Aasta teatris

Eero Epner tegi valiku kirjadest, mis ma talle olen aasta jooksul saatnud, ning avaldas selle uues NO99 ajakirjas nr 4. näib, et ajakiri on üsna tihedalt seotud nende uue lavastuse "Iga eht südamelöök" tagapõhjadega, ajakiri sisaldab palju pilte näitlejate võõramaareisidest, mis nad lavastuse ettevalmistamise käigus tegid, ning oluline teema on teater kui emotsioonide kunst (vt selle kohta ka Eero Epneri hiljutist artiklit Sirbis, "Avalikkus ja teater"). ajakiri sisaldab teatriteemalisi katkeid Iris Murdochi romaanist "Meri, meri", Tiit Ojasoo vestlust Ööülikoolis, Eero Epneri intervjuusid Meelis Oidsalu, Tarmo Jüristo, Eha Komissarovi, Mart Kangro ja Münchner Kammerspiele kunstilise juhi Johan Simonsiga, Tambet Tuisu intervjuud Kaurismäe-näitleja Kati Outineniga, ajakirja TheaterHeute intervjuud Alvis Hermanisega, katkendeid Rasmus Kaljujärve viimaste aastate kirjadest ja vestlustest, osaleja meenutusi Grotowski rituaalidest, Itaalia lavastaja Romeo Castellucci lavaliste kujundite ideid ning veel mõnesid killukesi. nii et jällegi huvitav väljaanne.

panen tolle kirjavahetuse (koos mõnede kommentaaride ja täiendustega) ka siia. enamasti on need minu esmamuljed ja -mõtted pärast uute lavastuste väljatulekut.

AASTA TEATRIS

Aare Pilve kirjad

Aktsioon [Sünnipäevaaktsioon 19.02.2012] – no eks ta muidugi oli natuke eeskavalik – aga miks ka mitte, "Nafta!" oli samamoodi eeskavalik. Ene etteaste oli tõesti sümpaatne; mulle väga meeldis Raudsepa seitse minutit vaikust - lihtsalt mulle väga meeldib, kui inimene laval oskab pikalt vaikida (nt meeldib mulle väga ka Tartu Uue Teatri Rein Paku tüki algus, kus Pakk just nagu hakkaks kohe rääkima, aga ikka ei hakka, lihtsalt vahib publikut umbes viis minutit). Naiste kava oli ka huvitav, kuigi ma tundsin kohe, et siin vist vihjatakse millelegi, millega ma pole kursis, pärast Ene-Liis ütleski, et see oli Pina Bauschi tsitaatidele üles ehitatud (mulle väga meeldis see turbamulla-koht, kuigi seegi vist oli tsitaat). Jaagu riietumisnumber oli vaadatav tema kunagise aktsiooni epiloogina, mu meelest vaimukas. Tambeti numbri üle jäin mõtlema, et kas see oli nüüd nadivõitu mõte või just väga hea mõte; mingi piinlikkuse-moment siin oli, mis paneb arvama, et see vist oli siiski hea mõte.

Igal juhul oli funky ja groovy, ja mitu asja püsivad meeles praeguseni, mis tähendab, et oli ikkagi ka diipi.

Aare

27.02.2012

----------------------

Tere,

/.../

Iphigeneia asjus polegi Sulle kirjutanud; igal juhul mu meelest hea asi, Mirtel eriti mõjuv. Aga tahaks seda veel näha, sest esikal jäi kergelt mulje, et näitlejate registrid polnud omavahel võib-olla päris täpseks häälestatud.

Ole terve,

Aare

03.04.2012

----------------------

Tere,

/.../

Nägin täna Tallinnas juhuslikult Tambetit, kes rääkis, milline hoopis teine kultuur Londonis on näitlejate töö suhtes, palju reglementeeritum ja loovust kammitsevam kui NO-s või Saksas.
"Õgimist" käisin vaatamas eelmisel reedel (oli vist teine etendus), meeldis väga, nii üldises mõttes kui näitlejate kaupa.

Aga kirjutan kohe varsti uuesti ja pikemalt.

