lembit Petersonist ja Theatrumist. ajakirjas satub see aga konteksti ühe Ojasoo vastusega Ööülikooli-vestluses: "Kas sa oled mingil määral ka religioosne inimene?" - "Ei."]
Ole terve,
Aare
18.10.2012
----------------------------
[lavastusest "Pedagoogiline poeem"]
Tere,
Ega ma ei
osanudki kuidagi muudmoodi alguses asja fikseerida, et "lavakatükk",
noored möllavad, Ojasoo on nad suutnud üsna lahtiseks ja julgeks
kloppida, mis iseendast on päris suur asi noorte puhul, kes on alles
kaks aastat lavakas õppinud (tavaliselt ju nii vara lava peale noori
ei lasta, pärast 3. aastat hakkab see tavaliselt). Et kaks aastat
õppinud tudengite lavastus jätab mulje normaalsest
diplomilavastusest – see vist päris kriitika pole. Väga
kontekstitundlikult tuleks seda lavastust hinnata, ses mõttes, et ma
ei mõista – või isegi vist ei taha – teda võtta ainult
lavastusena iseendas, mulle näib, et tal on väga suur tähtsus just
nimelt tegijate endi jaoks, ta on ilmselt olulisel määral
pedagoogiline akt.
Etendus ilmselt oli jah kuidagi rabe, sest
mulle tundus ka, et nt too nimekull oli draamafestivali esitlusel
huvitavam [poolelioleva lavastuse materjali näidati septembris Tartu draamafestivali ajal väliskülalistele ja kriitikutele mõeldud kinnisel etendusel] – mõtlesin, kas tuli see sellest, et tollal oli ta veel
pooltoores ja vastas lavastuse taotletavale laadile paremini, nüüd
äkki on see spontaanne pinge liiga fikseeritud, ei mängita enam
olukorda, mis tekitab loomulikku pinget, vaid püütakse pinget
ennast mängida, ja asi kaotab oma paindlikkuse. Pärast kuulsin,
kuidas Türnpu suitsuruumis ühele näitlejate kambale ütles, et nad
püüdsid publikult seda välja pressida, mida nad olid kogenud vene
publiku peal, aga pingutasid sellega üle, venitasid end ära (mitmes
mõttes) – jah, ilmselt on see tõsi, sest natuke palju oli minu
arvates üleforsseerimist, jõupingutust, karjumist ja nügelemist
ilma sügavama modulatsioonita. Neil tegelastel on palju sisemist
jõudu, aga oleks tahtnud natuke rohkem näha seda, et saaksin nende
jõust aimu selle kaudu, et nad jätavad midagi reservi. Panin selle
nende tudengikogenematuse arvele. Jõu ja julguse on Tiit neist kätte
saanud, nüüd huvitaks mind nende võime oma jõudu hoida. Võimalik,
et see sünnib juba selle lavastuse edasiste etenduste jooksul, peaks
kindlasti kunagi mõne aja pärast üle vaatama.
Mõned stseenid meeldisid
väga – tüdrukute embus ja selle ees ja järel toimunu esimese
vaatuse lõpus, see oli kuidagi subliimne; tülitsemise-stseen oli
päris hea; poisi ja tüdruku lähenemine koos nende peas toimuvate
kommentaaridega (see, kus matt oli) oli kihvtilt nikerdatud koomiline
etüüd. Üldine idee ja taotlus noorte hoiakuid edasi anda on minu
jaoks okei. Kuigi sellega on tegelikult nii, et ega ma mingit pilti
nende kui "kamba" või "põlvkonna"
meeleseisundist ei saanud – mis on tegelikult hea, sest see olnuks
niikuinii konstrueeritud.