Ole terve,

Aare

23.05.2012

--------------------------

Tere,

"Õgimist" käisin jah vaatamas, meeldis väga – iseendast ju suhteliselt triviaalne põhiidee, aga mu meelest igal tasandil (tekstide valik, rollid, tempod jne) väga veenvalt ja mõjuvalt läbi viidud. Mul on Laglega seni olnud probleeme, see on vist viies asi, mis ma temalt olen näinud, esimene, "Portselansuits" tundus ka väga õnnestunud ja huvitavana, aga kõik vahepealne on tundunud umbes selline, et huvitava lavakeelega lavastaja küll, aga mis asja ta õigupoolest ajab või kas ta seda isegi teab, möllab niisama, hormoonid jne. Nüüd aga oli kõik järsku paigas, kõik tundus kuidagi põhjendatud, kuigi kaugeltki mitte lihtsalt ümber sõnastatav – mis ongi ju õnnestunud poeetilise akti tunnus. Näitlejad olid kõik väga head, aga selle lavastuse puhul on Eva kõige meeldejäävam – esiteks see tema vuntsidega monoloog, kus naljakas, jube ja kurb register vaheldumisi ja läbisegi, ja teiseks see jahunäo-stseen, poleks uskunudki, et sellise sisuga stseen võib mõjuda nii traagiliselt (mis mõttes traagiliselt – ei teagi täpselt), väga hea kujundileid ning väga hea teostus. Eva on üldse omapärane oma psühhofüüsiliselt jooniselt, veidi nurgeline ja poisilik, aga seejuures kuidagi kartmatu - ma mõtlen nii psüühilise enda mängu paneku mõttes (meenub nt nutustseen "Rise and Falli" terapeudi juures) kui ka füüsiliselt, mingi vabadus ja valehäbi puudumine torkab silma. (Temast muidugi raskevõitu mul rääkida, sest ta on ainus NO99 näitlejatest, keda ma ka pisut lähemalt tunnen – kuigi ei teagi, kust ja miks; meie emad olid Pedas õppides toakaaslased, aga Evaga tutvusin ma alles siis, kui me mõlemad juba suured olime, ilma emade vahenduseta.)
Lõpustseen – pikk tardumus, kuni kraanikauss üle ajab – oli ka väga mõjuv. Heli ja muusika mängis muidugi olulist rolli kogu selle rütmika ja staatika ülesehitamisel, hea töö. Üleüldse kuidagi "kohalolev" lavastus, peaaegu kaks tundi, aga kui läbi sai, oli tunne, et ainult tund.
Nii et sel kevadel kaks sellist puhta struktuuriga ja otsekohest lavastust; tahaks öelda "vaene teater", aga kuidas seda öelda teatri kohta, kus lava ujub pasteedist? Katku-teater (pidu katku ajal)? "Iphigeneiat" tahaksin järgmisel nädalal uuesti vaatama tulla, olen terve nädala Tallinnas ühe konverentsi pärast, aga ei tea veel hetkel, kuidas ajaliselt õnnestub. Nägin selle teist etendust (või kolmandat?) ja mulle näis, et näitlejate mänguregistrid polnud veel lõpuni unisoonis, tahaksin üle vaadata, milline see lavastus nüüd pärast sissemängimist on; ja seda ka, milline see Eva seal täpselt on, esimesel vaatamisel Mirtel kuidagi tõmbas tähelepanu endale, nad ju on seal enamasti korraga laval.

Ole terve,

Aare

24.05.2012

-----------------------------------

Lugesin jah, lehest seda Saare vaakumi-lauset ja mõtlesin – muidugi, vaakumis ei saa ju hingata ;) Üldiselt nukker värk vaadata, kuidas inimesed juba mitmendat päeva lihtsalt ilmselgelt valetavad, saades seejuures aru, et kõik saavad aru, et nad valetavad. See uue partei loomise kahtlustus on ka naljakas, Ansip kahtlustab mingit eri peent poliittehnoloogiat, ja sealt kõlab läbi kaeblus: "Oleme seni valetamisega parteisid teinud, kas te tahate nüüd tõerääkimisega uut parteid alustada – see pole aus mäng!"

Aare

24.05.2012

[Siin viidatakse sõnadele, millega sotside peasekretär Indrek Saar vastas Eesti Päevalehe küsimusele, kas tema partei kaudu on musta raha pestud: "Ma ei ole sellest teadlik. Aga kui vaadata probleemi olemust, siis tuleks arvestada sellega, et ükski inimene ega organisatsioon ei toimi vaakumis".]

-------------------------------

["Reformierakonna juhatuse koosoleku" kohta]

Muljed on väga head. Põhimõtteliselt nagu "Ühtse Eesti" valimiskoolid, aga nimedega ja detailselt. [Eero on ajakirjast välja jätnud tema kohta käiva: Tekst ise oli tihke, hästi komponeeritud, kahtlustan Sinu kindlat kätt, kuigi seda kuskil märgitud pole (remargid tundusid küll väga Sinu stiilis olevat).] Arutasin ühe sõbraga täna (ta ise ei näinud eilset aktsiooni), et kunstiliselt raamistatuna (milleks piisab juba sellest disclaimerist alguses, et kokkulangevused tegelikkusega on juhuslikud jne) on sellistest asjadest kummalisel kombel parem kõnelda kui lihtsalt žurnalistlikus võtmes; tekib huvitav efekt, et kui kunstnik ütleb, et ta võib vabalt ka valetada, siis loob ta sellega endale palju suurema vabaduse tõde esitada kui see on võimalik poliitikul või ajakirjanikul, kes peab järgima tõekohustust (või vähemasti jätma sellise mulje). Fiktsioon loob teatava mängu-registri, kus saab n-ö läbi proovida, kuidas tõerääkimine päriselt käib, ja selle käigus saabki tõde rääkida; ses mõttes oli see aktsioon (ja ka ÜE) tõestuseks sellest, et kui ikka tõega on halvasti, tuleb tal väljamõeldise ruumi põgeneda, et tõena säilida – see ongi võib-olla üks kunsti fundamentaalseid funktsioone, miks teda vaja on.

Ja kogu see kiire reageerimine on omaette kiiduväärne asi; meenus omaaegne Laansalu "Ameerika" (olen sellest vist kunagi kirjutanud).

Kas see nüüd midagi nii eriti muudab, ei tea; eks on samamoodi nagu ÜEga, et nihutab mingeid suhtumismustreid ja efekt on näha aegamööda. Aga teatava statemendina oli see aktsioon küll oluline, kui pessimistlikult öelda, siis õnnepalulikult, et "jätsime oma väikse kuldse astla kätte, mis meid tappis" [ebatäpne tsitaat Õnnepalu poeemist "Mõõt"]; kui optimistlikumalt, siis sinijärvelikult "üldiselt minge muidugi persse" [rida Sinijärve luuletusest "Tere, tahmaste nägudega poolpankurid"].

Esituslikus mõttes oli ka täitsa hea, väiksed rollivisandid juba tekkisid (Ristol näiteks), Mirteli monoloog oli väga hea (kukkus niimoodi välja, ega ta seda vist niimoodi läbi polnud mõelnud). Mõned kujud ehk olid natuke liiga groteskis, kas tekstis (Lillo kohati nagu oli) või esituses (hüsteeritsev Gräzin), aga põhimõtteliselt oli see tõepärasuse-nihestuse suhe tasakaalus mu meelest.

Pisut jälgisin ka vastukajasid; Randpere reaktsioon (umbes et "pulli sai") oli ootuspäraselt nürivõitu. Muuseas, Randpere oli tekstist välja jäänud, aga mu meelest oli tema üldse esimene, kes Meikari artiklile reageeris ja seejärel täitsa vait jäi.

Kas on midagi plaanis selle asjaga ka veel ette võtta – tekst avaldada, salvestus plaadile panna? Või mõtlete veel midagi edasi arendada, mingit jätku?

Aare

07.06.2012

-------------------------

Lihtsalt seda, et vaatasin just telekast "Rise and Falli" – kurat, see on ikka väga hea tükk. Kolmandat korda vist nägin (enne üks laivis ja üks videost) ja jälgisin nüüd ka kompat – kuskilt sealt trepist ronimisest ja Marju monoloogist saab täistuurid sisse, nii et tõstad iga stseeni peale sisimas pöialt, tõusvas joones. Pole ka noid segavaid kontekste, mis alguses häirisid, niimoodi videost vaadates tundub värk eriti puhas ja lõikav. Võib-olla on aga kontekst ise vahepeal tolle teravusega rohkem unisooni läinud, ei tea. [ajakirjast välja jäänud lause: Ja muidugi Marju monoloog on ikka suurepärane tekst, see lööb järsku kogu lavastuse idee sügavuti ja laiuti lahti.]

Ole terve,

Aare

25.08.2012

--------------------

Jaa, lugesin ka seda [Margus Mikomäe intervjuu Rein Langiga] nüüd hommikul. Iseendast väga hea, et Mikomäel selline intervjuu õnnestus saada, representatiivsem kui ametlik poliitiline programm. No kurvaks teeb küll, mitte ainult see, mis ta NO99ga seoses räägib, vaid üleüldine hoiak, nt mis ta kirjanikupalkade kohta räägib, näitab, et talle pole Sinijärve hoolikast lobitööst asja põhipoint ikka üldse pärale jõudnud. Mis teha, turuideoloogiline prill (ja selle osaks saanud arrogants) ikka murrab inimese ära, nukker vaatepilt.

Aare

04.09.2012

----------------------

[lavastusest "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp"]

Tere,

käisin eile vaatamas – päris kummaline asi. Kuulub ilmselt selliste tükkide hulka, kus etenduse ajal on tunne, et ei tule päris pärale, kogu aeg on nagu mingi ootus, et päris asi veel tuleb, kuni tükk saabki otsa – aga asi ise jõuab kohale alles pärast, kui mõtled tervikule ja kogemusele tagasi. Igal juhul tuli eilne etendus hommikul iseendast meelde ja pani mõtlema, see tähendab, et mõjub ja haagib täitsa kõvasti.

Ma polnud muidugi seekord õiges positsioonis, et etendust "puhtalt" vaadata, kuna ma olin tolle teksti teinud ja muidugi ei saanud ma välja lülitada seda eelteadmist, et kuskil see tekst tuleb (erinevalt tavalisest vaatajast, kes proovisaalis toimuvat vaatab ilma selle teadmiseta), ja kui ta tuli, siis tegelesin eelkõige selle kuulamisega, et kuidas ta selles esituses siis kõlab.
See proovisaali-osa jäi mõneti uduseks – otsekui oleks mingit lugu jutustatud, aga kõigist nüanssidest aru ei saanud; aga väga võimalik, et ei esitatudki lugu(sid), vaid lihtsalt teatavaid modaalsusi – igatsust, iha, kurbust, pettumust jne. Jah, tõenäoliselt. Sest see on ju proovisaal, siin tehaksegi proovi. Ja mida proovitakse – kuidas jõuda intiimse kontaktini. Vaatajad on siinsamas, aga kogu tolle stseenirea kokkuvõtteks peab tunnistama, et vaatajad asetuvad siin väga kummalisse rolli – nad on küll otseses mõttes proovisaalis kohal, aga tegelikult kehastavad nad kujuteldavaid vaatajaid, keda proovi tegev näitleja vaid ette kujutab. Nii et vaatajad kehastavad iseendi fantoome, näitleja kujutlust publikust. Sellest sain aru alles tagantjärele tervikut kokku pannes, ja see tundub mulle väga peen nipp.
Mõned viited Põhuteatri-aktsioonile, mis ei tööta nende jaoks, kes pole aktsiooni näinud – kuigi ka nt mulle töötasid nad pigem mingite abstraktsete seostena, teatava ühtse vormistus- ja väljenduskeele signaalidena (pigem nagu korduv muusikaline motiiv), mitte teravalt tähenduslike sildadena. Ja eks see nii pidigi olema, sest aktsiooni isiklikkus oligi siin nüüd asendunud üldistuse, abstraktsiooni, kujundiga, siin ei jutustatud Kaljujärvest, vaid näitlejast (või õieti sellest, mis temast erinevate taandamiste kaudu järele jääb, teatavast näitleja piirjuhtumist - kui temalt ära võtta artikuleeritud sõna, isiklik nägu, etendust toetav-vooderdav inimkaadervärk jne).