Mis ma oskan öelda – eks see oli
ikka näha, et nad on veel toored, aga see, mida Tiit nendega on juba
saavutanud, tekitab edasise suhtes põnevust (ja natuke ka kartust –
kas Tiit ja noored ise ikka saavad aru, et mõnel noorel on oht
ennast näitlejana eluks ajaks vaimselt või näitlejatehniliselt
"välja venitada"). Ühesõnaga, võtan asja pigem
"work-in-progressina", ja näeksin tegelikult hea meelega,
kui järgmine projekt oleks midagi minimalistlikku ja nüansivõimet
vajav – siis oskaksin tegelikult midagi sisulisemat öelda. Praegu
võtan seda lihtsalt kui esimest kohtumist, kust hea erinevad näod
meelde jätta (ja selles suhtes on lavastus väga õnnestunud – ma
suudan peaaegu kõiki näitlejaid omavahel eristada, mitte küll
nimepidi, aga nägu ja isikupära pidi – see on ju küll päris
hästi, kui iga noore isiklik faktuur on nii reljeefselt ühe
lavastuse põhjal esil).
Kui kunagi uuesti
seda lavastust näen, siis saaks edasi mõelda paralleeli üle
"Surnud jänesega", mis on vist loomult sarnaseim –
tegijaile valmimise protsessi pärast väga oluline, tulemus väga
kõikuvalt sõltuv konkreetsest etenduskorrast. Et kas see paralleel
töötab – praegu ühe korra põhjal ei tea öelda.
Noh, nüüd jäin
mulisema.
Vanemuise kontrollil
mind tõenäoliselt pole, käisin viimati Vanemuise kontrollil
tudengina, kui see info teatritudengite listis liikus.
Ole terve,
Aare
24.10.2012
-----------------------------
Tere,
olin
vahepeal mujal ja muul lainel, seepärast viivitusega. Vaatasin
Viljandis kaht Ugala asja - "Amadeus" ja Vadi "Minu
isa". Vadi tükk oli lahe, mulle mokka mööda,
kultuuriakadeemia noored mängisid, kaks tükki, kes peaosi mängisid,
olid päris head. "Amadeus" oli ses mõttes huvitav, et
laadilt selline linnateaterlik traditsiooniline asi, aga kogu asja
kroon oli Sammul Salieri osas – ma olen sellest rollist täiesti
vaimustuses, kergelt karikatuurne, kuid väga usutav ja nauditav –
roll, mis on üksikasjadeni läbi nikerdatud ja seejuures kuidagi
erilise veendunud vabadusega esitatud.
Aga mis puudutab teie
teatri seisu [Eero oli küsinud, kuidas teatri seis paistab - kunstilises mõttes ja "avalikkuse koes"], siis – mingi üleminekuaeg ilmselt on, suured
projektid läbi ja teil teatris ilmselt tunne, et mis nüüd saab, ma
oletan. Ma ei teagi nüüd täpselt, kas ja kes teatrist ära
lähevad, kas see jutt on ikka tõsi, et Tuisk, Prints ja Vares
lähevad – kas keegi veel äkki? Üks etapp ilmselt on läbi, tuleb
lihtsalt leppida ja hinge tõmmata. Tiidu lavakalend muidugi lubab
uut hoogu, eks sealt tuleb NO99sse inimesi, aga sinna läheb pisut
aega.
Aga mis väljapoole paistab – ma arvan, et ei midagi
hullu, kunstilises mõttes on ju repertuaar praegu igati okei –
väga head "Õgimine" ja "Iphigeneia", Rasmuse
tükk, Makarenko – kõik ju väärt värgid (viimane omas kindlas
kontekstis), komöödia veel lisaks. Võib-olla jah pole ehk mingit
ühtset selget telge erinevate lavastuste vahel, nagu mõni aasta on
olnud; või ei tea ka, ma praegu jäin mõtlema, et see on vist
üksinduse märksõna, mis neid nelja ühendab. Noh, võib-olla
täitsa loogiline.