Mis oli kummaline, et kuigi ühest küljest oli see üksik näitleja, kloun, nii üksi, tuli selle etenduse käigus välja, kui üksi on tegelikult vaataja, kui ta on vastamisi ainult näitlejaga, kes on algusest peale oma rollis – kui tal pole kavamüüjat, riidehoiuneiusid, kohvimüüjaid, inimesi kuskil maja sügavuses, kes süütavad tulesid, isegi kabinetid on tühjad. Ühesõnaga, kui etendusel pole voodrit ümber. Lõpp oli ses mõttes eriti hea – kloun näitab, et astu uksest välja, võtad kõheldes oma jope ja koti, et ei tea, kas majja tagasi tulemist enam ongi, seisad siis õues, vaatad, mis toimuma hakkab, aga ei toimu muud, kui et kloun klõpsab lõpuks ukse lihtsalt seestpoolt lukku (nagu ema seal jutus, eksju). Ja kui saad ka aru, et proovisaalis olid sa tegelikult iseenda fantoomi rollis, mõjub see ilma tseremooniata lahkumine veelgi enam. Üks seltskond küll algatas garderoobis plaksutamise, kuid Rasmus ei teinud sellest välja, vaid jäi järeleandmatult uksehoidjaks – ainuõige lahendus.

Üks üllatus oli muidugi veel – ma ei tea, kas ta teiste jaoks nii reljeefselt kohale jõudis, loodetavasti jõudis; minul oli teadmine, et Rasmus esitab seda monoloogi minavormis, otsekui oleks see temaga juhtunud, aga tegelikult tuli välja, et tema tegelane on hoopis rebasepeigmees (ta on klounina põlvistki konksus vist seepärast, et ta tegelik roll on kükakil rebasepeigmees?), ja see asetab vaatajad tolle minategelase positsioonile, kes metsa lähevad ja kes etenduse lõppedes teatrist välja vikerkaare poole astuma saadetakse. Nii et tegelikult heidab see stseen helki vaataja positsioonile, kui ta on näitlejaga, teatrietendusega vastamisi – lavastuse enda loogikat pidi on ainus tõeline etendushetk siis, kui monoloogi keskel läheb valguspult valgeks ning näitleja vaatab rebasepeigmehena publikut (kes seisab laval, loomulikult, teda ju vaadataksegi). Ikka seesama teatri salajasem mõte, et mitte sina ei lähe vaatama näitlejat, vaid lähed kogema, kuidas sind ennast näitleja kaudu läbi nähakse, et siis niimoodi nähtuna oma vikerkaare poole astuda.

Õigupoolest ei oskagi kogu seda konstruktsiooni korralikult sõnastada, igal juhul peenelt läbi mõeldud rituaal – mitte teater, kust lähed elamust saama, vaid kust kõnnid läbi nagu mingist piiripealsest ruumist, sind asetatakse iseenda kujutluspildi rolli ning seejärel rebaste pulmi näinud poisi rolli. Jaa, mida rohkem selle üle mõtlen, seda vingem see värk tundub. Vaataja nihutamine oma positsioonist välja, väike üleminekuriitus, väga puhtalt läbi viidud, kuigi etenduse ajal oled segaduses, et mis värk on – aga see ongi vajalik, sest muidu ei jääks pärast mõtlema, mis sinuga nüüd toime pandi.

Muidugi on seal veel need tähenduskihid, mis olulised näitleja ja teatri enesenägemise seisukohast, aga neid teavad tegijad ise paremini (näitleja üksindus, enese väljendamise võimalikkuse ja võimatuse viisid, ühtaegu väga intiimne ja samas nii distantseeritud suhe vaatajaga jne, konkreetse teatri lõputeadvus, tagasihelgid avalavastusest jne).
(Saada Rasmusele ka, kui arvad – ma ei tea, kas ta vajab mingeid segavaid tõlgendusi või vastukajasid enne, kui lavastus veel kavast maha pole läinud. Igal juhul suured tänud talle.)

Ole terve,

Aare

25.09.2012

--------------------------

Tere,

mõtlesin, et vaataks Rasmuse tükki veel korra - kas oleks võimalik saada piletit laupäevaks, 13. oktoobriks?

Ole terve,

Aare

07.10.2012

-----------------------------

Tere,

teatris Rasmust vaatamas käisin ära. Kirjutasin Sulle ja siis alles mõtlesin, et Sa võib-olla oled Venemaal, ei hakanud rohkem torkima.

Oli vist muutunud natuke kindlamaks ja tihedamaks, ja mul on tunne, et vist ka lühemaks (vist proovisaali-osa on kuidagi tihedam või siis lihtsalt kiirem, või siis läks algusega pisut lobedamalt). Teistmoodi oli see, et publik oli alguses kogunenud trepile istuma nagu saali, lausa pisut tegemist oli neil, et ära mahtuda – ma ei tea, kas see oli iseorganiseerumine või oli neile antud mingi vihje nii teha (mattide näol nt). Muljed on põhimõtteliselt samad, kuigi oluline on ikkagi see, et ei tea, mis juhtuma hakkab, ses mõttes jälle raske võrrelda. Nüüd vaatasin põhiliselt seda, kuidas Rasmus oma pantomiimi tegi, ja jälgisin pisut rohkem ka publikut. Publik oli naeruhimulisem kui eelmine kord, isegi monoloogi alguses leidsid mõned naerukoha üles – mis oli iseendast hea, sest hakkas tööle see mehhanism, mis mulle teatris on ikka meeldinud – et ühe stseeni sees liigutakse naerust tõsidusse. See oli see koht, kus ema ütleb, et rebaste pulmi ei tohi näha, ja saal läheb pimedaks – too naer tõmbas tegelikult selgema joone proovisaali sugutusliigutuste ja rebasepulma vahele, mis mõjub esimesel hetkel lihtsalt humoorika kõrvalefektina, aga tegelikult toimib see side ikka päriselt ka; mõtlesin sellele juba esimesel korral, aga siis ei mänginud publik seda seost nii selgelt välja.

/.../

Ma ei imestaks sugugi (või noh, imestaks küll, aga oma aimdusi ära tundvalt), kui Tiit oleks kahekümne aasta pärast teatavas mõttes religioosne lavastaja, mitte praeguse kiuste, vaid just loogilise arengu tulemusel.

[selle lause kontekstiks on tegelikult see, et Eero rääkis oma kirjas Lembit Petersonist ja Theatrumist. ajakirjas satub see aga konteksti ühe Ojasoo vastusega Ööülikooli-vestluses: "Kas sa oled mingil määral ka religioosne inimene?" - "Ei."]

Ole terve,

Aare

18.10.2012

----------------------------

[lavastusest "Pedagoogiline poeem"]

Tere,

Ega ma ei osanudki kuidagi muudmoodi alguses asja fikseerida, et "lavakatükk", noored möllavad, Ojasoo on nad suutnud üsna lahtiseks ja julgeks kloppida, mis iseendast on päris suur asi noorte puhul, kes on alles kaks aastat lavakas õppinud (tavaliselt ju nii vara lava peale noori ei lasta, pärast 3. aastat hakkab see tavaliselt). Et kaks aastat õppinud tudengite lavastus jätab mulje normaalsest diplomilavastusest – see vist päris kriitika pole. Väga kontekstitundlikult tuleks seda lavastust hinnata, ses mõttes, et ma ei mõista – või isegi vist ei taha – teda võtta ainult lavastusena iseendas, mulle näib, et tal on väga suur tähtsus just nimelt tegijate endi jaoks, ta on ilmselt olulisel määral pedagoogiline akt.
Etendus ilmselt oli jah kuidagi rabe, sest mulle tundus ka, et nt too nimekull oli draamafestivali esitlusel huvitavam [poolelioleva lavastuse materjali näidati septembris Tartu draamafestivali ajal väliskülalistele ja kriitikutele mõeldud kinnisel etendusel] – mõtlesin, kas tuli see sellest, et tollal oli ta veel pooltoores ja vastas lavastuse taotletavale laadile paremini, nüüd äkki on see spontaanne pinge liiga fikseeritud, ei mängita enam olukorda, mis tekitab loomulikku pinget, vaid püütakse pinget ennast mängida, ja asi kaotab oma paindlikkuse. Pärast kuulsin, kuidas Türnpu suitsuruumis ühele näitlejate kambale ütles, et nad püüdsid publikult seda välja pressida, mida nad olid kogenud vene publiku peal, aga pingutasid sellega üle, venitasid end ära (mitmes mõttes) – jah, ilmselt on see tõsi, sest natuke palju oli minu arvates üleforsseerimist, jõupingutust, karjumist ja nügelemist ilma sügavama modulatsioonita. Neil tegelastel on palju sisemist jõudu, aga oleks tahtnud natuke rohkem näha seda, et saaksin nende jõust aimu selle kaudu, et nad jätavad midagi reservi. Panin selle nende tudengikogenematuse arvele. Jõu ja julguse on Tiit neist kätte saanud, nüüd huvitaks mind nende võime oma jõudu hoida. Võimalik, et see sünnib juba selle lavastuse edasiste etenduste jooksul, peaks kindlasti kunagi mõne aja pärast üle vaatama.

Mõned stseenid meeldisid väga – tüdrukute embus ja selle ees ja järel toimunu esimese vaatuse lõpus, see oli kuidagi subliimne; tülitsemise-stseen oli päris hea; poisi ja tüdruku lähenemine koos nende peas toimuvate kommentaaridega (see, kus matt oli) oli kihvtilt nikerdatud koomiline etüüd. Üldine idee ja taotlus noorte hoiakuid edasi anda on minu jaoks okei. Kuigi sellega on tegelikult nii, et ega ma mingit pilti nende kui "kamba" või "põlvkonna" meeleseisundist ei saanud – mis on tegelikult hea, sest see olnuks niikuinii konstrueeritud.
Mis ma oskan öelda – eks see oli ikka näha, et nad on veel toored, aga see, mida Tiit nendega on juba saavutanud, tekitab edasise suhtes põnevust (ja natuke ka kartust – kas Tiit ja noored ise ikka saavad aru, et mõnel noorel on oht ennast näitlejana eluks ajaks vaimselt või näitlejatehniliselt "välja venitada"). Ühesõnaga, võtan asja pigem "work-in-progressina", ja näeksin tegelikult hea meelega, kui järgmine projekt oleks midagi minimalistlikku ja nüansivõimet vajav – siis oskaksin tegelikult midagi sisulisemat öelda. Praegu võtan seda lihtsalt kui esimest kohtumist, kust hea erinevad näod meelde jätta (ja selles suhtes on lavastus väga õnnestunud – ma suudan peaaegu kõiki näitlejaid omavahel eristada, mitte küll nimepidi, aga nägu ja isikupära pidi – see on ju küll päris hästi, kui iga noore isiklik faktuur on nii reljeefselt ühe lavastuse põhjal esil).