Avalikkuses, arvan ma, on
NO99 endiselt sees eelkõige oma poliitiliste asjadega, "Ühtse
Eesti" ja "Koosolekuga", sest ajad on sellised, need
lihtsalt hõljuvad kogu selles ühiskondlikus ärevuses mingi
taustpilvena ringi, mul on tunne, et need vist jätavad praegu muud
asjad tagaplaanile, mida Tiit või keegi teine parajasti kuskil
ütleb. Iseendast on see praegu hea, sest see on lihtsalt vajalik,
aga ma kujutan ette, et millalgi tulevikus on võib-olla probleeme
selle koorma alt väljatulekuga, et olla millegi teistsugusega jälle
kuidagi kõnekas. Nii et tegelikult ongi võib-olla mõttekas hoida
pisut aega madalat profiili ja lihtsalt teha normaalselt teatrit ning
koguda ideid ja vunki millegi uue jaoks, mis tuleb võib-olla alles
mitme aasta pärast. Ma saan aru, et teil seal tegijatena võib olla
tõsine pingelanguskriisi tunne, aga sellest kuidagi jõuga ja vägisi
välja ronides võib kõhu ära venitada, parem lasta asjadel
loomulikult kasvada. (Kui teil on üldse mingit kriisi, võib-olla
tundub kõik okei, ma ei tea.)
[järgnev lõik on tegelikult lõpetus ühele pikemale teemale, mis meie kirjades oli vahepeal arenenud - Tõe teemale; ei hakka siin kogu asja tervikuna tsiteerima, aga alguse sai see Eero võrdlusest NO ja Theatrumi vahel - et kui Theatrum näib uskuvat Tõde, siis NO pole seda veel leidnud, aga otsib edasi; mina vastasin sellele: "Olen mõelnud ... just sellele konksule, et mida
õigupoolest tähendab olla teel tõe poole, aga olla samas kindel, et see
pole veel käes või ei saabugi; et mis see õigupoolest on, kas siin ei
varja äkki ennast hoopis teatav hirm tõe teadasaamise ees - või
teistpidi, äkki on teatav distants tõe suhtes vajalik, et ta tõena
säiliks."
Eero tsiteeris selle peale Taavi Eelmaa intervjuud Jan Kausile (ühes varasemas NO ajakirjas):
"Taavi Eelmaa: Ma ei tea, kas ma tahangi defineerida seda, miks ma olen teatris. Kui ma ütleksin endale täpselt ära, miks ma seda teen, siis kaoks müsteerium, mida ma väga hindan. Ma ei taha kardinaid eest tõmmata, ma palun, et nad tõmmataks mulle ette. Ma ei taha ausat vaatepilti, sest ma tean, mida seal näen: surmahirmu, hirmu hullumeelsuse ees, kaduvikku. Kõlab äärmiselt väikekodanlikult, aga tõesti.
Jan Kaus: Ma olen püüdnud just vastupidist, juhatada tähelepanu sellele, mis niikuinii on esil.
Taavi Eelmaa: Kõige taga on kas saladus või mittemidagi. Ma pigem jätan endale kardina, ma ei vaata sinna taha, sest ma enam-vähem aiman, mis ma seal näen. Minu mõttevabadus tekitab sinna saladuse."
mille peale mina vastasin: "Mulle toob see Eelmaa jutt meelde draamafestivalil nähtud Katariina Undi aktsiooni, kus ta lihtsalt seisis keset lava ja rääkis väga veendunult ja veenvalt väga põhilistest asjadest, kokku vaevalt 10 minutit; ta jutu tuum oli umbes see, et näib, nagu jõutaks pärale siis, kui ei tunta enam nälga ega janu - aga sealt alles küsimused algavad, sest kuidas süüa ja juua, kui pole nälga ega janu? Ja neid küsimusi ei saa vastamata jätta, sest vastused tulevad paratamatult, aga kui sa ise ei vasta, vastatakse sinu eest. Mulle väga omane mõte - tuleb jõuda silmitsi tolle tühjuse ja kaduvikuga, sest sealt alles küsimused algavadki, seal on värav vastuste juurde. Ja mulle näib, et sellises positsioonis olles ei saa enam öelda, et tõde on kättesaamatu või et teda tuleb pidevalt otsida - kui sul on seen nina ees, tuleb ta korvi noppida, mitte teha nägu, et tuleb veel otsida seent-kui-niisugust, see seen ongi just sinule. See Eelmaa jutt tekitab kohe küsimusi - esiteks, kui sa juba aimad, kuidas sa saad otsustada ("mõttevabadusega"), nagu sa ei aimaks, ja teiseks, sa ikkagi ainult aimad, tegelikult sa ju ei tea, enne kui sa sellele saladusele otse silma vaadata ei püüa. Ja kas pole nii, et sa aimad seal eimidagit puhtalt seepärast, et sind ennast pole seal - aga mis mõõdupuu see on - kus pole mind, seal on mittemidagi, mis mõõdupuu sa oma minaga oled? Ma olen skeptiline igasuguste saladuslikkuste suhtes, mulle näib see lihtsalt oma hirmu müstifitseerimisena. Tuletab meelde toda Kafka juttu Seaduse ukse taga ootavast mehest. Aga no mina ka ei tea, millest ja mis kogemuste pealt ta tegelikult räägib, ses mõttes vaidlen vist pigem iseenda kujutisega temast, ajan omaenda müstikat."
mille peale Eero kirjutas pika kirja, millest tsiteerin üht lõiku (ilma tema otsese loata, aga see tundub mulle lihtsalt nii oluline):
"Ma
arvan, et Tiit on mitmes oma lavastuses lähtunudki sellisest hetkest, kus tuleb küsida ainult suuri küsimusi, ja vastused, mis siis antakse, tunduvad talle õigemad või vähemalt olulisemad kui need küsimused, mida küsitakse poeriiuli ees seistes. Kuidas seda täpsemalt kirjeldadagi? Ma
arvan, et mitmed meie lavastused lähtuvad mingist eksistentsiaalse tühjuse tajumisest või isegi - eksistentsiaalsest üksijäetusest (kasvõi Rasmuse lavastus), ent kimbatusse ajabki see, et need vastused, mida antakse, ei lähtu Tõest, vaid on inimlikud, banaalsed, argised, arad jne - ja sellistena mitte põlastusväärsed, vaid kuidagi... kurvakstegevad, arusaadavad ja samas miski, millega tunneme, et peab eneses võitlema, et lõpuks leida ikkagi mingi Tõde või mingi veidigi püsivam asi, kui seda on teatriarmastus, lapsed või kodulaen. Tajume seda tühjust ja banaalsust ja argisust ja argust ennekõike iseenestes ja sealt ka need küsimused, mida on küll sageli tõlgendatud kui üleolekut kaasinimeste suhtes."
kirjavahetuse Eero-poolset osa tuleks tegelikult selguse mõttes palju rohkem tsiteerida, aga kuna see on läbi põimitud juttudega kolmandatest inimestest, siis on see keeruline. igal juhul minu poolt lõppes see liin nii:]
Tõe asjus – tegelikult ma
kaotan vist järje, olen juba kuskil varem kaotanud, sest kui ma jään
mõtlema, mis võiks olla see Tõde mingi ideena – ma ei kujuta
seda ette, lahus inimlikust, argisest jms. Ma ei kujuta ette
absoluuti kui mingit ideed, väljaspool teise inimese nägu, häält
ja puudutust, või väljaspool puuvõrasid ja taevast. Ma olen
rasketel aegadel avastanud ühe asja, endalegi üllatuseks, et kui ka
muud pole, aga mul on võimalus vaadata puuvõrasid ja taevast
(täiesti konkreetses, mitte kujundlikus tähenduses), siis hoiavad
need tõe ja tähenduse alal. Ma arvan, et see on üks vastuseid, mis
ma oskaks anda "teispool janu ja nälga" – et absoluut
pole mitte "suurim", vaid "vähim võimalik", ja
seejuures täiesti konkreetne, ja seejuures väljaspool "mind".
Ma kahtlustan, et sellega "saladus" piirdubki, ja pole
selles midagi hirmsat, pigem näpuotsaga mingit põgusat ilu. Noh, ei
tea.