Kui kunagi uuesti seda lavastust näen, siis saaks edasi mõelda paralleeli üle "Surnud jänesega", mis on vist loomult sarnaseim – tegijaile valmimise protsessi pärast väga oluline, tulemus väga kõikuvalt sõltuv konkreetsest etenduskorrast. Et kas see paralleel töötab – praegu ühe korra põhjal ei tea öelda.

Noh, nüüd jäin mulisema.

Vanemuise kontrollil mind tõenäoliselt pole, käisin viimati Vanemuise kontrollil tudengina, kui see info teatritudengite listis liikus.

Ole terve,

Aare

24.10.2012

-----------------------------

Tere,

olin vahepeal mujal ja muul lainel, seepärast viivitusega. Vaatasin Viljandis kaht Ugala asja - "Amadeus" ja Vadi "Minu isa". Vadi tükk oli lahe, mulle mokka mööda, kultuuriakadeemia noored mängisid, kaks tükki, kes peaosi mängisid, olid päris head. "Amadeus" oli ses mõttes huvitav, et laadilt selline linnateaterlik traditsiooniline asi, aga kogu asja kroon oli Sammul Salieri osas – ma olen sellest rollist täiesti vaimustuses, kergelt karikatuurne, kuid väga usutav ja nauditav – roll, mis on üksikasjadeni läbi nikerdatud ja seejuures kuidagi erilise veendunud vabadusega esitatud.

Aga mis puudutab teie teatri seisu [Eero oli küsinud, kuidas teatri seis paistab - kunstilises mõttes ja "avalikkuse koes"], siis – mingi üleminekuaeg ilmselt on, suured projektid läbi ja teil teatris ilmselt tunne, et mis nüüd saab, ma oletan. Ma ei teagi nüüd täpselt, kas ja kes teatrist ära lähevad, kas see jutt on ikka tõsi, et Tuisk, Prints ja Vares lähevad – kas keegi veel äkki? Üks etapp ilmselt on läbi, tuleb lihtsalt leppida ja hinge tõmmata. Tiidu lavakalend muidugi lubab uut hoogu, eks sealt tuleb NO99sse inimesi, aga sinna läheb pisut aega.
Aga mis väljapoole paistab – ma arvan, et ei midagi hullu, kunstilises mõttes on ju repertuaar praegu igati okei – väga head "Õgimine" ja "Iphigeneia", Rasmuse tükk, Makarenko – kõik ju väärt värgid (viimane omas kindlas kontekstis), komöödia veel lisaks. Võib-olla jah pole ehk mingit ühtset selget telge erinevate lavastuste vahel, nagu mõni aasta on olnud; või ei tea ka, ma praegu jäin mõtlema, et see on vist üksinduse märksõna, mis neid nelja ühendab. Noh, võib-olla täitsa loogiline.

Avalikkuses, arvan ma, on NO99 endiselt sees eelkõige oma poliitiliste asjadega, "Ühtse Eesti" ja "Koosolekuga", sest ajad on sellised, need lihtsalt hõljuvad kogu selles ühiskondlikus ärevuses mingi taustpilvena ringi, mul on tunne, et need vist jätavad praegu muud asjad tagaplaanile, mida Tiit või keegi teine parajasti kuskil ütleb. Iseendast on see praegu hea, sest see on lihtsalt vajalik, aga ma kujutan ette, et millalgi tulevikus on võib-olla probleeme selle koorma alt väljatulekuga, et olla millegi teistsugusega jälle kuidagi kõnekas. Nii et tegelikult ongi võib-olla mõttekas hoida pisut aega madalat profiili ja lihtsalt teha normaalselt teatrit ning koguda ideid ja vunki millegi uue jaoks, mis tuleb võib-olla alles mitme aasta pärast. Ma saan aru, et teil seal tegijatena võib olla tõsine pingelanguskriisi tunne, aga sellest kuidagi jõuga ja vägisi välja ronides võib kõhu ära venitada, parem lasta asjadel loomulikult kasvada. (Kui teil on üldse mingit kriisi, võib-olla tundub kõik okei, ma ei tea.)

[järgnev lõik on tegelikult lõpetus ühele pikemale teemale, mis meie kirjades oli vahepeal arenenud - Tõe teemale; ei hakka siin kogu asja tervikuna tsiteerima, aga alguse sai see Eero võrdlusest NO ja Theatrumi vahel - et kui Theatrum näib uskuvat Tõde, siis NO pole seda veel leidnud, aga otsib edasi; mina vastasin sellele: "Olen mõelnud ... just sellele konksule, et mida õigupoolest tähendab olla teel tõe poole, aga olla samas kindel, et see pole veel käes või ei saabugi; et mis see õigupoolest on, kas siin ei varja äkki ennast hoopis teatav hirm tõe teadasaamise ees - või teistpidi, äkki on teatav distants tõe suhtes vajalik, et ta tõena säiliks."
Eero tsiteeris selle peale Taavi Eelmaa intervjuud Jan Kausile (ühes varasemas NO ajakirjas): 

"Taavi Eelmaa: Ma ei tea, kas ma tahangi defineerida seda, miks ma olen teatris. Kui ma ütleksin endale täpselt ära, miks ma seda teen, siis kaoks müsteerium, mida ma väga hindan. Ma ei taha kardinaid eest tõmmata, ma palun, et nad tõmmataks mulle ette. Ma ei taha ausat vaatepilti, sest ma tean, mida seal näen: surmahirmu, hirmu hullumeelsuse ees, kaduvikku. Kõlab äärmiselt väikekodanlikult, aga tõesti. 
Jan Kaus: Ma olen püüdnud just vastupidist, juhatada tähelepanu sellele, mis niikuinii on esil.
Taavi Eelmaa: Kõige taga on kas saladus või mittemidagi. Ma pigem jätan endale kardina, ma ei vaata sinna taha, sest ma enam-vähem aiman, mis ma seal näen. Minu mõttevabadus tekitab sinna saladuse."

mille peale mina vastasin: "Mulle toob see Eelmaa jutt meelde draamafestivalil nähtud Katariina Undi aktsiooni, kus ta lihtsalt seisis keset lava ja rääkis väga veendunult ja veenvalt väga põhilistest asjadest, kokku vaevalt 10 minutit; ta jutu tuum oli umbes see, et näib, nagu jõutaks pärale siis, kui ei tunta enam nälga ega janu - aga sealt alles küsimused algavad, sest kuidas süüa ja juua, kui pole nälga ega janu? Ja neid küsimusi ei saa vastamata jätta, sest vastused tulevad paratamatult, aga kui sa ise ei vasta, vastatakse sinu eest. Mulle väga omane mõte - tuleb jõuda silmitsi tolle tühjuse ja kaduvikuga, sest sealt alles küsimused algavadki, seal on värav vastuste juurde. Ja mulle näib, et sellises positsioonis olles ei saa enam öelda, et tõde on kättesaamatu või et teda tuleb pidevalt otsida - kui sul on seen nina ees, tuleb ta korvi noppida, mitte teha nägu, et tuleb veel otsida seent-kui-niisugust, see seen ongi just sinule. See Eelmaa jutt tekitab kohe küsimusi - esiteks, kui sa juba aimad, kuidas sa saad otsustada ("mõttevabadusega"), nagu sa ei aimaks, ja teiseks, sa ikkagi ainult aimad, tegelikult sa ju ei tea, enne kui sa sellele saladusele otse silma vaadata ei püüa. Ja kas pole nii, et sa aimad seal eimidagit puhtalt seepärast, et sind ennast pole seal - aga mis mõõdupuu see on - kus pole mind, seal on mittemidagi, mis mõõdupuu sa oma minaga oled? Ma olen skeptiline igasuguste saladuslikkuste suhtes, mulle näib see lihtsalt oma hirmu müstifitseerimisena. Tuletab meelde toda Kafka juttu Seaduse ukse taga ootavast mehest. Aga no mina ka ei tea, millest ja mis kogemuste pealt ta tegelikult räägib, ses mõttes vaidlen vist pigem iseenda kujutisega temast, ajan omaenda müstikat."

mille peale Eero kirjutas pika kirja, millest tsiteerin üht lõiku (ilma tema otsese loata, aga see tundub mulle lihtsalt nii oluline): 
"Ma arvan, et Tiit on mitmes oma lavastuses lähtunudki sellisest hetkest, kus tuleb küsida ainult suuri küsimusi, ja vastused, mis siis antakse, tunduvad talle õigemad või vähemalt olulisemad kui need küsimused, mida küsitakse poeriiuli ees seistes. Kuidas seda täpsemalt kirjeldadagi? Ma arvan, et mitmed meie lavastused lähtuvad mingist eksistentsiaalse tühjuse tajumisest või isegi - eksistentsiaalsest üksijäetusest (kasvõi Rasmuse lavastus), ent kimbatusse ajabki see, et need vastused, mida antakse, ei lähtu Tõest, vaid on inimlikud, banaalsed, argised, arad jne - ja sellistena mitte põlastusväärsed, vaid kuidagi... kurvakstegevad, arusaadavad ja samas miski, millega tunneme, et peab eneses võitlema, et lõpuks leida ikkagi mingi Tõde või mingi veidigi püsivam asi, kui seda on teatriarmastus, lapsed või kodulaen. Tajume seda tühjust ja banaalsust ja argisust ja argust ennekõike iseenestes ja sealt ka need küsimused, mida on küll sageli tõlgendatud kui üleolekut kaasinimeste suhtes."

kirjavahetuse Eero-poolset osa tuleks tegelikult selguse mõttes palju rohkem tsiteerida, aga kuna see on läbi põimitud juttudega kolmandatest inimestest, siis on see keeruline. igal juhul minu poolt lõppes see liin nii:]