Ole terve,
Aare
01.11.2012
----------------------------
Tere,
käisin
eile lavakate "Detoxi" vaatamas ("Lindmeest"
seekord ei jõudnudki, eks jääb siis jaanuarisse). Ega midagi väga
erilist ei oskagi öelda, mul oli huvitav, sain täitsa korraliku
tantsuteatri-elamuse, ja see on vist iseendast juba suur asi, kui
draamanäitlejaõpilased sellise asja veenvalt korda saadavad. Mõnes
mõttes sümboolne, et kui Rasmuse tükis on kõik majast lahkunud,
siis siin on noored platsis juba kohe uksest sisse astudes,
riidehoius ja baarileti juures. Jaapani-värk iseendast minu peal
väga tööle ei hakanud, kuigi kavalehel oli sellest põhjalikult,
aga nagu tantsutükkide puhul, ei hakanud kavalehesse üldse enne
etendust süvenema. Lugu täitsa olemas – esimene osa on maailma
loomine, teine osa on religiooni teke, kolmas osa on tolle põhja
peale kultuuri ja kunsti teke; Dvinjaninovi mängitud tegelane siis
mingi keskne printsiip, mis kõike koondab ja koos hoiab, ilma
sundimata, liigub vaikselt inimestele silma vaadates, kui teised
transis möllavad, ning jääb valitsema ka kõige lõpus. Nii ma
seda umbes vaatasin, ja rütmilis-kompositsiooniliselt oli väga
paigas, huvitav oli vaadata. Oleks põnev millalgi "Pedagoogilist"
uuesti näha, et kas see tantsutükk on mingit täpsust juurde toonud
– idee poolest ju peaks.
Nägin Saadoja laemaali
ka originaalis ära – tõesti, ilus [see oli teil
hea väga mõte].
Vaatan, et Rasmuse tükk
on vist üsna menukas, muudkui tuleb etendusi juurde, tore.
Kena
jõulu!
Aare
23.12.2012
------------------------
Tere,
/.../
"Lindmeest"
vaatasin ka, huvitav tükk, pealtnäha natuke nagu egotripp, aga
põhimõtteliselt ju midagi sarnast nagu Rasmuse ja Jaagu aktsioonid,
ainult, et Chalice'ile spetsiifiliselt omaste vahendite ja
attitude'iga. See "Minu inimeste" dekonstruktsioon, mis loo
kohe ehmatusega lahti lööb ja jääbki kogu etenduse pidepunktiks,
on juba iseenesest väärt, et tükk ära teha (kuigi pean minagi
tunnistama, et nii ebaisamaaline, kui ma olen, "Minu inimesed"
on vist ainus selline laul, mis suudab mu skepsisest läbi murda).
Liigutav lugu ühe inimese enesepildi kriisist; põhimõtteliselt ka
sellest, mida tähendab kuulsust ihaleda ja siis ka kuulus olla –
põhimõtteliselt on ju kuulsus see, et sinust on mingi kujutis
paljude teiste inimeste teadvuses – seda sa ihaledki, hõivata
iseendaga teiste teadvust, murda teisteni välja; aga siis, kui see
on käes, siis avastad, et sa ise oled ikka siinsamas, ning sellele,
mis on teiste teadvuses, pole sul tegelikult mingit ligipääsu, sa
pole ise seal, sa ei suuda kuidagi kogeda seda, kuidas teised sind
oma peas hellitavad. Ja lavastuse vorm muidugi kordab sedasama teiste
peade hõivamise katset uue ringiga. Üsna nukker tükk, isegi
traagiline, võiks öelda; ja sellisena muidugi tekitab mingit ähmast
austust, et keegi söandab enda traagika niimoodi mingi kunstilise
üldistuse nimel mängu panna. Ei tea, kui suurel määral seal
Ene-Liisi ja Kaunissaare [Ene-Liis Semper oli "Lindmehe" lavastaja ja Laur Kaunissaare lavastuse dramaturg] organiseerivat-kontseptualiseerivat kätt mängus on, igal juhul
täitsa mõtlemapanev asi oli see – ja just siis, kui pisut
distantseerida ennast sellest, et "nüüd Chalice siin paljastas
ennast", kui olla tähelepanelik ka selle distantsi suhtes, mida
ta ise on esituseks pidanud enda suhtes sisse võtma (ja kui piiratud
see distantsivõtt saab olla, kui reaalne mina mängus on – ikkagi
traagiline, jah). Ja see, et polnud mingit moraali ega lahendust, see
lõpulaul mõjus ikkagi vaid lohutusena, mitte lubadusena – ja
selline trööstitus on kindlasti mingis mõttes vabastavam kui happy
end.
Ole terve,
Aare
25.01.2013