Tõe asjus – tegelikult ma kaotan vist järje, olen juba kuskil varem kaotanud, sest kui ma jään mõtlema, mis võiks olla see Tõde mingi ideena – ma ei kujuta seda ette, lahus inimlikust, argisest jms. Ma ei kujuta ette absoluuti kui mingit ideed, väljaspool teise inimese nägu, häält ja puudutust, või väljaspool puuvõrasid ja taevast. Ma olen rasketel aegadel avastanud ühe asja, endalegi üllatuseks, et kui ka muud pole, aga mul on võimalus vaadata puuvõrasid ja taevast (täiesti konkreetses, mitte kujundlikus tähenduses), siis hoiavad need tõe ja tähenduse alal. Ma arvan, et see on üks vastuseid, mis ma oskaks anda "teispool janu ja nälga" – et absoluut pole mitte "suurim", vaid "vähim võimalik", ja seejuures täiesti konkreetne, ja seejuures väljaspool "mind". Ma kahtlustan, et sellega "saladus" piirdubki, ja pole selles midagi hirmsat, pigem näpuotsaga mingit põgusat ilu. Noh, ei tea.

Ole terve,

Aare

01.11.2012

----------------------------

Tere,

käisin eile lavakate "Detoxi" vaatamas ("Lindmeest" seekord ei jõudnudki, eks jääb siis jaanuarisse). Ega midagi väga erilist ei oskagi öelda, mul oli huvitav, sain täitsa korraliku tantsuteatri-elamuse, ja see on vist iseendast juba suur asi, kui draamanäitlejaõpilased sellise asja veenvalt korda saadavad. Mõnes mõttes sümboolne, et kui Rasmuse tükis on kõik majast lahkunud, siis siin on noored platsis juba kohe uksest sisse astudes, riidehoius ja baarileti juures. Jaapani-värk iseendast minu peal väga tööle ei hakanud, kuigi kavalehel oli sellest põhjalikult, aga nagu tantsutükkide puhul, ei hakanud kavalehesse üldse enne etendust süvenema. Lugu täitsa olemas – esimene osa on maailma loomine, teine osa on religiooni teke, kolmas osa on tolle põhja peale kultuuri ja kunsti teke; Dvinjaninovi mängitud tegelane siis mingi keskne printsiip, mis kõike koondab ja koos hoiab, ilma sundimata, liigub vaikselt inimestele silma vaadates, kui teised transis möllavad, ning jääb valitsema ka kõige lõpus. Nii ma seda umbes vaatasin, ja rütmilis-kompositsiooniliselt oli väga paigas, huvitav oli vaadata. Oleks põnev millalgi "Pedagoogilist" uuesti näha, et kas see tantsutükk on mingit täpsust juurde toonud – idee poolest ju peaks.

Nägin Saadoja laemaali ka originaalis ära – tõesti, ilus [see oli teil hea väga mõte].

Vaatan, et Rasmuse tükk on vist üsna menukas, muudkui tuleb etendusi juurde, tore.

Kena jõulu!

Aare

23.12.2012

------------------------

Tere,

/.../

"Lindmeest" vaatasin ka, huvitav tükk, pealtnäha natuke nagu egotripp, aga põhimõtteliselt ju midagi sarnast nagu Rasmuse ja Jaagu aktsioonid, ainult, et Chalice'ile spetsiifiliselt omaste vahendite ja attitude'iga. See "Minu inimeste" dekonstruktsioon, mis loo kohe ehmatusega lahti lööb ja jääbki kogu etenduse pidepunktiks, on juba iseenesest väärt, et tükk ära teha (kuigi pean minagi tunnistama, et nii ebaisamaaline, kui ma olen, "Minu inimesed" on vist ainus selline laul, mis suudab mu skepsisest läbi murda). Liigutav lugu ühe inimese enesepildi kriisist; põhimõtteliselt ka sellest, mida tähendab kuulsust ihaleda ja siis ka kuulus olla – põhimõtteliselt on ju kuulsus see, et sinust on mingi kujutis paljude teiste inimeste teadvuses – seda sa ihaledki, hõivata iseendaga teiste teadvust, murda teisteni välja; aga siis, kui see on käes, siis avastad, et sa ise oled ikka siinsamas, ning sellele, mis on teiste teadvuses, pole sul tegelikult mingit ligipääsu, sa pole ise seal, sa ei suuda kuidagi kogeda seda, kuidas teised sind oma peas hellitavad. Ja lavastuse vorm muidugi kordab sedasama teiste peade hõivamise katset uue ringiga. Üsna nukker tükk, isegi traagiline, võiks öelda; ja sellisena muidugi tekitab mingit ähmast austust, et keegi söandab enda traagika niimoodi mingi kunstilise üldistuse nimel mängu panna. Ei tea, kui suurel määral seal Ene-Liisi ja Kaunissaare [Ene-Liis Semper oli "Lindmehe" lavastaja ja Laur Kaunissaare lavastuse dramaturg] organiseerivat-kontseptualiseerivat kätt mängus on, igal juhul täitsa mõtlemapanev asi oli see – ja just siis, kui pisut distantseerida ennast sellest, et "nüüd Chalice siin paljastas ennast", kui olla tähelepanelik ka selle distantsi suhtes, mida ta ise on esituseks pidanud enda suhtes sisse võtma (ja kui piiratud see distantsivõtt saab olla, kui reaalne mina mängus on – ikkagi traagiline, jah). Ja see, et polnud mingit moraali ega lahendust, see lõpulaul mõjus ikkagi vaid lohutusena, mitte lubadusena – ja selline trööstitus on kindlasti mingis mõttes vabastavam kui happy end.

Ole terve,

Aare

25.01.2013